Viirused ja bakterid (1)

Viirused – üliväiksed bioobjektid, mis asuvad elusa ja eluta looduse piirimail. Elusorganismi tunnused: pärilikkusaine olemasolu, võime aja jooksul muutuda ja areneda. Eluta: puudub rakuline ehitus ja ainevahetus , pole võimelised iseseisvalt paljunema. Valgusmikroskoobis neid ei näe, sest nad on liiga väiksed. Näeb elektronmikroskoobis. Viirused on korrapärase ehitusega, kujult sarnanevad kristallide , kerade või pulkadega. Viirused koosnevad valgulisest kattest ja selle sees päiknevast pärilikkusainest. Tuuma ja tsütoplasmat neil pole. Kasutavad paljunemiseks teiste organismide rakke – seega on viirused rakusisesed parasiidid .
Inimese rakku tunginud parasiidid võivad toimida kolmel viisil:

• viiruse pärilikkusaine püsib peremeesrakkude kromosoomid mitteaktiivsena pikka aega, et siis organismi nõrgenemise puhul (nt külmetus) haigusena avalduda (nt herpesviirus )
  
• viiruse pärilikkusaine hakkab kohe peremeesraku elutegevust müjutama ning nakatunud rakk hakkab massiliselt tootma uusi viirusosakesi. Sellised viirushaigused kulgevad kiiresti ja ägedalt, haiguse ajal oli inimene teistele nakkusohtlik (nt grip,, rõuged, marutõbi)
  
• nakatunud peremeesrakkudes toimub pidev mõõdukas viirusosakeste tootmine, haigus kulgeb aeglaselt. Viiruse omadused muutuvad aeglaselt, seega organismi kaitsesüsteemid ei suuda seda lõplikult hävitada. Inimene on pidevalt nakkusohlik, tegu on kroonilise viirushaigusega (nt osad viiruliku maksapõletiku vormid, HI- viirus )
  

Viirused saavad inimesi nakatada eri viisidel :

• piisknakkus ( gripp , viiruslik nohu )
  
• otsene kontaktnakkus (leetrid, tuulerõuged)
  
• toidu ja joogiveede (kõhulahtisust põhjustavad viirused)
  
• kehavedelike kaudu (HIV)
  
• emalt lootele ( punetised , HIV)
  
• siirutajate vahendusel (entsefaliit, marutõbi)
  

Siirutaja – tõvestaja (viiruse, bakteri) edasiandja teisele organismile.
Inimene kaitseb ennast viirushaiguste vastu mitmeti:
- organismil on looduslikud kaitsetõkked: nt nahk, limaskestad , antikehad( -organismis moodustuvad erilised kaitsevalgud, mis haigustekitajatega seostudes nõrgendavad nende toimet) ja õgirakud ( haaravad endasse viirusosakestega nakatunud rakke ja lagundavad neid).
- organismi vastupanuvõimet tugevdatakse vaktsiinidega. Vaktsiin – aine, mis valmistatakse vastavat haigust põhjustavatest haigustekitajatest, mis on kas surmatud või nõrgendatud.
Viiruseid jaotatakse bakteri-, seene-, taime- ja loomaviirusteks vastavalt sellele, millist organismi nad nakatavad.
Bakterid – kõige väiksemad üherakulised organismid, millel on kõik elu tunnused. Neid võib leida loodusest peaaegu kõikjalt. Nende levikut soodustavad väikesed mõõtmed ja kiire paljunemine sobivates tingimustes. Bakterid on vastupidavad paljude väliskeskkonna mõjude suhtes, see võimaldab neid elada väga erinevates tingimustes. Elutegevuseks vajaliku energia saavad nad nt mineraalainetest või teistest elusorganismidest. Bakterirakkudes puudub selgelt väljakujunenud tuum, pärilikkusaine on neil rõngakujulises kromosoomis otse tsütoplasmas – seega kutsutakse neid ka eeltuumseteks.
Paljusid baktereid katab väljast limakapsel , mis aitab säilitada niiskust või siduda üksikud rakud kolooniaks. Limakapsli all paikneb jäik rakukest mis annab bakteritele kindla kuju ning kaitseb bakterirakku ka välistingimuste kahjustava mõju eest. Rakukest all on kilejas rakumembraan. Nii rakukest kui ka see reguleerivad ainete liikuist rakku ja rakust välja. Batkeriraku sees on liikumatu tsütoplasma, kus paiknevad ribosoomid, membraaniga ümbritsetud organelle bakteritel ei ole. Osa baktereid on varustatud kas ühe või mitme viburiga, mille pöörlemine aitab neil vees liikuda . Osa batkereid liigub lima endast välja surudes või kruvitaoliselt pööreldes.
Bakterid paljunevad pooldudes, küllaltki kiiresti, kuid pooldumiseks on vaja teatud tingimusi:
Piisavalt niiskust, mis oleks batkeritele omastatav; soodsat temperatuuri; vees lahustunud toitainete olemasoli; seda, et batkerite elutegevusel tekkivata jääkainete hulk ümbritsevas keskkonnas oleks väike; sobiv keskkonna happelisus ; osa vajab õhuhapnikku, osa ei vaja.
Kui keskkonnatingumused muutuvad ebasoodsaiks, moodustab osa batkereid spoore. Spoor on eriline mitme paksu kestaga kaetud rakk, milles on veesisaldus väenenud ja ainevahetus aeglustunud.
Suurem osa meid ümbritsevatest batkeritest toitub orgaanilisest ainest, kuigi osad sünteesivad eluks vajalikud orgaanilised ained ise lihtsatest mineraalühenditest. Enamik batkereid elab hapnikuga keskkonnas ja kasutab hapnikku toitainete lagundamiseks – aeroobne batker. Nende abil toimub nt kõdunemine. Vähem on selliseid baktereid, kes elavad hapnikuvaeses keskkonnas ja kelle hapnik mõjub hukutavalt – anaeroobne batker, põhjustavad nt käärimist.
Bakterid osalevad Maal toimuvas aineringes, olles olulised surnud organismide ja nende elutegevuse jääkide lagundajad. Nt aeroobsed bakterid lagundavad taimelehti, surnud organisme jpm. Hoopis erilisel viisil rikastavad lämmastikuühenditega mulda mügarbatkerid, kes elavad liblikõieliste taimede ( hernes ,uba) ja leppade juurte, seovad õhulämmastikku ning muudavad selle taimedele kättesaadavateks lämmastikuühenditeks.
Pastöörimine – vedelike kuumutamine paarkümmend sekundit temperatuuril 70-90 kraadi.
Steriilimine – konservimine kõrgel ja temperatuuril (kuni 120kraadi), batkerirakud ja nende spoorid hävivad täielikult.
Inimestes elavaid baktereid võib jagada kolme rühma:
1. Kahjutud kaaslejad, jes kasutavad meie organismi elupaiga ja toiduallikana.
2. Vajalikud batkerid, nt seedekulgla batkerid, kes sünteesivad müningaid vitamiine ja aitavad lõhustada mikroobe.
3. Tõvestavad batkerid, kes organismi sattudes hakkavad kiiresti paljunema ja põhjustavad mitmesuguseid batkerhaigusi.
Haigusttekitavad batkerid on ohtlikud, sest nad eritavad inimorganismi mürkaineid ehk toksiine . Baktertoksiin – väga tugema toimega mürgine ühend, mis kahjustab või surmab teise organisme.
Tõvestavad bakterid võivad inimorganismi sattuda kas:
*sissehingatava õhuga – tuberkoloos
*toidu ja joogiga – düsanteeria
*läbi vigastatud naha – teetanus
*läbi vigastatud limaskestade otsesel kokkupuutel haigega – süüfilis
*siirutajate vahendusel – nt kirbud siirutavad katku
Bakterhaiguste vältimisel on oluline osa organismi loomulik kaitsesüsteemidel (happeline nahk, limaskestad, nt maksasapp, happeline magu jne), kuid mitmete bakterihaiguste ennetamiseks kasutatakse vaktsineerimist / vaktsiine valmistatakse nõrgestatud või surmatud batkeritest/. Väljakujunenud bakterihaiguste leviks kasutatakse antiobiootikume. Antibiootikum – aine, mis pidurdab bakterite elutegevust või surmavad neid. Konkreetne antibiootikum mõjub vaid teatud bakteritele.