Alexey Brodovitch, Irving Penn, Richard Avedon (0)

TARTU KÕRGEM KUNSTIKOOL
Fotograafia osakond
Kristin Hansen
ALEXEY BRODOVITCH, IRVING PENN , RICHARD AVEDON
Referaat
Juhendaja : Kaisa Eiche
Tartu 2017
Alexey Vyacheslavovich Brodovitch ( 1898 - 1971 )
Brodovitch oli Venemaalt pärit fotograaf , disainer ja instruktor, kes on kõige enam tuntust kogunud oma seeriatega moeajakirjas Harper ´s Bazaar (1934-1958) ( Lisa1 ). Ta sündis 1898 aristokraatlikusse ja jõukasse perekonda. Ta oli tsaari toetaja ning seetõttu sai temast esimene leitnant tsaari valges armees . 1920 aastal lendas ta Pariisi, põgenedes oktoobri revolutriooni eest. Brodovitch lõpetas, nagu paljud teised immigrandid, kes olid jõukust kogunud Venemaal, vaese ja töötuna. Esimest korda elus pidi ta reaalselt vaeva nägema ja töötama ,et raha teenida. Ta leidis Montparnasse´is ühe vene kunstnike kommuuni , sellest saigi tema alguse tema inspiratsioon maalimise vastu. Ta sai tööd maalijana Diaghilev Ballets Russes´i juures, kes inspireeris teda liikuma rohkem kommertsdisaini poole. Ta hakkas looma ning lõhkuma piire erinevate kunstistiilide vahel.
Brodovitch kandideeris konkursil , kus otsiti kõige innovatiivsemat disaini tulevase balli jaoks. Ta sai esimese koha, isegi Picassos joonistusest pääses mööda. See poster , mis esindas ideed varjata üleminekut valge ja musta värvi vahel, oli alustalaks tema karjäärile graafilise disainerina . Pärast seda tehti talle mitmeid pakkumisi disainerina, näiteks Maximillien Vox. Tema stiil lähtus avangardismist – piiride lõhkumine, riskimine , vastu astumine ühiskondlikele arvamustele jne. Varsti sai ta päris tuntuks , ta disainis palju plakateid ja reklaame . Temast sai kunstiline direktor Athelia Stuudiole (Lisa 2). Temast sai üks hinnatumaitest disaineritest Pariisis, kuid väga kiirelt hakkas Pariisiseiklusjanu kunstis vaibuma ning Brodovitch pidi otsima uue töö. Selleks sai õpetaja amet Philadelpia Kunstikoolis. Sellel hetkel oli ta ainus kunstnik, kes tõi Ameerikasse modernset mõtlemist.
Kogu kunstimajandus Ameerikas 1930ndatel aastatel oli muutunud pärast majanduskriisi Wall Street ´il, ettevõtted kasutasid pigem vanu ning usaldusväärseid tehnikaid, ka oma firma reklaamimisel. Ta õpetas oma õpilasi lähtudes euroopalikest tehnikatest ning näidetest. Temalt pärineb ütlus: „Me õpime vigu tehes. Me peale olema iseenda suhtes kriitilised ja meil peab olema julgus alustada üha uuesti ja uuesti pärast igat läbikukkumist. Ainult siis me omastame läbielatu täielikult, alles siis me õpime päriselt tundma!“ ("we learn by making mistakes. We must be critical of ourselves and have the courage to start all over again after each failure . Only then do we really absorb, really start to know ."). Ta suhtus oma õpilastesse kui võrdsetesse. Tihti tõi ta kooli kaasa päris disainiülesandeid ja küsis oma õpilaste arvamust.
Brodovitch oli tuntud kui iseendale vasturääkijana. Ta ütles ühel nädalal ühte ning järgmisel teist. See pani ta õpilased ise mõtlema ning oma arvamuse välja kujundama. 1933aastal alustas ta töötubadega, mida kutsuti Disaini laboriks. Igas ülesandes pidi õpilased leidma vastandlikke lahendusi klisheedele, nad pidid kasutama oma vigu ning läbi selle leidma lahendusi. Tänu sellele kõigele ei jäänud ta Ameerikas märkamata. Fotograaf Ralph Steiner tutvustas teda Caramel Snow ´le, kes oli Harper Bazaari kujundaja, kes kohe pakkus talle tööd. Oärast kunstilise direktori koha saamist hakkas Brodovitch looma avangardist inspireeritud fotosid , tekste ning illustratsioone. Tänu temale said ajakirjas tööd paljud tuntud kunstnikud nagu Man Ray, Jean Cocteau, Raoul Dufy ja teised. Ta oli esimene, kes sidus pildi ja teksti kokku. Tema stiil oli väga erinev teistest. Ta kasutas oskuslikult valget pinda, ta lõikas tihti oma fotosid ning paigutas need kusagile äärde. Tema stiil tõi ajakirja uue dünaamilise lähenemise.
Vabakutselise kujundajana kogusid populaarsust tema tööd neljakümnendatel. Temast sai ka ajakirja Portfolio (Lisa 3) kunstiline juht, mis kahjuks ei püsinud kaua elus. Sellel ajal sai temast ka alkoholi sõltlane ning 1958.aastal lasti ta lahti Harper Bazaarist, samal ajal suri ka tema naine Nina. Pärast seda oli ta ilma raha ja pensionita, halvas füüsilises konditsioonis. Ta suri 1971 väikeses prantsuse külakeses, kus oli viimased kolm eluaastat elanud.
"If you know yourself, you are doomed."
- Alexey Brodovitch
Irving Penn (1917–2009)
Teda peetakse üheks meie aja silmapaistvamaks fotograafiks. Ta tegutses nii reklaam - kui ka moefoto valdkonnas. Penn töötas välja omapärase stiili, tema põhiteemadeks olid portreede, moefotode ja vaikelude seeriad. Tema stiili iseloomustavad läbimõeldus, hoolikalt seatud detailid ja minimalistlik väljenduslaad . Peaaegu kõik tema fotod on tehtud ateljees, aga ka erinevates stuudiotes tema reiside käigus. Irving Penn on üks meie aja hinnatuimaid fotograafe, koos Richard Avedoniga oli ta üks juhtiv moefotograafe, kelle looming mängis olulist rolli moefotode konventsioonide väljakujunemisel.
1943.aastal avaldati esmakordselt tema foto Vogue ´i kaanel, tema kõige viimane kaanefoto avaldati aastal 2014. Peaaegu kogu oma karjääri vältel töötas Penn ajakirjale Vogue.. Penn oli kunstiharidusega ning tundis hästi nii kaasaegset kui ka vanemat kunsti. Tema vaikeludest leiab viiteid kunstiajaloo suurkujudele, eriti torkab silma huvi 17. sajandi alguse ja 18. sajandi Euroopa vaikelude vastu, nagu tema esimesest Vogue´i kaanefotost näha saab. See oli kompositsioon hinnalistest moeaksessuaaridest, mille hulgas oli ka pilt sidrunitega (Lisa 4). Kuigi Penni vaikeludes on alati tunda kunstiajaloo mõjutusi, kasutab ta fotomeediumi võimalusi ka täiesti uut laadi kujutiste loomiseks, mis valgustavad neid inimeksistentsi tahke, mida ajaloolistel maalidel ei kohta.
Penni fotograafikarjääri kuulusid nii tellimustööd kui ka kunstiline fotopraktika. Alates 1970. aastatest pühendus Penn aga eelkõige näituste tegemisele ja raamatute väljaandmisele. 1984. aastal korraldas New Yorgi moodsa kunsti muuseum MoMA tema loomingu mahuka ülevaatenäituse ning 1985. aastal pälvis Irving Penn rahvusvahelise Hasselbladi fotopreemia.
Ta reisis väga palju. Sagedastel rännakutel maailma haruldastesse paikadesse ei saanud ta püsivat fotoateljeed kasutada ning seetõttu pani ta reisidel assistentide abiga püsti ajutise ateljee. Uus-Guineal, Marokos ja Dahomees (praegune Benin ) pildistatud töid on nimetatud Penni etnograafiliseks seeriaks. Kõrvutuses Penni erinevate töödega, kerkib rännakutel pildistatud fotode puhul kõige tugevamalt esile sarnasus moefotoga. Näiteks 1967. aasta Vogue’is ilmus Dahomees pildistatud fotoseeria, mis juhib tähelepanu, kuidas portreteeritavad riietuse , ehete ja kehakaunistuste abil ilu poole pürgivad (Lisa 5).
Irving Penni ateljee Manhattanil püsis läbi aja ühesugusena − valgete seinte, hallide uste ning kulunud põrandaga. Dramaatilise taustakujunduse või loomuliku keskkonna asemel pildistas ta modelle oma korratus , peaaegu täiesti lagedas ateljees. Teine Penni portreteerimisvõte oli modelli asetamine toanurka (Lisa6). Sellistel puhkudel oli fotograafi harvaks instruktsiooniks modellile vaadata vaid kaamerasse ja lasta kehal kõneleda ülejäänu eest. Nii pildistas ta mitmeid tuntud kultuuritegelasi, nende seas olid nii kunstnik Salvador Dalí, moekunstnik Elsa Schiaparelli kui ka helilooja Igor Stravinski .
1950. aastal alustas Irving Penn moefotode ja kultuuritegelaste pildistamise kõrvalt seeriat oskus- ja lihttöölistest, mille nimeks sai „Lihtsad ametid”. Tavaliselt jäädvustas Penn nad seisvana, otsevaates ja tööriietuses, käes nende ametile iseloomulikud tööriistad. Need fotod portreteerivad väärikaid töölisi austaval moel, tuues esile nii konkreetsed ametid kui ka neid pidavad isiksused (Lisa 7).
Irving Penni loomepärandi näiliselt eriilmelisi fotoseeriaid ühendab isikupärane kujutusviis, mis seisneb portreteeritavate erilises, nõudlikus ja detailitäpses jäädvustamises. Soovitud tulemuse saavutamiseks pildistas Penn kõiki modelle ühesugusel taustal. Näitusel esindatud kõige eripalgelisemad pildimaailmad on sündinud tegelikult ühes ainsas toas – Irving Penni ateljees.
Mind inspireeris kõige rohkem tema töö “Earthly Bodies: Irving Penn’s Nudes, 1949–1950,”, see kuidas ta oma moefotograafi töö kõrvalt, mis oli täis kõhnu ja näljutatud naisi, leidis siiski, et õige ja „ilus“ naine näeb välja justkui Willendorfi Veenus (Lisa 8).
Richard Avedon (1923–2004)
Avedon sündis New Yorkis . Tema vanemad omasid riiete poodi Avedon´sFifth Avenue, tänu millele sai alguse tema huvi moefoto vastu. Juba 12-aastaselt liitus ta YMHA Kaamera Klubiga. Ta käis DeWitt Clinton ´i keskkoolis . Seal sai üheks tema heaks sõbraks kuulus kirjanik James Baldwin, kellega koos lõid nad kooli ajakirja The Magpie. Pärast keskkooli läks ta õppima Columbia ülikooli filosoofiat ja luulet, kust kukkus välja juba pärast esimest aastat. Pärast seda teenis ta Ameerika Ühendriikide kaubalaevastikus Teise maailma sõja käigus. Teenis seal 2 aastat, tema kohustuseks oli teha pilte meremeestest. Pärast seda läks ta õppima fotograafiat Alexey Brodovitch´i käe all. Nad said väga lähedaseks ning Brodovitch palkas Avedoni Harpers Bazaari ajakirja fotograafiks. Mõne aasta möödudes paluti tal teha fotod kevade ning sügise kollektsioonidest Pariisis. 1940ndatel ja varastel 50ndatel lõi ta elegantsed mustvalged moefotod pariisi tänavatel, autodes ning kohvikutes.
Ta oli juba tuntud ning hinnatud noor moefotograaf, kuid ajalukku läks ta oma ikoonilise fotoga tsirkuses: „Dovima with elephants“, kus kujutas ühte väga tuntud modelli mustvalges Diori kleidis (Lisa 9).Avedon oli Harpers Bazaari fotograaf 20 aastat. Eriti on ta aga kuulsust kogunud oma mustvalgete portreefotodega, nende hulgas väga tuntud inimesed, nagu näiteks Marilyn Monroe , Elizabeth Taylor, John F Kennedy jpt (Lisa 10).
Avedon lahkus Harpers Bazaarist 1965, pärast mida asus tööle Vogue´is. Ta jätkas moefotograafia piiride lükkamist oma sürreaalsete ning provokatiivsete fotodega, millelt võis tihti leida paljaid kehasid, vägivalda ning surma. Ta jätkas portreede pildistamist väga tuntud poliitilistest figuuridest. Ta on avaldanud mitmeid raamatuid, tema fotod on ilmunudmitmes raamatus, ning osalenud paljudel näitustel. 1992 sai temast The New Yorker´i fotograaf. Ta on siiamaani üks mõjukamaid moefotograafe, kes jätkuvalt inspireerib paljusid fotograafe. Avedon suri 81 aastaselt 2004 aastal.
“The moment an emotion or fact is transformed into a photograph it is no longer a fact but an opinion,”

• Richard Avedon
  

Kasutatud kirjandus:

Wikipedia „Alexey Brodovitch“

Iconographics „Alexey Brodovitch“

Kumu. Irving Penn „Üks ja mitu maailma“

Wikipedia „Irving Penn“

Google photos

https://hyperallergic.com/380150/why-irving-penns-portraits-are-his-most-compelling-photographs

Biography.com „Richard Avedon“

Wikipedia „Richard Avedon“
Lisad
Lisa 1
Bazaar magazine
Lisa 2
Athelia kataloogi kaas, 1929
Lisa 3
Lisa 4
Lisa 5
Lisa 6
Irving Penn, “ Truman Capote” (1948)
Lisa 7
Lisa 8
Irving Penn’s Nude No. 1, 1947
Lisa 9
Dovima with Elephants (1955)
Lisa 10
„Less is more“ Marilyn Monroe and Artur Miller (1957) Richard Avedon
Elizabeth Taylor
JOHN F. KENNEDY JFK & WIFE JACKIE (1963)