Ronimiseks kasutavad nad võrdlemisi väikeseid käppasid ja küüniseid. ELUPAIGAD Mõni veedab pea kogu elu kõdus. Nende paksud valged vastsed (konud) elavad kõdupuidus, mullas, sõnnikus ja mujal kõdunevas orgaanilises aines. Aedades,õitel,metsades,mullas,kõdus TOITUMINE Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest Sitikate valmikud ja vastsed toituvad peamiselt loomade väljaheidetest Teiste põrniklaste valmikute menüüsse kuuluvad ka taimede maapealsed osad - noored võrsed, lehed ja õied. PALJUNEMINE Isane liigub emase ümber ülestõstetud keha ja laialiaetud tundlatega Pärast paaritumist muneb emane kõdupuidu sisse munad ning sureb seejärel Igast munast koorub teatud aja pärast välja valkjashall, tumepruuni pea ning kortsulise kehaga vastne AITÄH, ET TE MIND KUULASITE!
Kesk- Euroopas on neid umbes 70. Nende pikkus on 1,5 kuni 4,5 millimeetrit. Kirpude pea, rindmik ja tagakeha on omavahel tugevasti kokku kasvanud, nendevahelised piirid on ebaselged. Keha lülistus on selge. Pea on kirbulistel väike, kumer, tugevasti vastu rindmikku liibunud. Tundlad on lühikesed, silmad on nõrgalt arenenud. Kirbuliste suised on pistmistüüpi, suunatud alla. Kõik kirbud on imetajate ja lindude ektoparasiidid. Valmikute toiduks on peremeeste veri, mille saamiseks kirbud tema naha läbi hammustavad ja siis tekkinud augu kaudu imevad. Kirpude külgedelt lamenenud keha võimaldab neil osavalt peremehe karvade või sulgede vahel liikuda. Tavaliselt eelistavad kirbud mingit kindlat linnu- või loomaliiki, kuid õiget peremeest pole parasjagu leida, võivad nad imeda ka teiste loomade verd. Näiteks ründavad inimest sageli kassikirp ja koerakirp.
Tiivutuid vorme on väga vähe. Ritsiklaste sugukonnas on nii taim-, sega-, kui ka röövtoidulisi. Kirbulised Kirbulised ehk siphonaptera on selts parasiitseid putukaid. Neid on maailmas kuskil 2400 liiki. Kirbuliste pikkuseks on 1,5 kuni 4,5 millimeetrit. Kirpude tagakeha, rindmik ja pea on omavahel tugevasti kokku kasvanud. Pea on kirbulistel väike. Sellel on vähe arenenud silmad ja lühikesed tundlad. Suised on kirbulistel pistmistüüpi ja suunaga alla. Valmikute toiduks on peremeeste veri. Tänu sellele, et kirbud võivad minna ühelt loomaliigilt teisele võivad nad olla väga ohtlikud haiguste edasikandjatena. Kõige tuntum haigus on katk. Putukate tähtsus Putukad on tähtis osa aineringist: · Toiduks suurtematele loomadele · Paljud putukad on kõdu- ja raipetoidulised. · Osad putukad söövad parasiite. Putukat on tähtsad tolmendajad. Inimene saab otsest majandusliku kasu mõnest putukaliigist.
Ehmestiivalised on levinud üle maakera igal pool, kus on magedat vett. Üksikud liigid elutsevad isegi riimvees ja krbealade sooldunud veekogudes. Ehmestiivaliste vastsed elavad kõigi mandrite magevetes peale Antarktika. Nende algsed elupaigad olid mägiojad ja praegugi elab rohkem liike vooluvees kui seisuvees. Praegu tuntakse ehmestiivalisi umbes 6000 liiki. Eestis on ehmestiivalisi leitud umbkaudu 160 liiki, kuid neid peaks siin esinema tunduvalt rohkem - kuni 250. Välisehitus Valmikute kehapikkus on 0,5 kuni 5 cm. Tundlad on heaks vahendiks ööliblikate ja ehmestiivaliste eristamisel. Nimelt hoiavad ehmestiivalised tundlaid puhkeolekus enda ette välja sirutatult, ööliblikad aga peidavad need tiibade alla. Tundlad on alati niitjad, umbes sama pikad kui keha, harva tunduvalt lühemad (sugukond Hydroptilidae) vi pikemad (sugukond Leptoceridae). Liitsilmad on suured ja kerajad, täppsilmad vivad sltuvalt liigist kas esineda vi puududa.
Kus taimi, seal on ka liblikaid(v.a. kõige külmemad alad). Sageli kohtame värvikirevaid päevaliblikaid lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus ja teistes jahusaadustes. 1.3. Levik Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikaid tuntakse ööliblikatest paremini, sest nad tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem umbes 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt.
Toakärbes Merilyn Mõttus Looma koht süstemaatikas Hõimkond: lülijalgsed Klass: putukad (Insecta) Alamklass: välislõugsed (Ectognatha) Selts: kahetiivalised (Diptera) Sugukond: päriskärblased (Muscidae) Toakärbes (Musca domestica) kuulub päriskärblaste sugukonda. Päriskärblaste sugukonnas on veel umbes 3 000 liiki kärbseid. Päriskärblaste sugukond on eluviisidelt nii valmikute kui vastsete osas väga mitmekesine. Toakärbes on ilmselt üks kõige laiema levikuga putukas kogu maailmas. sugulased Päriskärblaste sugukond on liigirikas ning siia kuulub üsna erineva välimusega kahetiivalisi. Järgnevalt toon mõned näited. Päriskärbse üheks sugulaseks on nt harilik pistekärbes (Stomoxys calcitrans). Väliselt on ta toakärbsega väga sarnane, kuid liigub erinevalt toakärbsest vaid ühel kindlal ajal aastast - suve lõpu poole. Kärbes imeb
Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Liblikate levik Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikaid tuntakse ööliblikatest paremini, sest nad tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem- u. 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt
Kärntõbi viljadel tekitaja Fusicladium carpophilum. Kahjustatud lehed ja viljad kattuvad järk-järgult tumeda kirmega ja varisevad. Kahjurid Roheline lehetäi esimesed lehetäide kolooniad võivad astelpajudel elada juba mai kuus. Lehetäide teine põlvkond ilmub juunis. Kui lehetäisid on väga palju, siis võiks pritsida. Aedpõrnikas muneb tiheda rohustusega mulda, konutõugud söövad taimede juuri. Noormardikas talvitub mullas ja kevadel tuleb lehti sööma. Valmikute lendluse ajal pritsida. Linnud esineb üksikutel aastatel. Rohkem kahju võivad tekitada koduaedades. Metsloomad metssead ja kitsed on istandikke kahjustanud. Vesirotid kui istandikud paiknevad veekogude lähedal, saavad kahjustatud astelpaju juured. Saagi koristamine Astelpaju viljade koristamine toimub käsitsi, põõsalt trimmeriga raputades või lõigates. Käsitsi korjamine tuleb kõne alla väikestes istandustes või koduaedades. Käsitsi korjatud viljad on terved ja puhtad.
Paigal püsides hakkab liblikas oma tiibu venitama, kolme minuti möödudes on tiivad keha pikkused, aga kortsus, veel kolm minutit hiljem on nad niisama pikad, kui lennuvõimelisel isendil (joonis 2). Natuke aega hiljem on nad täiesti sirged, kui siis liblikat segada, vajuvad tiivad taas kortsu ja jäävadki selliseks. Kortsus tiibadega liblikas on aga lennuvõimetu (Viidalepp, 2000). 2.6 Munemine Apolloliblikad munevad oma munad toidutaimedele-lõokannused on ju valmikute lennuajaks juba närbunud, vaid juhuslikule rohukõrrele või isegi maapinnale. Selleks kukutab emane end rohupadrikusse ning rändab seal tasapisi ringi, kuni ta leiab mullusel kulukõrrel või maapinnal muna paigutamiseks sobiva koha. Pisikesed kuklikujulised munad on tuhmvalged ning väljutamisehetkel veidi kleepuvad (Viidalepp, 2000). 6 Joonis 2. Mustlaik-apollo (http://nagi.ee/photos/Kessuputukas/20876151)
söövad nad loomset päritolu aineid (H.Remm.1984). 2.1 Vastsed ja valmikud Põrnikate valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis- juulis. Põrniklaste vastsed on valged, paksud, kõvera kehaga tõugud ehk konud, kes elavad mullas, kõdupuidus ja sõnnikus, mõned isegi sipelgapesades. Sitikate valmikud ja vastsed elavad mullas või sõnnikus ja toituvad peamiselt loomade väljaheidetest. Teiste põrniklaste valmikute menüüsse kuuluvad ka taimede maapealsed osad - noored võrsed, lehed ja õied. Nende vastsed elavad mullas ja toituvad kõdust, huumusest ja taimede juurtest. Põrniklaste areng kestab sageli mitu aastat. (http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5rniklased) 2.2 Arengubioloogia ja paljunemine Põrniklased, sealhulgas kõik mardiklaste seltsi esindajad on täismoondega. Põrniklaste munas toimub looteline areng. Putuka lahkumisega munakestast algab lootejärgne areng. See
Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Liblikate levik Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikaid tuntakse ööliblikatest paremini, sest nad tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem- u. 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt
Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna
hoiatusvärvuseks. Rööviku rohelise-punasekirjud triibud ja oranzid täpid hoiatavad vaenlast, et röövik on halva maitsega. Hädaohu korral tõstab ta püsti veel pea taga paiknevad oranzid ,,sarved". Tegelikud on need kotikujulised näärmed, mis ärrituse puhul punase kahvlina välja sopistuvad ning eritavad mädanenud ananassi meenutavat ebameeldivat lõhna. Lõhna eesmärgiks on rõhutada rööviku söömiskõlbmatust. Valmikute tagumiste tiibade tüvikul võib näha silmi meenutavaid siniseid ja punaseid laike. Keskkond Meil kohtab pääsusaba peamiselt vähereostatud kohtades, näiteks soodes, niisketel aasadel ning steppides. Mõnikord näeb teda ka suurtes linnades, eriti aianduskooperatiivides või vanadel kalmistutel. Innaaegsete rituaalide ajal kogunevad pääsusabad sageli küngaste ja mägede tippudele. Nad jõuavad välja kuni 2000 meetri kõrgusele merepinnast. Kevadel ning suvel lendavad
Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Liblikate levik Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikaid tuntakse ööliblikatest paremini, sest nad tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem- u. 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri
2-6 talvitunud emaherilast, kellel pole mingil põhjusel õnnestunud pesa rajada. (Remm, 1983) Kui pesa jaoks on sobiv koht leitud ehitatakse kõige esimesena pesa kinnitus vars, mille külge emaherilane hakkab esimest kärge ehitama. Igasse kärjekannu munetakse üks muna, millest umbes 5 päeva pärast koorub vagla taoline vastne. Vastset toidab emaherilane läbinäritud putukatega. Vastse areng munast valmikuni kestab umbes kuu aega, mille jooksul ta kestub kolm korda. Enne esimeste valmikute koorumist lõpetab emaherilane pesakatete ehitamise ning enne tööliste ilmumist kärjekannude ehitamise. (Remm, 1983) 13 Kimalased Kimalased kuuluvad lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi, kiletiivaliste seltsi, rippkehaliste alamseltsi, mesilaste sugukonda ja kimalaste perekonda. Kimalased jagunevad värvuse järgi 4 rühma: 1. Pruunid kimalased Eestis esineb 8 liiki. Tuntuim neist on roostekarva
O. Zygentoma – harjashännalised Eestis 4 liiki MORFOLOOGIA 1,4-20 (76) mm tiibadeta; Keha värtnakujuline, kaetud soomustega; Tagakeha 11 lüliline. ELUVIIS/KOHT Eluiga 2-5 aastat, kestuvad kuni 40x. Pterygota – tiivulised putukad Hemimetabola – vaegmoondega (= Exopterygota – välitiibsed) 5. O. Ephemeroptera – ühepäevikulised Eestis > 50 liigi MORFOLOOGIA 2 – 50 mm Õrnad kehakatted ja tiivad; tagumised tiivad lühikesed. Õitseaeg Permis Ainus selts, kus toimub tiivuliste valmikute kestumine. ELUVIIS/KOHT Vastsed röövtoidulised v. kõdutoidulised; elavad veekogudes. 6. O. Odonata – kiililised Eestis 54 liiki MORFOLOOGIA 15 – 150mm Liitsilmad väga suured; tundlad 6 7 lülilised; suised haukamistüüpi. Tuntud Permist Taolistiivalised – Zygoptera (kõrsikud, vesineitsikud) silmad pea külgedel. Eristiivalised – Anisoptera (tondihobud) silmad ulatuvad pealael kokku. ELUVIIS/KOHT
mitmekesisus on mõõduka häirituse tasemega piirkondades. BM väheneb kui häiritus on liiga sage, tugev või laiaulatuslik. Häiritus mõjutab sagedamini kõrgemaid troofilisi tasemeid. ● Levik ja koloniseerimine – BM sõltub liikumis ja levimisvõimest. Levik võib olla aktiivne või passiivne (tuul, loomad, transport). Migratsioon on aktiivne massiline kogu populatsiooni liikumine. Levik toimub valmikute, munade, eoste, seemnete või ka taimede puhul vegetatiivsete tükkide jne abil. 18. Suktsessioon, järgkooslus, suktsessiooni rida, primaarne ja sekundaarne suktsessioon. Koosluste järjestikkust vaheldumist nimetatakse suktsessioonideks, järjestikkuseid kooslus järgkooslusteks ja nende rida suktsessioonireaks. ● Primaarseks suktsessiooniks nimetatakse kasvukoha (ka eelmise koosluse hävimise
seltsi esindajad. Nende keha on pikk, silinderjas ja lülistunud. Kolmel esimesel kehalülil on igal üks paar jalgu, tagumised üks kuni kolm lüli aga on jalgadeta, ülejäänud lülidel on kaks paari jalgu. Tuhatjalgsetel on nõrgad haukamissuised, mis on kohanenud pehmele toidule. Nad on lahksugulised ja paljunevad munadega. Munadest koorunud vastsed sarnanevad valmikutega, kuid on väiksemad, kehalülisid ja jalgu on vähe. Pärast kestumist kasvavad vastsed valmikute suuruseks 3 6. Imetajad siin on taimekahuriteks eelkõige närilised (hiired, rotid ja mügri). Neil on omapärane hammaste ehitus: silmahambad ja eesmised purihambad neil puuduvad, lõikehambaid on kummaski lõualuus kaks ja need kasvavad kogu elu. Sellest ka vajadus kogu aeg midagi närida. Imetajad paljunevad sugulisel teel ja sünnitavad elusaid poegi 7
Kõige suuremad on ülalõuad, mis röövtoidulistel on eriti võimsad. Mardikalised arenevad täismoondega. Sõltuvalt toitumisest ja elupaigast on mardikaliste tõugud erineva kehaehituse ja eluviisiga. Mardikaliste nukul on näha peale tiivaalgmete piirjoonte ka tulevase mardika jalad, tundlad ja muud kehajätked. Need paiknevad nukul vabalt. Sellist nukku nimetatakse vabanukuks. Mardikaliste vastsed võivad areneda mitu aastat. Valmikute eluiga piirdub meie kliimas tõenäoliselt vaid ühe aastaga. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/mardikalised.htm) Ehitus: 1. Läikiv kitiinist keha. 2. Tiivad (katte- ja lennutiivad). 3. Tugevad lõuad. 4. Jalad vastavalt eluviisile (jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad). 5. Väike pea. 6. Rindmikukilp. Toitumine 1. Röövtoiduline (ujur). 2. Taimtoiduline (kuldpõrnikas). 3. Sõnniktoiduline (sõnnikumardikas). 4
Häirete tulemusena vabaneb ressurss ellujäänutele ja kolonistidele. Suurim liigiline mitmekesisus on mõõduka häirituse tasemega piirkondades. BM väheneb kui häiritus on liiga sage, tugev või laiaulatuslik. Häiritus mõjutab sagedamini kõrgemaid troofilisi tasemeid. Levik ja koloniseerimine BM sõltub liikumis- ja levimisvõimest. Levik võib olla aktiivne või passiivne (tuul, loomad, transport). Migratsioon on aktiivne massiline kogu populatsiooni liikumine. Levik toimub valmikute, munade, eoste, seemnete või ka taimede puhul vegetatiivsete tükkide jne abil. 18. Suktsessioon, järgkooslus, suktsessiooni rida, primaarne ja sekundaarne suktsessioon. Koosluste järjestikkust vaheldumist nimetatakse suktsessioonideks, järjestikkuseid kooslus järgkooslusteks ja nende rida suktsessioonireaks. Primaarseks suktsessiooniks nimetatakse kasvukoha (ka eelmise koosluse hävimise tagajärjel vabanenud koha) hõivamist. Sekundaarne suktsessioon on mingil põhjusel osalt hävinud
2003. aastal Eostes tehtud vaatlusel selgus, et lõokannused kasvasid 5 peamiselt jõge ääristavate puuriba ja metsa all ning harvemini niidul ja liigniisketes tingimustes. Valmik vajab eluks aga avatud, kuid samas ka tuulevaikseid poollooduslikke rohumaid, kus kasvavad toidutaimed ning toimub paaritumine. Sellisteks elupaikadeks on Eestis jõgesid ääristavad puuribadega niidud, mis pakuvad tuulevarju, kus leidub röövikute ja valmikute toidutaimi. Mustalik-apollode kaitsmisel tuleks arvestada eelkõige tema elupaiganõudlustega. Tuleks säilitada veekogude äärsed puuribaga poollooduslikud rohumaad. (Tartu Ülikool Loodus-ja tehnoloogiaosakond, 2008 ) Nukitssitikad (Onthophagus) Seltsi kuulub üle 2000 liigi üle maailma, Eestis elavad loopealsetel ja liivase pinnaga karjamaal sõnnikus, on Eestis isegi kohati sagedased, aga näiteks Soomes on nukitssitikate kõik seal esinenud liiki muutunud üliharuldaseks
valku kodeeriv geen avaldub päeval ning on väljalülitatud öösel. See rütm säilub ka siis, kui hoida taime konstantselt pimedas. Drosophila geen per. Drosophila X kromosoomis paikneb geen per (period), mis on funktsionaalselt ekvivalentne Neurospora geenile frq. Äädikakärbse käitumises täheldatakse 24- tunnist rütmi, mida nimetatakse tsirkaadseks rütmiks (lad. k. circa peaaegu; dies päev). Tsirkaadne rütm kajastub näiteks kärbse valmikute nukust koorumisel. Äädikakärbsed on kõige aktiivsemad koiduajal. Kärbeste aktiivsust saab mõõdeta nende liikumisaktiivsuse kaudu klaastorus. Klaastoru on pimedas, ning ühest kohast läbib teda kitsas punane valguskiir, mida kärbsed ei näe. Iga kord, kui kärbsed valguskiire läbivad, see registreeritakse. Geenil per on kirjeldatud mitu alleeli: alleeli per0 puhul on isendite käitumine arütmiline, alleeli perS puhul lüheneb tsükkel 19
jätkeid ehk suiseid. Rindmiku moodustavad kolm lüli, millest kujuneb ees-, kesk- ja tagarindmik. Igale rindmikulülile kinnitub kõhtmiselt 1 paar lülilisi jäsemeid. Selgmiselt kinnituvad kesk- ja tagarindmikule tiivad, kummalegi 1 paar. Tagakeha koosneb ürgselt 12 segmendist, kuid kaasaegsetel putukatel on selgelt eristatavad esimesed 11, sageli veel vähem, sest osa nendest on redutseerunud. Jäsemeid täiskasvanud valmikute tagakehal pole. Keha viimane lüli kannab sageli pikka sabaniiti. XI lüli külgedel asetsevad paarilised sabaputked. Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: harkhännalised Diplura Eestis pole uuritud. Paar liiki Selts: Tõukjalalised Protura Eestis pole uuritud. Paar liiki Selts. Hooghännalised Collembola Hooghännalised on väikesed (0,25-10,0 mm), väga mitmesuguse kehakuju ja värvusega (kahvatute toonidega kõdus ja erksavärvilised taimedel)
Külastavad sageli õisi ja toituvad õietolmust. Saavad püsida õhus ühel kohal. Vastsed taim-, rööv- või detriiditoidulised. Hävitavad lehetäisid ja kimalaste vastseid. Päriskärblased on hallikad või mustad, üksteisega väga sarnased, keskmise suurusega ja väga viljakad kärbsed. Rohkem kui 4000 liiki. Vastsed toituvad: 1) taimekudedes, 2) lagunevates taimejäänustes, 3) teiste kärbeste vastsetest, 4) ajutiste või püsiparasiitidena loomadel. Valmikute toiduks on nektar, mitmesugused taimsed ja loomsed jäänused mis sisaldavad valke ja suhkruid ning mõnedel ka veri. Rida liike on sünantroobid, tuntuim nendest toakärbes. Toakärbes eelistab elada inimasulates, kus on piisavalt toitu. Ühel emasel toakärbsel võib olla teoreetiliselt vegetatsiooniperioodi jooksul kuni 5 triljonit järglast. Nende peata vastsed arenevad seedenõredega vedeladatud toidukördi sees. See võimaldab toitu kokku hoida. Toakärbes on
Nad tungivad kimalaste pessa, hävitavad peremeeste haudme ning töökimalased kasvatavad üles kägukimalaste järglased. Herilased söövad teisi putukaid, kuid ei ütle ära nektarist ja muust magusast. Kahetiivalised sääsed (k.a. kihulased), kärbsed (sh parmud, kiinid, kärblased jne). Igasuguse toitumisviisiga liike taimtoidulisi (kapsakärbes, sibulakärbes), kõdutoidulisi, parasiite, verdimevaid, nektaritoidulisi. Sageli on vastsete ja valmikute toitumisviis erinev. Mitmed kahetiivalised võivad vahendada ohtlikke imetajate parasiite: malaaria, unitõbi jne. Mõned liigid suudavad väga arvukalt paljuneda ja seetõttu toiduahelas olulisel kohal, neid süüakse väga palju (ämblikud, teised putukad, linnud, kahepaiksed kalad jne). Nii saaks toota valku ka inimtoiduks. Selgrootutest on Eestis kaitse all: - Teod ja karbid: ebapärlikarp, paksukojaline jõekarp, vasakkeermene pisitigu, luha-pisitigu, väike pisitigu.
okaspuumaterjalil ja -kändudel. Tõugud elavad puude koore all, kuid nukkumiseks kaevandavad käike ka puitu. Erilisi tõrjemeetmeid pole vaja. Puiduvaablased (Siricidae) kuuluvad kiletiivaliste seltsi. Eestis on neid teada 8 liiki. Olenevalt liigist, kaevandavad nende vastsed kas lehtpuude või okaspuude puidus. Enamasti asustavad nõrgestatud puid või värskelt murdunud tüvesid. Väga meelitavad neid metsapõlengus ja põdrakahjustustest vigastatud puud. Asustus tuleb ilmsiks alles pärast valmikute väljalendu, väljalennuavasid märgates. Sagedamini esinevad meil sinine puiduvaablane (Sirex juvencus), 15.....30 mm pikkune, mustjassinise kehaga putukas. Lendlus toimub kesksuvel. Haudepuuks tavaliselt kuusk, harvem mänd või teised okaspuud. Emane muneb pika muneti abil 250.....350 muna 1......10 kaupa otse puitu. Vastne kaevab kuni 40 cm pika käigu, algul rohkem puidus, hiljem koore lähedal. Asustusest saab aimu pärast valmikute väljalendu ümarate avade tõttu. Põlvkond
annaabi.ee 
