Ristiusu mõju kunstile, katakombid sarkofaagid, kirikuehituse algus, mosaiigid (0)

19. RISTIUSU MÕJU KUNSTILE. KATAKOMBID . SARKOFAAGID
Palestiinas tärganud ristiusk e kristlus levis Rooma riigis kiiresti. Oluline oli kirjasõna , mis ühendas üksteisest kaugel asuvaid kogudusi. Rooma usuelu oli salliv , sest oli tavaks üle võtta alistatud maade kombeid.
Võrreldes teiste usunditega oli kristlus radikaalne, nõudis igapäevast pühendumist, Jeesuse kannatusterohke elukäigu ideaaliks pidamist. Eriti oli roomlaste eetikaga vastuolus alandlikkuse nõue ja mõte, et Jumala ees on kõik võrdsed.
Varastes ristikogudustes oli usk Lunastaja uude tulemisse, mistõttu peeti igapäevast elu tühiseks. See õõnestas kogu ühiskonda ja sellepärast võtsid valitsejad aeg-ajalt ette tagakiusamisi. Piinamised ja verised hukkamised ei peatanud ristiusu levikut, pigem vastupidi.
3. saj pKr sattus Rooma riik kriisi. Roomlaste senine enesekindlus kadus ja hakati otsima hingelist tuge. Hingeline rahutus väljendub ka selle aja portreekunstis. Kriis soodustas kristluse levikut, kuid valitsus jätkas selle tõrjumist. Kõige julmema jälitamise vallandas 303. aastal keiser Dicoletianus, kuid 10 aastat hiljem kulutas uus keiser Constantinus ristiusu lubatuks ja lasi ka ennast 337. aastal ristida. Ristiusk oli selleks ajaks levinud juba kõigis riigi osades ja ühiskonnakihtides ja 380. aastal kuulutati ristiusk ametlikuks usundiks.
Esimeste ristikoguduste kunstilised vajadused ja võimalused olid väiksed. Visuaalne kunst oli esialgu isegi lubamatu. Pühakirja tähtsus tõi kaasa aga raamatukunsti sünni. Varem kasutatud papüüruse asemel võeti kasutusele palju vastupidavam pärgament . Pärgamendiga sai köita raamatuid ja maalida pilte. Nii tärkas raamatumaal e miniatuurmaal .
Usukommete täitmiseks oli tarvis hooneid, kuid tagakiusamise tõttu saame arhitektuurist rääkida alles alates 4. saj. Alguses olid kokkutulekud jõukamate inimeste juures või vabas looduses. Seetõttu 1.-2. saj kristliku kunsti peaaegu ainsateks allikateks olid maa-alused koopad (katakombid), mille seintesse mateti surnuid.
Katakombid olid osaliselt looduslikud koopad, osalt inimeste kätetöö. Rooma linna all ulatus käikude kogupikkus ligi 900 kilomeetrini. Katakombides leiduvadki esimesed varakristlikud kunstiteosed, peamiselt seina- ja laemaalid.
Mõnda antiikkunsti motiivi käsitlesid kristlased kui tingmärki ja nii saigi alguse keeruline kristlik sümboolika . Lambatalle õlul kandev mees – Kristust, kala – Kristust, ankur – lootust, paabulind – surematust, tuvi – Püha Vaimu jne. Kohtame ka pilte, mis illustreerivad kohti piiblist. Väga sagedasteks motiivideks on rist ja palvetaja.
Välimuselt meenutavad piiblitegelased veel inimkujutisi rooma maalikunstis.
Vabalt seisvaid skulptuure ei loodud peaaegu üldse. Rohkem harrastati reljeefkunsti. Vormilt meenutavad need esialgu roomlaste reljeefkunsti, kuid nende temaatika on võetud piiblist. Reljeefkunst hakkas levima siis, kui ristiusk lubatuks sai ja sellega liitus rohkem inimesi. Varakristlikud reljeefi rõhutavad Kristuse jumalikkust, harva kannatuslugu.
20. KIRIKUEHITUSE ALGUS. MOSAIIGID
Kui ristikogudused lubatuks said, tekkis tarvidus jumalateenistuseks sobivate ruumidee järele. Kuna varasemad usulised ehitused polnud praktilised võeti eeskujuks basiilika .
Varakristlik kirik oli lihtnepikergune hoone, mille kaks rida sambaid jagas kolmeks osaks (lööviks). Uks asus läänepoolses otsas ja idapoolses otsas võis asuda kiriku pikiteljega risti asetsev lööv ( transept ). Transeptist ida poole avanes poolringikujulise põhiplaaniga võlvitud ruum ( apsiid ). Nii meenutas põhiplaan risti. Sambaile toetuv talastik oli risti või olid sambad ühendatud kaartega. Keskmine lööv oli kõrgem ja laiem kui külglöövid. Kesklöövi seina arkaadide kohal nimetatakse valgmikuks, sest seal asusid aknad. Aknad olid ka külglöövide välisseintes.
Kiriku välisilme oli väga lihtne, tavaliselt olid kirikud ilma tornita. Mõnikord seisis kiriku kõrval kellatorn ( kampaniil ). Läänefassaadi ees asetses tihti sammaskäikudega piiratud nelinurkne õu ( aatrium ). Suuremates basiilikates võis olla ka rohkem kui kolm löövi.
Varakristlike kolmelööviliste basiilikate näiteiks on Santa Costanza ning Santa Maria Maggiore ja Santa Sabina. Esimene viielööviline oli Peetri kirik, mis ehitati pärimuse järgi Püha Peetruse hauale. Suurel määral on varakristliku ilme säilitanud mõned hilisemad ehitised nagu Sant ’ Apollinare in Classe ja Sant’ Apollinare Nuovo.