Lokno-Mõniste kerge 3 Eesti hüdrogeloogia III: veekompleksid/veekihid Eesti hüdrogeloogia IV: veekompleksid/veekihid Veekihid: Veepidemed: # Kambrium-Vend # Kambrium-Ordoviitsium # Vendi savid (Kotlini kihistu) # Ordoviitsium-Silur # Alm-Kambriumi savid (Lontova-Lükati) # Alam-Kesk Devon # Ordoviitsiumi-Siluri savikad karbonaadid # Kesk-Ülem Devon
CaCO3 (kaltsiit) ja CaMg(CO3)2 (dolomiit), mis rikastavad vett kaltsiumi, magneesiumi ja vesinikkarbonaatioonidega. Põhjaveekihid Eestis Põhjavesi esineb kogu Eesti territooriumil. Enamasti on põhjaveekihid maapinna läheduses ja kergesti kättesaadavad. Kulukam on veekihi kasutuselevõtt aladel, kus veekiht asub sügaval vettpidavate setete või kivimite all nagu kohati LõunaEesti moreenkõrgustikel ja PõhjaEesti rannikualadel. · Kvaternaari veekihid levivad erineva geneesiga soo, tuule, jõe, mere, jääjärve, liustikujõe ja liustikusetetes. Enamik kasutatavast põhjaveest saadakse liiva ja kruusa levikualadel. Vesi liigub vettandvate setete poorides · ÜlemDevoni veekihid levivad Eesti äärmises kaguosas Dubniki ja Plavinase lademe karstunud ja lõhelises dolomiidis ning lubjakivis. Vesi liigub vettandvate kivimite lõhedes
tagatud põhjaveevarude säästlik kasutamine ning kaitse; selgitada reostuskoormuse ja tarbimise mõju põhjaveeressursile, jälgida ja prognoosida põhjaveeressursi muutusi ning analüüsida nende põhjuslikke seoseid inimtegevuse ja looduslike protsessidega; hinnata piiriüleste põhjaveekihtide seisundit ning rahvusvaheliste nõuete ja kohustuste täitmine. 2.2 Põhjaveekihid ja seirejaamad Põhjavee kihid ja seirejaamad jagunevad Eestis järgmiselt: Kvaternaari veekihid levivad erineva geneesiga setetes. Enamik kasutatavast põhjaveest saadakse liiva ja kruusa levikualadel. a) Kvaternaari (Q) Vasavere põhjaveekogumi seirejaamad b) Kvaternaari Meltsiveski põhjaveekogumi seirejaamad c) Kvaternaari ühendatud põhjaveekogumi lahusalade seirejaamad ÜlemDevoni veekihid levivad Eesti äärmises kaguosas Dubniki ja Plavinase lademe karstunud ja lõhelises dolomiidis ning lubjakivis. a) ülem-Devoni (D3) põhjaveekogumi seirejaamad
Vooluhulgad stabiilsed Põhjavesi tavaliselt mage Statsionaalrne voolamine voolusid mida vaadeldakse sõltumatuna ajast, või millise parameetrid ei sõltu ajast nimetatakse stat voolamiseks. Mittestatsionaarne voolamine Keskkond on isotroopne, kui ta omadused on sarnased kõigis puntkides kõigis suundades. Põhjavee vool on küllastunud, kui kõik keskkonna tühikus on täidetud vedelikuga, poorid on täidestud veega. Hg läbilõige S-O siluri-ordiviitsiumi veekihid, heledam värv näitab sügavust, millest alates karbonaatkivimid on vettpidavad. S-O - siluri.ordiviitsuimi veekihid, tumedam värv näitab puukaevude suuremad erideebited. D2-1 Kesk-Alam-Devoni veekihid D2nr Narva Karst Geoloogiline protsess, mis tekib ja areneb suhteliselt kergesti vees lahutuvates Sufosioon Pudedates kivimites, purdsetetest. Pinnaosakeste väljakanne. Nähtused sulglohkudena
Läänemere Soolsus Läänemeri on väikese soolsusega veekogu. Üks liiter vett sisaldab keskmiselt 6 kuni 8 grammi lahustunud sooli.Gotlandi basseisnis 10-12.50/00 ja Botnia Lahe Silkämeres 6.5-70/00 Meres on selgelt välja kujunenud vee kihistumine: pindmine veekiht on väiksema ja sügavamad veekihid suurema soolsusega. Läänemeri ongi suurim riimveeline veekogu maailmas. Läänemerre jõudnud soolane vesi seguneb jõgede toodud ja sademest pärineva mageveega ja muutub järkjärgult magedamaks. Põhjameres on vee soolasisaldus 34 g/l kohta, Taani väinades ainult 20 g/l, ava- Läänemeres langeb soolsus kirde suunas kuni 6 g/l ja lahed on juba üsna magedad. Lahesoppides, Peterburi ja Oulu juures on vesi juba peaaegu mage, sisaldades vaid 1-2 g soola liitri kohta
Samakõrgusjooned asuvad maismaal. Asukohakaart2 B) Hüdrogeoloogiline kaart Hüdrogeoloogiliselt kaardilt on näha, et Siniallikate lähedal on kaks puurauku ning veidi kaugemal veel mõned. Siniallikad on allikad, mille voolukiirus on alla 1l/s. Põhjavesi liigub loode suunas. Hüdroisohüpsidest asub piirkonnas S-O isohüps, O-Ca isohüps ning Ca-V isohüps. Piirkonnas ona ka mitmeid maa- aluseid jõgesid. Siniallikate kõrval asub ka ülevoolu piirkond. Veekihid- ja kompleksid on alas karbonaatsed 0,5...1,0. Asukohakaart3 C) Pinnakatte kaart Kaardilt on näha, et Saula Siniallikate läheduses on pinnakatte paksus andmepunktis 43.3. Esinevad pinnakatte samapaksusjooned. Asukohakaart4 D) Geomorfoloogiline kaart Kaardilt on näha, et Saula siniallikate läheduses asub suuri rändrahne. Litoloogilistest settetüüpidest esineb antud piirkonnas jämeliiva. Stratigraafilis geneetlised
keskkonna tekides, kus sulfaatide baasil moodustub väävelvesinik. Väga kõrge on ammooniumlämmastiku sisaldus mitmes Pandivere järves. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 277-279) Ökosüsteemi seisund Oluline on järve ökosüsteemi seisundi hindamisel ka gaasi-, eriti hapnikureziim. Põhjalähedased veekihid on hapnikuvaesed Nohipalu Valgjärves ning hapniku üleküllastus ülemistes kihtides on minimaalne. Enamikus Eesti sügavamates kihistunud veega väikejärvedes on hapnikku suvel rohkesti hüppekihist ülevalpool. Tavaliselt on ülemised veekihid hapnikuga üleküllastatud. Järve mikrobioloogilise seisundi halvenemise tunnused ilmnevad kõige selgemini kihistunud veega järvede põhjalähedases veekihis, kihistumata järvedes aga vahetult põhjasette peal olevas veekihis
madalamal temperatuuril kui magedam, st sool sulab jää seest välja. Parasvöötmes ja troopika aladelt tuleb pinnahoovustega polaaraladele vett juurde. Jahtumise ja langemisala on väike. Kogu maailmamere pinnal tõuseb üles üle poole vee. Tänu sellele toimubki termokliin. 2 Joonis 5. Veekihid ja nende liikumine Atlandi ookeanis. Joonisel (5.) on näha ka vahepealsete vete kujunemist. Raskem vesi tekib lõunapolaaraladel, sest põhja pool on suur magevee sissevool jõgedest. Lõuna pool aga ei ole maismaad, kus see saaks sisse voolata. Lõuna pool jõuab vesi põhjakihti välja, põhja pool ei jõua. Joonis 6. Ookeani vee globaalne liikumine. Veel võtab täisringi läbimiseks 500-600 aastat, aga maksimaalne ring võib kesta ka 1600 aastat.
Remda ps. ja Värska orglaht; Saari 35 (suurim Piirissaar); Suubub 237 jõge - suuremad Velikaja ja Emajõgi; Velikaja 57% valgalast; Veetaseme kõikumine 28-31 m-ni; Vesi vahetub 2 aasta jooksul. Tekitas Võrtsjärve jääkeel; Esineb 4-5 saart (tuntuim Tondisaar); Läbivooluline (Väike-Emajõgi, Õhne, Tarvastu, Tänassilma ja Rõngu jõgi, välja voolab Emajõgi); Keskmine veetase 33 m; Keskmine sügavus 2,8 m; Suurim sügavus 6m. 25. Eesti põhjavesi, veekihid Devoni liivakivides esinevaid veekihte eraldab üksteisest savide ja savikate liivakivide vahekiht, mis laseb vett vähe läbi. Devoni liivakividest pumbatakse vett kuni 200 m sügavuselt. Siluri ja ordoviitsiumi paekivid on olulisteks vettkandvateks kihtideks Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eestis. Vett saab juba 5-15 m sügavustest kaevudest, kuigi suurem osa vajaminevast veest pumbatakse tänapäeval sügavamatest puurkaevudest. Lõuna-Eestis asuvad need veekihid mitmesaja meetri sügavusel.
aluspõhja veega ühtse põhjaveekihi · Devonis on kolm põhjaveekihti: ülemdevoni, keskdevoni ja kesk-alamdevoni · Siluri ja Ordoviitsiumi kihtides on ühine siluri-ordoviitsiumi veeladestik, mis on vettkandev ülemises, maapinnale kõige lähemas kuni 70 meetrises osas · Ordoviitsimi-kambriumi veeladestik paikneb samanimelistes liivakivides ja on oluliseks tsentraliseeritud veesaamise allikaks, eriti kui ülemised ordoviitsiumi veekihid on saastunud · Kambriumi vendi veeladestik jaguneb ida Eestis kaheks : voronka ja gdovi põhjaveelademeks. Kuna tegemist on kuni 70 m paksuste sinisavidega kaetud põhjaveega,siis on tegemist ka parimaga. Gdovi lademe põhjavesi idas on üle normi soolane, mistõttu teda tarbitakse koos Voronka lademe põhjaveega · Ka aluskorra murenemiskoorikus on soolast põhjavett.
unustanud. Suviti eemalduvad jääväljad mandrist. Ainult üksikud jääkeeled jooksevad üle rannalähedase laevatee, ähvardades seda sulgeda. Arktika suvi on lühike ja tuuletu. Mööda jäist vett kiirustavad laevad - sügiseks on vaja toimetada lastid kohale ja varjuda sadamaisse. Ookeanis, selle saartel ja rannikul on arktiline kliima. Seda iseloomustab aastaringne madal temperatuur, mis siiski väga madalale ei lange. Ookeani pinnatemperatuur on üsna püsiv, sest tohutud veekihid, isegi kui nad on jääga kaetud, eraldavad soojust ega luba temperatuuril langeda nii madalale kui Antarktikas. Seetõttu on ookeani pinnatemperatuur aasta ringi pisut alla merevee jäätumistemperatuuri. Põhja-Jäämere kliima ei ole alati niisugune olnud. Paleotseeni-eotseeni soojusmaksimumi ajal 55 miljonit aastat tagasi oli piirkonna keskmine aastane temperatuur 1020 °C ja võimaldas põhjapooluse lähedal elada troopilistel eluvormidel Apectodinium augustum, mis
väga stabiilsed ja kuumuskindlad ained, mida kasutatakse transformaatorites ja kondensaatorites, värvikomponentidena ja tundliku kopeerpaberi valmistamisel. PCB kui ka DDT lagunevad looduses väga aeglaselt, mistõttu akumuleeruvad nad toiduahelas ning püsivad organismi rasvkoes. (Wirdheim 1992: 15-16) Sundi ja Belti madal väin takistavad efektiivset veevahetust, võimaldades vaid vähese soolase vee sissekandumist ookeanist. Soolane vesi on raskem kui Läänemere pindmised veekihid. Seetõttu segunevad erineva soolsusega veekihid omavahel aeglaselt. Kergema ja soolasema veekihi vahele jääb veekiht, mida nimetatakse halokliiniks. Raske soolane vesi voolab mööda merepõhja ning alles siis, kui üks meresüvik hakkab “üle ajama“, pääseb vesi edasi järgmisesse kihti. (Lisa 4) Ülemine veekiht on tuultele ja õhutemperatuuri muutustele avatud, mistõttu vesi seguneb kuni hüppekihini ning rikastub hapnikuga, kuid alumise kihi vesi ei segune. Kesise
keskmisest tugevamad. See suurima tuulekiirusega tsoon võib-olla väga kitsas. Mõnedel, tavaliselt 1. ja 2. kategooria orkaanidel võib-olla orkaanitugevusega tuulte riba silma ümbruses ainult 10-30 km laiune. Orkaani tekkeks on vaja väga sooja mere või ookeani pinnakihti, kus temperatuur on vähemalt 26°C ja selle paksus sadakond meetrit. Kui nii sooja vee kiht oleks väga õhuke, näiteks kümmekond meetrit, siis tuule ja lainetuse mõjul segataks ülemised veekihid sügavamatega läbi ning temperatuur langeb liiga madalale. Orkaan tekkeks peab lisaks soojale veele olema atmosfääris väike tuulenihe ning troposfääri ülaosas nõrgad tuuled. Kui need tingimused on täidetud, võib äikesepilvede süsteemist areneda alguses tavaline troopiline madalrõhkkond, hiljem troopiline torm ja lõpuks orkaan. Orkaanide ja teiste sarnaste struktuuride teke on seotud tavaliselt ookeani troopilise osaga, kuid mõnikord võib neid tekkida ka Vahemerel ja Mustal merel
tsüklonaalsed keerised võivad põhjustada vee vertikaalset liikumist ja samuti viia veekerkele. [7] 5 2. UWELLING’UTE PIIRKONNAD 2.1. Ranniku lähedane upwelling Ranniku lähedane upwelling on kõige rohkem tuntud upwelling’u tüüp, mis on põhjustatud piki randa puhuvate tuultest ja Ekmani transpordist, mis viib pinnakihi veed avamerre ning tekkib upwelling (joonis 1.) ehk ranniku lähedal tõusevad sügavamad külmad veekihid veepinnale asendades Ekmani transpordiga ära viidud vett. [7,9] Joonis 1. Ranniku lähedase upwelling’u tekkimine (Allikas: Noyo news, Upwelling. http://noyonews.net/?p=133 ) Siin upwelling on väga aeglane protsess. On arvutatud, et California ranniku lähedase veetõusu vertikaalne kiirus on ligi 20 m kuus. Selles spitsiifilises ookeani piirkonnas pinnakihtidesse jõudnud veed tulevad suhteliselt väikest sügavusest, tavaliselt vähem kui 200 m
24. Eesti järved, teke, parameetrid, levik, tüübid. Peipsi ja Võrtsjärv. 1. Mandrijäätekkelised Künkliku moreenreljeefil saarterohkem järved. Piklikud voortevahelid Ooside ja mõhnadevahelised Orujärved 2. Jäänuk ehk reliktjärved Mis on tekkinud neotektoonilise kerke tagajärjel 3. Laugasjärved 4. Lammijärved ehk soodijärved 5. Ajutised karstiveest toituvad järjev 25. Eesti põhjavesi, veekihid. Devoni liivakivides esinevaid veekihte eraldab üksteisest savida ja savikate liivakivide vahekiht, mis laeb vett vähe läbi. Devoni liivakividest pumbatakse vett kuni 200m sügavuselt. Siluri ja ordoviitsiumi paekivid on olulisteks vettkandvateks kihtideks Põhja, kesk, ja LääneEestis. Vett saab juba 515 m sügavustest kaevudest, kuigi suurem osa vajaminevast veest pumbatakse tänapäeval sügavamatest puurkaevudest
liivpinnastega ja ürgorgude piires jääjõeliste liivade jakruusaga, vähem moreenis esineva kruusaga. Jääjõelistes setetes esinev vesi on enamasti surveline, veetase jääb 2...4 m sügavusele maapinnast. Samale kõrgusele jääb ka mere ja jääjärve setetega seotud vaba pinnalise veekihi vesi. Reljeefi madalamates kohtades on veetase siiski maapinnalähedane. Ürgorud on lõikunud sügavalt aluspõhja kivimitesse ja avavad Ordoviitsiumi-Kambriumi ja Kambrium-Vendi veekihid. Kakumäe aluspõhja kõrgendikul levib põhjavesi mereliivades (Kvaternaari veekiht) ja Kambriumi liivakivides ja aleuroliitides (Ordoviitsiumi-Kambriumi veekiht). Aluspõhjalised veekompleksid on Haaberstis paksu pinnakatte tõttu maapinnalt lähtuva reostuse eest keskmiselt või hästi kaitstud. Kaitsmata või nõrgalt kaitstud on põhjavesi õhukese pinnakattega paelaval ja Kakumäe aluspõhja kõrgendikul. Reostuse eest kaitsmata on
p = p a = 1013.25 mbar.Merevee tiheduse arvutamiseks on tänapäeval välja töötatud küllaltki täpsed empiirilised valemid. Teatud eeldustel on võimalik arvutada tihedus lihtsustatud valemite abil, nagu näiteks Lineikini valem: ( T , S , p ) = 1 + 10 -5 ( 6.89T - 0.918T 2 - 0.39TS + 82 S + 5 10 -3 P ) (5.5) Stratifikatsioon.Ookeanis on tavaliselt püsiv kihistus (stratifikatsioon) tihedamad veekihid paiknevad kergematest allpool. Juhul, kui mingi häirituse tõttu satub kergem veeosake tihedama veekihi alla, hakkab mõjuma Archimedese jõud ja veeosake liigub tagasi üles. Tulenevalt tiheduse vertikaalsest jaotusest on võimalikud hüdrostaatilise stabiilsuse jaoks 3 varianti.1Stabiilses kihis tihedus kasvab merepõhja suunas, N 2 > 0 ja veeosakese liikumise võrrandi (5.13) üldlahendiks on
väikejärvedes. Rohke ammooniumlämmastiku korral moodustub leeliselises keskkonnas ammoniaak, mis on kaladele äärmiselt mürgine. Ökosüsteemi seisund Järve ökosüsteemi hindamisel on oluline ka selle gaasi-, eriti hapnikureziim. Ideaalsel juhul on aastaringselt küllastumusele lähedane hapnikusisaldus terves veesambas. Paraku sellist olukorda Eesti järvedes ei esine. Suhteliselt hea hapnikureziim on Nohipalu Valgjärves, kus hapnikuvaesed on vaid põhjalähedased veekihid ja hapniku üleküllastus ülemistes kihtides on minimaalne. Hea gaasireziimiga on veel Piigandi, Uiakatsi, Koorküla Valgejärv, Udsu jt toitesoolade vaesed järved, kus hapnik puudub vaid süvikute piirkonna põhjalähedastes veekihtides. Enamikus Eesti sügavamates kihistunud veega väikejärvedes on hapnikku suvel rohkesti hüppekihist üleval pool, sellest allpool hapnik puudub. Bakterite üldarv vees peegeldab küllaltki adekvaatselt järvede troofsustaset. Kõige kõrgem on
süsinikdioksiid veega ning tekib väävlishape. Eriti tundlikud selliste muutuste suhtes on niigi haprad korallid ja mereelukad, kes ehitavad oma kõvad koorikud ja skeletonid kaltsiumkarbonaadist. Korallide hävinemise või kahjustumise puhul hävineb või väheneb ka suurel hulgal seal elavate elusorganismide populatsioon. Tuhandete aastate jooksul toimuv hapestumine ei ole ohtlik, sest siis jõuavad sügavamad veekihid pindmiste kihtidega seguneda ja seeläbi väävlishappe ühtlaselt laiali jaotada. Selleks, et ookeanide happelisuse tase viia tagasi 200 aasta taguse tasemeni, läheb tuhandeid aastaid ja seda juhul kui inimtegevusest süsihappegaasi atmosfääri ei lisandu. Ookeanide happelisuse vähendamine või aeglustamine tehislike meetoditega on äärmiselt ebatõenäoline, sest praegu ei eksisteeri mitte ühtegi seda võimaldavat tehnoloogiat. Seega, ainus tõhus meetod väävlishappe
palju Emajõe kallastel Elutingimused järves: Eesti järved eri aastaaegadel kevadel, kui pindmine veekiht soojeneb päikese mõjul, vajub see muust veest raskemana põhja. Samal ajal tõuseb kergem vesi pinnale, tuues kaasa toitaineid. Kui vesi soojeneb üle 4 kraadi, lõpeb vee kevadringlus. suvel on vesi kihistunud, kõige külmem on põhjas. Selle peal on päikesekiirguse toimel soojenenud veekihid. Siis segab tuul vett vaid pindselt. sügisringlus on vastupidine. Kui pinnavesi jaheneb 4 kraadini, vajub see sügavamale ja soojem vesi tõuseb pinnale. Kui pindmine vesi jaheneb 0 kraadini, siis toimub jäätumine. ka talvel on järvevesi kihistunud. Talvel on kõige külmem veekiht otse jää all, kõige soojem veekogu põhjas. Talvel takistavad jää ja lumi hapniku liikumist õhust vette ning peavad kinni ka suure osa valgusest
kihiga. Seetõttu on raskendatud hapniku tungimine pinnakihtidest süvikualade seiskuvasse vette. 2. Süvikualadele valgub hapnikurikast vett Põhjamerest, kuid sedagi piiratud hulgal ja ainult mõningatel perioodidel. 3. Organismide hingamiseks ja ülemistest veekihtidest pärinevate orgaaniliste jäänuste lagunemisel kulub üsna palju hapnikku. Seetõttu sisaldavad süvikualade põhjalähedased veekihid hapnikku vähe või siis hapnik puudub siin täielikult. Läänemere sügavamates veekihtides elavad loomaliigid, kes taluvad väikest hapnikusisaldust. Kuid Põhjamere hapnikurikka vee piiratud sissevoolu korral võib süvikuvete pikaajaline seiskumine põhjustada põhjalähedaste veekihtide hapnikusisalduse niivõrd tunduvat vähenemist, et seal muutub võimatuks põhjaloomade ja kalade elu. TOITESOOLADE JAOTUMINE LÄÄNEMERES
Talvel on järvede vesi kihistunud vastupidiselt, põhjalähedasemad kihid on soojemad (vaata ka joonist 34). Seega pusib keskmise ja suurema sügavusega järvede põhjakiht enamvähem +4° lahedal. Väga sügavatel järvedel ei ulatu segunemise mõju põhjani, kuna väga suur osa veesambast on +4° juures. Sinna settinud orgaaniline detriit (surnud orgaaniline hõljum vees) laguneb, lagunemine aga nõuab hapnikku, mida pimedates sügavuses valguse puudumise tõttu juurde ei teki. Kuna veekihid ei segune, ei satu hapnikku sinna ka sel teel. Enamasti on sellised sügavused järvedes anaeroobsed. 103. Aastaring pärasvöötme veekogus. Tanu temperatuurist tingitud vee tiheduse erinevustele järvede, aga ka merede, vesi kihistub. Suvel on pinnakihi vesi soojem ja seega vaiksema tihedusega ega segune alumiste kihtidega. Madalamates järvedes toimub terve vee segunemine kaks korda aastas, kui vee pinnakiht saavutab temperatuuri +4°C
Nii saavad planktonvetikad neid kasutada. Järvevett aitab pindmiselt segada ka tuul. Suur vee seguneminvee ring- toimub Eesti järvedes kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Kevadel, kui pindmine veekiht soojeneb päikese mõjul, vajub muust veest raskemana põhja. Samal ajal tõuseb kergem vesi pinnale, tuues kaasa toitaineid. Kui vesi soojeneb üle 4 °C, lõpeb vee kevadri +nglus. Suvel on vesi kihistunud, kõige külmem vesi on põhjas. Selle peal on päikesekiirguse toimel soojenenud veekihid. Siis segab tuul vett vaid pindselt. Sügisringlus on vastupidine. Kui pinnavesi jaheneb 4 °C-ni, vajub see sügavamale ja soojem vesi tõuseb pinnale. Kui pindmine vesi jaheneb 0 °C-ni, siis toimub jäätumine. Veevahetus järvedes - jaguneb aeglaseks ja kiireks. Kõige aeglasemalt vahetub vesi sügavates umbjärvedes (nt Holstre Linajärv Sakala kõrgustikul, Martiska Kurtna järvestikus). Sisse voolab vesi kraavide ja ojade kaudu, kuid märgatavat väljavoolu ei ole.
Suubumisjärved järved, kuhu suubuvad jõed ja/või ojad, aga midagi ei voola välja. Vee ringlus Suur vee segunemine vee ringlus toimub 2 korda aastas: kevadel ja sügisel. Kevadel, kui pindmine veekiht soojeneb päikese mõjul +4 kraadini, vajub see must veest raskemana põhja. Samal ajal tõusebkergem vesi pinnale, tuues kaasa toitaineid. Talvel on ringlus vastupidine. Talvel ja suvel erineva temperatuuriga veekihid ei segune. JÕGI Jõgi on mööda maapinda kulgev looduslik mageda veega vooluveekogu. Jõgi kulgeb enamasti piki väljakujunenud jõesängi merre, järve või teise jõkke. Jõgi algab lähtest. Kohta, kus jõgi suubub suuremasse veekogusse, nimetatakse suudmeks. Peajõgi koos lisa- ja harujõgedega moodustab jõestiku. Maa-alalt, millelt vesi jõkke koguneb, nimetatakse jõgikonnaks. Elutingimused jões
peal hakkavad vetikad õitsema. Kõigepealt hakkavad õitsema ränivetikad, kes tarvitavad ära suurema osa toidust. Seda hetke, kui paljunemine algab, nimetatakse uueks produktsiooniks. (?) Suvine veekogu: päikest veelgi rohkem, kuid produktsioon langeb, kuna termokliin jaotab vee pooleks ning toitaineid ei tule alt juurde. Esile tulevad sinikud, kes kasutavad gaasilist lämmastikku. Sügisene veekogu: päev lüheneb, päike vajub madalale, pindmised veekihid jahtuvad. Tuul segab veekogu läbi > alt tuuakse juurde toitaineid, mis toob kaasa sügisese fütoplanktoni kiire ajutise juurdekasvu (seda limiteerib valgus aga ka toitainete hulk) > toitained ammenduvad. Kujuneb välja nähtus, kus ülemisest veekihist allpool olevat veekihti nimetatakse nutrikliiniks ning moodustub nn pindmine klorofüllikiht. Fütoplanktoni suktsessioon Vanemates allikates ka kliimaks. Suktsessioone (ehk koosluste muundumist ajas) kontrollivad temperatuur,
Kulukam on veekihi kasutuselevõtt aladel, kus veekiht asub sügaval vettpidavate setete või kivimite all - nagu kohati Lõuna-Eesti moreenkõrgustikel ja Põhja-Eesti rannikualadel. Sügavamal lasuvad põhjaveekihid on puhtamad kui maapinnalähedased. Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eestis on olulisteks vettpidavateks kihtideks Ordoviitsiumi ja Siluri paekivi. Põhjavesi asub seal 5-15 m sügavusel ja toidab ka paekalda jalamil ja jõeorgudes avanevaid allikaid. Lõuna-Eestis asuvad need veekihid mitmesaja meetri sügavusel. Nendel ajastutel moodustunud lubjakivid on üldiselt suurte lõhedega, vesi liigub nendekaudu sügavamale, kuni jääb pidama Kambriumi savikihtidel. --- 91 Need veekihid ei ole eriti veerikkad. Kambriumi-Ediacara ladestu liivakivides seevastu peituvad piki Põhja-Eesti rannikut aga suured põhjaveevarud. Rohkesti kasutatakse nende veekihtide vett Tallinnas ja selle ümbruskonnas. Liigse vee võtmise korral võib neisse
-järvevett aitab pindmiselt segada ka tuul Suur vee segunemine toimub Eesti järvedes kaks korda aastas – kevadel ja sügisel: -kevadel, kui pindmine veekiht soojeneb päikese mõjul, vajub see muust veest raskemana põhja. Samal ajal tõuseb kergem vesi pinnale, tuues kaasa toitaineid. Kui vesi soojeneb üle 4 kraadi, lõpeb vee kevadringlus. -suvel on vesi kihistunud, kõige külmem on põhjas. Selle peal on päikesekiirguse toimel soojenenud veekihid. Siis segab tuul vett vaid pindselt. -sügisringlus on vastupidine. Kui pinnavesi jaheneb 4 kraadini, vajub see sügavamale ja soojem vesi tõuseb pinnale. Kui pindmine vesi jaheneb 0 kraadini, siis toimub jäätumine. -ka talvel on järvevesi kihistunud. Talvel on kõige külmem veekiht otse jää all, kõige soojem veekogu põhjas. Talvel takistavad jää ja lumi hapniku liikumist õhust vette ning peavad kinni ka suure osa valgusest
tühised ja neid võib mitte arvestada. Kokkusurutuse tegur K väheneb temperatuuri, soolsuse ja rõhu suurenemisel, kusjuures kõige väiksem mõju on rõhu muutusel. Reaalsetes tingimustes muutuvad tihedus, soolsus ja rõhk ajas pidevalt, siiski võib rõhttasandis tiheduse, soolsuse ja rõhu gradiendid lugeda võrdseks nulliga. Püstsuunas aga sõltuvad samad näitajad sügavusest. Soolsus ja tihedus sügavusega kasvavad, temperatuur aga üldjuhul väheneb. Suvel kui ülemised veekihid soojenevad võib temperatuuri alanemine toimuda kiirusega 0,°1 meetri kohta. Talvel aga vastupidi temperatuur sügavusega kasvab, kuid kiirusega 0,°01 meetri kohta. Adiabaatilise teguri K ja tiheduse ρ muutumise tõttu avaldub heli levikiirus meres järgmise seosega: C f (t 0 , S 0 / 00 , P0 ) Temperatuuri t° tõus 1°C võrra suurendab heli levikiirust 3,5m/sek, soolsuse kasv 1% võrra – 1,2 m/sek. Keskmiselt jääb heli levikiirus vees 1400...1585 m/sek vahele.
Nii saavad planktonvetikad neid kasutada. Järvevett aitab pindmiselt segada ka tuul. Suur vee segunemise ring- toimub Eesti järvedes kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Kevadel, kui pindmine veekiht soojeneb päikese mõjul, vajub muust veest raskemana põhja. Samal ajal tõuseb kergem vesi pinnale, tuues kaasa toitaineid. Kui vesi soojeneb üle 4 °C, lõpeb vee kevadringlus. Suvel on vesi kihistunud, kõige külmem vesi on põhjas. Selle peal on päikesekiirguse toimel soojenenud veekihid. Siis segab tuul vett vaid pindselt. Sügisringlus on vastupidine. Kui pinnavesi jaheneb 4 °C-ni, vajub see sügavamale ja soojem vesi tõuseb pinnale. Kui pindmine vesi jaheneb 0 °C-ni, siis toimub jäätumine. Ka talvel on järvevesi kihistunud. Talvel on kõige külmem veekiht otse jää all, kõige soojem veekogu põhjas. Talvel takistavad jää ja lumi hapniku liikumist õhust vette ning peavad kinni ka suure osa valgusest. Siis on veetaimedes fotosüntees aeglane ning vette eraldub
annaabi.ee 
