Varesele valu (3)

Jakob Westholmi Gümnaasium
VARESELE VALU
Referaat
Maarja Eliisabet Roosalu
7a
Tallinn 2010
Leelo Tungal
Eesti luuletajanna, tuntud lastekirjanik ja tõlkija, sündinud 22. juunil 1947, Tallinnas Ruila kooliõpetajate perekonnas. Tungla hariduskäik algas 8- klassilises koolis ja jätkus Tallinna 42. keskkoolis . Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1972. aastal eesti keele filoloogia erialal. Vaatamata tema kõrgharidusele on töötanud ta väga paljudes eri kohtades, alustas oma töökäiku Ruila 8.-kl kooli eesti keele õpetajana, pürgides aina kõrgemale, töötas ta ka Tallinna 36. Keskoolis eesti keele õpetajana. Töötanud on ajakirjade "Täheke" , " Pioneer " , "Eesti Maa" ja "Hea laps" toimetajana, 1981- 1984 oli Tungal Eesti Riikliku Nukuteatri juhataja.  Tuntuks saanud on ta oma vabakutselise kirjaniku tööga. Alates 1979. aprillist kuulub ta Kirjanike Liitu.
Tungal on kirjutanud palju luuleraamatuid, näiteks „Väike ranits “, „Aastaring“, „Küll on hea!“, „Pururikas laps“ ja „ Sabaga päike“. Peale selle on kirjutanud proosaraamatuid nagu „Kirju liblika suvi“, „Nagu kass ja koer“, „Seltsimees laps“ ja Siil Felixi sari. „ Imelaps “ ja „Juku“ on ühed tema näidenditest.
Varesele valu
„Seal pilvitult sinises taevas, kus varesed oma kummalisi tiivatantse tantsisid, oleksid Iisi meelest pidanud lendlema hoopis pääsukesed. Suitsupääsukesed – mustade teravaotsaliste tiibade ja valgete kurgualustega rahvuslinnud, kelle lend on nobe ja kes on muusikalembesed nagu biitel Paul McCartney … Siis, kui mehed ja poisikesed – nagu seda isa tollal oli – kandsid liibuva kraega valgeid džempreid, mida nimetati palloniteks, ning laulsid romantilise häälega: „ Yesterday all my troubles seemed so far away …“
Nii algab raamat Iisist, kelle isa teadmata põhjustel oma elupäevad lõpetab. Tüdruku vanemad on lahutatud – isal on uus naine ning poeg ja ema on Inglismaal tantsimas. See on olnud tema unistus juba väiksest tüdrukust peale. Tüdruk elab juba paar aastat ise oma ühetoalises korteris .
Esimene sündmus ongi isa matus. See toimub vanade eestlaste usu järgi ja mõned on selle peale veidi pahased. Iisi ema ei tule päris matustele, vaid vaatab natuke kaugemalt .
Peale valgete lillede on kalmul kaks kimpu väikestest punastest roosidest. Need on olnud ema ja isa lilled, sest sellise buketi oli Andres kinkinud Margele päris nende tutvuse alguses, kui nad ühel külmal märtsipäeval ühest toredast lillemüüjatädist möödunud olid.
„„Vaata, seal on Okasroosikese hea haldjas ,“ müksas Marge Andrest. Ja Andres astus haldja juurde:“ Palun, ma võtaksin kõik need roosid!“
Eideke noogutas: „Just teid ma ootasingi!“ ning pakkis lilled algul ajalehte, seejärel suurde valgesse paberisse. „Siis ei tee külm liiga!“
„Kas sa tundsid seda mutikest?“ küsis Andres, kui nad olid lillemüüjate rivist mööda jõudnud.
„Muidugi mitte!“ naeris Marge. „Ma arvasin, et ta on sinu tuttav!““
Iisi on kindel, et isa on talle kirja jätnud ning et „kuri võõrasema“ ei anna seda talle. Matustel leiab tüdruk isa taskust kokku murtud lehe, kuid tuleb välja, et see on hoopis väikese poolvenna joonistatud hüvastijätupilt.
Umbes samal ajal käib Marge Iisi korteris. Ta leiab sealt kassetid, kuhu tüdruk on peale rääkinud oma mõtteid nagu päevikusse kirjutatakse . Sellest saab ta teada, et Iisi parim sõber Merle on ära kolinud ja et uueks pinginaabriks on üpris imelik Robert. Samuti avaldab tüdruk oma jamad klassiõe Cathyga, kes tema juures peo oli korraldanud.
Kalmistult leiab Iisi väikese varesepoja, kelle ta enda juurde võtab ja kelle eest hoolitsema hakkab. Linnukese nimeks saab kohe Pedro . Algul proovib ta muidugi varese loomaaeda viia, kuid seal saadetakse ta koju ning muud ei jäägi üle, kui ise Pedrot kasvatama hakata. Ema ei ole algul selle üle küll kõige õnnelikum, kui siiski nõustub.
Iisi käib üheksandas klassis ning tal ja ta klassikaaslastel tuleb proovikirjand kirjutada. Robert jääb sellele veidi hiljaks , kuid mõne hetke pärast tehakse koolile pommiähvardus. Kõiki evakueeritakse, Robert aga peab direktori kabinetti minema.
„„Niikuinii on see mingi pula,“ naeris Marko. „Keegi ei viitsinud proovikirjandit kirjutada, pani asja kehtima!“
Kogu klass arvas sama, kui Hõbemägi ainult ohkas traagiliselt: „Annaks jumal, Kivi, et sul oleks õigus! Aga meil, pedagoogidel, pole õigust õpilaste eludega riskida , nii et palun minge kõik oma kodudesse ja valmistage vaim ette selleks, et prooviessee kirjutame homme ! Nii et kell pool üheks ootan teid jälle kooli!“
„Missugusesse kooli?“ hüüdis Marko ülitõsiselt.
„Sinu naljad , Kivi, on praeguse hetkel äärmiselt kohatud!“ pahandas õpetaja.“
Tänu sellel aga saab Iisi endale ema käest mobiili , mille esimeseks numbriks ka tema oma saab.
Hoolimata sellest, et Marge on saanud oma mänedžerilt veel ühe päeva, peab ta Inglismaale naasma. Kaasa saab ta Iisi isaga tehtud intervjuu .
Lennujaamas kohtab Iisi taas Robertit, kes on seal oma onu ära saatmas . Tüdruk saab teada, et Robert on venelane ning too ei ole selle üle just väga õnnelik. Samuti kohtab ta isa vana sõpra Pekkat, kes on täiesti kindel, et räägib puhast eesti keelt, kuigi see tegelikult soome keel on.
„„ Robi on mu pinginaaber,“ pidas Iisi vajalikuks lisada, ise hirmul, kuidas peaks käituma siis, kui vestlus läheb üle vene keelele, mida ema oskab päris hästi, kui tema peaaegu üldse mitte.“
Koju jõudes kuulab Iisi ema intervjuud, kus räägiti isa lapsepõlvest ja koolist, praegustest noortest ning elust.
Samal ajal räägib Iisi linti, kuidas ta Robi juures külas käis. Tema perekonnast, nende kommetest ja juurtest. Hiljem tuleb välja, et tüdruk käis seal varese pärast, sest too oli lendama hakanud ning et Robert ja Iisi käivad teda Kadrioru pargis lennutamas. Iisi räägib ka Robi direktori juurde kutsumisest, mis polevat midagi hullu olnud, vaid nii oli olnud iga vene nimega õpilasega.
Veel tuleb juttu sellest, kuidas nad koo kinos vene filme vaatas käisid, Perdot puus otsast alla saada üritasid ning kuidas Iisi oma nime kohta uusi teadmisi sai.
Isadora pani ema Iisile Isadora Duncani järgi, kes olevat igal pool paljajalu tantsinud. Robi isa teadis rääkida, et Sergei Jessenin oli Duncanisse armunud olnud ning temale luuletusi kirjutanud. Ühe luges ta ka ette, mis tuletas Iisile isa meelde.
Sõber, hüvasti, mul ees on minek.
Sind ma kaasas kannan südames.
Tunnen nüüd, et ükski lahkumine
ei saa lõplik olla iganes.
Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:
Ära ole minu pärast kurb.
Sündida maailma on nii lihtne.
Sündimisest lihtsam veel on surm.
Isadora ise oli surnud, kui tema sinine sall end auto rataste vahele kinni tõmbas.
Järgmiseks ongi Iisi põhikooli lõpetamine. Ta on natuke kurb, et ema tulla ei saanud, kuid too oli tüdrukule telefoni teel õnne soovinud. Isa naine Katrin ja väikevend Kalev, Roberti vanemad ning õpetaja tõid tüdrukule lilli, millest ta oli arvanud ilma jääda.
Enne klassipidu läheb Iisi Katrini ja Kalevi juurde sööma ja aega parajaks tegema. Peale pitsat hakkab aga tüdrukul kõht hirmsalt valutama ning ta arvab , et tegemist on võõrasema kurja plaaniga ta ära tappa.
„ „ Heida diivanile pikali ,“ soovitas Katrin teekannu lauale asetades. „Mis mürgitus see siis võib olla? Mida sa täna söönud oled?“
Ta pani Kalevi suure karu diivanilt tugitoolile ja püüdis aseme poole tuikuvat Iisit toetada: „Nii, heida pikali, toon sulle kohe külma vett, see toibutab!“
„Ei!“ karjatas tüdruk. „Austermõrvikud tegid oma töö juba ära, rohkem mürki pole mõtet mulle sisse joota!““
Haiglas tuleb välja, et tegemist on hoopis lõhkenud pimesoolega ning et tüdrukule on tehtud operatsioon , millest taastumine võtab veidi aega. Palatis satub ta kokku kahe vanatädi ja noore naisega, kes olevat pidanud just abielluma. Iisi on samuti kurb, et ei saanud lõpuõhtule minna.
Haiglas muutub ta meel kurvemaks, kui talle meenub isa ja tolle surm. Tüdruk hakkab nutma ning noore naise peigmees kutsub igaks juhuks arsti.
Esimeseks külastajaks on Robert. Ta rääkis, et ta ema oli kohutavalt muretsema hakanud, kui Iisi kohvikusse läinud polnud ning kõik võimalikud kohad läbi helistanud.
Peale seda meenub tüdrukule Pedro, kelle pärast ta natuke muret tunneb, aga Robert rahustab teda.
„„Ära muretse,“ lohutas Robert.“Ega umbrohi ei hävi, varesed on vintsked linnud !““
Siis on Iisil veidi tegemist oma käekoti tagasi saamisega , sest õde ei ole selle mõttega just eriti nõus. Selle kätte saades kontrollib tüdruk kõik asjad üle. Just sel hetkel, kui ta Robertile emalt saadud punaste roosikestega käevõru näitab, tuleb õde tabletitooside ja purgikestega. Tekib piinlik moment uriiniproovijutuga.
Kui see siiski möödub, meenub Iisile ema ütlemine, et on kahte sorti inimesi: ühed oskavad välja ilmuda just siis kui neid vaja on, teiste juuresolek tekitab aga suurt tüli ja ebameeldivusi. Iisi arvates on isa ja Robert just sellised, kes tulevad õigel ajal.
Katrin sõidutab Iisi taksoga koju, kui saadakse teada, et ta võib järgmisel päeval haiglast väljuda. Seda on tüdruk nii kartnud kui ka oodanud, sest pärast mürgitamiselugu tuleb vabandada. Siiski ei kutsu ta naist tuppa, sest ei usu, et talle meeldiks Pedro „kunsti näitus“.
Tuppa astudes on ta aga pahviks löödud, kui kõik täiesti puhas on. Robert, kellele Iisi võtmed andnud oli, on korteri korda teinud. Katrin on imestunud, kui kuuleb varesepojast, kuid kohe tuleb Iisi juurde naabritädi, kes kiidab tüdruku välimust ja teatab , et on märganud ühe poissi korteris käimas.
Veel teisedki ütlevad talle tol päeval, et ta näeb välja, kui suur inimene. Peegli ette sattudes hakkab ta aga naerma , sest taipab on terve päeva lõpukleidis ringi käinud.
Peale Katrini ja Kalevi lahkumist helistab Iisi ema ning teatab, et tuleb päriseks Eestisse tagasi. Õnnelik tüdruk läheb varest tagasi tooma , kuid too on Roberti juurest puu otsa lennanud ning endale kaaslased leidnud. Veidi peale seda tagaajamismängu lendab Pedro päriselt minema, kuid Iisi ei olegi selle üle väga kurb.
Arvamus
Noorteromaanid mulle ei meeldi. Sisu on kõigil kuidagi sarnane – alguses on peategelased nõme elu, siis tuleb midagi väga hullu ja siis on õnnelik lõpp. Ega seegi erand polnud. Valisin selle kindlalt seepärast, et uskusin Leelo Tunglasse. Vähemalt teised tema raamatud on head.
„Varesele valu“ isegi natuke meeldis mulle. See oli kuidagi erinev teistes raamatutest. Olenemata väiksest lehtede arvust, ei läinud selle lugemine nii lihtsalt kui muude noortekate. Mulle meeldis see, et Iisi elu ei keerelnud pidude, ennast täis joomiste ja muu sellise ümber, kuigi ei saa ka öelda, et tal „normaalne“ elu oleks olnud. Juba paar aastat elas ta üksinda, ema välismaal, isa koos uue naisega. Natuke imelik oli tema sõpradeks saamine Robertiga, kui ega miski pole täiuslik.
Kasutatud kirjandus
L. Tungal, „Varesele valu“, Avita 2002
http://tungall.weebly.com/elulugu.html
http://tungall.weebly.com/looming.html
http://3.bp.blogspot.com/_DpOe3oyF350/SmGNC480qOI/AAAAAAAADtQ/a--7uUuWTj0/s400/blabla+058.jpg
http://www.notiziariodelleassociazioni.it/public/news/duncan_isadora.jpg
http://f.postimees.ee/f/2009/12/05/277587t40h697c.jpg
http://www.toidutare.ee/termin.php?id=120
http://y.delfi.ee/norm/96346/6228513_fFFVKB.jpeg