Maaelu areng ja maaelu poliitika Euroopa liidus (0)

EESTI PÕLLUMAJANDUSÜLIKOOL
Majandus- ja sotsiaalteaduskond
Agraarökonoomika ja turunduse instituut
REFERAAT ÕPPEAINES
EUROOPA LIIDU ÜLDKURSUS
Maaelu areng ja maaelu poliitika Euroopa liidus
JUHENDAJA : lektor K. Lahesoo
Sisukord
Sissejuhatus
Põllumajanduspoliitika ajalugu
1962 aastal kehtestatakse esimene kogu euroopa ulatuses rakendatav poliitika – ühine põllumajanduspoliitika. Selle aja jooksul on tegelikult saavutatud ainult mõned neist eesmärkidest. Põllumajanduse tootlikkus ja põllumajandustoodang on kahtlemata oluliselt tõusnud – ja mitmete produktide osas kaugelt üle tegelike vajaduste.
CAP algusaastatel oli kõige olulisem "tagada Euroopa toiduainetega varustamine", eelistatavalt kodumaal kasvatatud toiduainetega, et vältida sõltuvust välistest tarnijatest.
Ühtse põllumajanduspoliitika tulevased suunad määrati nõukogu poolt 1960. a. vastu võetud põhiprintsiipidega:

• põllumajandustoodete vaba liikumine ühenduse piires;
  
• kõigi põllumajandustoodete ühtne hinnatase ;
  
• õiglane sissetulek põllumajandustöötajatele, s.t. hinnatoetus;
  
• ühtne impordilõivude süsteem kõigile importtoodetele ja ekspordihüvitused;
  
• riikide struktuurireformide meetmete kooskõlastamine.
  

Pärast mitut aastakümmet toimimist ilma silmanähtavate positiivsete tulemusteta, tunnistati mõnedes sektorites toimuvast kohutavast ületootmisest tekkinud probleemide ja ühenduse sellest tulenevate talumatute kulude tõttu ühise põllumajanduse uuesti läbivaatamine tingimata vajalikuks. CAP esimene " reform " toimus 1984. a. Pöördepunkt saabus Euroopa Ülemkogu istungil Brüsselis 1988. a. veebruaris. Ülemkogu kinnitas komisjoni teatise pealkirjaga "Ühtne Euroopa akt: Euroopa uus rajajoon". Ühendus tagas endale sel istungil siseturu saavutamiseks vajalikud poliitilised ja finantsvahendid.
Hoolimata kõigist neist pingutustest kannatas ühtne põllumajanduspoliitika endiselt põhimõttelise puuduse all: põllumajanduslik tootmine juhindus kehtestatud hindadest ja mitte nõudlusest. Talunikud tootsid endiselt tohututes kogustes tooteid, millele ühendus oli taganud kõrgeimad hinnad, olenemata vajadusest nende toodete järele. Ning nõukogu kiitis 1992. a. mais taas heaks mitmed meetmed "ühenduse põllumajandusele uute suundade andmiseks".
Ühtse põllumajanduspoliitika 21. mai 1992. a. "reform"
Turukorralduste reform
Reform tulenes poliitika uuesti läbivaatamisest, mis oli ajendatud nii sisestest kui ka välistest kaalutlustest sh. WTO Uruguai voor.  
1992. a. tehtud otsused põhinesid peale selle veel neljal järgmisel põhimõttel:

• garanteeritud müügihindade üldine alandamine : alandamised sõltuvad tootest, kuid nende tulemusena paraneb ühenduse toodete konkurentsivõime maailmaturul müüdavate toodete suhtes;
  
• hindade alandamise eest makstavad kompensatsioonid väljamaksete ja hinnalisade vormis, mis ei põhine toodangul, vaid tootmisteguritel (hektarite või kariloomade arv);
  
• meetmed toodetavate koguste otseseks mõjutamiseks, mida kohaldatakse kvootide,  haritava maa söötijätmise või hinnalisade piiramise vormis; nende meetmetega asendatakse osaliselt ligikaudu 30 aastat tagasi sisseviidud kaasvastutusmeetmed;
  
• meetmed talude restruktureerimise soodustamiseks , s.t. varane pensionilejäämine, metsastamine või saagi vähendamine ekstensiivsemate ja keskkonnasõbralikumate meetodite kasutamise teel.
  

Põhilised seadusandlikud saavutused olid teraviljade ühisturu korralduse muutmine, teatavate põllukultuuride tootjate toetusesüsteem, määrused veise- ja vasikaliha , lamba- ja kitseliha ning muude toodete, näiteks tubaka kohta. 
1992. a. reform koos struktuurifondide reformiga kutsus esile teatava nihke varasemalt turumeetmete ülekaalult maapiirkondade arengu rolli rõhutamisele, eesmärgiga lahendada olukord, mille oli tekitanud paljude maapiirkondade asustuse hõrenemine ja nende tühjenemine.
Struktuurimeetmed
Struktuurimeetmed ja põllumajanduslik abi lülitati struktuurifondidesse. Muud selles valdkonnas antud dokumendid puudutasid keskkonnakaitset ja metsandust. Esimeses nähti ette keskkonnakaitsega ja maa looduskeskkonna säilitamise nõuetele vastavad põllumajandusliku tootmise meetodid. Selle eesmärk on vähendada põllumajanduse kahjulikku ja saastavat toimet, tagades, et talunikud tunnetaksid oma tähtsat funktsiooni maa looduskeskkonna haldajate ja loodusressursside kaitsjatena. Teise dokumendiga viidi sisse ühenduse abikava põllumajanduses metsandusmeetmete rakendamiseks, mis võimaldaksid talunikel kohaneda muutustega turukorraldustes, eriti majanduslikult elujõuliste alternatiivide pakkumise teel maa põllumajanduslikule kasutamisele. Metsade kaitsmiseks atmosfäärisaaste ja tulekahjude eest võttis nõukogu ka meetmeid varem kehtestatud mehhanismide laiendamiseks, täiustamiseks ja tugevdamiseks
Agenda 2000 CAP reform
CAP-i viimase reformi eesmärkideks olid:

• Euroopa põllumajanduse konkurentsivõime tõstmine maailmaturul;
  
• tagada põllumajandustoetuste ühtlasem jagunemine EL territooriumil
  
• s.h. eelisarendades keskkonnasõbralikku tootmist;
  
• säilitada Euroopale omane põllumajanduse mitmekesisus;
  

samuti mängib CAP-i reformi olulist rolli EL ettevalmistustes laienemiseks ja järgnevaks WTO läbirääkimiste vooruks.

Maaelu poliitika Euroopa Liidus

Euroopalik põllumajandusmudel on Euroopa maapiirkondade jaoks üks olulisemaid komponente. Põllumajandus peab liikuma jätkusuutlikkuse suunas, aitama säilitada looduskeskkonda ja traditsioonilist maaelu ning põhinema perefarmidel. Maaelupoliitika peab kaasa minema Euroopa põllumajanduse strukturaalse muudatustega ning seda täiendama, lähtudes seejuures järgmistest momentidest:

• toomisüksuste kaasajastamine, peamiselt lähtuvalt uuest kvaliteedi- ja konkurentsitingimustest;
  
• keskkonnasõbralike ja kultuuripärandit arvestavate tootmismeetodite propageerimine;
  
• põllumajandusettevõtete mitmekesistamine ning nende mitmefunktsionaalse rolli arendamine;
  
• põlvkonnavahetuse ja professionaalse põllumajandusalase koolituse toetamine .
  

Samal ajal nõuab Euroopa põllumajandusmudeli tugevdamine põllumajanduse ja seda ümbritseva keskkonna integreerimist. See tähendab erinevate maapiirkondadele iseloomulike tegevusvaldkondade tihedat omavahelist majanduslikku, sotsiaalset või kultuurilist seotust ja keskkonnamõjude arvestamist. Maaelu arengupoliitika peab olema integreeritud ning lähtuma kohalikest strateegiatest, mis võimaldavad eluliselt tähtsate töökohtade loomist või säilitamist.
Tootmisüksuste ja toiduainetetööstuse kaasajastamine peavad tagama konkurentsivõime, eriti toodete kvaliteedi säilitamise. Selle valdkonna prioriteetsed on tegevused, mis võtavad arvesse tarbijate suurenevat nõudlust:

• hügieeni- ja kvaliteedinõuetele vastavate ning turvaliste toodete, ning
  
• kõrge regionaalse ja kultuurilise imidžiga kvaliteetsete kohalike toodete järele
  

Põllumajanduse on oma roll keskkondliku ja territoriaalse ühiskondliku iseloomuga toodete valmistamisel.
II Struktuurfondid
Euroopa liidul on 4 suuremat struktuurfondi, mis avanenud osaliselt või täielikult ka juba Eestile. Struktuurfondide eesmärgiks on vähem arenenud regioonide järeleaitamine.
Struktuurfondid jagunevad järgnevalt.

• Euroopa Sotsiaalfond (ESF), mis aitab tõsta tööhõivet läbi inimressursi arendamise;
  
• Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF), mis toetab majandusarengut ja uute töökohtade loomist;
  
• Euroopa Põllumajanduse Arenduse- ja Tagatisfond (EAGGF), mis toetab nii põllumajanduse kui ka maaelu ümberkorraldamist;
  
• Kalanduse Arendus rahastus (FIFG) , mis on suunatud lahendama kalanduse valdkonna struktuurseid probleeme.
  

Lähemalt käsitleme ülevaatlikult Euroopa Põllumajanduse Arenduse ja tagatisfondi.
Meede 3.1: Investeeringud põllumajandustootmisse
Meetme üldine eesmärk on põllumajandusliku tootmise konkurentsivõime suurendamine tehnilise progressi edendamise teel arendades nõuetele vastavat põllumajandust, säilitades tööhõivet põllumajanduses ja traditsioonilist kultuurmaastikku.
Meede 3.2: Põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise parandamise investeeringutoetus
Meetme üldine eesmärk on suurendada põllumajandustoodete konkurentsivõimet nii sise- kui välisturgudel.
Meede 3.3: Majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas
Üldine eesmärk on mittepõllumajandusliku ettevõtluse arendamine maapiirkonnas
Meede 3.4: Integreeritud maaparandus
Meetme üldiseks eesmärgiks on integreeritud maa-arenduseks tingimuste loomine.
Meede 3.5: Külade taastamine ja arendamine
Meetme üldine eesmärk on parandada elukeskkonna atraktiivsust läbi kohaliku aktiivsuse suurendamise ja mittetulundussektori arendamise.
Meede 3.6: Kohaliku initsiatiivi arendamine – LEADER tüüpi meede
Meetme üldiseks eesmärgiks on kohalikul initsiatiivil põhinevate tegevuste toetamine, mis võimaldavad uute töökohtade loomist, täiendavaid sissetulekuid ja üldist majandusliku aktiivsuse kasvu maapiirkonnas.
Meede 3.7: Metsamajandus
Üldine eesmärk on aidata kaasa metsade majanduslike, ökoloogiliste ja sotsiaalsete väärtuste ning funktsioonide säilitamisele ja arendamisele ning töökohtade säilitamine maapiirkondades.
Meede 3.8 Nõuande- ja teabeleviteenuste toetamine
Meetme üldiseks eesmärgiks on nõuande-, teabelevi- ja tugiteenuste pakkumine.
Meede 3.9: Kalalaevastiku püügivõimsuse reguleerimine
Meetme üldiseks eesmärgiks on tagada püsiv tasakaal kalalaevastiku püügivõimsuse ja kasutatavate kalavarude vahel.
Meede 3.10: Kalalaevastiku moderniseerimine ja uuendamine
Meetme üldiseks eesmärgiks on kalalaevade toidukäitlemise ja tehniliste tingimuste kaasajastamine.
Meede 3.11: Kalanduse käitlemisketi investeeringutoetuse meetmed
Meetmete üldiseks eesmärgiks on kala- ja vesiviljelussaaduste töötlemise arendamine ja kaasajastamine, vesiviljeluse arendamine ja kaasajastamine, kala vastuvõtutingimuste parendamine sadamates ja kalavastuvõtupunktides, sisevete kalanduse investeeringute toetamine.
Meede 3.12: Muud kalandusega seotud meetmed
Meetmete üldiseks eesmärgiks on kalanduse sektori restruktureerimisega kaasnevate ebasoodsate sotsiaalsete ja majanduslike mõjude leevendamine ja uute turuväljundite loomine kala- ja vesiviljelustoodetele