Homo sapiens u. 30- 40000 aastat tagasi Tule kasutamine, sihvakad, (tark inimene) elasid Aafrikas, Euroopas, küttisid suuri jääaegseid e. nüüdisinimene Aasias. imetajaid, elati rohkem onnides, tööriistu tehti luudest, sarvedest kergemad ja käepärasemad, kivi- ja luuotstega viskeodad, luust ahingud, kalapüük.
Muid sõjariistu ja nende osi on leitud vähem. Mõningaid andmeid relvade kasutamise ja eestlaste sõjanduse kohta pakuvad ka tolleaegsed kirjalikud allikad, eelkõige Henriku Liivimaa kroonika. Relvastus Eesti sõdalase käsutuses olid 12.-13. sajandi vahetusel nii kaug- kui ka lähivõitluse relvad, nii ründe- kui ka teatud kaitserelvastus. Lahingus kasutatava relvastuse määras ära, kas sõdalane oli jala või ratsa. Jalamehe kaugvõitlusrelvadeks olid vibu, nooled ja viskeodad. Vibu kanti rännakul üle õla, nooli tupes hoides. Vibukaar valmistati enamasti kadakast, kuid valmistada võidi ka mitmest puuliigist kokku liimitud vibusid, kuid selliseid ei ole seni leitud. Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast. Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud. Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu. Ling oli valmistatud nahast ja
jooksul. Ta ei leppinud looduses leiduvate kividega, vaid hakkas neile raiudes ja tahudes andma sobivamat kuju. Kuna loomade küttimine lähivõitluses oli väga raske, siis leiutasid inimesed vibu. Tule avastamine lõi eelduse väga paljude uute relvade valmistamiseks. Tekkisid esimesed potid, mis olid inimese jaoks väga tähtsad. Tulega sai ka sulatada metalle ja vormida neid, nii nagu ise soovisid. Arvatakse, et esimesteks relvadeks, kus on kasutatud metalle on odad. Olid olemas torke- ja viskeodad. Samuti kasutati rauda nooleotste tugevdamiseks ja täpsuse lisamiseks. Väga tähtsad relvad, mis kasutusele võeti olid mõõgad. Üheks tähtsamaks faktoriks, mis mõjutas kogu sõjandust alates 14. sajandist, oli püssirohu kasutuselevõtt. Võrreldes vibude ja ambudega polnud püssid ja kuulid nii ilmatundlikud ja püssimehe väljaõpetamine oli lihtsam. Edasi võeti kasutusele musketid, mis olid paremad varasematest püssidest, vibudest ning ambudest
Kalevipoja sängid(Alatskivi) külgedelt kaitsesid loodulikud järsud nõlvad , vallid ja kraavid rajati otstele. ringvall-linnused(Varbola,Valjala) tasasel maal,kuhjati ümber kogu linnuseõue kunstlik vall 7.külad sumbküla-talud paiknesid keset põlde tihedalt koos (lääne, kesk, põhja) ridakülad-ridastikku rajatud talud (Ida-Eesti) hajakülad- talud paiknesid üksteisest kaugemal (Lõuna-Eesti) 8. eestlaste sõjaline tase Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal odad- väiksemad viskeodad ja tugevamad torkeodad. Paljud omasid ka mõõku, tundmatud polnud sõjakirved ja nuiad. Põhiliseks väeüksusteks oli maakonnas moodustatud malev, mis koosnes nii ratsameestest kui jalameestest. Tunti linnuse piiramisvõtteid, ka merel tegutseti osavalt. Kuni muistse vabadusvõitluseni oli eestlaste sõjaline tase vastav lähemate naabrite kallaletungide tagasitõrjumiseks. 9. eestlaste suhted naabritega Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aegajalt tehti vastastikkuseid röövkäike
· hing-animism,hing võis rännata magamise ajal, hauatagune elu · loodus-suhtuti austusega, hoolega · jumalad-Taraphita,jumalad polnud halvad ega head · ohvrid-toodi pühades paikades, et jumalatele meelejärgi olla,piim, loomad,vill jne Eestlaste suhted naabritega Halvad: Venelased, Pihkvalased,viikingid,latgalid, leedulased Head:Liivlased, soomlased Eesti oli tuntud Kaali pärast, seal käidi kõikjaltmaailmast vaatamas, "päikese hauda" eestlaste relvastus- odad(viskeodad,torkeodad),sõjakirved,kaheteralised mõõgad,kilbid, kiivrid,rikkamatel rõngassärgid. Põhiline väeüksus Malev. Merel tegutsesid saarlased relvasepad-hõbedaga ilustatud odaotsad,mõõgapidemed,mõõgateramikud muinasmaakonnad omavahel- ühistegevuse püüded,vanemate nõupidamised Kaubandus- vahenduskaubandus, tänu heale asendile , nt idanaabritele vilja, Ristiusk- ristiusk oli tuntud juba enne ristirüütlite saatmist, nt laipmatused, kanti riste.ristimisse ei suhtutud esialgu
lõikamiseks, kraapimiseks küttimine * rändav eluviis, elukohta kultuur, mis on levinud Lõuna- või puurimiseks * tule tegemine vahetati püügiaegade ja Soomest Leedu lõunaotsani * moondekivimid * jaht põdrad ja koprad korjeperioodist sõltuvalt * rahvas lõunapoolt kivikirved, puuvarre külge (viskeodad, vibu ja nooled, * ajastu lõpul aastaringsed nahkrihmaga püünised ja lõksud); asulad ja ka Saaremaale * luud ja sarved ahingud, abilisteks koerad paigale jäämine harpuunid, nooleotsad, * rannarahvas tegeles * püstkodad pistodad, talbud, naasklid hülgeküttimisega
nahkadega kaetud onnid; kandsid kehakatteid, küttisid suuri loomi, tugeva kogukondliku ühtekuuluvusega inimesed. Asuala: Euroopa ja Aasia Homo sapiens sapiens ehk tänapäeva (nüüdis-) inimene Välimus: sihvakama kehaehitusega kui neandertallased Oskused, tööriistad: Nagu neandertallased küttisid ka nemad loomi, osati tuld kasutada, hoida ja süüdata; puust, luust ja kivist tööriistad (nt pihukirves), kivi- või luuotstega viskeodad ja ahingud, kalapüük, korilased, kunst religioon, rassid, sarnaselt neandertallastele alalised elupaigad Asuala: Kõik maailmajaod 2. Paleoliitikumi, mesoliitikumi ja neoliitikumi iseloomulikud tunnused. Paleoliitikum: a) Rändav eluviis b) Oskasid kasutada tuld. Ning teha puust, luust ja kivist tööriistu. c) Anastav majandamisviis d) Tegevusaladeks olid: küttimine, korilus ja kalapüük Mesoliitikum a) Rändav eluviis b) Oskasid valmistada ja kasutada vibu ja nooli (koera kodustamine)
ning 4 väikest maakonda. · Olid mõningased viited riikluse kujunemise algetele n Raikkülas toimusid iga- aastased maavanemate nõupidamised - Raikküla kärajad · Ise ja oma naabrite poolt nimetati eestlasi tavaliselt maakondade järgi sakalased, virulased jne, samas kohtab kirjalikes allikates ka ühisnimetust ,,Eesti" ja ,,eestlased" http://www.geo.ut.ee/~raivo/img/Muinas.JPG Sõjaline tase, linnused: · Ründerelvad olid: odad (viskeodad, torkeodad), mõõgad, sõjakirved (tapper), sõjanuiad (kärp), vibusid ja nooli kasutati vähem · Kaitserelvad olid: kilbid, rõngassärgid, kiivrid? · Põhiliseks väeüksuseks oli maakonnas moodustatud malev, mis koosnes nii ratsa- kui ka jalameestest. · Merel tegutsesid saarlased viikingilaevu meenutavatel kiiretel alustel. · Linnusetüübid olid: mägilinnus (n Otepää) ja neemiklinnus (n Rõuge, Lõhavere), rahvasuus tuntakse neid valdavalt linnamägedena
läänemaa, saaremaa, ugandi, sakala. Enamik eestalsi olid varanduslikud suht võrdsed. Tähtsamaid küsimusi arutati rahvakoosolekutel, kus osalesid kõik vabad mehed. Olid rikkamad ja vaesed ning muinasaja lõpuks süvenes majanduslik ebavõrdsus. Aidati ehistada linnust ja sõja ajal sai sinna varju. Suhted naabritega olid rahumeelsed. Aegajalt tehti rööv- ja sõjakäike. Ringvall-linnused. Relvastuses olid odad, viskeodad, torkeodad, sõjakirved, mõõgad, vibud, kilbid, kiivrid, rõngassärk. Põhiline väeüksus oli malev, mis koosned ratsa- ja jalameestest. Muinasusund Kõik mis oli seletamatu, müstiline, aukartust äratav, oli püha. Vägi- inimesed omavad veel erilist väga ja jõudu, nõidused, ravimine. Neid kes ravisid ja nõidusid kutsuti tarkadeks või nõidadeks. Nad tundsid paremini loodust ja oskasid jõude suunata. Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks
tuli ette vastastikuseid rüüsteretki. Sõjaoht kasvas koos riikluse kujunemisega Peipsi-tagustel aladel (Vana-Vene riik) alates 11.sajandist. Kaitserelvastusest kasutasid eestlased puidust tehtud metallkuplaga kilpe ning tõenäoliselt nahast tehtud kiivreid. Ainult üksikud ülikud said enesele lubada metalltraadist tehtud rõngassärke, mis kattis kogu keha ja käed. Relvade hulgas domineerisid lühikese varrega viskeodad ja pikad torkeodad, (sõja)kirved- ja nuiad, harvemini mõõgad. Vähem kasutati ka vibu ning nooli. Kihelkonnad ja maakonnad moodustasid suuremaid väeüksusi, mida nimetati malevateks. Sõjakäigule naaberrahvaste juurde minnes liiguti tavaliselt sügavale vastase tagalasse, rüüstates tagasi tulles teele jäävaid külasid ning tuues kaasa sõjavange ja röövitud kariloomi. Tagasi koju jõudes võis samas oodata vaenlase karistusretke, mistarvis peideti vara sügavale metsadesse ja ise
Rootsi ristiusu vastuvõtmine toimus 11 saj. ( + väljakujunenud riiklus) Rootslased alustasid ka soomlaste ristiusustamist. (12 saj II pool pärissoomlased ja hämelased) (--> soomlased olid andamisõltuvuses) Idaslaavlased 10. saj (õigeusk). Vana-Vene riik. Leedukad olid küll paganad, aga neil oli oma riik. 1180-dad (väiksemad vürstiriigid ühinestid --> Suur-Vürstiriik) 1187 hävitati Rootsi linn Sigtuna (Idamere panagad?) 1143. a. Rajati LÜBECK. Eestlaste relvad: viskeodad/torkeodad, sõjakirvaed, mõõk, kilp. --> Malev (ühe maakonna mehed) MUISTNE VABADUSVÕITLUS Ristisõdijate eesmärgiks oli: 1. Ristiusu levitamine 2. kaupmeeste turvalisem kauplemine 3. juurdepääs uutele maavaldustele. MEINHARD- rahumeelne misjonitöö. 1180. Üksküla liivlaste bismis-ristimine kivilinnuse vastu. TEODERICH-(Meinhardi abiline), tülis liivlastega. Ristis Kaupo. Käis ka Eestis ( 1191 -päiksevarjutuse ajal) Suri 1196.a.
Seal valiti ka vanemaid, kelle võim on piiratud. Sõjaline tase 4. 11.sajandi paiku jäeti mitmed väiksemad linnused maha ja rajati suuremad ning võimsamad ringvall-linnused . suuremad kerkisid lääne-eestis ja saaremaal. Nt: Varbola Jaanilinna vall on 580m pikkune ja praegugi kohati 8-10 m. mõnede linnuste sissepääsu kaitseks ehitati mitmeid väravaid ette. Püstitati k kaitsetorne. Relvastusel oli tähtsal kohal odad, viskeodad nii suured kui väiksed tõhusamaks relvaks oli sõjakirved. Ratsasõdalastel olid kaheteralised mõõgad. Vibusi ja nooli kasutati vähem. Kaitserelvastuses olid kilbid ja kiivrid, rikkamad kandsid aga raudtraadist valmistatud rõngassärke. Põhiline väeüksus oli maakonnast moodustatud malev, see koosnes ratsa- kui ka jalameestest. Suhted naabritega 5. Naabritega suhted olid head. Tugevamad vastased olid leedulased. 1187. Aastal
Tulekivi leidus Eestis vähe, kasutati kvarsti. Mõlemast valmistati suhteliselt väikesi tööriistu. Tarvitati lõikamiseks, kraapimiseks v puurimiseks. suuremad tööriisat moondekivimist. Kivikirved ebakorrapärase kuju ja konarliku pinnaga, lihvitud enamasti vvaid tera. Silmaauke polnud, kirves puuvarre küljes nahkrihmaga. ELATUSALAD kalastamine ahingutega suuremad kalad. Kalatõkked, algelised võrgud ja mõrad. Luust õngekonks. jaht põtru, kopraid. Linde, veelinde. Viskeodad, vibud, nooled, püünised, lõksud. rannarahvas hülgekütmine. loodusannid taimed, juurikad, marjad, pähklid, seened. NOOREM KIVIAEG E NEOLIITIKUM (5000-1800eKr) Algus keraamika kasutuselevõtt. Savinõud savist, millesse segatud teokarpe, purustatud taimi ja kivipurdu. Suured teravneva põhjaga padad. Tehti ka liuataolisi savinõusid taldrikud. Kammkeraamika 4000a eKr levis uus arheoloogiline kultuur. Paremini valmistatud savinõud, mis olid
· Algeliselt põldu harida · Tekkinud oli religioon Töö-ja tarberiistad Kivikirved, Savinõud, kivikirves, Samad, erinevuseks ahinguotsad, vibu, oda, talv, nuga, silmaauguga harpuunid, püünised, kõõvits, kivikirves. nooled, viskeodad, kalapüügivahendid, naasklid, talb. kõblas jt. Elatusalad Kalapüük, korilus, Küttimine, kalapüük, Loomakasvatus, küttimine korilus maaviljelus, kalapüük, korilus, küttimine Matmiskombed Ei saa midagi kindlat Surnud maeti asula Maeti asulast välja
jalaväelaste veel teatud arv kergelt- relvastatud jalaväelasi ja ratsanikke. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad ja karastatumad sõdurid. Lahingut alustasid tavaliselt kergelt- relvastatud jalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees. Kui vastane hakkas neid suruma, taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon. Eelkõige heitsid sõdurid vastase pihta pikad viskeodad. Kilpidesse kinni jäädes painutasid odad oma raskusega kilbi alla ja võtsid vaenlaselt võimaluse sellega vabalt tegutseda. Peale seda algas käsitsivõitlus mõõkadega. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine, ja ainult kõige otsustavamal hetkel astus hulka kolmas rivijoon. Sõdurid allusid rangelt sõjalisele distsipliinile. Leegiones teenisid ainult Rooma kodanikud. Roomale alistatud kogukonnad (nõndanimetatud liitlased) andsid abivägesid. Religioon
Nii valmistati teravaks raiutud kividest kirveid, odaotsi, mida kinnitas loomasooltega või naharibadega puu külge. Kui hakati juba sõdasid pidama, pidi ka hakkama rohkem tähelepanu pöörama relvadele, neid täiustama ja tõhusamateks muutma. Oda täitis oma ülesannet väga hästi. (Järgnev jutt tuleb juba 12 sajandist, kui Eestis oli ka kõik see olemas). Odadega ähvardamine tähendas sõjakuulutust, odade vahetamine rahusõlmimist. Olid olemas torke- ja viskeodad. Torkeoda oli massiivsem ja suurem kui viskeoda, lähedalt heidetuna tungis selline torkeoda läbi rõngasrüü ning purustas isegi kilbi. Varem olid kilbid arvatavasti nahast ja puust, hiljem aga pronksist ja ornamentidega kaunistatud. Ajaarvamise vahetuse paiku tulid kasutusele rauast odaotsad, mille pikkus oli umbes 20cm. Tehes läbi keeruka arengu, jõudis tehnoloogia keerukuse tippu 11. sajandil. Siis oskasid sepad kokku sepistada damaskitud terast
Sõjaline tase - suhted naabritega valdavalt rahumeelsed - vastastikused rööv-ja sõjaretked - olukord muutus naabruses kujunenud riiklike ühendustega kujutasid ohtu iseseisvusele - 11 saj jäeti väiksemaid linnuseid maha rajati suuremaid ja võimsamaid ringvall-linnuseid - eriti suure maalinnad Lääne-Eesti ja Saaremaal - kindlustati linnuste väravaid väravakäigud, kõrged kaitsetornid - relvastus tähtsal kohal odad (väiksed kerged viskeodad ja suure tugevad torkeodad); mõõgad (väheamlt ratsesõdalastel); sõjakirved ja nuiad; vibusid ja nooli vähem; kilbid; rikkamatel rõngassärgid - põhiline väeüksus malev (ratsa + jalamehed) - tunti lihtsamaid linnuste piiramisvõtteid - saarlased osavad merel (viikingilaevu meenutavad alused) Suhted naabritega - eestlaste ja latgalite vahel sagedased tülid ja relvakonfliktid (enam kannatasid latgalid)
Kõiki harjutusi korrati erinevates tingimustes, erinevatel aegadel, erinevates keskkondades, et lahingus mitte kunagi sattuda võõrasse olukorda. Erioskustega nekrutte õpetati edasi oma eriala vallas ja neist said ohvitserid või spetsialistid (immunes). 3. Varustus Leegionites kasutati pistoda (pugio), lühikest mõõka (gladius) või pika teraga mõõka (spatha, hakkas levima teisel sajandil), torkeoda (hasta) ja kahte viskeoda (pilum), üks kergem, teine raskem. Need viskeodad olid kolmnurkse peaga st neid oli raske välja kangutada kui nad juba millessegi olid tunginud, neid kasutati vahetult enne vägede kokkupõrget. Pilum'i puhul on oluline ära märkida, et ta oli kujundatud ühekordseks kasutamiseks. Tavaline viskeoda on ohtlik relv, lubades vastasel seda enda vastu kasutada, pilum oli seevastu spetsiifiliselt kujundatud, et ta murduks kokkupõrkel. Esialgu aretas seda
kätte püüniste ja lõksude abil. On leitud ka nooleotsi, peamiselt Pulli asulakohalt. See tõestab, et üheks küttimise tööriistaks võis olla ka vibu. Luust nooleotsad on enamasti olnud kaksikkoonilise või teravovaalse kujuga, hästi voolitud ning lihvitud pinnaga. 6 Peamiseks jahirelvaks siiski olid odad ja pistodad. Tuntud olid nii torke- kui ka viskeodad. Odaotsi valmistati tavaliselt suurte loomade toruluudest. Torkerelvana kasutatud pisteodad olid tehtud nii luust kui ka sarvest. Kindel koht toidulaual oli aga ka taimedel: marjad, juurikad, seened. Kuna aga orgaaniline aine pole pinnases säilinud, pole meil teada täpsemalt ettekujutlust toonasest korilusest. Leitud on Pärnu jõe alamjooksult varreauguga sarvest kõpla- ja kirkalaadsed esemed, mida võidi arvatavasti kasutada söödavate juurikate väljakaevamiseks.
konflikte välja toodud pole. Teistega toimusid vastastikkused rünnakud, relvakonfliktid. Muinasaja lõpuni oli tegemist võrdväärsete vastastega, eestlased ei jäänud kuidagi alla teistele. 1187 põletati maha Rootsi oluline keskus Sigtuna. 1031-1060 oli Tartu vallutatud idaslaavlaste poolt. 12.saj käisid eestlased Pihkvat rüüstamas. Läti hõimudega kõige rohkem konflikte oli latgalitega, neis kannatajateks latgalid (polnud võrdne). Tolleaegne relvastus eestlastel oli oda (viskeodad väiksemad kergemad, torkeodad suuread tugevamad), mõõk, kilbid (puust, üle tõmmatud pingutatud nahaga), rõngassärk. Eestlaste väeüksus kandis nime malev. Liiguti jalgsi, hobustega või laevadega. ---puudu--- 11.saj Hiltinus, 12.saj oli siinsete alade piiskopiks määratud Fulco. Muistne vabadusvõitlus (1208-1227) Kõige olulisem allikas Henriku Liivimaa kroonika. Henrik oli päritolult sakslane, preester, tõlk, Liivimaale tuli 1205
Tulekivi leidus Eestis vähe, kasutati kvarsti. Mõlemast valmistati suhteliselt väikesi tööriistu. Tarvitati lõikamiseks, kraapimiseks v puurimiseks.suuremad tööriistad moondekivimist. Kivikirved ebakorrapärase kuju ja konarliku pinnaga, lihvitud enamasti vaid tera. Silmaauke polnud, kirves puuvarre küljes nahkrihmaga. ELATUSALAD kalastamine ahingutega suuremad kalad. Kalatõkked, algelised võrgud ja mõrad,luust õngekonks.Jaht: põtru, kopraid, linde, veelinde.Jahiriistad: Viskeodad, vibud, nooled, püünised, lõksud.Rannarahva tegevusala hülgekütmine ja veel loodusannid taimed, juurikad, marjad, pähklid, seened. 3. VANEM PRONKSIAEG (1800-1100eKr) Vanimad pronksesemed: Muhust leitud odaots, võrtsjärve lähedalt kivisaarest sirp. +11 kirvest. TÖÖRIISTAD Metallesemeid Eestis vähe, puudusid valmistamiseks vase- ja tinamaagid, mujal pronksesemed esialgu liiga kallid, et neid arvukamalt hankida.
odaotsa. Hilisrauaaegsete odadega on probleeme, kuna keegi neid tüüpe täpselt ei tea. Leitud on neid näiteks Lõhavere linnusest ning Randvere kivikalmest. Muinasaja lõpust leitud odadel enamasti enam damastseeritud odaotsi ei ole, kuid mingil määral on damastseeritust imiteeritud. Lõhavere linnuse kaevust on leitud kaks oda, millel olid teatud määral säilinud ka varred. Leiti üks torke- ning üks viskeoda. Viskeodadel olid varred lühemad, kui torkeodadel. Viskeodad Viskeodasid on Eestis küllaltki erinevaid. Viskeoda eristab torkeodast väiksemad mõõtmed ning kergem kaal. Neid on kasutatud ilmselt igal ajajärgul, kuid viskeodad ei ole nii hästi säilinud, mis tõttu ei ole nendega nii tõsiselt tegeldud. Noakujulise lehega viskeodaotsad on üks viskeoda alaliike. Odaotsa tera näeb välja nagu nuga, mille tagaotsas on kida. Odaotsa vars on ülevalt kuidagi ära keeratud. Varasemal ajal pole neid isegi odaotsteks peetud, vaid arvati, et
Pärast juudiriigi lagunemist saadi võimu alla ka iisrael. 75 aastat oli Süüria poolt vallutatud. Tiglatpilsar III (745-727 eKr) Taastas endise võimsuse. Maailma võimsaim armee, kogu armee oli riigi ülalpidamisel. Ise ei pidanud isegi relvi muretsema. Pidevalt tegeldi väljaõppega. 8 5 üksust: · Sõjavankrid (üle 20,000) · Ratsavägi · Raskerelvastusvägi (kiiver, kaitsmed, viskeodad, mõõk, vibunooled, kilp) · Kergerelvastusvägi (kaitserelvastus puudus) · Piiramisväed · Luurajad (allusid ainult kuningale) Põletatud maa taktika küla hävitati täielikult Küüditamine Salmanassar V (727-722) Üritas territooriumi laiendada, tekkis sisemine võitlus. Hukkus võitluses sõjaväepealikega. Sargon II (722-705) Vallutati tagasi Iisrael, hävitati pealinn, küüditati 30,000 inimest. Sanherip (705-681) Laiendas võimu Foiniikias piki rannikut Egiptuseni
juuksed, mida nad kunagi ei lõika, heidavad nad seljataha. Mõned värvivad ennast musta värviga, kuid nahk on neil nagu Kanaari saarte asukatel ei must ega valge; teised maalivad ennast punase värviga, mõned valgega ja osa nagu juhtub; ühed joonistavad täis kogu näo, teised kogu keha, aga mõnedel on maalitud ainult nina või silmade ümbrus." (Varsavski 1982:12). Saareelanikud ei tundnud rauda. Neil olid puust viskeodad. Teravikuna kasutati sageli kalahammast. Kuid leidus ka teistest materjalidest teravikke. Kui Kolumbus kahe päeva pärast teekonda jätkas (saar oli üldiselt vaene, ei kulda, ei kaneeli ega teisi maitseaineid, ja ta otsis kannatamatult rikkamaid maid), võttis ta 22 kaasa seitse vangi. Järgmisel päeval kaks neist põgenesid ujudes. Neli surid peagi vangistust talumata ja vaid üks, kes ristiti Diegoks, sai tõlgiks ja oli üks kümnest,
Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad sõdurid. Lahingut alustasid tavaliselt kergelt relvastatud jalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude, lingude ja viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia. Kui vastane hakkas neid suruma, taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon. Esiteks heitsid sõdurid vastaste pihta pikad viskeodad. Kilpidesse kinni jäädes painutasid odad oma raskusega kilbid alla ja võtsid vaenlaselt võimaluse sellega vabalt tegutseda. Peale seda algas käsitsivõitlus mõõkadega. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine, ja ainult kõige otsustavamal hetkel kolmas rivijoon. Rooma sõjaväes kasutati mitmesuguseid mehhaanilisi vahendeid, mis sarnanesid kreeklaste ja makedoonlaste poolt tarvitatavatega: katapulte
annaabi.ee 
