Maaelu arendamise perspektiivid suurenevas Euroopas (0)

Maaelu arendamise perspektiivid suurenevas Euroopas: Ühise põllumajanduspoliitika ja põllumajandusliku ülemineku mõju uutele Euroopa Liidu liikmesriikidele

Sisukord

Sissejuhatus 3
Kuidas maamajandus edukalt töötab? 4
Maaelu arenemine muutuvas maailmas 4
ÜPP ja Maaelu arendamise poliitikad EL-is 5
Euroopa Säästva Põllumajanduse Mudel (EMA) 5
Maaelu arengu ühinemislepingu KIE-d, mille poolest need erinevad? 8
Kahestunud KIE põllumajandus 8
Maaelu mitmekesistamine 11
Kogukonna areng 12
Kokkuvõtte 14
Kasutatud kirjandus 15

Sissejuhatus

Selle töö eesmärgiks on luua asjakohane teoreetiline raamistik maaelu arendamisega seotud küsimustele suurenevas Euroopas ning analüüsida maaelu arendamise perspektiive Euroopa Liidu (EL) liikmesriikidele 2004. aastal lisandunud riikides.
Euroopa Liidu laienemine Kesk- ning Ida-Euroopa(KIE) riikide seas on märkimisväärselt mõjutanud nende põllumajanduse ning maaelu arengu poliitikaid. Üks rohkem vaidlust pakkunud teema seoses EL laienemisega on olnud küsimus, kas liitunud KIE riigid peaksid saama täieliku ligipääsu Ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetustele, eriti otsetoetustele ning struktuurifondidele. Hiljutised uuringud hindavad EL-i mõju eelarvekärbetele KIE riikides ning kaubanduses. On üllatav, et maaelu arendamine uutes liikmesriikides on äratanud vähe tähelepanu, eriti kui arvesse võtta, et antud teema on ÜPP reformimisel turgu valitsevate liikmesriikide seas olulise tähtsusega. EL-i piires tuleb maapiirkondades rakendada vaba turumajandus ning alandada tooraine hindu.
On väidetud, et kogu ÜPP arengu vältel on tehtud vahet „arendavate“ ja „mitte-arendavate“ põllumeeste või kommerts ning toimetulekutoetuste põllumeeste vahel, mis süvendab kahetist EL-i põllumajandust.
Nii praeguse poliitika keskpunktis kui ka Euroopa Nõukogu poolt toetatud Maaelu Arengu Regulatsioonides on rõhutatud, et eesmärgiks on mitmekesistada turgu valitsevate liimesriikide maaelu majandust. Samal ajal on poliitika eesmärgiks toetada ka korralikku keskkonnaalast juhtimist.
Selle töö eesmärgiks on luua kaasaegne teoreetiline raam maaelu arengut puudutavatele küsimustele laienevad Euroopas ning analüüsida ÜPP reformide mõju ning põlllumajanduse transition Kesk- ning Ida-Euroopa riikides maaelu arendamise huvides.
Lääne Euroopa erinevatest arnegudoktriinidest, on dominantne maaelu osa - põllumajandus- mõlemas Euroopa osas ühtmoodi duaalsete struktuuride läbi karakteriseeritud. Sellest tulenevalt peaksid ÜPP reformid tooma võrdselt kasu nii vanematele EL liikmesriikidele kui ka uutele.
Pikaajalise majandusliku ning sotsiaalse haavatavuse ajalugu maapiirkondades peegeldab toetust saanud tööstusliku põllumajanduse võimetust säilitada maapiirkondades majandust. On läbi viidud erinevaid eksperimente ning sekkumisi, et olukorda parandada. Katsetatud on uut „territoriaalset“ või „neo-endogeenset“ lähenemist. See territoriaalse/neo-endogeense tootmise lähenemine on potentsiaalselt rakendatav igal geograafilisel skaalal ning seda iseloomustavad kolm põhikomponenti. Esiteks eeldatakse, et arengut on parem hoida ning juhtida, keskendudes aladele , millel on puudus, mitte ainult teatud sektoritele maaelu majanduses. Lisaks peab tegu olema alaga, mis on väiksem kui riiklik või regionaalne tasand. Teiseks on majanduslikud või muud arendustegevused ümber orienteeritud väärtustamaks ning kasutamamaks kohalikke ressursse - nii füüsilisi kui ka inimressursse. Nii kasutatakse kohaliku ala võimalused maksimaalselt ära. Kolmandaks keskendutakse kohalike inimeste vajadustele, võimetele ning perspektiividele.

Kuidas maamajandus edukalt töötab?

Kõige sagedamini peetakse kaubandust ning vaba turgu juhtivaks jõuks. Kaubandussuhted kogukondade, regioonide või isegi riikide vahel suurendavad ligipääsu kaupadele ning teenustele, mis ei ole kohalikult kättesaadavad, annavad kogemuse sellest, kuidas toodete efektiivsust ning kogust suurendada ja annavad võimaluse vahetada omavahel häid ideid. Paraku on aga maamajandus erinevate kaubanduspoliitikate mõjutada ning on erinevates piirkondades seetõttu ebaproportsionaalne. Isegi juhul, kui maapiirkonnad muutuvad majanduslikus mõttes esmasest tööstusest tootmiseks, ei muutu maamajanduse kaubanduslik tundlikkus. See on nõnda, kuna maapiirkondadel on väiksem majandus, toodavad nad vaid väikse osa kaupadest ning teenustest, mida nende elanikud tarbida soovivad. Väiksus aga tähendab, et nad ei suuda kõike toota ning turu nõudmistest kinni pidades kasumit toota. Kogukonna majandus areneb, kui kohalikud ettevõtted müüvad oma kaupu väljaspoole ning toovad kogukonda "uut raha". Kuid ka kohalikule turule orienteeritud ettevõtted on olulised, kuna loovad töökohti, maksavad makse. Selle arvelt ei saa aga kogukond rikkaks vaid raha ainult ringleb. Selleks, et kogukonda "uut raha" sisse tuua, peab ettevõte laienema kogukonnast väljaspoole. Seega on maaelu arengu juures oluliseks küsimuseks: kui hästi läheb ettevõtetel, kes müüvad oma kaupa/teenust väljaspool kogukonda?

Maaelu arenemine muutuvas maailmas

Kogukondade tuleviku arenemise võimalus on sageli seotud nende minevikuga. Majanduslik funktsioon, mida kogukond kunagi esindas on tavaliselt tuleviku arutamisel lähtepunktiks. Paraku ei pruugi see kiirelt muutuvas majanduslikus keskkonnas olla sobivaks lahenduseks.
Oluliseks elemendiks välisturul on maapiirkondade sõltuvus oma kodukoha kaupade ning teenuste pakkujatena, mis ei ole kohalikud. See on tarbimist suurendanud, kuna maapiirkondade kogukonnad on spetsialiseerunud oma majanduslikule tegevusele, ning kuna kaupade ja teenuste valik on suur, on ka tarbijate arv ning ligipääs nendele kaupadele/teenustele suurenenud. Suurimaks maamajanduse erinevuseks on, et minevikus oli nende majanduslik struktuur orienteeritud looduslike ressursside protsessimisele, sh põllumajanduslik maa, metsad , õli jne. Muutus on toimunud ka primaarsektoriga. Kunagi oli primaarsektor kõige olulisemaks. Uues ettevõtluskeskkonnas on primaarsektori roll palju väiksem, esmase toote turg on ulatuselt muutunud. Tulemusena on paljudes maapiirkondades avastatud, et ressursside tootmine on liialt kulukas .
Üheks aspektiks on ka see, et maapiirkondades töötavat tööjõudu on peetud vähem harituks võrreldes linnapiirkonna tööjõuga. Minevikus pakkus ka linnapiirkonna tööstus tööd inimestele, kel oli madalam haridustase, kuid kuna tootmist on linnades vähemaks jäänud, ei saa maainimesed linnades enam tööd.
Vana ning uue sotsiaal-majandusliku keskkonna erinevuseks on tehnoloogiate areng, mis on näiteks alandanud transpordikulusid , suurenenud on kapitalituru tõhusus ning ligipääs suhtlusvahenditele on suurenenud. Tänu sellele on võimalik osta kaupu kodust kaugemalt ning madalama hinnaga. Mõndadele maainimestele on see kasu toonud , kuid teistele tähendab see töökaotust. Kõik toimunud muudatused on viinud konnkurentsini ja spetsialiseerumiseni,mis omakorda on kiirendanud traditsioonilise põllumajandussektori kahesust. Tänapäeval eksisteerivad veel lisaks suurtele kasumlikele farmidele ka väiksemad ettevõtjad, kelle tegevus kasumit ei tooda. See ei too aga omakorda mingit kasu kogukonnale.

ÜPP ja Maaelu arendamise poliitikad EL-is

Maaelu arendamise konseptsioon ei ole hiljutine. 1964. aastal oli fond, mis toetas põllumajandust, jagatud tagatise ning arenduse sektsioonideks, ning sellest arenes Euroopa Põllumajanduse Arenduse- ja Tagatisfond, mille tagatise sektsioon rahastab ÜPP toetuste mehhanisme . Väidetakse, et nende kahe sektsiooni eristamine on muutunud keerukamaks, kuna vajadus maaelu arendamiseks ning keskkonnaalased probleemid on mõlemad kasvanud. Kuna maaelu arendamise meetmete ulatus on laienenud , ei ole see siiski vabanenud oma algsest mõttest toetada põllumajandustegevust.
Põllumajanduses on mõiste produktivism, mis tähendab:

Tehnoloogiad asendavad inimese,produktiivsus tõuseb

Loomakasvatusega seotud tegevusi mõjutavad agro-industriaalsed süsteemid

Tootmine muutub konsentreeritumaks ning spetsialiseeritumaks
1980. aastate keskpaigas avastati, et põllumehi on rohkem, kui vaja oleks. Seetõttu laiendati maakasutuse definitsiooni. Maast sai mitmekülgne ning konkurentsivõimeline paik. See rõhumuudatus on olnud ÜPP reformi kultuurilis-poliitiliseks kontekstiks. Lisaks oli veel olulisi faktoreid,mis vajasid muutmist ning olid kõrgete toiduhindade põhjuseks.
1992. aastal, kavandades ÜPP reformi, pidi Euroopa Komisjon tegelema trukturaalse kahesuse ning keskkonna hävitamise leevendamisega, mis olid muutunud Euroopa põllumajandust isloomustavateks. Lahenduseks oli põllumajanduspoliitika „keskkonnastamine“. Selle konkreetseks tulemuseks oli, et tootmisel vähendati rahastamist ning samal ajal tuli toetada neid, kes ei suutnud konkurentsis püsida.
Rakendatud on kolme põllumajanduse rahastamise vähendamist. Need tuginevad hinnamehhanismile, piirates toodangu mahtu ja asetades piirangud põllumajanduslikele sisenditele. Seega kombineeriti maksu- ja keskkonnareformid.
Samas on väidetud, et agro-keskkonnakavade rahastamine , nagu näiteks Maapiirkondade Keskkonnakaitse Programm säilistab tekkinud lõhet „arengu“ ning „mitte-arengu“ põllumeeste vahel, mis on iselooustanud EL põllumajanduspoliitikad selle loomisest alates.

Euroopa Säästva Põllumajanduse Mudel (EMA)

Maaelu arengut mõjutavad tegurid ja varem esitatud ÜPP analüüsid peegelduvad paljudes EL-i dokumentides , mis on seotud Agenda 2000ga. Agenda 2000 otsustati toetada maaelu ja põllumajanduspoliitika ühtsustamist, kõige tähtsamaks muutuseks selle juures võib pidada RDR reformi, mis mõjutab paljusid ÜPP meetmeid, sealhulgas struktuuride ümberkujundamist põllumajandussektoris, põllumajanduse toetamist selleks vähem soodsatel aladel, põllumajanduslike tegevuste arendamise toetused, investeeringutoetused metsanduses. Loodi uued meetmed, et edendada „Maapiirkondade arengut“ See muutus tõi kaasa selle, et toetusi saavad ÜPP fondist ka mittepõllumajandusega tegelevad inimesed.
Euroopa säästva arengu põllumajandusmudeliks (ignoreerides selle tegelikku rakendamist iga riigi tasandil) koosneb kolmest osast, millest viimane ei ole kas üldse või on ainult osaliselt seotud põllumajandusega. Need kolm osa on;

Konkurentsivõimelised suured farmid, mis suudavad konkureerida maailmaturul jõuliselt

Väiksemad talud , mis ei ole suunatud nii kõvasti konkurentsivõimelisele tootmisele vaid rohkem selle kultuuri osa säilitamiseks.

Mittepõllumajanduslike maapiirkondade ettevõtete loomine, tööhõive loomine ja säilitamine, elava ja aktiivse kogukonna tekitamine maale jne. Et edendada maaelu ühesõnaga.
Viimane punkt on mõnevõrra ebaselge , viidates farmerite abistamisele rohkem, kui maaelu arendamise edendamisele nende poolt, kes ei tegele otseselt põllumajandusega. Põllumajanduse eelistamist märkame ka SAPARDi programmis KIE riikides. Programm sisaldab pikka nimekirja alasid, millesse tehakse rahalisi panusi; investeeringud põllumajandusettevõttesse ning parandada nende töötlemisest ja turustamist (samuti kalatooted). Selle eesmärk on mitmekesistada majandusttegevust maapiirkondades, kaitsta keskkonda, parandada kutseõpet, arendada maapiirkondade infrastruktuuri ja rahastada erinevaid uuringuid . Suurem tähelepanu on suunatud traditsioonilisele põllumajanduspoliitikale, mis omakorda on mitmekesistamise jätnud tahaplaanile.
3 loogilist mõjutavat tegurit maamajanduse EMA mudelist on;

Kaubanduslikud farmerid

Põllumajandusliku kultuuri säilitavad farmerid.

Mittepõllumajanduslikud ettevõtted, mis on loodud kohalike inimeste poolt, kasutades ära kohalike tarbimisvajadusi .
Nende kolme teguri kombineerimine võib olla hea viis saada võimalikult palju tulu aga peab olema ka võimalik ainult ühte neist tegevust tehes edukas olla.
Mittepõllumajanduslikud tegurid maaelu arendamisel EL-is
Alates 1980ndate lõpus loodud SCF( struktuuri ja ühekuuluvusfond) fond, mille eesmärk oli ühtlustada liikmesriikide sotsiaalsed ja majanduslikku olukorda on ka maapiirkondadele positiivset mõju kaasa toonud. Struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika põhieesmärk on tegeleda piirkondlike ebavõrdsuste põhjustega ja luua eeldused piirkonna säästvaks arenguks nt. infrastruktuuri parandamine, väikeste ettevõtete toetamine , tugevdada haridus - ja koolitssüsteeme, kaitsta ja parandada keskkonda ning edendada territoriaalset arengut ja planeerimist. Lisaks üldisele SCFS fondile on veel lisaks neli alafondi;

URBAN - katab erinevaid linnapiirkondade prioriteete

LEADER Plus - erinevate projekti edendamine kohalikul tasandil, mis jäävad välja EL-i põhifondidest

EQUAL- võrdsete võimaluste soodustamine

INTERREG- piirkondade vahelise koostöö soodustamine
Olgu lisaks mainitud , et Shutt ( mingi uurija vms oma grupiga) väidab, et ühendades SRÜ ja maaeluarengu meetmed, mis on seotud Agenda 2000 ÜPP reformidega ja viiksid ressursid otseteotustelt ära ja maaelu toetamise poole läbi maakoha arengu ei ole siiani suudetud teha. Et selline olukord toimiks tõhusalt on vaja saada tihedasse sümbioosi riiklikul tasandil olevad sotsiaal-majanduslikud strateegiad ja priikondlikud strateegiad ning ühendada need EL-i SCF-ga. See nõuab strateegilise planeerimise raamistiku koostamist.
Lisaks, Getimise (2003 aasta uuringust) selgub , et hoolimata märkimisväärsetest edusammudest vähendada piirkondliku ebavõrdust, püsivad siiski ebavõrdsused kogu EL-is. Keskmine sissetulek EL-i 10% kõige rikkama piirkonna ja 10% kõige vaesema piirkonna vahel on 2,6 kordne. Samuti on suured erinevused vaesuse ja töötuse suhtes. Lisaks väidetakse, et selle pärast on suured erinevused kogu Euroopa Liidu ruumis sest puudub mitmekeskuseline arengumudel. Koondumine ühte punkti, ei avalda ainult kahju väliselt, vaid kahjustab ka selle tuuma, mille eesmärk on nt vähendada ummikuid, mastaabisäästu, survet keskkonna- ja tervisesäästule. Tuleb tunnistada, et selliste probleemide algallikaks on regionaalpoliitika kõrvale jätmine Euroopa jätkusuutlikust arengust.
Euroopa ruumi arenguplaan ( ESDP 1999) toonitab mitme keskusega tasakaalustatud jätkusuutliku arengut, parandada infrastruktuuri ja ligipääsu, maapiirkondade mitmekesistamist, linna-maapiirkondade suhete arendamist , elimineerida piiridevahelised takistused, suurendada riikide vahelist koostööd ja hoida Euroopa loodus- ja kultuurikeskkonda. See on raskenenud peale uute liikmesriikide lisandumist 2007. Aastal, suurendades piirkondade ja sissetulekute ebavõrdust veelgi. See tähendab, et SCF? On veel tähtsam ja selle fonde on alates 2006 a. veelgi suurendatud. Tänu edasistele lainemestiele võib tekkida olukord, kus vaesemad riigid saavad suurema osa toetustest.

Maaelu arengu ühinemislepingu KIE-d, mille poolest need erinevad?

Selle uuringu küsimus on, et kuidas areneva Euroopa Liidu maaelu arengu poliitikat saab edukalt kohandada ja ühendada CEECiga? On oluline mõista Euroopa ravimiameti ja kooskõlas territoriaalse neo-endogeense lähenemisega, millised on CEEC/KIE asuvate indiviidide eesmärgid. Kas on farmerid, kes võitlevad maailmaturgudel? Või on seal mitte kasumieesmärgiga farmerid? Kas on olemas kohalikke inimesi, kellel on oskused, et kasutada ära kohalikku potentsiaali ja arendada antud piirkonda ja kuidas neid ühendada?

Kahestunud KIE põllumajandus

Vaatamata erastamisele ja radikaalsetele ümberkorraldustele KIE põllumajandussektoris alates 1989 aastast, on tendents siiski kaksikkultuuri jätkumise poole. See tähendab, et on säilinud vähe väga suuri farme ja selle arvelt on tekkinud palju pisikesi majakrunte linnade lähedale. On säilinud keskmise suurusega farmid. Väga väheseks on KIE-s jäänud sellised perekondlikud väiksemad farmid, mida siiski on osades riikides rohkem, kui teistes. (Leman ja ta uurijaid 2004). Üksused, mis arenesid välja kolhoosidest ja sovhoosidest võivad olla küll väiksemad, kui sellel ajal, kuid nad on siiski väga suured. (Mingi tabel on tulekul) Nad on säilitanud oma äriühingu vormi, mitte registreerinud ennast FIE-na nagu enamus Lääne farme toimetab ja neil suhteliselt suur töötajate arv. Nad on pigem põllumajandusettevõtted, kui farmerid.
Nii nende suurus ja tehnoloogia annavad neile potentsiaali olla kasumlik põllumajandustootja järjest konkurentsivõimelisemas keskkonnas (Mathijs & Swinnen, 2001). Kuigi väga suured sotsialistlike põllumajandusettevõtete järeltulijad on muutunud väiksemaks, on üksikute keskmiste põllumajandusettevõtete või väikeste peretalude suurus oluliselt suurenenud 0,5 hektarilt 5-20 hektari vahele (tabel 1) Kuid üksikute KIE põllumajandussektorite vahel on toimumas lahknemine . (Leamann 2004. Euroopa komisjon 1998). On tõendeid, et üksikud talud liiguvad järk-järgult kahte erinevasse rühma. On suured kaubandusele orienteeritud suurpõllumajandustootjad, mis tõstavad KIE-s kogu põllumajandusettevõtete suurust. Lisaks nendele üksikutele suurtele põllumajandustootjatele on kõrval väiksemad talupidamised, mis on seotud palju vähesemal määral otseselt põllumajandussaaduste tootmisega. Nende inimeste jaoks ei ole põllumajandus kaubanduslik tegevus. Tegemist on enda jaoks majandamisega, kus kasvatakse nt enda tarbeks loomi, et saada liha.
Joonisel 3 kujutatakse maakoondumist. See on küllaltki mitmekesine erinevate KIE riikide vahel. Siin tabelist sisalduvad kodumajapidamised, pool- ja täielikult kaubandustalud ja suuremad põllumajandusettevõtted. Näiteks Bulgaaria eraldub teistest tunduvalt tänu sellele, et 90% talukohtadest- väiketalud ja väikeettevõtjad, kontrollivad ainult 10% kogu põllumajandusmaast ja suured ettevõtted, kes moodustavad 10% kogu põllumajandustootjatest omavad 90% maast ( vt tabel 1).
Tabel 3. Kujutab siis talude ja maalalade koondumine.
Sama mustrit on tähendatud ka Slovakkias, Tšehhi Vabariigis ja Ungaris. Sloveenia , Poola, Rumeenia ja Eesti maakoondumise kõverad on normaalsed aga seda vaid tänud teisele valitud põllumajandus strateegiale ja poliitikale. Leedu ja Läti aga on oma suurte põllumajandusettevõtetega killustunud ülejäänud turumajandusest .
Kaasaegse KIE maapiirkondades tegutsejad on;

Väike väikesed tootjad, kes saavad toetusi, et toime tulla. Moodustavad igal pool suure hulga.

Väikesed või keskmise suurusega üksik ettevõtjad/talupidajad.

Suured erasektoris olevad põllumajandusettevõtted

"Sotsialistliku-tüüpi" talud, mis on ümber tehtud kas "postsotsialistlikes" või arva veel sovhoosid (riigi majandatud talu)
Suuremad erasektori taluettevõtted on elujõulised ja potentsiaalsed . Kui neid kaasajastada ja tõhustada tootmist on nad võimelised maailmaturul konkureerima (EBRD, 2002; Rizov & Mathijs, 2003). Samas on suur hulk mitteelujõulisi põllumajandusettevõtteid, kes püsivad elujõulistel kõrval ja kulutavad samuti ressursse. Selle asemel tuleks nad ümber kujundada, et nad toodaksid nt klassitootetid (mahetoodang, spetsiifilised eritooted jne). Eeldatakse, et lähiajal see nii lähebki. ((e.g. EBRD, 2002; Lerman et al., 2004; Rizov et al., 2001; Swinnen et al., 2000).-kõik need jobid ootavad!

Maaelu mitmekesistamine

Tänu tööstuse üleinvesteerimisele ning elamuehituse alainvesteerimisele ning infrastruktuurile, mis on kombineeritud ebajärjekindlate katsetega likvideerida erisusi linna ning maa-alade vahel sotsialistlikel aastatel, iseloomustab maapõliseid alasid KIE halb infrastruktuur ning vähesed tööleidmise võimalused. Siiski, maatööstus ei olnud haruldane ning suur hulk maaelanikke, kes olid elama läinud tööstuslikesse keskustesse, kus tööpuudust ei tuntud ning sotsialistlikud majandused kannatasid pideva tööjõupuuduse all , leidsid endale kindlad töökohad.
Swaini raportitest selgub, et 1980ndateks aastateks elas endises Tšehhoslovakkias 34% riigi elanikest külades, kuid ainult 12% majanduslikult aktiivsetest elanikest töötasid põllumajanduse valdkonnas. Slovakkias, kus ainuke industrialiseerimine oli olnud sotsialistlik, elas 47% populatsioonist maal, kuid vaid 15% elanikest töötasid põllumajanduslikel aladel. 1970ndate aastatel elas Ungaris 50% tööjõulisest elanikkonnast külades, Budapestis oli selleks osakaaluks 21% ning teistes provintsilinnades 29%. Vastupidiselt, 55% külaelanikest töötasid tööstusaladel ning alla 30% kollektiviseeritud põllumajanduses. 1984. aasta lõpuks töötasid Poolas 58% maal elavatest isikutest mittepõlumajanduslikel aladel, aastal 1978 oli aga selleks osakaaluks 51%, 1970. aastal 42%, 1960. aastal 30% ning 1950. aastal 22%. Seega, 1980ndate aastate jooksul töötas neljas kesk-Euroopa riigis (CE-4) maal elavas populatsioonist kokku 23% põllumajanduses, 50% teistes sektorites ning 27% olid pensionärid. Sarnane oli ka olukord Bulgaarias ja Rumeenias .
Peale selle olid mitmetes maades põllumajanduslikud ühistud ise mitmekesistunud mittepõllumajanduslikule toodangule, võimaldades erinevaid, mittepõllumajandusealaseid töökohti. Sotsialismi kokkuvarisemine tähendas, et ühest küljest oli ees suur töö - arendada infrastruktuur välja täiesti algusest peale ning kõrvaldada teenindussektorite vahel olev lõhe piirkondlikult. Teisest küljest, tähendas see, et kui tööstuses langes tööliste arv, eriti igapäevaselt maalt linna tööl käivate elanike seas, ning mittepõllumajanduslikud ettevõtete ühistud suleti, asus suur hulk külaelanikke, kes suurema osa oma ajast veetsid tööstuslikes keskustes ja vaid õhtuid ja nädalavahetusi külades, nüüd paikselt oma külades ilma põllumajandusliku tööta ning toetuti vaid isemajanduslikule põllundusele.
KIE maapiirkondade mittepõllumajanduslike tegevuste jaoks oli sotsialistlik pärandus üheks oluliseks võimaluseks, pädevuseks, leidlikkuseks kuid ka puuduseks. Võimalus avaldus teeninduse lõhe probleemi vormis, mida tuli kõrvaldada. Mitmed pereettevõtted läksid üle teenuste osutamise ärisse. Üle kogu KIE riikide maapiirkondade on tuhanded uued ettevõtted ühinenud, võimaldades poodide , baaride, juuksurite jne teket. Siiski on enamus neist ettevõtetest liiga väikesed avaldamaks olulist mõju tööjõu puudusele, ning ei aita veel efektiivselt kaasa põllumajandusliku ühiskonna stabiilse majandusliku baasi loomiseks.
Siiski, pädevus, mis on omandatud sotsialistlikel aastatel, näiteks mittepõllumajandusliku töö kogemus ning suhteliselt kõrged hariduse tasemed , hakkas mängima olulist rolli. Professionaalsete, juhtivate ning ettevõtlike või „valge krae “ elanike osakaal maaelanikest on üsna suur. CE-4 riikides langes 40% elanikest sellesse kategooriasse. Ülejäänud 34% töölistest töötavad väljaspool põllumajanduse valdkonda.
Kõikides riikides omab suur osa elanikkonnast kutse-, kesk- või tööõpetuslikku haridust. 35% kesk-Euroopa maaelanikest omas põhiharidust (või vähem), 54% keskharidust ning 11% keskhariduse järgset, kutseharidust või kõrgharidust ning kõrgemat kutseharidust. Need näitajad on üsnagi muljetavaldavad, võrreldes ligikaudu sarnaste näitajatega Lääne-Euroopast nagu selgub Van der Bor raportitest. Nende tulemuste kokkuvõtmisel ilmneb, et 61% maaelanikest oli põhiharidus, 32% oli keskharidus ning 7% oli kolmanda taseme haridus. Andmed viitavad ühemõtteliselt sellele, et lõpetatud keskharidusega maaelanike osakaal on tunduvalt kõrgem Kesk- ja Ida-Euroopas kui Lääne-Euroopas. Leidlikkus oli teeninduse lõhe ning teiste puuduste tagajärg, mis iseloomustas sotsialistlikke majandusi. Maapõlised majapidamised pidid toime tulema erinevate teenuste puudumisega mõeldes ise välja koduseid lahendusi nende asendamiseks. KIE tööjõulise elanikkonna leidlikkus võrreldes lääneriikide maapopulatsiooniga tuli üllatuseks ettevõtetele, kes investeerisid nendesse regioonidesse.

Kogukonna areng

Sotsiaalsetes ühiskondades eksisteeris suur ebavõrdsus, mis oli põhjustatud demokraatia puudumisest, eriti ettevõtete algtasandil ning juhtimisalaste teadmiste puuduses. Nagu Swain (1994) väitis, ei olnud põllumajanduslikud ühiskonnad KIE riikides sotsialistlikel aastatel ilma solidaarsusest ning osalusest kohalikes organisatsioonides, nii ametlikes kui ka mitteametlikes. Kuid ebaametlikud tegevused keskendusid eelkõige kaitsvale vaatepunktile, samal ajal kui ametlikes tegevustes initsiatiivi haaramine ei olnud aktiivselt julgustatud. Võttes arvesse demokraatia puudust, oli sotsiaalne isemajandamine sotsialistlikul ajastul kõike muud kui võimatu, eriti maarahvastiku seas. Lisaks, teadmine, nii tehniline kui ka lihtne asjaajamine, oli seatud piiridesse vaid väikse grupi inimeste poolt, kes pärast reformi kasutasid ära neid teadmisi omandamaks vana ühiskonna tähtsamaid ressursid.
Enamus, ilma nende ressurssideta ning väheste demokraatia traditsioonidega, ning piiratud vaadetega solidaarsusele ning vastastikusele usaldusele, suutsid teha enamat kui lihtsalt vaadata pealt selle juhtumist. Teadlased, kes kirjutavad algtaseme arengu programmidest, on igati teadlikud kohalike populatsioonide „elavdamisest“ ning ohtudest kohalikud eliitidele oma projektidega silma jääda. Need probleemid on suuremad ühiskondades, kus on suur nõudlus demokraatia järgi ning initsiatiivi võtmise traditsioon on suhteliselt nõrk. Oht ei ole eelkõige selliste olukordade tabamises, vaid rohkem olukorras, kus isegi ei ole eliiti, kes üritaks tabada sellist projekti. Sellega seonduv on ka ettevõtete koostöö vähesuse probleem, mida süvendab rivaalitsemine, kadedused ning sotsialistlikest aastatest ning ühiskondliku ning riigivara erastamisest tulenevad vastandused.
Mitmed uuringud ning ka Euroopa Komisjon ise, on tunnistanud, et mitmeid CEEC riike, eriti piirkondlikul tasandil, iseloomustab nõrk organisatsioonide väljaarendamine ning piiratud haldussuutlikkus, vaatamata detsentraliseerimise jaoks tehtud sammudele. Institutsionaalse ümberkorraldamise protsess jääb killustatuks ning vastuoluliseks nagu ka ülevalt-alla, käsu-ja-kontrolli protsesside reproduktsioon takistab püsivate mitmetasandiliste valitsemissüsteemide vastutusvõimeliste institutsioonide kehtestamist, mis oleksid võimelised suurendama kohalike ning piirkondlike omavalitsuste võimekust. Enamgi veel, eksisteerivad raskused partnerluse ja koostöö loomises avalike ja erasektori ning mitteriiklike organisatsioonide (NGO-d) vahel projektides ja programmides, mis on abikõlblikud. Institutsioonide loomise protsess on otseselt seotud demokraatia ja kodanikuõiguste konsolideerimisega, olles eeltingimuseks „Euroopa kokkuleppega“ kohanemiseks, nagu Getimis (2003) väidab. See tähendab, et on vajadus jõupingutuste järele, mis aitaksid asutada demokraatlikke institutsioone ning menetlusi kõikidel valitsuse tasanditel, et luua uusi valitsemise vorme laienenud Euroopas. Ühinemise ja integratsiooni protsessis ei ole ainult oluline suurendada ning kasutada efektiivselt kõiki Euroopa ressursse, vaid samuti ka luua ühiseid algatusi turgu valitsevatele liikmesriikidele, eriti piiriülesel piirkondlikul tasandil, ning omandada kogemusi partnerlustest ning võrgustike loomisest.

Kokkuvõtte

Sellel uurimustööl oli kaks eesmärki. Esimene oli näidata, et kaubandus, globaliseerumine ja tehnoloogilised muutused on kaasa toonud põllumajandusettevõtete spetsialiseerumise ja mitmekesistumise. Reformid ja arengupoliitikad on olnud üldjoontes kooskõlas hetkelise arengu teooriaga ning ennast ka majanduslikult Euroopa Liidus õigustanud. Praegused EMA ja maaelu algatused on kooskõlas maaelu arengu põhimõtetega edendada mitmekesist ja multifunktsionaalset põllumajandusettevõtteid, mis sobivad hästi toimivatele turgudele omades spetsialiseeritud majanduslikku baasi.
Teiseks, KIE riikide maapiirkondade majandus on sümbioosis EMA ja EL arengu poliitikaga. Omades lootust saada ka mittepõllumajanduslike tegevustega hakkama, olles harjunud tegelema erinevate valdkondadega, et elatist teenida. Need omadused soodustavad maapiirkondade populatsiooni suurenemist .
Hoolimata ühistest joontest, erinevused seniste EL liikmesriikide ning ühinevate KIE riikide vahel on ikkagi olulised. KIE riikide põllumajanduskultuuri lõhestumine on palju rohkem äärmuslikum, esineb turgude toimimise ebaefektiivsust, vajalike alternatiivsete põllumajanduslike positsioonide arv on limiteeritud ning ühiskonnas on veel puudus demokraatiast. Reaalsus on, et KIE riikides on maa-alad veel selgelt määratlemata ning uued institutsioonid täielikult välja arendamata. Seega, ühised algatused turgu valitsevate liikmesriikide ning ühinevate KIE riikide vahel suurendaksid EL liikmesriikide loodusvarade kasutamise efektiivsust ning hõlbustaksid laienemist ning ühtekuuluvuspoliitikat läbi partnerluse ja võrgustike loomise.

Kasutatud kirjandus

Rizov, M. Rural Development Perspectives in Enlarging Europe : The Implications of CAP Reforms and Agricultural Transition in Accession Countries. 2006