Võrkpall (1)

Tallinna Inglise Kolledž
VÕRKPALL
Referaat
Koostaja : ……………..
Tallinn 2009
Võrkpalliks nimetatakse sportlikku pallimängu, kus võistlevad kaks võistkonda võrguga poolitatud väljakul. Võrkpalli eesmärgiks on saata pall üle võrgu vastaspoole mängijatele nii, et see maanduks vastase väljakul, läheks vastasmängija puudutusest auti ehk väljakust välja või et vastasmängija eksiks reeglite vastu. Samas on väga tähtis kaitsta enda ala ja jälgida palli. Kuigi võrkpall nõuab palju treenimist ja osavust, mängivad seda väga paljud inimesed üle terve maailma ja kuna seda on võimalik mängida nii saalis kui väljas, on võrkpall üks Olümpiamängude spordialadest.
Võrkpall on sündinud Ameerikas 1895 aastal. Ala loojaks peetakse William G. Morganit, kes oli ameerika kolledžis direktor . Sel ajal olid Ameerikas levinud mängud nagu pesapall , jalgpall ja korvpall , kuid need olid tema arust liiga jõhkrad ja tormakad, seega mõtles ta välja pehmema mängu ning nimetas seda mintonetteiks. Nimetus võrkpall ehk volleyball tuli hiljem mängu käigus, sest volleyball tähendabki lendavat palli. Esimeste reeglite järgi oli võrk 1.98 m kõrge ja väljaku mõõtmed olid 7.6×15.2 m. Mängu oli lubatud igasugune arv mängijaid ja mängu kestus oli üheksa vooru. Palli puudutuste arv ühel väljaku poolel oli piiramatu ning alati anti võistkonnale vea sooritamise puhul teine võimalus. Selline suhteliselt kergete reeglitega mäng oli Olümpiamängudel esmakordselt kavas Tokyos 1964 aastal, kus võistlesid nii mehed, kui naised. Kuna mängud venisid reeglite tõttu liiga pikaks ja vaatajatel kadus huvi tulla mänge vaatama, otsustati pärast Atlanta olümpiamänge 1996. aastal teha reeglites mõningaid muudatusi. Praegu on väljak 9×18 m lai, meeste võrk on 2,43 m ja naistel 2,24 m kõrge, võrgu ääres on painduvad antennid ning mängu käigus tohib palli lüüa maksimum kolm korda. Pall on mängus kuni see kukub maha või sooritatakse viga ja veaks loetakse ka antenni puudutust palliga mängu käigus ning pärast igat pallingut vahetavad võistkonna mängijad kohti. Väljakul tohib mängida korraga 12 mängijat, mõlemal pool 6, kes asuvad kindlates tsoonides . Igas geimis võib teha kuni kuus vahetust ja korraga võib vahetada ka mitut mängijat. Võistlustel mängitakse kolm, neli või viis geimi . Esimesed neli geimi mängitakse alati vähemalt 25 punktini, nii et vahe oleks kahepunktiline. Kui geimide seis on viigis, mängitakse viies, 15 punktiline geim . Mängu võitmiseks on vaja võita rohkem kui pool geime. Võrkpall on iseärane mäng ja aineke spordiala , kus mängija peab kasutama maksimaalset jõudu ilma toetuspinnata (ehk õhus) ja peab väga täpselt tabama 65-67 cm ümbermõõduga palli. Võrkpalli mängimiseks on aga vaja ka mõningat varustust, mis on tavaliselt kergesti kättesaadav ja suhteliselt odav. Harrastajatel sobib mängida lihtsas sportlikus riides , kuid tuleb vältida kõrge tallaga jalanõusid, sest valesti maandumisel on oht väänata hüppeliigest, mis on üks põhilisemaid traumasid võrkpallis. Spetsiaalse võrkpallivarustuse hulka kuuluvad põlvekaitsed ja võrkpallijalanõud ehk tossud . Võrkpallitossud pehmendavad maandumise põrutust ja põlvekaitsmed on vajalikud põlvede säästmisel laskumisel.
Mina käin võrkpallitrennis juba kolm aastat ja naudin seda, kui kõik välja tuleb.
Esimesi trenne pelgasin ma tohutult, sest mitte midagi ei tahtnud välja tulla ja teistega võrreldes tundsin end jubeda mängijana. Õnneks julgustas isa, samas ka treener, mind edasi käima õpetades mängutehnikat ka kodus ning üritades mängu minu jaoks huvitavamaks teha.
Esialgu ei olnud minul mängus kindlat positsiooni, sest ma ei osanud veel hästi tunnetada palli ega mängusituatsiooni, seega vaid üritasin aidata teisi mängijaid.
Hiljem, kusagil poolteist aastat möödudes, hakkasin tähele panema , et mul tuleb hästi välja pallilöök ning servimine, seega sain ma endale neljanda positsiooni, ehk ründaja nime.
Ründajad mängivad eesliinis, mis tähendab, et ma tohin rünnata vaid eesalast ja tagaliinis sööta kaasmängijatele. Tagaliini mängijad seevastu ei tohi palli,mis on üle võrgu ääre vastaspoolele lüüa eesliinist.
Minu ülesandeks on lüüa palli hüppelt ühe käega üle võrgu nii täpselt ja kõvasti , et see satuks vastase väljakule ja et keegi seda vastu võtta ei suudaks. Ma pean alati rakendama maksimaalset jõudu õhus ja oskama tunnetada palli tuleku momenti , sest minu löök on peamine võistkonna eesmärk, millele on allutatud kogu eelnev võistkonna tegevus. Ma tunnen ennast väga tähtsa liikmena võistkonnas, sest minu ründelöök võib mängus paljutki otsustada.
Räägitakse, et ründelöök on võrkpallimängu kõige keerulisem tehniline element, aga unustatakse öelda, et ilma eelneva täpse ja raske mänguta ei oleks ründaja suuteline enda lööki sooritada .
Selleks, et ma suudaksin sooritada täpset lööki veel nii, et seda oleks nauditav vaadata nii võistkonnaliikmetel, pealtvaatajatel ja sooritada minul, on vaja teha väga palju erinevaid ülesandeid täpsuse, kiiruse ja koordinatsiooni arendamiseks .
Selleks alustatakse meie treeninguid tavaliselt soojendusega ehk tavalise jooksuga ja venitusharjutustega, mis valmistavad meid ette järgmisteks ülesanneteks, milleks on kiirendused või mõned osavusmängud. Tavaliselt teeme me joonejooksu, teatevõistlusi, mängime hokit või korvpalli.
Peale neid harjutusi jaotatakse meid kas paarideks või kolmikuteks ning me hakkame tegema soojendusülesandeid palliga. Alguses lihtsaid viskeid üksteisele, siis juba sööte ning teisigi erinevaid ülesandeid. Tavaliselt teeme treeneri juhenduste abil järgmist:
Kui oleme paarides ,siis seisame teine teisel pool võrku ja teeme söötu üksteisele raskendades seda ülesannet hiljem palli enda kohale söötes ja alles hiljem seda täpselt paarilisele edasi söötes. Paariline peab sama tegevust kordama ja nii teeme seda täpsusharjutust kuni pall kukub maha.
Paaris seisame teine teise vastas ja kui üks söödab kõrgele enda kohale ,peab ta karjuma kas „ülalt“ või „alt“ ja paariline peab palli vastu võtma vastupidiselt käsule. Selline harjutus aitab arendada kontsentreerumisvõimet väga hästi.
Iga trenn söödame palli paarilisele kaarega täpselt tema pea kohale, et õppida sööta paremini, sest söödust kogu mäng algabki.
Veel on ülesandeid ka selliseid: Paarid teine teisel pool võrku, üks on võrgu all, teine tagaliinis.
Tagaliinimängija söödab üle võrgu tuleva palli võrgu all olevale mängijale, kes söödab palli paralleelselt võrguga ründemängijale, ründaja söödab palli üle võrgu ja teisel pool kordub täpselt sama. Sellist ülesannet sooritada on väga raske ja kui meil trennis midagi välja tulla ei taha, teeme me mõningat aega harjutusi individuaalselt.
Üksinda saab teha järgmisi üpris kergeid harjutusi: teed söötu vaheldumisi enda kohale ja vastu seina; sööt vastu seina, pööre 360°,sööt enda kohale, sööt vastu seina; sööt enda kohale põrkelt ja iga söödu järel käteplaks; liigume piki saali, söötes palli kogu aeg enda kohale; sööt enda kohale ja iga söödu vahel kükk,hüpe,iste vms. Väga head harjutused on ka sellised: teed söödu enda kohale ja istud siis maha jalad harki nii, et pall kukuks jalge vahele, siis tuleb üles tõusta ja palli kätte püüda.
Harjutusi on lõpmatult palju ja kuna me ei jõua kõike korraga ära tehtud, keskendume iga trenn erinevatele ülesannetele. Pärast soojendust harjutame kas ründelööke, kaitsemängu, sulustamist, ülalt-või altsöötu või laskumist. Iga ülesande jaoks on vaja rakendada erinevaid harjutusi ja seega võib võrkpall tihi kurnav olla, kui seda natukene professionaalsemalt proovida õppida mängima, sest üks asi mida võrkpallis kindalsti teha ei tohi, on lihtsalt sirgetel jalgadel seismine .
Kuna trennid kestavad meil umbes poolteist või kaks tundi jõuame vahepeal ka treeningmängu teha. Hea on siis , kui inimesi on täpselt 12, või natukene rohkem, siis saame imiteerida tõelist mängu, sest vahest oleme pidanud suure rahvahulga tõttu tegema mitu võistkonda, kes koguaeg vahetuvad ja nii ei saa väga hästi mängitud. Meie trenni proovimängu juures on hea see, et alati arutame vigu ja üritame lihvida neid. Proovime sobitada ka eelnevalt mainitud harjutusi mängudesse, et see huvitavam ja mitmekülgsem oleks ja ka nii saame enda mänguoskusi parandada. Mängima motiveerib ka teadmine, et kaotaja peab tegema kaotatud punktide arvu kiirusharjutusi, mida enam keegi hästi ei jõua ega taha teha.
Seega , nagu näha , on võrkpall väga raske mäng ja nõuab hoolikat treenimist ja esimese korraga ei tule kunagi mäng hästi välja ja see on igati normaalne, sest kiirus, tasakaal ja täpsus nõuavad rasket ja kauaaegset tööd. Samuti on alati hea pingutada mitu aastat ja hiljem suvel rannas võrkpalli mängida või käia võistlustel, kus võib ka võitu saavutada. Mina soovitaksin võrkpalli trenni minna nendel, kellel on piisavalt jõudu ja tahtmist trennis käimiseks, sest ülelaskmine ei õpeta paremini mängima ja samuti kui ei ole varem pallimängudega kokku puutunud, siis kohe võrkpalli trenni minemine ei ole väga hea mõte. Kuna võrkpallis on koostöö äärmiselt oluline, on hea luua head suhted tiimikaaslastega ja treeneriga, sest nii saab üksteist mängu ajal paremini aidata ja pinget on ka vähem. Samuti ka just koostöö pärast on võrkpalli koolis halb õpetada, sest on vähe inimesi, kes seda vabast ajast õpiksid. Koolis võib seega vaid lihtsamaid pallimänge mängida, aga minu meelest on võrkpall liiga raske harrastajatele ja seda ei õpita kuu ajaga mängima.
Olen rahul sellega, et mina saan õppida võrkpalli mängu ja loodan, et uuest aastast lubab arst mul jällegi trennis käia ja ma saan lõpuks võistlushirmust üle, mängides ja nautides enda võistkonnaga esimest klubimängu.
Ründelöök Altsööt
Allikad: raamat „Treenerite tasemekoolitus. Võrkpall“ Ellen Liik
http://www.evf.ee/
http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%B5rkpall
http://www.htg.tartu.ee/~d6merle/Esileht.html