Kui kogu materjal pärineb ühest teosest, siis esitatakse selle teose andmed sissejuhatuses ja sulgudes on vaid leheküljenumber (numbrid). Kui näited pärinevad erinevatest allikatest, siis sisaldab viide ka allika autori (Alver 205). Kui samalt autorilt on näiteid mitmest teosest või on materjal perioodikast, siis tuleb viidet täpsustada, lisades pealkirja lühendi, väljaande numbri vm. Interneti materjalidele viitamisel märgitakse võrguväljaande aadress, kusjuures oluline on, et viidatav lehekülg oleks hõlpsasti leitav ja täheldatav. Seega eelistatagu ülitäpsele aadressile http://gallica.bnf.fr/scripts/ConsultationTout.exe?O=n070445 üldisemat, ent hoomatavamat aadressi: Voltaire. 1759. Candide, ou`l Optimisme.http://gallica.bnf.fr/ Viite koht on pärast lauselõpumärki. Kirjanduse loetelu esitatakse autori järgi tähestikulises järjekorras. Sama autori teosed reastatakse ilmumisaastate kronoloogiat arvestades. 6. Illustratsioonid, tabelid ja joonised
............................................................................7 3 VIITAMINE........................................................................................................................9 3.1 Viide tekstis.................................................................................................................9 3.1.1 Viite kuju.........................................................................................................9 3.1.2 Viidatav tekstiosa..........................................................................................10 3.2 Allikakirjete loend.....................................................................................................10 3.3 Allikakirjete kuju.......................................................................................................11 LISA Tiitellehe kujundus......................................................................................................16
Kohe nime järel asuvates viitesulgudes seda nime ei korrata (Nt: Kuusk (2005: 12) tõstatas küsimuse...). Kui viide kehtib ühe lause kohta, on viitesulud enne lõpupunkti. Kui viide kehtib mitme eelneva lause kohta, lõpetatakse viimane viidatud lause punktiga ning järg- nevad viitesulud (mille sees olev viide lõpetatakse vahel omakorda punktiga). Sõnastusest või teksti liigendusest peab olema selge, millisest lausest algab viidatav osa. Viite kuju Viidatava osa järel on sulgudes viidatava teksti autori perekonnanimi, teksti ilmumise aasta ja kooloni järel lehekülje (lehekülgede) number; nt: (Tamm 1998: 48–50). - Lehekülje täpsusega tuleb tekstis viidata otsesed tsitaadid, teistelt saadud tabelid, joonised ja skeemid, väited, oletused, lausungid. - Lehekülge ei märgita artiklite puhul, aga ka juhul, kui viidatakse uurimusele/teosele tervikuna.
Kui kasutatud allikad on mitmes keeles, tuuakse kõigepealt ladina, seejärel kirillitsa ja teiste tähestikega teosed originaaltranskriptsioonis ja tähestikulises järjekorras. Vajalikke andmeid viidatavate tööde kohta saab ka raamatukogukartoteekidest. 5.1. Viitamine Viitamisel kasutatakse tekstisisest viitamist, sel juhul on ka muudatuste/täienduste tegemine viidete osas tunduvalt lihtsam. Lihtsaim võimalus on märkida sulgudes autori nimi ja väljaande aasta ning viidatav lehekülg- näit.: (Vahtre 1994, 151). Kui autoril on samal aastal välja antud mitu teost, kasutatakse tekstisiseselt aastaarvu järel ülaindeksina numeratsiooni, näiteks: (Vahtre 19941, 151) . Kui algallikal on mitu autorit, märgitakse esmakordsel viitamisel kõik autorid, näiteks: (Bergman, Halle, Lints 1998) ja järgmistel kordadel esimene autor ja teised näiteks: (Bergman jt 1998) 5.2. Kirjanduse loetelu Kirjanduse loetelus esitatakse järgmised andmed: Autor (v
t1 - autobetoonisegisti täitmise- ja tühjendamise aeg, min.; t2 - autobetoonisegisti sõiduaeg betoonitehasest ehitusplatsile ja tagasi, min. Viited kirjandusele ja kirjanduse loetelu Iga töö koostaja võib valida just temale sobiva viitamise süsteemi (kooskõlastades juhendajaga), mis tuleneb ka töö teemast, mahust ja viidete hulgast. Kirjanduse viitamiseks on kaks põhimõttelist võimalust: 1. numbriline 2. nime/aasta viitamine Esimesel juhul esitatakse viidatav kirjandus nurksulguses oleva numbriga. Esmaviited on kasvavas järjekorras. Korduval viitamisel samale kirjandusallikale viitenumber ei muutu, viitenumber jääb samaks, mis oli esmaviitamisel. Kirjanduse loetelu koostatakse vastavalt esmaviidete järjekorrale töös. Teisel juhul tuuakse ümarsulgudes autori perekonnanimi, väljaande ilmumisaasta ja ka leheküljed. Kirjanduse viidete ja loetelu vormistamisel peab lähtuma Roometsa (2006) juhendist.
Näide: Hansapanga bilanss seisuga 01.01.2005. a. OÜ Trükikoda 2004. aasta kasumiaruanne (03.03.2005). Arhiivimaterjalide kasutamisel on vaja esitada järgmised andmed: arhiivi nimetus, fondi (lühend f) number, nimistu (n) number, toimiku (t) number, lehe (l) number. Näide: EAA, f 250, n 3, t 15, l 24. 3.2.4. Elektroonilised allikad Elektrooniliste allikate puhul tuleb ära tuua autori nimi, selle puudumisel organisatsiooni nimi, kust viidatav materjal pärineb, aasta, artikli pealkiri, elektroonilise allika tüüp, materjali täpne internetiaadress (pole vajalik CD-ROM-ide puhul), materjali kasutamise kuupäev (pole vajalik CD-ROM-ide puhul). Näide: Estiko Plastar AS, 2003. Ettevõtte info. [Online] http://www.plastar.ee/ettevotteinfo.php [10.04.2003] Houseman, S. N., 2002. Labor standards in alternative work arrangements. [CD-ROM] Wilson Business Abstracts. Rahandusministeerium, 2004
Viite täpsus peab olema vähemalt paragrahvi täpsusega, normitehniliselt ideaalne aga isegi lõike ning/või punkti täpsusega; b) blanketne viide – sisuliselt on tegemist viitavaga, kuid sättes endas ei sisaldu otsene viide sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile (paragrahvile, lõikele, punktile), vaid nt viide kas: - teisele normtiivaktile, milles see viidatav säte sisaldub või - isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda. Sanktsioon näeb ette mõjutusvahendid, mida võidakse rakendada isikute suhtes, kes ei käitu õigusnormi nõuetele vastavalt. Sanktsioonid jagunevad: absoluutselt määratletud sanktsioon – on selline, kus määratletud õigusvahend on antud ilma igasuguste muude võimalusteta;
Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse katkestusjooned: --- või [---]. Kui tsitaati soovitakse täiendada mingite selgitavate sõnadega (nt täpsustada asesõnade taga olevat), siis see omapoolne lisandus pannakse nurksulgudesse. Lausele viitamisel tuuakse viide ära enne lauselõpupunkti. Kui viide puudutab mitut lauset, siis järgneb viide viimase lause punktile. Viimasel juhul peab aga sõnastusest olema selge, kust algab viidatav osa. 4.4.2. Viitesüsteemid Joonealune viitamine Tsitaadi või refereeringu lõppu märgitakse viite number (ülaindeksina), kusjuures viidete numeratsioon võib läbida kogu tööd või ka alata iga peatüki või lehekülje alguses otsast peale. Joone all lehekülje allserval tuuakse esmakordsel mainimisel allika kirje täies ulatuses (nii nagu kirjanduse loetelus), järgmistel kordadel lühendina. Joone all kasutatakse põhitekstist väiksemat kirja.
peavad olema viidatud. Viitamisel tuleb kasutada autori nime ja aastaarvuga viitamist (author-date method), mille korral viide kirjutatakse ümarsulgudesse viidatava teksti järele. Viites esitatakse autori perekonnanimi ilma eesnime või eesnimetäheta ja aastaarv, mis juhivad detailse allikakirje juurde töö lõpus paiknevas alfabeetilises kirjanduse loetelus. Autori nime ja aastaarvu vahele koma ei panda. Konkreetne viidatav lehekülg tööst esitatakse pärast aastaarvu kooloni järel. Näide ... uurib inimese käitumist sõltuvana tema eesmärgi ja võimaluste mittevastavusest (Ventsel 1998: 18) ning sellest sõltuvalt ... 12 Viites on autori perekonnanimi ilma eesnimeta (või eesnimetäheta). Eesnimetäht on vajalik, kui töös viidatakse mitmele sama perekonnanimega autorile.
Tsitaat olgu lühike ja täpne. Refereerimisel tuleb mõtted edasi anda moonutamata ja võimalikult autoripäraselt. Veaks loetakse seda, kui tsitaadid ja refereeringud ületavad mahult kirjandi autori teksti. Viitamine on kohustuslik nii tsiteerimisel kui refereerimisel. Kirjandis esitatakse viited tavaliselt tsitaadi või refereeringu järel sulgudes. Viites märgitakse bibliograafilised andmed järgmiselt: Autor, Pealkiri. Ilmumiskoht, ilmumisaasta, viidatav lehekülg. Nt "Sa oled maailmas, mis mulle ja ka nähtavasti teistele suletud on. Sest me pole piisavalt kompetentsed!" (A.Särg, Sametingel. Lambri Raamat, 2002, lk 84). Kirjandi ülesehitus 1. Sissejuhatus (umbes 1/6 kirjandi mahust) 2. Teema arendus (umbes 2/3) 3. Lõpetus (umbes 1/6) Sissejuhatus Esimene lause on kirjandi kõige üldisema sisuga lause. Sissejuhatus lõpeb probleemi püstitamisega (küsilausega või ideelausega).
EXCEL – Funktsioonid 1 - 11 Sisukord 1 Matemaatilised ja trigonomeetrilised funktsioonid.....................................................................................................2 2 Kuupäeva ja kellaaja funktsioonid...............................................................................................................................2 3 Statistilised funktsioonid..............................................................................................................................................3 4 Tekstifunktsioonid.........................................................................................................................................................3 5 Loogilised funktsioonid....................
Tsitaat olgu lühike ja täpne. Refereerimisel tuleb mõtted edasi anda moonutamata ja võimalikult autoripäraselt. Veaks loetakse seda, kui tsitaadid ja refereeringud ületavad mahult kirjandi autori teksti. Viitamine on kohustuslik nii tsiteerimisel kui refereerimisel. Kirjandis esitatakse viited tavaliselt tsitaadi või refereeringu järel sulgudes. Viites märgitakse bibliograafilised andmed järgmiselt: Autor, Pealkiri. Ilmumiskoht, ilmumisaasta, viidatav lehekülg. Nt "Sa oled maailmas, mis mulle ja ka nähtavasti teistele suletud on. Sest me pole piisavalt kompetentsed!" (A.Särg, Sametingel. Lambri Raamat, 2002, lk 84). Kirjandi ülesehitus 1.Sissejuhatus (umbes 1/6 kirjandi mahust) 2.Teema arendus (umbes 2/3) 3.Lõpetus (umbes 1/6) Sissejuhatus Esimene lause on kirjandi kõige üldisema sisuga lause. Sissejuhatus lõpeb probleemi püstitamisega (küsilausega). Ülesehituselt jagunevad sissejuhatused järgmisteks põhitüüpideks: 1
5.2. Tekstisisene viitamine on otstarbekas tööde puhul, kus viiteid on suhteliselt rohkesti ning sel juhul on ka muudatuste/täienduste tegemine viidete osas tunduvalt lihtsam. Lihtsaim võimalus on märkida vastava lõigu järel sulgudesse viidatava allika järjekorranumber kasutatud materjalide loetelus ja seejärel lehekülje number, kust andmed pärinevad: n. (11, 34). Teine võimalus on märkida sulgudes autori nimi ja väljaande aasta ning viidatav lehekülg- näit.: (Vahtre 1994, 151). Samasugust viitamissüsteemi kasutatakse ka nurksulgudega- allika number ja lk. number: [ 17, lk.7-8] 4 Kirjanduse loetelus esitatakse järgmised andmed: 1. Autor (v. koostaja)- perekonnanimi, initsiaal. 2. Pealkiri (vastavalt tiitellehele) 3. Köide, osa, number. 4. Ilmumiskoht, kirjastus. 5. Ilmumisaasta 6. Lehekülgede arv. Näited: raamat: Vahtre, L. Eesti kultuuri ajalugu. Tln
Näide: 1 PÕHIPEALKIRI (Pealkiri 1, kirjasuurus 18 punkti, läbiv suur täht) 1.1 Teise taseme pealkiri (Pealkiri 2, kirjasuurus 16 punkti) 1.1.1 Kolmanda taseme pealkiri (Pealkiri 3, kirjasuurus 14 punkti) 2.3 Viitamine Töös tuleb viidata kõigile kasutatud allikatele: teiste autorite töödele, seisukohtadele, arvand- metele, valemitele ja muule. Viidata ei ole vaja üldtuntud seisukohtadele. Viidatav tekstiosa peab olema täpselt identifitseeritav. Selle tagamiseks viidatakse üldjuhul le- hekülje täpsusega. Kui korraga viidatakse mitmele allikale, esitatakse viites kõik, ning eraldatak- se need semikooloniga. Teiste autorite seisukohtadele ja andmetele viidatakse kas refereeringute või tsitaatidena. Refereering annab teise autori mõtte edasi vabas vormis, tavaliselt kokkuvõtlikult või kommen- teerivalt
Vt. kuidas teha arvutil. 7.2. Tekstisisene viitamine on otstarbekas tööde puhul, kus viiteid on suhteliselt rohkesti ning sel juhul on ka muudatuste/täienduste tegemine viidete osas tunduvalt lihtsam. Lihtsaim võimalus on märkida vastava lõigu järel sulgudesse viidatava allika järjekorranumber kasutatud materjalide loetelus ja seejärel lehekülje number, kust andmed pärinevad: n. (11, 34). Teine võimalus on märkida sulgudes autori nimi ja väljaande aasta ning viidatav lehekülg- näit.: (Vahtre 1994, 151). Samasugust viitamissüsteemi kasutatakse ka nurksulgudega- allika number ja lk. number: [ 17, lk.7-8] Kirjanduse loetelus esitatakse järgmised andmed: Autor (v. koostaja)- perekonnanimi, initsiaal. Pealkiri (vastavalt tiitellehele) Köide, osa, number. Kuressaare G?mnaasium Uurimistöö koostamisest Ilmumiskoht, kirjastus. Ilmumisaasta Lehekülgede arv. Näited: a) raamat: Vahtre, L
Vt. kuidas teha arvutil. 7.2. Tekstisisene viitamine on otstarbekas tööde puhul, kus viiteid on suhteliselt rohkesti ning sel juhul on ka muudatuste/täienduste tegemine viidete osas tunduvalt lihtsam. Lihtsaim võimalus on märkida vastava lõigu järel sulgudesse viidatava allika järjekorranumber kasutatud materjalide loetelus ja seejärel lehekülje number, kust andmed pärinevad: n. (11, 34). Teine võimalus on märkida sulgudes autori nimi ja väljaande aasta ning viidatav lehekülg- näit.: (Vahtre 1994, 151). Samasugust viitamissüsteemi kasutatakse ka nurksulgudega- allika number ja lk. number: [ 17, lk.7-8] SISUJUHT SISUJUHT Kuressaare Gümnaasium Uurimistöö koostamisest
(selle puudumisel pealkirja esimes(t)e sona(de)) ja teose ilmumise aasta ja lehekulje numbri abil. Kui viidatakse kogu teosele, siis lehekuljenumbreid ei panda. Viites esitatakse autori perekonnanimi ilma eesnime voi eesnimetaheta. Eesnimetaht voi eesnimi on vajalik siis, kui viidatakse sama perekonnanimega autoritele (naiteks: Tamm, V. ja Tamm, K.). Autori nime ja aastaarvu vahele koma ei panda. Konkreetne viidatav lehekulg toost esitatakse parast aastaarvu kooloni jarel. Kui refereering koosneb uhest lausest, siis paikneb viide (autor aasta: lehekulje number) enne lauset lopetavat punkti, mitmelauselise refereeringu korral asub viide parast viimast lauset lopetavat punkti. 11) Mida tuleks vältida sisulise osa kirjutamisel? - Alaliigendamist - Palju probleeme hõlmavaid osi - Üleliigendamist Too sisulise osa struktuur peab olema tasakaalus
Viitavad: sätted ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, vaid üksnes osa sellest, kusjuures tehakse täpne viide mõnele teisele sättele (s.o. antud juhul saab kogu dispositsiooni teada, kui lugeda mõlemat või mitut sätet koostoimes). Blanketsed: sisuliselt on tegemist viitavaga, kuid sättes endas ei sisaldu otsest viidet sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile (paragrahvile, lõikele, punktile), vaid nt. viide kas a) teisele normatiivaktile, milles see viidatav säte sisaldubvõi b) isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda. Õigusnormi sanktsioon fikseerib õigusliku mõjutamise (sunni) vahendi liigi ja määra, kui õigusnormi, s.t. kohustuslikku käitumiseeskirja on rikutud (käitutud vastupidiselt kehtestatud eeskirjale kas tegevuse või tegevusetuse vormis). Sanktsioon on konkreetne karistusliik, mille eesmärk on mõjutada preventiivselt hoitavalt kõiki
tehniline mõistelisus (sõnastik saadakse mõistepõhise terminibaasi teisendamisel sõnapõhiseks) ja mitmesugused kontrollitööriistad. 14.1 Rippuvad viited Kõige lihtsam, ka kõige lihtsamini leitav ja välditav mure seisneb selles, et üks artikkel viitab teisele, aga teist sõnastikus pole. Võimalikud põhjused: koostajal on viite lisamise ajal ebaadekvaatne info viidatava termini olemasolu kohta sõnastikus; ta plaanib viidatava hiljem lisada, kuid unustab; või muutub viidatav pärast viite lisamist ja viidet pole kellelgi enam meeles muuta. Vältimine: sünonüümiviited peavad tekkima (või vähemalt muutuma) automaatselt koos vastavate terminite lisamise või muutmisega. Tehniliselt mõistelise koostamise puhul sünonüümiviited ühe mõiste eri terminite vahel nii tekivad kui ka muutuvad automaatselt, koostaja isegi ei näe neid enne kui valmis- 104 Terminoloogia
) 4) Etendus kui tervik väikemaks struktureeritav 5) Iga teatrimärk = märk maailmast. Nt kuningakroon viitab võimumärgile. Kood märkide kasutamise reeglid: - Teatri erikoodid enamasti me neid ei taju, sest oleme koodid ära õppinud, aga tajume tugevalt võõrast süsteemi. - Esmased kultuurikoodid elukogemus, igapäevased käitumisnormid (riietus, zestid, keel, kombed) - Teisesed kultuurikoodid kultuurikogemus (kirjandus, kunst, mütoloogia, religioon). Oluline on viidatav, tuleb tunda intertekstuaalsust. Kui palju peab vaatama tundma etenduse koode? Kas etendusel tohib teda võõras keeles kõnetada? Kas etendus võib õpetada vaatajale oma kooda? On lavastusi, mis loovad oma sisekoodid, mida vaataja suudab mõista, juhul kui ta saab piisavalt infot. Teatrifenomenoloogia vaatab lavale ja püüab näha ainukordset, püüab tuttavlikkusest läbi näha ,,Tagasi asjade endi juurde
Allmärkus ehk joonealune märkus (footnote) on viide, väike selgitus või kommentaar lehe (teksti) allservas, millele viitab tekstis olev märk või number. Lõpumärkus (endnote) paikneb dokumendi või jaotise (nt peatü- ki) lõpus. Kui lisada või kustutada mõni märkustest, nummerda- takse ülejäänud märkused ümber; ka lehekülg kujundatakse vas- tavalt märkus(t)e suurus(t)ele ümber. Joonealuse või lõpumärkuse lisamiseks tuleb kas viidatav sõna märkida või tekstikursor viia sinna (sõna lõppu), kuhu peab tu- lema märkuse number või märk, seejärel valida Viited Lisa allmärkus (ReferencesInsert Footnote) või valida samast vahekaardist Allmärkused (Footnotes)1. Ripploendist Allmärkused (Footnote) avanevas dialoogaknas (vt kõrvalolevat joonist) valida esmalt asukoht, kas tegu on all- märkusega (Footnote), kas lehe lõppu (bottom of page) või lõ- pumärkusega (Endnote). Edasi numbrivorming ja selle algus. On
antud täielikult selles õigusnormis (dispositsioonis). 2) viitavad: antud sättes ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, vaid üksnes osa sellest, kusjuures tehakse täpne viide mõnele teisele sättele (siis saab kogu dispositsiooni teada, kui lugeda mõlemat sätet nende koostoimes). Blanketsed sisuliselt on tegemist viitava normiga, kuid sättes endas ei sisaldu otsest viidet sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile, vaid nt:- teisele õigusaktile, milles sisaldub viidatav säte või - isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda. Sanktsioonid liigitatakse: 1) suhteliselt määratletud on alternatiivsed liik ja määr, nt antakse mitu kindlat karistusliiki või on üks karistusliik, kuid karistuse määrad on antud ülem- või alammääradena. 2) absoluutselt määratletud on määratud täpselt üks liik või määr (nt vabadusekaotus 3 aastat).
kui ka õppides. Tasakaal on oluline ka ideaalse ja reaalse vastuolus. Ideaalne versus reaalne - Idelaane, normatiivne: soovitav, mõnel juhul väidetavalt reaalne. - Reaalne: tegelik olukord, vaatlustega selguv, uuritavate poolt viidatav vastuolu normatiivsega. Antropoloogias on vastuolu jaoks välja vaja mõelda uurimisstrateegia. Kas lähtutakse vaatlejast (eetiline) või tegijast (eemiline). Uurimisstrateegiad Emic: Eemiline strateegia lähtub uuritavast: kuidas mõtleb uuritav antud asjast: kuidas ta kategoriseerib maailma, millised on jagatud reeglid nii käitumises kui mõtlemises, mis on tähenduslik, kuidas kujutletakse ja seletatakse toimuvat. Uurija tugineb uuritava maailmale ehk mis on kohaliku jaoks oluline.
Otsesed: kõik dispositiivsed tunnused on antud täielikult selles õigusnormis. Viitavad: sättes ei sisaldu kogu dispositsiooni maht, vaid üksnes osa sellest, kusjuures tehakse täpne viide mõnele teisele sättele. Blanketsed: sisuliselt on tegemist viitavaga, kuid sättes endas ei sisaldu otsest viidet sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile, vaid nt viide kas a) teisele normatiivaktile, milles see viidatav säte sisaldub või b) isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda. Ettekirjutuse laadilt võivad dispositsioonid olla: õigustavad, kohustavad, keelavad. Sanktsioonid näevad ette mõjutus vahendeid, mida võidakse rakendada isikute suhtes, kes ei käitu õigusnormi nõuetele vastavalt. Sanktsioonid liigitatakse: 1) Suhteliselt määratletud: liik ja määr on alternatiivsed, st erinevad karistusliigid
(Rahvalaul.) veste vt följeton. viide osutus tsiteeritud või refereeritud teksti autorile ja allikale. Viited esitatakse tsitaadi või refereeringu järel sulgudes, joone all või teksti lõpus. Teksti sees esitatud viited jäetakse nummerdamata, joonealused viited nummerdatakse lehekülje või teksti ulatuses, teksti lõpus esitatud viited nummerdatakse teksti ulatuses. Viites märgitakse bibliograafilised andmed järgmiselt: A u t o r. Pealkiri. Ilmumiskoht, ilmumisaasta, viidatav lehekülg. K a n g r o, B. Eesti Rootsis. Lund, 1976, lk. 203. võrdlus nähtuste kõrvutamine sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt sidesõnadega kui, nagu. Võrdluse ülesanne on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang. Näiteks: Sügistuul raputab puul, küürutab kõveral kõrrel kui sandike! (Juhan Liiv.) või "Vahetunni ajal oli klassituba kihinat-kahinat täis nagu sipelgapesa
Siinsel juhul lisame teadete tabelisse tulba nimega tyybi_id milles oleva numbri järgi saab vaadata vastava teate tüüpi tüüpide tabelist. Vaikimisi väärtuseks sai siin arv 1, mis tähendab, et teade on tervitus juhul, kui midagi muud määratud ei ole. Nõnda on olemasolevatel teadetel kohe tüübid küljes. Andmetabelite vahelised seosed on viisakas kirja ka panna. Nõnda, et poleks võimalik vigaseid seoseid tekitada, vaid, et andmebaasimootor kontrollib, kas viidatav rida ka tabelis kindlasti olemas on. Siin keskkonnas on seoseid mugav luua diagrammide abil. Esmakordsel juhul küsitakse, kas vastav tükk sisse lülitada. Edasi luua diagramm Valida sobivad tabelid Kui tabelid nähtaval, siis lohistame teadete tabeli tyybi_id tüüpide tabeli id peale. Selle peale küsitakse, et kas soovime luua seost, kus teadete tabeli tyybi_id on võõrvõtmeks ning tüüpide tabeli id primaarvõtmeks. Paistab, et mõistlik on nõustuda.
piinava iseloomuga,- karistatakse vabadusekaotusega kuni nelja aastani." (samas, § 113 - "Kerge kehavigastuse tahtliku tekitamise eest, samuti tahtliku löömise, peksmise või füüsilise valu põhjustanud muu vägivallateo eest..."). Blanketsed - sisuliselt on tegemist viitavaga, kuid sättes endas ei sisaldu otsene viide sama või mõne teise õigusakti vastavale õigusnormile (paragrahvile; lõikele; punktile), vaid nt viide kas: a) teisele normatiivaktile, milles see viidatav säte sisaldub või b) isegi ainult õigusakti liigile, milles seonduvad õigusnormid võivad esineda. Normitehnika aspektist peetakse korrektsemaks esimest juhtu; õiguse realiseerija aspektist teeb blanketsete viidete rohkus õigete normide leidmise tülikaks, ehkki selline viitamise viis on Eesti õigussüsteemi arengu praegusel etapil laialdaselt praktiseerimist leidnud. 1
annaabi.ee 
