Vanaaeg (2)

VANAAEG

Maailmas ei ole ühtegi rahvast, kellel puuduks muusika
Loodusrahvastel puudub professionaalne muusika , muusika on nende jaoks rituaalne keel, eelkõige ühenduse võtmiseks kõrgemate jõududega
Kultuurrahvad on kõik suhtunud muusikasse teadlikult ning loonud omad muusikateooriad
Muusika on kõigi vanade kultuurrahvaste jaoks olnud kõrgeim kõikidest kunstidest , talle on omistatud jumalikku päritolu
Muusika abil püüti universumi korrast aru saada
Muusika ei eksisteerinud iseseisva kunstiliigina, vaid koos tantsu ja poeesiaga
Kaugete aegade muusika kohta võib teha vaid oletusi. Varaseimad loetavad muusika üleskirjutused pärinevad alles Vana-Kreeka kultuuri hilisest järgust, viimaseist sajandeist enne Kristust.
Sõna muusika tuleneb kreekakeelsest sõnast – musikē ( muusade kunst ), mis hõlmas poeesiat koos muusika ja tantsuga. Alles hellenismiajastul (330-146 eKr) võib rääkida poeesiast ja muusikast eraldi.
Muusikud ja poeedid olid kreeklaste jaoks jumaliku andega prohvetid.
Kreeka kultusmuusika on seotud eelkõige valguse- ja tõejumala Apolloniga ning looduse ürgjõu ja veinijumala Dionysosega
Vana-Kreeka pillid
Lüüra – 7 keelega, näpitav keelpill , algselt kilpkonna kilbist kõlakastiga. Apolloni pill. Mängiti harmoonilisi kooskõlasid. Saadeti eepose laule. Poeesia lüüra saatel – lüürika.
Kitara – suuremõõdulisem lüüra tüüpi pill, kasutati nii saateks kui soolomänguks
Harf – näpitav keelpill, kolmnurkse kujuga, kasutusel 5.saj teisest poolest
Aulos – levinuim puhkpill , enamasti topeltaulos (kahest pillitorust kokku seatud) läbilõikava kõlaga, kasutati soolopillina, eriti Dionysose kultuses
Paaniflööt, paanivile ehk süürinks – mitmest vilest kokku seatud puhkpill
Löökpillidest vasktaldrikud, tamburiin ja kastanjetilaadne krotala
Arhailine ajajärk (8 - 6.saj eKr)
Rahvaluule ja rändlaulikute loomingu kujunemine kunstipärasteks eepilisteks lugulauludeks ehk eeposteks. Homerose eepostes räägitakse kutselistest laulikutest aoididest, kes lüüra saatel eepilisi laule esitasid. Eeposed olid mõeldud eelkõige rändlaulikutele – rapsoodidele ettekandmiseks.
Klassikaline ajajärk (5.saj. kuni 330.a.eKr, Makedoonia vallutusteni)
Keskseks žanriks tragöödia, mis arenes Dionysose kultusest ja põhineb koorilüürikal. Lisaks koorile esitati ka vähemalt osa näitlejate monoloogidest lauldes. Kooriosad olid seotud tantsu ja pantomiimiga. Ringikujulisel orkestral, kreeka poolringikujulises teatris esinesid koor ja pillimängijad. Sellest tuleneb hilisem mõiste – orkester.
Hellenismi ajajärk (330 –146 .a.eKr., Rooma vallutusteni)
Kujunes peen ja õpetatud musitseerimine, kus peamine oli juba puhtmuusikaline väljendus. Loodi vanakreeka tähtsamad muusikateoreetilised tööd. Säilinud paarkümmend muusikanäidet.
Kreeka muusikaõpetus
Kreeka helisüsteemis jaguneb oktav seitsmeks astmeks. Sellest lähtub Euroopas siiani kasutusel olev helisüsteem.
Kolm põhilist helilaadi olid:
MI-st MI-ni helirida , mis Aristotelese järgi olevat mehelik, julgust ja meelekindlust sisendav.
LE-st LE-ni helirida, metsik, kirglik ja ekstaatiline
JO-st JO-ni helirida, kaeblik, õrn, intiimene
Helilaadid nimetati kreeka maakondade järgi, need ei ühti keskajal kasutusel olnud samanimeliste helilaadidega.
Eetoseõpetus – inimese kõlbeline kasvatus, kus väga oluliseks oli muusika kasvatuslik mõju inimesele.
4.saj. õitses muusalik kasvatus. Öeldi: muusika ülendab inimese vaimu nagu gümnastika keha.
Pythagoras (~570-496/97) rajas helide matemaatilise ja füüsikalise õpetuse. Tema arvates alluvad muusikahelid ja kosmos samadele arvsuhetele ning muusika peegeldab seeläbi kogu maailmakorraldust.
Platon (427-347) jätkas Pythagorase õpetust ning kaitses muusikas ranget korda.
Aristoteles (384-322) eristas kombelist ja meelelist muusikat ning omistas viimasele suurt tähendust.
Ühe tähtsaima vanakreeka muusikaõpetlase Aristoxenose (354 - ~300) jaoks oli kõrgeimaks otsustajaks muusikas kõrv, mitte mõistus.
Rooma impeeriumi muusika lähtus vanakreeka muusikapärandist.