Vana Kreeka skulptuur (1)

Skulptuur

       
Kreeka skulptorid on maailmale andnud palju imetletud töid.
Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust. Need on veel küllalt algelised; nende jäiga sirge asendi, külgedele surutud käed ja otsevaate määras ära püstine kiviplokk, millest kuju välja raiuti. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette. Palju on leitud selliseid alasti noormeeste kujusid (kouros), samuti ka rikkalikult volditud rüüdes noori neide ( kore ), kellel ei puudu oma siiras võlu. Tihti virvendab nende näol eriline salapärane, “arhailine” naeratus.
     
 
 
 
 
 
 
 
Kouros
Kore
Vasikakandja
Klassikalisel ajastul oli kujurite ülesandeks luua jumalakujusid ja kaunistada templeid reljeefidega; selle lisandusid veel ilmalikud kujud näiteks kõnemeestest või olümpiavõitjatest.
Kreeklaste usundis sarnanesid Olümpose mäel elavad jumalad nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt tavaliste inimestega. Inimestena neid ka kujutati, kuid ikka terve, tugeva, hästiarenenud keha ja meeldiva näoga. Väga tihti näeme nn. akte - alasti kujusid. See võte võimaldas paremini kujutada ilusaid, harmoonilisi kehasid. Isegi rõivastatud kehade puhul püüti kaunilt kujundatud voldistiku abil esile tõsta kehavorme.
     
 
 
 
 
 
 
 
Poseidon
Myron . Kettaheitja
Polykleitos . Odakandja
5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta.
Polykleitose noored alasti sportlasekujud, näiteks ‘’Odakandja’’ toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest . Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste- kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel.
Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron, üldtuntud ‘’Kettaheitja’’ looja.
     
 
 
 
 
 
 
 
Pheidias. Athena
Pheidias. Figuurid Parthenoni idaviilult
Pheidias. Ateenlaste pidulik rongkäik. Reljeef Parthenonist.
Väga palju suursaavutusi seostatakse Pheidiase suure nimega- näiteks tema tööd Parthenoni reljeefide juures, Athena pronkskuju Akropolil ning Parthenonis asunud 12 meetri kõrgune kulla ja elevandiluuga kaetud Athena kuju. Samast materjalist oli ka Zeusi kuju Olümpias, mida kreeklased üheks seitsmest maailmaimest pidasid . Paraku pole aeg Pheidiase töödele halastanud, palju on hävinud või kaotsi läinud.
Kui palju ka poleks ülistatud neid kreeka kunsti hiilgeajal loodud skulptuure võivad nad meie päevil ometi tunduda veidi külmadena. Kindlasti mõjub siin see, et nende kunagised värvid on hävinud, veel enam aga võivad häirida nende ükskõikselt rahulikud ja omavahel väga sarnased ilmed . Kreeka kujurid nimelt ei püüdnudki nägudel mingeid tundeid või hingeliigutusi kajastada. Nende eesmärgiks oli vaid täiuslik kehaline ilu. Seetõttu ei segagi meid õieti miski imetlemast neid paljusid kujusid, mis aegade keerises on kannatada saanud ja pea kaotanud.
     
 
 
 
 
 
 
 
Praxiteles . Aphrodite
Praxiteles. Hermes ja Dionysos
Praxiteles. Apollon
Kui 5. sajandil loodi ülevaid ja tõsiseid teoseid (vahel nimetatakse seda "ülevaks stiiliks’’), siis järgmisel, 4. sajandil kiinduti enam maheduse ja leebuse väljendamisse ("ilus stiil").
Siledale marmorpinnale andis pehmust ja elu tukset Praxiteles oma kaunites alasti jumalannakujudes. Tema leidis ka võimaluse, kuidas rikastada marmorkujude poose, tasakaalustades kujusid sobivalt valitud toe vastu.
     
 
 
 
 
 
 
 
Lysippos . Kraapija
Skopas. Amatsoonide võitlus
Skopas. Menaad
Senised skulptuurid olid kõik määratud eestpoolt vaatamiseks, Lysippos lõi aga oma kujud igast küljest vaatamiseks- see oli jällegi uuendus
Sootuks erinevad eelnenuist aga Skopase teosed, mis on täis liikumist ja tormilist jõulisust. Teda võib pidada ka esimeseks hellenistlikuks skulptoriks.
     
 
 
 
 
 
 
 
Pergamoni altari reljeefid
Milo Venus
Laokoon
Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata .
Sel ajal loodud töödest on tuntuimad Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19. sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, mida leiupaiga järgi Milo Venuseks kutsutakse, samuti nn. Laokooni grupp. Selles tegelikult küll veidi vägivaldsena ja ülepakutuna tunduvas töös näeme Trooja preestrit Laokooni ja tema poegi, kelle merest tulnud maod olevat ära kägistanud.

Skulptuur

Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust. Need on veel küllalt algelised; nende jäiga sirge asendi, külgedele surutud käed ja otsevaate määras ära püstine kiviplokk, millest kuju välja raiuti. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette. Palju on leitud selliseid alasti noormeeste kujusid (kouros), samuti ka rikkalikult volditud rüüdes noori neide (kore), kellel ei puudu oma siiras võlu. Tihti virvendab nende näol eriline salapärane, “arhailine” naeratus.
Klassikalisel ajastul oli kujurite ülesandeks luua jumalakujusid ja kaunistada templeid reljeefidega; selle lisandusid veel ilmalikud kujud näiteks kõnemeestest või olümpiavõitjatest.
Kreeklaste usundis sarnanesid Olümpose mäel elavad jumalad nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt tavaliste inimestega. Inimestena neid ka kujutati, kuid ikka terve, tugeva, hästiarenenud keha ja meeldiva näoga. Väga tihti näeme nn. akte- alasti kujusid. See võte võimaldas paremini kujutada ilusaid, harmoonilisi kehasid. Isegi rõivastatud kehade puhul püüti kaunilt kujundatud voldistiku abil esile tõsta kehavorme.
5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta. Polykleitose noored alasti sportlasekujud, näiteks ‘’Odakandja’’ toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest. Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste- kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel. Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron, üldtuntud ‘’Kettaheitja’’ looja.
Väga palju suursaavutusi seostatakse Pheidiase suure nimega- näiteks tema tööd Parthenoni reljeefide juures, Athena pronkskuju Akropolil ning Parthenonis asunud 12 meetri kõrgune kulla ja elevandiluuga kaetud Athena kuju. Samast materjalist oli ka Zeusi kuju Olümpias, mida kreeklased üheks seitsmest maailmaimest pidasid. Paraku pole aeg Pheidiase töödele halastanud, palju on hävinud või kaotsi läinud.
Kui palju ka poleks ülistatud neid kreeka kunsti hiilgeajal loodud skulptuure võivad nad meie päevil ometi tunduda veidi külmadena. Kindlasti mõjub siin see, et nende kunagised värvid on hävinud, veel enam aga võivad häirida nende ükskõikselt rahulikud ja omavahel väga sarnased ilmed. Kreeka kujurid nimelt ei püüdnudki nägudel mingeid tundeid või hingeliigutusi kajastada. Nende eesmärgiks oli vaid täiuslik kehaline ilu. Seetõttu ei segagi meid õieti miski imetlemast neid paljusid kujusid, mis aegade keerises on kannatada saanud ja pea kaotanud.
Kui 5. sajandil loodi ülevaid ja tõsiseid teoseid (vahel nimetatakse seda "ülevaks stiiliks’’), siis järgmisel, 4. sajandil kiinduti enam maheduse ja leebuse väljendamisse ("ilus stiil"). Siledale marmorpinnale andis pehmust ja elu tukset Praxiteles oma kaunites alasti jumalannakujudes. Tema leidis ka võimaluse, kuidas rikastada marmorkujude poose, tasakaalustades kujusid sobivalt valitud toe vastu.
Senised skulptuurid olid kõik määratud eestpoolt vaatamiseks, Lysippos lõi aga oma kujud igast küljest vaatamiseks- see oli jällegi uuendus
Sootuks erinevad eelnenuist aga Skopase teosed, mis on täis liikumist ja tormilist jõulisust. Teda võib pidada ka esimeseks hellenistlikuks skulptoriks.
Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata.
Sel ajal loodud töödest on tuntuimad Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19. sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, mida leiupaiga järgi Milo Venuseks kutsutakse, samuti nn. Laokooni grupp. Selles tegelikult küll veidi vägivaldsena ja ülepakutuna tunduvas töös näeme Trooja preestrit Laokooni ja tema poegi, kelle merest tulnud maod olevat ära kägistanud.
Lisaks lingid piltidest 
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/kreeka/skulptuur/arhailine/index.html
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/kreeka/skulptuur/klassika/index.html
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/kreeka/skulptuur/hellenistlik/index.html
http://209.85.129.104/search?q=cache:UEwKo91OjycJ:et.wikipedia.org/wiki/Kreeka_kunst+vana+kreeka+skulptuur&hl=et&ct=clnk&cd=3&gl=ee
http://209.85.129.104/search?q=cache:5bn-rfeQpmcJ:www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/kreeka.htm+vana+kreeka+skulptuur&hl=et&ct=clnk&cd=9&gl=ee