Nõukogude Eesti aeg (0)

 
 
1940. aastal alustati sotsialistlikke ümber korraldustega, mis ​NSV Liit​ endaga kaasa tõi. Uued 
võimud soovisid end kehtestada tööliste riigina, hoolitsedes eelkõige lihtrahva eluolude eest. 
Eestist lahkusid mitmed baltisakslased (​Erich Jacoby ​, ​Ernst Kühnert​, ​Konstantin Bölau​, ​Robert 
Natus​ jt). Ehitati pooleli jäänud majad lõpuni, et sõjaväelastele elamispinda jaguks. 
Esimene Nõukogude võimu all olev aasta toimus suur rahvakorterite ehitamise, millele andis 
tõuke ka vähemalt Eesti aja lõpul väikekorterite ehitamiseks valmistumine. Arhitekt ​ Alar Kotli  
kavandatud Ra-Ko (rahvakorterite) projekti põhjal ehitati maju näiteks Lõime, Nisu ja Rukki, 
Majaka ja Sikupilli tänavale Tallinnasse. Need on Tallinna maja edasiarendused, milles puudusid 
keldri- ja katusekorterid ning ühise keldris asuva duširuumi asemel on igas korteris isiklik. 
Kivitrepikoda ilmestab fassaadil vaid trepikojaakent ümbritsev raamistik ning majal on lihtne 
rõhtlaudis ja madalakaldeline katus. Kuid isegi pärast sõda püstitati veel vanamoelisi Tallinna 
maju (1949 Lasnamäe Kiievi tn, prj E. Lepner).​[10]​ Teises maailmasõjas Eesti hõivanud 
Nõukogude Liit alustas tänavate ümber nimetamisega ning Eesti arhitektuuri sovetiseerimisega. 
Arhitektidele õpetati küll sotsialistliku realmismi, ent vaikimisi jätkus esindustraditsionalismi 
raskepärane laad . Selle aja ehituslik suund oli sotsiaalne. Loodi vanadekodusid, lastekodusid, 
töölissööklaid ja rahvamaju.​[11] 
1941–1944 toimus Saksa okupatsioon, mis möödus eesti arhitektidele üsna tegevusetult. Töid 
juhtis Eestisse tagasi tulnud ​Ernst Gustav Kühnert​ ning tööd leidsid ka ​Alar Kotli​, ​F. Wendach​, 
Anton Lembit Soans​, ​August Volberg​, ​Edgar Velbri​ jt. Peamiselt taastati vanu maju ja pooleli 
jäänud tööd lõpetati. 1944. aastal võttis Nõukogude armee suuna Eestisse. Paljud siinsed 
arhitektid põgenesid mujale (​Herbert Johanson ​, ​Olev Siinmaa ​, ​Elmar Lohk ​, ​Ernst Kesa ​, ​Roman 
Koolmar​, ​Arthur Jürvetson​ jpt). Sõjaga jäi Eesti arhitektide seltskond väga väikseks. 
Soositumateks osutusid need, kes olid Punaarmees või Nõukogude tagalas viibinud. Siia toodi ka 
palju Venemaa eestlasi ja venelasi . Viimase seas kuulsamaks näiteks G. Šumovski, O. Ljalin, I. 
Raiski ja J. Russanov. 1940ndate teist poolt nimetab ​Mart Kalm ​ liberaalse stalinismi perioodiks, 
mil arhitektuuris toetuti 1930ndate esindustraditsionistlikule kogemusele.​[12] 
1950ndatel hakkasid silma ka ​Tallinna Polütehnilise Instituudi​ lõpetanud noored arhitektid. 
Viiest lennust enam kui 100 arhitekti moodustasid Eesti projekteerijate kandva jõu kuni 
1970ndateni.​[13]​ ​Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis​ avati 1951. aastal arhitektuurieriala. 
Arhitektuuri õpetamises suuri muutusi ei toimunud, sest paljud Instituudi õppejõud tulid sinna 
üle. Nõukogude ajal tekkis arhitektuuriteadus, mida riik töökohtadega soosis.​[14] 
Sõjast kuni 1955. aastani kestnud stalinismi periood Eesti arhitektuuri väga radikaalselt ei 
muutnud. Nõukogude Liidus valitsenud „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik” printsiip avaldus 
eesti arhitektuuris vaid üksikutel dekooriküllaste fassaadidega hoonetel ning klassikaliste 
sammasportikustega ühiskondlikel hoonetel. Stalinistlik linnakeskus kujunes täielikult välja vaid 
Pärnus​ (Pärnu oblast ). ​Tartu​ kannatas sõjas palju ning jäi aastakümneteks 
hoonestamata.​[15]​Stalinismi ajal lahendati projekte kollektiivselt, mis oli väga soositud. ​P. Tarvas  
kavandas koos arhitektide ​Harald Armani ​ ja ​August Volbergiga​ Eesti NSV paviljoni Moskvasse 
Üleliidulisele Rahvusmajandussaavutuste Näitusele​ (1949–1954). Sisearhitektuuri eest vastutasid 
M. Plees ​, ​B. Tomberg​ ja ​M. Oselein-Laul​. Baltimaade paviljonid asetsesid lähestikku. Eestisse 
naasnuna alustas ​P. Tarvas​ koos ​August Volbergiga​  kino Sõpruse projekti, kus abiks oli ka 
sisearhitekt  ​M. Laul​. Puhta stalinistliku arhitektuuri märgiks on Mere puiesteel, 1954. aastal 
endise kino Grand Marina varemetele ehitatud, Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja, mille 
autoriks oli ​A. Kuznetsov​. Eesti kõige eriilmelisem venekeelne võõrlinn on 20 000 elanikuga 
Sillamäe​, kuhu 1990. aastani pääses vaid erilubadega. 
Elamu ehitamine kui eraomandi soosiv ilming oli põhimõtteliselt vastuolus Nõukogude 
ideoloogiaga. Individuaalelamu jõudis Eestisse alles Nõukogude korraga. Üldilmelt 
traditsionalistlikuid, kuid vastuoluliselt intiimsed. Riik andis väikese krundi tasuta, tagades 
pikaajalise laenu. Hruštšovi-aeg (sula) tõi kaasa arhitektuuri väärtustamise langemise. 
Arhitektide töö paremaks ei muutunud, sest energiat kulus kooskõlastamistele ja 
enesekehtestamisele rohkem kui projekteerimisele. See oli aeg, mil sõjast oli kümme aastat 
möödunud ning asuti elamueitiste kõrval ka avalikke hooneid püstitama. 
1970.–1980. aastatel võttis kolhoosides-sovhoosides maad uute hoonete ehitamise buum. 
Majandid püstitasid oma keskustesse atraktiivseid haldushooneid ja kultuurimaju ning Tallinnas 
kerkisid 1970ndate keskpaigast alates olümpiaehitised. Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja 
Narvas asuti rajama mastaapseid paneelelamurajoone ning samal ajal püüti maal uue tööjõu 
ligimeelitamiseks soodustada kooperatiiv- ja individuaalehitust.​[16]​ 1970.–1980. aastate 
Nõukogude arhitektuuril oli kaks nägu, need olid demokratiseerimise kümnendid, mille ajal otsiti 
viise, kuidas vastata inimeste uutlaadi nõudmistele ja soovidele (neil aastatel oli oluline kriitilise 
arhitektuuri ja avalikkuse dialoog ), ja samal ajal olid need privatiseerumise ja avalikkusest 
eemaletõmbumise kümnendid, mille jooksul sündisid peale massilise individuaalehituse (seda 
toetasid eriti majandid) arvukad üksteist üle trumbata püüdvad asutuste saunad, partei ladviku ja 
valitsuse eliidi suvekodud ning eriprojektiga kortermajad kui omamoodi ihalusobjektid, mille 
puhul teadmine läänemaisest luksusest segunes kohaliku eluviisi ja asjaajamisega.​[16]​ 1973. 
aastaks olid põhiosas valminud Tallinna Mustamäe elamud ning samal aastal hakati ehitama 
Tartu Annelinna (projekt 1969, ​Mart Port​, ​Malle Meelak​, ​ Ines Jaagus​), mis tollal olid mõeldud 
50 000 elanikule, ja Tallinnas peaaegu sama suurele elanikkonnale mõeldud Väike-Õismäe 
(projekt 1968, ​Mart Port​, ​Malle Meelak​, Inessa Põldma, Kalju Luts). Kümnendi keskel 
lisandusid Viljandi Männimäe (​Mart Port​, ​Malle Meelak​, ​Ene Aurik ​), mastaapne Lasnamäe 
(​Mart Port​, ​Malle Meelak​, ​Irina Raud​, ​Oleg Žemtšugov​) ja 1980. aastate alguses Pärnu Mai 
(nüüd Ranna) rajoon (​Paul Aarmann​, ​ Maimu Palm​). 
● Estonia taastamise ja laiendamise projekt (1945) ​Alar Kotli 
● Teaduste Akadeemia instituudi hoone Tallinnas (1953) ​Enn Kaar 
● Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Rahvakomissariaadi hoone, Tallinnas Gonsiori 29 
(1950) ​Peeter Tarvas​ ja H. Karro 
● Elamu Tallinna vanalinnas Kullassepa ja Niguliste nurgal (1953) ​I. Laas 
● Raudteelaste haigla Tallinnas Eha tänaval (1946) ​Nikolai Kusmin 
● Elamud Tallinnas Vase tänaval (1946–1050) ​Boris Tšernov 
● Kalevi jahtklubi Tallinnas Pirital (1949) ​Peeter Tarvas 
● Keila kultuurimaja (1956) ​ Arnold Matteus 
● Tallinna Ehitusmehaanika Tehnikum (1953) ​H. Serlin 
● Kohtla-Järve Võidu pst (Keskallee, 1956) Lengorstroiprojekti arhitektid 
● Narva-Jõesuu kolhoosidevaheline puhkekodu (1954–1061) ​Nikolai Kusmin​ ja 
Manivald Noor 
● Pühajärve kohvik -restoran (1961) Mai Roosna  
● Tallinna Laululava (1960) Alar Kotli 
● Kalevi spordihall Tallinnas (1962) ​Peeter Tarvas​, ​Uno Tölpus​, ​Olga Kontšajeva​, Valli 
Lember -Bogatkina ja Johannes Fuks 
● EKP Keskkomitee maa Lenini (Rävala) pst 9 Tallinnas (1964–1968) ​Mart Port​, Uno 
Tölpus, ​Olga Kontšajev​, ​ Raine Karp 
● Pärnu sanatooriumi Tervis vanem osa (1966–1071) ​K. Vanaselja​, Ell Väärtnõu 
● Tallinna hotell Viru (1964–1072) ​H. Sepmann​, Mart Port 
● Tallinna hotell Olümpia (1974– 1080 ) ​Toivo Kallas​, R. Kersten 
● Tallinna Linnahall (1975–1080) ​Raine Karp​, R. Altmäe 
 
Nõukogude  arhitektuur  
See periood lisas Tallinna arhitektuurile kaks algupärast stiili – 1940.–1950. aastate 
stalinlik klassitsism ja 1950.–1980. aastate nõukogude modernism. Tallinna nõukogude 
arhitektuuri eripära võrreldes teiste liiduvabariikidega seisneb selle kodanlikkuses, mis 
on ka põhjus, miks Tallinn oli populaarne võttekoht filmitegijatele, kes filmisid siin n-ö 
läänelikku elu. 
 
Arhitektuur aastatel 1945–1961 
 
Pärast sõda Eestisse jäänud arhitektid ehitasid sõjaeelses stiilis. Selles on märgata 
Saksamaa mõju – kõrged kivikatused , 1930. aastatele omane hall või pruun krohv .  
1.