Võrdsus ja vabadus anarhistlikus teoorias (0)

Võrdsus ja vabadus anarhistlikus teoorias?

Koostaja : Külli Kukk
A 52447
Anarhia on vabadus, mille vaenlane on riik võimuorganina. Indiviid on vaba ning püüdleb sotsiaalse võrdsuse poole, kuid teda piirab ühiskond kui tervik teistest indiviididest, sest igal kodanikul on oma arvamus, nägemus ja väärtused. Kuidas aga saab moodustuda sotsiaalne kogum, mis üksmeelel organiseerib riigi rahumeelset toimimist kui indiviidid on nii erinevate vaadetega? Kas ühiskond oleks suuteline omama sarnaseid kui mitte samasid põhimõtteid, et saaks toimima selline riigivorm nagu anarhia? Anarhia võimalikkus meis endis ning ühiskonnas – kas see võib olla tõesti võimalik?
Anarhism on mitmeti mõistetav – seda nii teoreetilisest kui elluviidavast vaatepunktist. Ka kõige tuntumatele anarhistliku liikumise pooldajate (Proudhon, Kropotkin, Stirner ja Bakunin) vahel on osaks saanud terav vastuolulisus, mille kutsuvad esile nende erinevad maailmakäsitlused.
Tavaelus saab seda vaid filosoofiliselt oletada, missugune oleks meie elu anarhismi vaimus. See võib tähendada ühele piiramatut vabadust, kus pole absoluutselt kohustusi, pole vaja ehk õppida, tööl käia ning muretseda materiaalse kindlustatuse pärast. Anarhismi peetakse kui vabandusena pidada lõpmatult revolutsiooni ,olles kõigi ja kõige vastu, mis parasjagu ei meeldi. Toimuksid mässud, varastamised ning ollakse ühiskonnas igati vastu kehtivatele seadustele. See oleks kõige pinnapealsem arvamus üldse, mis saaks indiviidil olla anarhismist ning sellele nägemusele tuginevat ühiskonda saaks tõesti kutsuda kaoseks.
Teisele tähendab jällegi anarhistlik riigikord enda vabaduse piiramist ja enesekontrolli, et elada harmoonilises anarhistlikus ühiskonnas. Tähtsad on printsiibid solidaarsusest ja üksteise abistamisest. Üritatakse kindlustada enda vabadus sotsiaalselt, seejuures ka austada teisi. Ühiskonnas, kus suudetakse olla üksmeelselt õiglased on anarhismi juurutamine kõige mõeldavam.
Anarhism omabki kahte väga äärmuslikku visiooni ühiskondlikust korrast. Kui kaosena ning ühe utoopilisema ühiskonnaõpetusena maailmas, mida ei saa mitte kunagi eksisteerima ning vastandina, et anarhia on nö korra ema.
Nii nagu arvamused ise, baseerub anarhia mõistmine siiski haridusele, haritusele või seesmistele väärtustele. Hariduse tase määrab ära ühiskonna valmiduse ja mõistmise, mis üldse on anarhia ning kuidas selle sees saavad kõik koos rahumeelselt elada ilma, et keegi vabadust ja õigusi kuritarvitaks. Seepärast on vaja ühiskonda, mille liikmetel on kõikidel sama visioon anarhistlikust korrast.
Ja veel enamgi – anarhia edukaks realiseerimiseks on vaja ehtsat tahet olla kooskõlas enda ja ühiskonnaga, kollektiivset terviklikku mõtlemist, sellest lähtuvat tegutsemist ning ka distsipliini. Kuigi Max Weber polnud anarhismi pooldaja, toon võrdluseks tema nägemuse. Weberi arvates tähendas distsipliin võimalust, et juurdunud hoiakute põhjal allub korraldusele viivitamatult ja automaatselt suurem hulk inimesi. See toimiks ka anarhistlikus ühiskonnas kui igal indiviidil oleks olemas seesmine tugev enesedistsipliin ning teadmised. Tänu neile omadustele oleks ühiskond kollektiivselt allutatud enda kehtestatud moraaliseadustele. Vastaselt juhul võib tekkida vägivaldne ühiskond. Tegude propaganda süvendab inimeste ängistust ning omavahelist vaenu ning tavaliselt vastatakse ka vägivallale vägivallaga. ( Barbara Goodwin lk 810). Vägivalla vastu ja raviks saaks kasutada vaid sõnu ja tegusid ning see toimiks efektiivselt ainult kollektiivselt seda aktsepteerides. Kõik need omandatud tõekspidamised oleks vaja üles leida eelkõige meis endis ning siis hakata üles ehitama ühiskondlikku koostöögruppi.
Anarhismi pooldaja Pjotr Kropotkin’i arvates ongi anarhismi üks tähtis aspekt koostöö, mida indiviid teeb seesmiste moraalipõhimõtete järgi ning eelkõige vabatahtlikult ning mis lõppkokkuvõttes on kasulik kogu ühiskonna jaoks. ( Eriksson ; 2007; lk 188) Et tulemuslikult saaks eksisteerida vabadus ja võrdsus on vaja inimestes endis midagi, mis kaaluks üle materialistliku ahnuse.
Kuid missuguses ühiskonnas oleks kõige efektiivsem luua anarhistlik vorm kui see üldse võimalik oleks? Kas ürgaja ühiskonnas, kus puudusid klassid ning klassivõitlus oli veel olematu või industriaalselt arenenud ühiskonnas, kus on juba välja arenenud ebavõrdsus ning kapital on jagunenud nö ülemklassile?
Ürgaja ühiskonnas puudus niivõrd materiaalne vara, mis oli küll primitiivsel tasemel olemas, kuid mis polnud tähtis, sest indiviidide tööjaotus oli küllaltki sarnane ja võrdne. Arvan, et anarhia toimimine nimetatud ajaperioodil oleks siiski rohkem võimalik kui näiteks tänapäeval.
Arenenud ühiskonnas valitseb indiviidide vahel võitlus. Kes omab võimu või raha, kes on tööline ning peab sõltuma oma tööandjast. On välja arenenud mitmekülgne tegevusalade võrk, erinevad ametid, klassid ja sellest sõltuvad indiviidide väärtused. Kuna on liiga palju lisaväärtusi, omamist ja ebavõrdsust, oleks ka anarhia loomine raske. Primitiivsema ühiskonna puhul poleks kapitalismi ning seepärast on anarhism võimalik. Iseasi, kas ühiskondlikud suhted toimivad .
Seega arvan, et täielik anarhism kui valitsemisvorm ei saaks olla võimalik. Ühiskond on liiga diferentseerunud ning esindab palju erinevaid nägemusi valitsemisvormist. Ühiskonnas peaks valitsema indiviidide ühine tahe olla kooskõlas enda väärtuste ja sealsamas arvestama ning austama kaaskodanikke.
Olen arvamusel, et tänapäevane ühiskond on sellistest väärtusest väga kaugenenud ning üksmeelsust on peaaegu et võimatu luua ja ka stabiilsena hoida. Oletustele põhinevat arvamust on raske koostada, hüpoteetliselt võib ainult oletada: mida oleks vaja anarhistlikuks ühiskonnaks, mida teeksid indiviidid selle heaks. Selge on see, et anarhistliku ühiskonna võimalikkus on olematu tänu indiviididele, nende mõttelaadile ning looduse poolt kaasa antud ellujäämisinstinktile, mis väljendub egoistlikult ning ebavõrdselt.
Kasutatud kirjandus:
Võimu ja religiooni sotsioloogiast (M. Weber 2002 ) lk 78
Ideedeajaloo põhijooni (G. Eriksson, T. Frängsmyr 2007) lk 188
3