Vennad Wrightid (0)

Wilbur Wright sündis 1867 Indianas Millville'is, Orville 1871 Ohios Daytonis. Neil oli viis õde-venda: Reuchlin , Lorin, Katharine ning kaksikud Otis ja Ida. Kumbki vend ei abiellunud kunagi.
1878. aastal tõi nende isa, kes oli piiskop ja reisis tihti, kahe noorima poja jaoks koju mängu helikopteri. Seade tugines Prantsuse lennunduspioneeri Alphonse Pénaud' leiutisele. See oli umbes pool meetrit pikk. Wilbur ja Orville mängisid sellega, kuni see katki läks, ja ehitasid siis endile ise uue. Nad said sellest mänguasjast huvi lendamise vastu.
Mõlemad vennad käisid keskkoolis kuid kumbki neist ei lõpetanud. Pere äkiline kolimine 1884. aastal Richmond, Indianast Daytonisse takistas Wilburil oma diplomit saamast pärast nelja aastat keskkooli. Orville sattus algkoolis pahandustesse ja visati sellepärast koolist välja.
1885 või 1886 aastal löödi Wilburit kogemata hokikepiga näkku, mille tagajärjel ta kaotas oma esihambad. Ta oli seni ajani väga sportlik olnud ja kuigi ta vigastused ei olnud sugugi tõsised siis ta tõmbus kõigest tagasi ja ei läinud Yale'i ülikooli, nagu algselt plaanis. Selle asemel, veetis ta järgmised aastad suuresti kodus, hoolitsedes ema eest, kes oli surmavalt haige ( tuberkuloos ), ja lugedes isa suures raamatukogus.
Orville kukkus keskkooli algusaastatel välja, et oma trükiäri 1889. aastal alustada, ta disainis ja ehitas oma enda trükipressi koos Wilburi abiga. Wilbur raputas oma pikaajalise masenduse maha, mis oli põhjustatud tema õnnetusest ning liitus trükipoega. Algul väljastasid nad nädalast ajalehte, The West Side News, aasta hiljem aga muutsid selle ümber igapäevaseks ajaleheks, The Evening Item, aga see ilmus ainult neli kuud. Hiljem tegelesid ainult reklaamprindiga.
Kapitaliseerudes riikliku jalgratta maanial avasid vennad jalgrattaparanduse ning müügipoe 1892. aastal (Wright Cycle Company) ja hakkasid tooma täiesti oma brändi. 1890. aastate algul või keskpaigas nägid nad ajalehe artikleid dramaatilisest purilennust Otto Lilienthali poolt Saksamaal. Aasta 1896 tõi kaasa kolm olulist lennundussündmust. Maikuus lennutas Samuel Langley edukalt mehitamata aurul põhinevat mudellennukit. Suvel tõi Octave Chanute kokku mitu meest kes testisid erinevaid tüüpe purilennukeid. Augustis suri Lilienthal oma purilennuki languse tõttu. Need sündmused talletusid vendade teadvusesse. 1899. aasta mais kirjutas Wilbur Smithsonian Institutionile kirja, paludes teavet ja väljaandeid lennunduse kohta. Olles innustunud nendest töödest alustasid nad oma lennunduseksperimente sellel aastal.
Vennad Wrightid alati esitasid avalikkusele koondatud ülevaate, jagades võrdselt tunnustust nende leiutiste eest. Kuigi elulookirjutajad märkisid, et Wilbur kirjutas 1899-1900 aastatel „minu“ masinatest ja „minu“ plaanidest, ennem kui Orville hakkas sügavamalt kaasa lööma ning ainsus läks üle mitmusele. Autor James Tobin kinnitades: "On võimalik ette kujutada et Orville, terane nagu ta oli, algatas nende koostöö ja lasi sel minna poest Ohios konverentsideni presidentide ning kuningatega. Ta oli juht algusest lõpuni.“
Vaatamata Lilienthali saatusest soodustasid vennad ikkagi tema strateegiat: tuleb harjutada purilendu, et õppida ära juhtimise kunst enne mootorsõidu üritamist. Briti lenduri Percy Pilcheri järjekordne surm purilennuki õnnetuses 1899. aastal ainult tugevdas nende arvamust, et usaldusväärne meetod piloodi kontrolli üle oligi võti lennu õnnestumiseks, ning ohutuseks. Kuigi nad nõustusid Lilienthali praktikaideedega, nägid Wrightid et tema tasakaalu ning kontrolli meetodid olid ebapiisavad. Neile oli määratud leidmaks midagi paremat.
Wilbur järeldas vaatluse alusele, et linnud muutsid oma tiibade otsi selleks et nende kehi paremale ja vasakule pöörata. Vennad otsustasid, et see oleks hea moodus ka lennumasina pööramiseks.
Teised lennunduse uurijad suhtusid lendu nagu see ei oleks väga erinev maa peal liikumisest, väljaarvatud sellest et maapind tõstetakse õhku. Idee tahtlikust kaldumisest, või pöörlemisest, ühele küljele oli neile kas ebameeldiv või lihtsalt ei tulnud neile see pähe. Mõned nendest teistest uurijatest, otsisid sinnamaani tabamatut „sisemist stabiilsust“ arvates, et piloot ei jõuaks piisavalt kiiresti reageerida tuulemuutustele ega mehhaanilisi juhtimisseadmeid piisavalt tõhusalt kasutada. Vennad Wrightid tahtsid, et piloodil oleks täielik kontroll lennumasina üle. Nad disainisid ettekavatsetult endi 1903 aasta lenduri allapoole suunatud tiibadega, mis loomult on ebastabiilsed aga vähemtundlikumad teistest (ülespoole suunatud) tiibadest puhanguliste küljelt puhuvate tuulte vastu.
Wrightid võtsid põhilise disaini Chanute-Herringi biplaani pealt ja kasutas lennundusandmeid, mida Lilienthal oli avaldanud. Nad disainisid tiibadele kumerused . Ka Lilienthal, kelle tööd Wrightid õppisid hoolikalt, kasutas tiibades kumerusi, tõestades eelist siledate pindade ees. Vennad paigaldasid horisontaalse tõstuki tiibade ette, mitte taha, uskudes, et see võib aidata hoiduda või kaitsta neid pea ees alla kukkumast, nagu juhtus Lilienthalil. Mõnede Wrightide elulugude kirjutajad on väitnud, et Wilbur arvatavasti purilendas ise kuni 1902, ehk harjutades vanema venna autoriteeti ja kaitsta Orville'i viga saamast, ta ei tahtnud seletada Piiskop Wright'ile juhtunust, kui Orville vigastada peaks saama.
Esialgsetele purilendudele pilooti ei lastud, tema asemel olid pardal hunnik liivakotte. Purilennukite edasi arenedes ehitati neile palju suuremad tiivad. See võimaldas lennukitel maanduda sujuvamalt, mitte nina ees. See eest pakkus sel ajal purilennuk ka kaks suur pettumust. See tootis ainult ühe kolmandiku tõstejõust ja vahepeal ei reageerinud õigesti pööramisele, pöörates tehtust valele poole. Need pettumused olid Wilburile suureks hoobiks ja ta ütles Orville'ile: „Mees küll lendab, aga mitte nende eluajal.“
Kehv purilennukite tõsta viis Wright'id kahtlema Lilienthal'i andmetes, samuti ka „Smeatoni kordaja“ õhurõhul, mis oli olemas olnud juba üle 100 aasta ja oli osa tõstejõu võrrandist. Arvutusi tehes, avastasid nad, et see number peaks olema ligi 60% väiksem.
Wright'id leidsid tõelise liigutava vertikaalse rooli otstarbe. Selle roll ei olnud mitte lennusuuna muutmine (nagu tüür/rool purjetades teeb) võid pigem, et lennukit suunata või joondada kallakuga pööretel.
Oma uue meetodiga saavutasid Wright'id esimest korda tõelise kontorlli pöörete üle 8. okrtoobril 1902. Septembris ja Oktoobris tegid nad 700-1000 purjetust, kõige pikem neist oli 26 sekundit ja 189.7m pikk. Need lennud andisd neile kindluse, et nad on valmis ehitama mootoriga lennuki.
1903 ehitasid vennad mootoriga lennuki (Wright Flyer I), kasutades nende eelistatud materjali ehituseks – kuusk . Nad nikerdasid ise puust propellerid ja neil oli ehitatud bensiini mootor, kokku pandud nende enda jalgrattapoes. Nad arvasid, et propelleri disain on lihtne asi ja kavatasesid võtta andmeid laevaehitamiselt. Nad aga avastasid, et ei ole tuvastatud ühtegi valemit ei mere- ega õhupropelleriteks ja nad olid tagasi nullis. Pärast pikka arutamist nad said aga aru, et propeller on nagu tiib , mis on vertikaalselt lennukile kinnitatud. Selle baasil kasutasid nad andmeid paljudest tunnelitestidest, et propellerid disainida.
Otsustasid kasutada kaksik „lükkaja“ propellereid, mis tegutsevad rohkema koguse õhuga, kui üksik suhteliselt aeglane propeller ja ei sega õhuvoogi tiibade eesmisele äärele.
Propeller oli 66% tõhus. Tänapäeva tuuletunneli testid näitavad, et need oli rohkem kui 75% tõhusad esimese lennu ajal ja tippsaavutus oli tõhususe 82%. See on märkimisväärne saavutus, arvestades, et tänapäeva puidustpropellerite maksimaalne tõhusus on 85%.
Oma esimese mootori ehitasid nad koos oma poe mehhaanikuga. Et aku kaalu väiksena hoida, tehti aku kest alumiiniumist, mida sel hetkel kasutati väga harva. Sel akul puudusid nii karburaator kui ka kütusepump. Bensiin oli raskusjõu tõttu söödetud survekambrisse läbi bensiinipaagist tuleva kummist toru.
Wrights'id said lõpuks õhtu 17. detsembril 1903, tehes kaks lendu kiirusega ligi 43 km/h. Esimene lend, mis oli 37m pikk 12 sekundiga, kiirusega ainult 10.9 km/h. Järgmised kaks lendu oli umbes 53m ja 61m pikad. Nende kõrgus oli umbes 3m maapinnast.
Pärast seda, kui mehed peatasid Flyer peale tema neljandat lendu, puhus tugev tuul selle mitu korda üle pea. Tõsiselt kahjustunud, ei lennanud see lennuk enam kunagi. Aastad hiljem Orville taastas selle.
Nad kutsusid reporterid oma esimesele lennukatsetusele, tingimusel, et pilte ei tehta . (See hoidis ära selle, et teised lennukiehitajad näevad ära nende ideed). Mootoriprobleemid ja tugevad tuuled takistasid igasuguse lendamise. Arvati, et vennad nimelt ebaõnnestusid, et ajakirjanikud huvi katse vastu ära kaotaks.
13. augustil tegi Wilbur järelevaatamiseta lennu. Sellest sai nende senini pikim lend, ligi 400m. Nad otsustasid, et kasutavad õhkutõusuks katapulti, et neid lihtsamaks teha. Kuu aega hiljem lendas Wilbur ajaloos esimese täieliku ringi mehitatud raskemaga-kui-õhk motoriseeritud masinaga, sõites 1,244m umbes pooleteise minutiga.
Hoolimata 1904 aasta edus, oli Flyer siiski tihti kontrollist väljas. Vennad võtsid vana lennuki mootori ja ehitasid uue lennuki (Flyer III), millel oli tähtis disaini muutus. Eesmise rooli jaoks oli paigaldatud eraldi kontroll. Sellegi poolest andis see Flyer sama tulemuse nagu esimesed kaks. Pärast Orville'i potensiaalselt surmavat õnnetust, ehitasid nad Flyer'i ümber. Eesmine rool tehti suuremaks ja paigaldati tiibadest kaugemale. Need muudatused parandasid lennuki stabiilsust ja kontrolli, muutes lennuki lende pikemaks nii ajaliselt kui ka pikkuselt .
Üks ajaleht avaldas artikkleid nendest pikkadest lendudes, aga mitte ükski ajakirjanid ega ka fotograaf ei olnud seal. Selliste pealtvaatajate puudus olid Washingtoni ja Euroopa peamine umbusu põhjus.
1907. aastal nad veetsid aega veendes USA ja Euroopa valitsusi, et nad on leiutanud eduka lendava masina ja on valmis läbi rääkima lepingu nimel, et müüa sellised masinaid. USA sõjavägi aga ütles, et neil pole praktiliselt huvi sellise asja vastu. Selle peale pöörasid vennad oma tähelepanu Euroopale, eriti Prantsusmaale, kus entusiasm lendamise vastu oli suur. Seal kohtusid nad valitsusjuhtide ja ärimeestega. Orville toimetas uuesti ehitatud Mudel A Flyer'i Prantsusmaale, lootes demonstratsioonlennule.
Vendade lepingud USA Sõjaväe ja Prantsusmaaga olenesid edukatel avalikel lendudel. Vennad pidid ära jagama oma saavutused. Wilbur läks Euroopasse ja Orville Washingtoni. Prantsuse publik oli vaimustuses Wilburi osavusest ja tuli põldudele tuhandete kaupa. Vennad said üleöö maailmakuulsaks. Eelnevad kahtlejad vabandasid ja pakkusid vaimustust.
Orville'i saatis samuti edu, kui näitas peaaegu identset lennukit USA Sõjaväele 1908. aastal. 9. septemberil tehti esimene tunnipikkune lend.
17. septembril 1908 lendas leitnant Selfridge reisijana kaasas, kui ametlik järelvaataja. Paar minutit pärast õhkutõusu kõrgusel umbes 30m, üks propelleritest mõranes ja purunes , saates lennumasina kontrollist välja. Selfridge väljus õnnetusest koljumõraga ja suri sel õhtul haiglas, saades esimeseks, kes on lennuõnnetuse tagajärjel surnud. Orville sai kõvasti vigastada, murdes vasaku jala ja neli ribi . Kaksteist aastat hiljem, kui ta kannatas tõsiste valude käes, paljastas röntgen, et õnnetus oli tekitanud 3 mõra ka puusaluusse ja selle nihestanud.
Õnnetusest sügavalt šokeeritud, otsustas Wilbur teha veel rohkem suurepäraseid lennudemonstartsioone, järgnevatel päevadel tegi ta uusi rekordeid nii kõrguses kui ka ajalises pikkuses. 1909 aasta jaanuaris ühinesid Orville ja Katherine (õde) temaga Prantsusmaal, sel ajal olid nad maailma kolm kõige kuulsamat inimest, arvestades seda rikkuse, ajakirjanike ja publiku järgi. Inglismaa, Hispaani ja Itaalia kuningad käisid vaatamas, kui Wilbur lendab.
VIIMASED AASTAD
Wilbur
Ükski vendades ei abiellunud. Wilbur oli kord öelnud: „Mul ei ole aega nii naise kui ka lennuki jaoks.“ Ta jäi haigeks ärireisil Bostonisse 1912. aasta aprillis, haigus tuli halva meretoidu söömisest banketil. Tagasi kodus olles, diagnoositi talle kõhutüüfus. Ta kaotas järgnevad nädalad tihti teadvuse kuni ta suri, olles sel ajal 45 aastane. Tema isa kirjutas oma päevikus tema kohta: “Lühike elu, täis kokkusattumusi, hea eneseusaldus ja tagasihoidlikkus, nähes selgelt head, järgnedes sellele sihikindlalt, ta elas ja suri.“
Orville sai Wrightide firma presidendiks päras Wilburi surma. Orville müüs firma maha 1915. aastal. Nende isa suri 1917. aastal unes. Orville tegi oma viimase lennu 1918. aastal. Ta läks ärist pensionile ja sai lennunduse vanemriigimeheks. Nende õde Katherine abiellus Kansases Henry Haskell'iga, endise Obrelini klassikaaslasega, aastan 1926, mis viis Orville endast väga välja. Ta keeldus pulma minemast ja isegi temaga suhtlemast. Ta lõpuks nõustus temaga kohtuma just enne seda, kui ta 1929. aastal suri.
Aastal 1936 valiti ta Riikliku Teadusteakadeemia liikmeks.
Orville suri 30. jaanuaril 1948, pärast tema teist südameatakki. Päev pärast teda suri John T. Daniels, kes tegi maailmakuulsaks saanud pildi, mis oli tehtud nende esimesel lennul. Mõlemad vennad maeti pereplatsile Woodland 'i surnuaeda, Ohios.