Viikingite retked Gröönimaale ja Ameerikasse. (0)

Viikingite retked Gröönimaale ja Ameerikasse.
Gröönimaa asustamine ja Ameerika avastamine.Loeme viikingite avastusretkest.
Miks viikingid ei jäänud Ameerikasse elama?
Gröönimaa avastati juhuslikult. Norralane Erik Punane, kes oli mõrva pärast oma kodumaalt sealsete tavade kohaselt 3 aastaks välja saadetud , asus elama Islandile.
Kuid peatselt sunniti ta ka sealt lahkuma . Umbes 981 . a. sõitis Erik koos mõneteistkümne kaaslasega Islandilt lääne suunas. Jutud rääkisid, et seal olla nähtud mingit maad ja ka rändlindude parved suundusid sinna.
Peatselt maabuski erik tundmatul maal. Seal küttis ta oma meestega mereloomi ja tuli kolme aasta pärast tagasi Islandile. ta jutustas, et oli leidnud asustamiseks soodsa maa. Tema sõnade järgi oli maa külmade põhjatuulet eest suhteliselt hästi kaitstud; seal oli varjatud fjorde ning suurepäraseid karjamaid. Saagad jutustavad, et Erik nimetas maa Roheliseks maaks - Gröönimaaks, et ümberasujaid ilusa nimega sinna meelitada.
Ümberasujaid oli palju ja Erik asus teele 25 laevaga . Gröönimaale jõudsid pärale 14 laeva 500 asukaga, teised hukkusid jäämägede vahel või pöördusid tagasi.
asulad rajati Gröönimaa edelarannikule.Kolonistid tõid kaasa koduloomi, kuid tegelesid karjakasvatuse kõrvalt ka küttimise ja kalapüügiga.
Ameerika oli Gröönimaale võrdlemisi lähedal. Piisas vaid õnnelikust juhusest, et toimuks avastus. Seda ei tulnud kaua oodata.
986 aastal sõitis norralane Björn Islandisse sugulastele külla. Seal sai ta teada, et need on Erik Punasega Gröönimaale läinud. Björn otsustas sugulastele järele sõita, ent ilm oli halb ja ta eksis teelt.
Tuuled kandsid norralase Gröönimaast edelasse. Ühel päikesepaistelisel päeval nägi ta metsaga kaetud künklikku maad. Islandlaste jutustuse järgi oli teada, et Gröönimaal pole metsa, seepärast pööras Björn oma laeva põhja poole ning jõudiski peatselt Gröönimaale.
Gröönimaa asukad tundsid suurt puudust puidu järele. Seetõttu huvitas neid Björni nähtud metsane maa. Erik punase poeg Leif ostis Bjarni laeva ning sõitis aastal 1000 koos kaaslastega seda maad otsima .
Mõnepäevase sõidu järel jõudisid nad kivisele paljale rannikule , mis nimetati Kiviseks maaks, Hellulandiks. Edasi purjetades leiti madal valge liivarannaga maismaa, kus maabuti , mis sai nimeks Markland, Metsamaa . Veel 2 ööpäeva liikusid nad edasi lõuna suunas, kuni avastasid suure jõe suudme .
Sõideti mööda jõge üles ja jõuti järveni, mille kaldaid kattis suurepärane mets. Seal oli palju loomi ja järves kala. Järve läheduses nähti metsiku riisi põlde, metsast aga metsviinamarju. Seetõttu sai maa nimeks Vinland.
Koht meeldis ja sinna ehitati talvitamiseks puumajad. Talv tundus viikingitele soojana. Kevadel pöördus Erik karusnaha- ja viinamarjalaadungiga tagasi Gröönimaale.
Vinlandi sõideti veel järgmistelgi kordadel, kuid hiljem algasid kokkupõrked indiaanlastega ning viikingid olid sunnitud oma Ameerika asunduse maha jätma.
Ka Gröönimaa asundustes muutus elu aja jooksul viletsamaks. Suved muutusid lühemaks ja külmemaks, loomi tabasid haigused ja nad ei leidnud toitu. Ühendus Norra ja Islandiga muutus halvaks. Inimesed põdesid rahhiiti ja skorbuuti.
Arvatakse, et viimased Gröönimaa asukad lahkusid pärast kariloomade kaotust Ameerikasse. Neid võis olla 1500 inimest.Ameerikas segunesid nad põliselanikega.Kui Ameerika uuesti avastati, leiti Põhja- Ameerikast ka heledanahkseid ja blonde indiaanlasi .
Viimastel aastatel on leitud tõestusmaterjali viikingite viibimisest Ameerikas. Nii võibki öelda, et viikingid olid esimesed eurooplased , kes jõudsid Ameerikasse.