Alkoholipoliitika ja selle mõju tarbimisele (0)

SISEKAITSEAKADEEMIA
Alkoholipoliitika ja selle mõju tarbimisele
Referaat
Juhendaja :
Tallinn 2012
SISUKORD

1.1 Hinnapoliitika 4
2.1 Eesti alkoholitarbimiskultuur 7
1.1 Hinnapoliitika 4
2.1 Eesti alkoholitarbimiskultuur 7

Sissejuhatus

Alkoholi roll inimeste igapäevaelus on märkimisväärne. Alkohol ja selle tarbimine on Euroopas pika aja vältel juurdunud traditsioonina kultuuri ja on sotsiaalse suhtluse üks osa. Alkoholi tootmisel ja turustamisel on samas ka märgatav roll riikide majanduses. Alkoholi liigtarbimisest põhjustatud majanduslik kahju, /…/ võib ületada selle majandusharu poolt toodetud tulu. Alkoholi tarbimine samas põhjustab teravaid probleeme nii üksikisikute kui kogu ühiskonna jaoks. (Riiklik alkoholipoliitika, 2009:1)
Käesolev referaadi eesmärgiks on avada alkoholipoliitika olemus ning kirjeldada alkoholi tarbimisega seotud tendentse Euroopa riikides. Alkoholipoliitika lahutamatu osa on hinnakujundus ning selle regulatsioon . Seetõttu on referaadis keskendutud ka hinnapoliitikale ja erinevatele meetmetele alkoholituru reguleerimisele. Referaadis on kajastatud erinevate empiiriliste uuringute kokkuvõtted, mis on uurinud alkoholi hinna mõju tarbimisele ja sotsiaalsetele tagajärgedele.
Eesti on alkoholitarbimise mahult Euroopa riikide edetabelites jagamas esikohti, mistõttu on alkoholist tingitud kahjud ka riigis ulatuslikud . Alkoholi kahjulikkuse teema on sellest tingituna muutunud viimaste aastatega väga aktuaalseks. Seetõttu on referaadis välja toodud ka Eesti alkoholitarbimisega seonduv ja kirjeldatud lühidalt alkoholi mõju inimeste tervisele.

1. Alkoholipoliitika

Alkoholipoliitika all mõeldakse meetmete ja tegevuste kompleksi, mis on suunatud alkoholi tarvitamisest tingitud tervise- ja sotsiaalsete kahjude vähendamiseks ühiskonnas. (Alkoholipoliitika 2012) Mõistena tuli alkoholipoliitika mitmetes riikides kasutusele alates 20. sajandi teisel poolel. Alkoholipoliitika kõrval kasutatakse ka mõistet alkoholi kontrollpoliitika, mis on esimesest mõnevõrra kitsam. Kui alkoholipoliitika sisaldab endas nii nõudluse kui pakkumise valdkonda, siis alkoholi kontrollpoliitika on keskendunud vaid pakkumise ja kättesaadavuse küsimustele. (Alkoholipoliitika areng 2003)
Alkoholipoliitika eesmärkideks on nii rahvatervise ja heaolu edendamine, alaealiste alkoholi tarvitamise ennetamine, alkoholi mittetarvitajate kaitsmine selle tarvitamisest tingitud negatiivsete mõjude eest kui ka elanikkonna teavitamine alkoholi tarvitamisega kaasnevatest mõjudest. (Alkoholipoliitika 2012)
1.1 Hinnapoliitika
„Alkoholi tarvitajad reageerivad alkoholihinna muutustele samamoodi kui teiste kaupade hinna muutustele.“ (WHO 2009:87) Hinnaelastsus erinevate jookide puhul ning erinevatel aegadel on aga erinev. Elastsus jookide puhul siinkohal on üldiselt madalam konkreetse eelistatud joogi, nagu näiteks õlle, veini või viina korral konkreetsel turul võrrelduna vähem eelistatud joogiga ning kaldub suurema tarvitamise korral vähenema. Kui hinnad langevad, kalduvatakse tarbima kallimaid jooke ja vastupidise tendentsina, hindade tõstmise korral vähendavad tarbijad oma üldiseid tarvitatavaid koguseid ning kalduvad vahetama
odavamate jookide vastu. ( ibid ., lk 88)
Erinevate empiiriliste uuringute põhjal, mis on läbi viidud mitmes Euroopa riigis, võib kokkuvõtlikult seega täheldada, et „alkoholimaksude tõstmine ainult ei vähenda alkoholi tarvitamist ning sellega seotud kahju, vaid kasvatab samas ka riigitulu /…/.“ Alkoholihindade tõusuga võib kaasneda ka liiklusõnnetuste ja – surmade vähenemine, eelkõige noorte juhtide seas. Samuti võib uuringute põhjal väita, et alkoholihindade tõstmine lükkab edasi nii seda aega, mil noored hakkavad alkoholi tarvitama kui ka vähendavad korraga tarbitud alkoholi koguseid. Põhjused, mis puudutavad alkoholi rohkelt tarvitavaid noori, võivad pigem peitud alkoholi sõltuvusttekitavas olemuses ja alkoholisõltuvusest ülesaamisel. (ibid., lk 88-90)
Näiteks USA-s läbiviidud uuringute põhjal on tõestatud, et alkoholiaktsiisi tõstmine vähendab alkoholi poolt põhjustatud kahju, millest lähtuvalt on ka liigtarvitamine, alkoholisõltuvus ja sellega seotud surmajuhtumine arv vähenenud. Suurbritannia näitel on samuti nii surmade kui ka alkoholisõltuvuse tõttu haiglaravi vajavate inimeste arv vähenenud alkoholihindade tõusu tõttu. Samas võib ka tõdeda, et „poliitilise meetme mõju tarbijatele sõltus märkimisväärselt erinevate alkoholi tarvitavate inimeste tüüpidest“. Madalamasse sotsioekonoomilisse gruppi kuuluvad inimesed on alkoholi kättesaadavusega seotud muutuste suhtes nimelt teistest gruppidest tundlikumad. (ibid., lk 91)
„Alkoholi taskukohasusel ja alkoholi tarvitamisel on terves Euroopa Liidus statistiliselt märkimisväärne positiivne suhe /…/, seda mõõdab alkoholi taskukohasus mõõdab hinna ja sissetuleku kogumõju, mis on Eestis, Soomes, Iirimaal , Lätis, Leedus ja Slovakkias suurenenud. (ibid., lk 92) Efektiivseid alkoholipoliitikaid võivad samas Maailma Tervishoiuorganisatsiooni uuringu (2009:92) põhjal uuristada rahvusvaheline kaubandus, rahvusvahelised kaubanduskokkulepped ning piiriülesed teemad. Näiteks tõi ühtse turu kehtestamine Euroopa Liidus endaga kaasa riikidevahelise maksude konkurentsi ja sealt lähtuvalt ka madalamad maksumäärad. Samuti on näiteks imporditud alkoholi tarvitamise kasv suurendanud alkoholiga seotud suremust ning haigestumust. (ibid., lk 93) Soome ja Rootsi näidete põhjal võib samas tõdeda, et „piiriüleste teemade lahenduseks ei ole maksude langetamine“. (ibid., lk 94)
Kokkuvõtlikult võib Maailma Tervishoiuorganisatsiooni aruande (2009) põhjal tõdeda, et alkoholi tarvitajad suhtuvad alkoholihinna muutmisesse sarnaselt teiste kaupade hindade tõstmisele. Euroopa Liidu majanduslepped on kohati kaasa toonud madalad alkoholimaksud. Järjepidevate tõendite põhjal võib samas tõdeda, et alkoholi hinna tõstmine vähendab alkoholi poolt tekitatud kahju, mistõttu on näiteks nii liigjoomine kui ka alkoholist tingitud haiguste ja surmade arv vähenenud. Vastupidiselt on Euroopas täheldatud ka seda, et kui alkoholi hinda on langetatud, on joomine siis pigem kasvanud. Seega tulevikus „peaks kindlustama, et maksud seaksid alkoholihinna tasemele , mis vähendaks alkoholiga seotud kahju, arvestaks inflatsiooni, sissetuleku ning teiste kaupade hindade muutustega ja miinimumhinna kehtestamist alkoholile võiks arvestada poliitika kujundamise variandina, selleks et vähendada madalahinnalise alkoholi kättesaadavust“. (ibid., lk 95)

2. Alkoholi tarbimine

Alkoholipoliitika on üldine mõiste, mis sisaldab endas erinevaid valdkondi. Seejuures on alkoholipoliitika valdkondi eraldi analüüsitud. Esiteks, vähenenud on kontrollmeetmete rangus , mis kuuluvad alkoholikontrollpoliitika hulka (kättesaadavuse ja pakkumise kontroll). Teiseks, suurenenud on kontrollmeetmete ulatuslikkus ning selliste abinõude rangus, mille eesmärgiks on mõjutada alkoholi nõudlust ja otseselt kontrollida alkoholiga seotud konkreetseid probleeme. Osades riikides on alkoholi tootmise või hulgimüügi litsentsi taotlemise või saamise tasu üheks võimalikuks riigile raha kogumise mooduseks, kuid enamikel juhtudel on litsentsitasu kehtestatud kontrollfunktsioonide kulude katteks. Lisaks litsentsisüsteemile on mitmeid muid võimalusi, mile abil valitsused püüavad alkoholi jaemüüki mõjutada. Jaemüügi kontroll sisaldab endas erinevaid kaubandust ja toitlustust puudutavaid meetmeid nagu näiteks müügi ajalised piirangud, müügikoha piirangud, müügikohtade arvu piirangud, müügikoguse piirangud, müügitaara piirangud. (Alkoholipoliitika areng 2003:4, 12-14)
Vaatamata asjaolule, et alkoholi tarbimine võib tekitada mitmeid probleeme, näevad tarbijad seda enamasti siiski tavalise kaubana, mida müüakse ohtralt kaubandusketis ning mis rahuldab nende vajadusi. Kokkuvõtlikult saab prognoosida, et ka lähitulevikus on alkoholi pakkumise ja kättesaadvuse kontrollile suunatud meetmed jätkuvalt hääbumas, v.a mõned erandid teatud alkoholi tarbijate gruppide suhtes, mis ei laiene kogu elanikkonnale. Alkoholi kontrollpoliitika kõige mõjuvõimsamateks instrumentideks on alkoholi tootmise ja müügi kontroll ning maksustamine. Maksustamise üheks võimaluseks reguleerida alkoholi tarbimist, siinkohal on aga oluline tagada maksude administreerimine, st tagada nende laekumine ning hoida alkoholiturgu kontrolli all, et vältida illegaalset kaubandust.
Alkoholipoliitikas säilib oluline koht kontrollmeetmetel ja seadusandlusel. Üheks oluliseks alkoholi tarbimise aspektiks on kultuuriline taust ja rahvuslik eripära. Kui noorte harimine algab kodus ja varakult, siis on ühiskonna oodata alkoholiga seotud probleemidest tulenevalt vähem kahju tulevikus. Euroopa lõunamaade praktika soovitab hoiduda äärmustest, see tähendab täiskarskuse propageerimisest ning ka alkoholi kättesaadavuse vallas täieliku vabaduse lubamist, selle asemel lubada alkoholi mõõdukat tarbimist. Ei tohi unustada, et alkohol ei ole tavakaup, selle liigne tarbiminet tekiab tervisekahjustusi ja on ka sotsiaalselt ohtlik. (ibid., lk 8, 36)
2.1 Eesti alkoholitarbimiskultuur
“Eesti kuulub enim alkoholi tarbivate riikide hulka ning alkoholist tingitud kahjud on seetõttu ulatuslikud. Kahjude ulatust võimendab tarbimiskultuur , mis soodustab korraga suurte alkoholikoguste tarbimist, seetõttu on ka seos alkoholitarbimise ning õnnetuste ja vägivalla vahel
suur.” (Riiklik alkoholipoliitika 2009:1) Samuti on Eesti alkoholitarbimiskultuuri iseloomustamiseks kasutatud ingliskeelset terminit binge- drinking ehk suurte alkoholikoguste tarbimine korraga. (ibid., 2)
Eesti alkoholipoliitikas on küll toimunud viimaste jooksul suured muutused näiteks alkoholi pakkumise, hindade, maksustamise ning tarbimisharjumiste osas, kuid probleemiks on olnud liiga liberaalne alkoholipoliitika, vähe reguleeritud turg ning asjaolu, et Eestis ei ole valitsusel kujunenud välja selget nägemust alkoholipoliitikast. (EKI tutvustas …) Samas on täheldatud, et eestlaste alkoholitarbimine on nii tarbimiskoguste kui ka alkoholieelistuste osas on muutunud riigiti homogeensemaks. (ibid.)
Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel tarbib 4/5 Eesti täiskasvanutest alkoholi. Tarbimist mõjutavad nii majanduslikud kui ka teised tegurid nagu kultuuriline taust, elutingimused ja ka riiklik ennetustegevus. Konjunktuuriinstituudi poolt läbi viidud uuringud näitavad, et elanike hinnangud oma alkoholitarbimisele ei ole aastate jooksul kuigi palju muutunud. Alkoholi tarbijate osakaal on suurem noorema elanikkonna seas. Samuti esineb Eestis lisaks legaalsele alkoholi tarbimisele salaalkoholi tarbimist, seda eelkõige kõrgemalt madalama sissetulekuga inimeste hulgas. (Riiklik alkoholipoliitika 2009:1-4)
Suure murekohana on sellest tingituna välja toodud ka noorte, eelkõige alla 16- aastaste suur alkoholitarbimine. Alkoholitarbimine on noorte vanuserü hmas 10 kuni 24 eluaastat kõige olulisem alkoholismi riskitegur, kuna teismelisena alkoholi regulaarset tarbimist alustanud inimestel on kõrgem risk nii tervist ohustavaks riskikäitumiseks täiskasvanuna kui ka alkohoolsete jookide kuritarvitamises. (ibid. lk 4)
Alkoholi on võimalik tarbida kahjulikult ja mittekahjulikult. Maailma Terviseorganisatsiooni raporti põhjal on alkohol tervisekahjustusi tekitavate tegurite hulgas kõrge vererõhu ja suitsetamise järel kolmandal kohal. Määravaks teguriks kahjude suuruse osas on tarbitava alkoholi kogus, ent olulist rolli mängib ka see, kes, millal ja kuidas alkoholi tarbib. (Riiklik alkoholipoliitika 2009:1-2) Suur alkoholikoguse tarbimine on nii tervist kahjustava mõjuga kui ka riskifaktoriks saada surma või vigastada õnnetuse või kuriteo läbi.
Alkoholi tarvitamisest tulenevad probleemid nagu näiteks sotsiaalne võõrandumine, maksatsirroos, kognitiivsed häired, ka alkoholiga seotud kuritegevus, riskikäitumine ja liiklusõnnetused ning vigastused on tavaliselt seotud alkoholisõltuvusega, regulaarse tarbimisega, intoksikatsiooniga (ibid., lk 2)

KOKKUVÕTE

Optimaalse alkoholi maksupoliitika kujundamine on kõigile riikidele suur väljakutse. Samas on alkoholi üldise tarbimise reguleerimine efektiivne viis kontrollimaks alkoholi tarbimisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi. Tagajärgede kontrollmeetmete rõhutamisel asemel tuleks tähelepanu pöörata pigem üldise tarbimise vähendamisele ning kasutusele tuleks võtta meetmed liigjoomise suhtes. (EKI tutvustas…)
Ajaga on vähenenud Euroopas kontrollmeetmete rangus, kuid seejuures on suurenenud nende ulatuslikkus ning selliste abinõude rangus, mille eesmärgiks on mõjutada alkoholi nõudlust ja otseselt kontrollida alkoholiga seotud probleeme. Jaemüüki kontrollitakse ajaliselt, müügikohtade arvuga, müügikogusega ja müügitaara kaudu, Lisaks on vaja litsentsi, mida kasutatakse riigile raha kogumiseks, oluline on tagada maksude administreerimine ning hoida alkoholiturgu kontrolli all, et vältida illegaalset kaubandust.
Lisaks on olulisemaks muutunud sotsiaalne ja turunduse kontroll rahva tervise huvides, kuid seejuures tuleb arvestada kultuurilise tausta ja rahvuslike eripäradega. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni aruande (2009) põhjal võib tõdeda, et alkoholi tarvitajad suhtuvad alkoholihinna muutmisesse sarnaselt teiste kaupade hindade tõstmisele. Järjepidevate tõendite põhjal võib tõdeda, et alkoholi hinna tõstmine vähendab alkoholi poolt tekitatud kahju. Euroopa Liidu majanduslepped on kohati kaasa toonud madalad alkoholimaksud, kuid vastupidiselt on täheldatud ka seda, et kui alkoholi hinda on langetatud, on joomine siis pigem kasvanud.
Alkoholi hind on tänapäeva ühiskondades märgilise tähendusega – nii ka Eestis. Kui näiteks kütusehindade tõus, sealhulgas aktsiisi tõus kajastub koheselt ka teiste toodete ning teenuste hindades, siis alkoholi hinna kõikumisega on mõjud veelgi rängemad. See puudutab kaudselt, kuid üheaegselt meid kõiki. Alkoholipoliitika lõtvus või selle puudumine võib kaasa tuua raskeid hälbeid sotsiaalpoliitika ja rahvatervise vaatepunktist vaadatuna. Ühe meetmena paljudest kasutatakse alkoholi kättasaadavuse piiramist.
Tulevikus „peaks kindlustama, et maksud seaksid alkoholihinna tasemele, mis vähendaks alkoholiga seotud kahju, arvestaks inflatsiooni, sissetuleku ning teiste kaupade hindade muutustega ja miinimumhinna kehtestamist alkoholile võiks arvestada poliitika kujundamise variandina, selleks et vähendada madalahinnalise alkoholi kättesaadavust“. (ibid., lk 95) Parema tervise, suurema arenguvõime ning heaolu saavutamiseks tuleb alkoholist tingitud kahjusid Eestis vähendada. Parima tulemuse saavutamiseks on mõistlik keskenduda valdkondadele, mis enim kahju põhjustavad, näiteks noorte alkoholitarbimine ning alkoholiga seotud õnnetused ja vägivald. (Riiklik alkoholipoliitika, 2009:1)
Euroopa Liidu liikmena tuleb liikmesriikide tarbimisnäitajate aeglase ühtlustumisest tulenevad muutused lülitada ka liidu ühtsesse alkoholipoliitikasse. Eesti alkoholipoliitika peab sisaldama erinevaid elemente – maksustamisest, vanusepiirangutest, reklaami regulatsioonist, tootmise/kaubanduse litsentsistamise ja otseste kontrollmeetmeteni. (EKI tutvustas…) Indrek Saare sõnul tuleb “pikaajalist alkoholi aktsiisipoliitikat kujundades Eestis silmas pidada selle mõjusid fiskaalsüsteemile tervikuna , mitte üksnes alkoholiga seotud kahjusid ja alkoholist laekuvaid maksutulusid”. (Saar, 2011) Seega jääb lõppkokkuvõttes riikliku alkoholipoliitika- alaste otsuste tegemine praktikas ikkagi poliitikutele.

KASUTATUD KIRJANDUS:

Alkoholipoliitika. 2012. Terviseinfo kodulehelt
http://www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/alkohol/alkoholipoliitika välja otsitud 07.11.2012.
Alkoholipoliitika areng Euroopa Liidu riikides viimastel aastakümnetel. 2003. Konjunktuuriinstituut. Põllumajandusministeeriumi kodulehelt
http://www.agri.ee/public/juurkataloog/UURINGUD/eki_alkoholiuuringud/Alkoholipoliitika_areng_Euroopa_Liidu_riikides.pdf välja otsitud 07.11.2012.
EKI tutvustas alkoholipoliitika arengu uuringut EL riikides. Põllumajandusministeeriumi kodulehelt http://www.agri.ee/eki-tutvustas-alkoholipoliitika-arengu-uuringut-el-riikides välja otsitud 06.11.2012.
Riiklik alkoholipoliitika. Riikliku alkoholipoliitika põhimõtted, esitatud Vabariigi Valitsuse istungile 22.jaanuaril 2009. http://www.raplamv.ee/terv/uploads/Materjalid/Riiklik%20alkoholipoliitika.pdf välja otsitud 06.12.2012.
Saar, I. (2011). Alkoholi hinna optimeerimisest. Kaine peaga. Eesti Maksumaksjate Liidu kodulehelt http://www.maksumaksjad.ee/modules/smartsection/item.php?itemid=1131 välja otsitud 08.11.2012
WHO. 2009. Alkoholi tarvitamisega seotud kahju vähendamise, sekkumiste efektiivsuse ja kuluefektiivsuse tõendus. Eesti Karskusliit AVE kodulehelt
http://www.ave.ee/download/WHO_raamat.pdf välja otsitud 07.10.2012.
12