Neitsisigimine (eluspoegimine), lühike arengutsükkel, kõrge viljakus. Talvitub MUNA, kevadel koorub tiivutu emane, kes hakkab sünnitama vastseid. Teises põlvkonnas ilmuvad tiibadega vormid ja lahksugulised sookandjad, kes panevad aluse sugulisele põlvkonnale. Peale paarumist, emased munevad munad, munad talvituvad. Kartuli-lehetäi imevad taimedest mahla, eritavad mesinestet millel arenevad nõgiseened. Võrsed känguvad. Sarnastiivalised. Tirdid. Tirt talvitub valmikuna põõsastes põllupeenardel, varjulistes kohtades. Vastsed ja valmikud imevad lehtedest mahla. Tugevad hüppejalad. Kannavad edasi kartuliviirusi. 1 põlvkond. Rohulutikas 2 pk. Esimene pk muneb heinale, 2 pk aedadesse. Talvitub valmikuna kõdus. Vastsed ja valmikud imevad lehtedest mahla. Sugukond: naksurlased Pikliku kehaga mardikad. Valmikud elavad maapinnal rohurindes, kahjustavad taime maapealseid osi. Arengutsükkel 3-5 aastat. Mitmetoidulised mardikad. Vastne on tõuk, sh
Koerliblikas Koerliblikas on üks tavalisimaid Eesti päevaliblikaid. Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna ta talvitub valmikuna. Koerliblikas elab suuremas osas Euraasias. Et eristada teda sama perekonna teistest liikidest, nimetatakse teda ka väike- koerliblikaks või väikeseks koerliblikaks. Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Koerliblika tiibade siruulatus on 40-50 mm, teistel andmetel 50-60 mm. Tiibade ülapooltel on oranz põhivärvus. Kinnituskoha lähedalt on tiib (eriti tagatiib) tumepruun. Esitiibade esiserval on mustadest, kollastest ja valgetest
Koerliblikas · Koerliblikas on üks tavalisimaid Eesti päevaliblikaid. · Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna talvitub valmikuna. · Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Röövik toitub kõrvenõgestel ja raudnõgestel Nõgeseliblikas · Nõgeseliblikas (Araschnia levana) on koerlibliklaste sugukonda kuuluv liblikas. · Röövikud toituvad pesakonniti kõrvenõgesel. Luhatäpik · Luhatäpiku tiibade siruulatus on 3442 mm. Tiivad on kuldkollased musta mustriga. Kummalgi tiival on must serv valge äärega
Tallinna Tehnika- gümnaasium 8a klass Märts, 2009 Väike-koerliblika välisehitus Tundla Tiib d Pea Rindmik Tagakeh a Väike-koerliblikas Tunneb maitset jalgadega Suu on muundunud imilondiks Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid on lülijalgsete selts putukate klassist Tundlad võivad olla kehast mitu korda pikemad Tavaliseim liblikaliik Eestis Talvitub valmikuna Põhja-Euroopas väikesed ja tumedad, lõunas suuremad ja heledamad Väike-koerliblikas areneb täismoondega MUNA VASTNE NUKK VALMIK Võrdlus ristämblikuga Erinevused
Paju Paju on paljude putukate toitja. Varakevadel märkame neid, kes urbadel end nektariga kosutavad, hiljem tuleb hoopis teist laadi seltskond: pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad. Paju nektaririkkad õied pakuvad esimest kosutust talveunest toibunud ja veel uimastele putukatele. Päeval käivad pajuurbadel kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad. Öösiti võib pajuõitelt leida hämarikuliblikaid, kes pimeduse saabudes lendavad pajudele toituma. Varakevadistel õhtutel langeb õhutemperatuur pärast päikese loojumist väga kiiresti. Nii ei jõuagi hämarikuliblikad sageli enne jahenemist pajult lahkuda, jäädes kangestununa pajuurva külge. Seda on märganud ka liblikapüüdjad
LAPSULIBLIKAS Lapsulibliaks on üks Eesti kõige tavalisem liblikas. Lapsuliblikas on metsaliik, aga teda võib kohata ka linnades. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad tiibade soomustest koosneva katte tõttu.
· Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm. Tiibade ülakülje põhitoon on kirsipruun. Iga tiiva tipus on valge, sinise ja musta tooniga silmlaik. Tiibade alaküljed on tumehallist mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu. · Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustit septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt pajudest liblikatest talvitub ta valmikuna. Ta muneb kuni 500 muna korraga. Elupaik ja toitumine · Täiskasvanud päevapaabusilmad elavad metsadel, põldudel, aasadel, karjamaadel, parkides ja aedades. Nad elavad mägedes kuni 2500 m kõrguseni ning toituvad mitmesuguste taimede nektarist, samuti toituvad nad puumahlast ja mädanenud puuviljadest Rööviku kirjeldus, toitumine ja areng · Röövik on kuni 42 mm pikk. Tal on 6 rida jäiku ogasid ja igal kehasegmendil on
Liblika pruunilaigulised tiivad on servadest säbrulised ning ta tiibadel on komasid meenutavad kujutised Väike-kärbtiib meenutab puulehte Kärbtiivad(rööviku staadiumis) toituvad humalast, kõrvenõgestest, kase-, jalaka- ja sõstralehtedest Käitumine on isasliblikatel mõõdukalt agressiivne - hoitakse kindlat territooriumi, teised liblikad peale emaste kärbtiibade peletatakse eemale Väikesed-Kärbtiivad talvituvad valmikuna samblas või kulus Nende lendlemine kestab maist juunini Juulis kooruvad uued liblikad, keda võib näha lendlemas kuni septembrini Admiral Kauni värvusega admiral on päevaliblikas. Ta tiibadel domineerib must värv Ta tiibadel on punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal. Lisaks nektarile maitsevad Admiralile pooleldi käärinud puuviljad Admiral liblikad on maitse osas väga tundlikud, ta on võimeline eristama puhast
Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm. Tiibade ülakülje põhitoon on kirsipruun [1]. Iga tiiva tipus on valge, sinise ja musta tooniga silmlaik. Tiibade alaküljed on tumehallist mustani. Lennul paistab ta hästi silma tiibade ülakülje kirevuse tõttu. Sigimine Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustist septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt pajudest liblikatest talvitub ta valmikuna. Ta muneb kuni 500 muna korraga. Rõõvik Röövik on kuni 42 mm pikk. Tal on 6 rida jäiku ogasid ja igal kehasegmendil on palju pisikesi valgeid täppe. Ta koorub munast umbes nädal aega pärast munemist ning toitub kõrvenõgestel ja humalatel. Röövikud elavad mitmekaupa. Nukk on nurgeline ja liblika pea on nukus suunatud allapoole. Elukoht ja toitumine Täiskasvanud päevapaabusilmad elavad metsadel, põldudel, aasadel, karjamaadel, parkides ja aedades
Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem umbes 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad või hilissügisel lendavad liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C. 4 1.4. Sise- ja välisehitus Siseehitus: Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning
Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased (suguk. Adelidae), neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga
Pikad Paljude liikide emased on kõrbetes, sest vastsed elavad vees jalad langevad tuntud väga tüütavate ja ka valmikud vajavad suurt rebimise korral vereimejatena. Isased teisi õhuniiskust. Väga paljud kergesti looma loomi ei ründa. Siiski ei ole pistesääsklased toituvad küljest ära, see on vere imemine kihulaste valmikuna vaid taimemahladest, kaitsekohastumus, jaoks obligatoorne. On kuid terve rea liikide emased on mida nimetatakse teada terve rida kihulasi, kohastunud loomadelt (peamiselt autotoomiaks. kelle emased toituvad vaid imetajatelt) vere imemisele. nektarist. Näiteid kärbeseliste liikidest Kibun (Chrysops sp.)
suurem, suur-kirjurähnist on ta aga koguni üle kahe korra suurem. · Olemas on tal ka rähnidele omane suur ja väga tugev nokk ning ilus sulestik. Laanekuklasne · III kategooria kaitsealune liik Eestis · Levinud peamiselt Ida-Eestis · 1964 a. Loodi tema jaoks Padakõrve kaitseala mis oli tollas NSV liidus esimene sipelgakaitseala Koerliblikas · Lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna talvitub valmikuna · Lendab kogu suve mille käigus valmib tihti 3 põlvkona · Röövik toitub kõrve- ja raudnõgestel. Kuldpõrnikas · Suur rohekaskuldselt läikiv lameda seljaga mardikas. · Kuldpõrnikas toitub nii nagu teisedki põrniklased taimelehtedest ja -õitest. Taimestik · Puurinne Kask, Mänd, Saar, Vaher, Tamm. · Põõsarinne Pihlakas, Paju, Kadakas, Kibuvits. · Puhmarinne - harilik kastehein, kanarbik, lubikas)
Alamklass: Tiibputukad (Pterygota) Infraklass: Uustiibsed (Neoptera) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased, neil on tundlad kehast mitu korda pikemad.
või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid kannuseid.
Kiilid Eestis elab umbes 50 kiililiiki. Kiilid on nii vastsena kui ka valmikuna röövtoidulised loomad. Täiskasvanud kiilid kütivad lendavaid putukaid: sääski, kärbseid, liblikaid jt. Nad on meisterlikud lendajad, kes püüavad saaki lennult. Valmikustaadium, mille jooksul kiilid peavad toituma, paarituma ja munema, kestab vaid mõned nädalad. Kiilid munevad niiskele kaldamudale, vette või vees kasvavate taimede vartesse, kust koorunud vastsed vette pääsevad. Kiilivastsed varitsevad saaki veekogu põhjas veetaimede vahel,
Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem- u. 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult
tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem – u. 105 000; päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad või hilissügisel lendavad liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on alla 0°C. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini
nii saab isendite koguarv olla suurem ja liigi väljasuremise tõenäosus minimaalne. Seetõttu on organismidel välja kujunenud terve spekter kõikvõimalikke kohastumuslikke nippe ühest kohast teise jõudmiseks, kaasa arvatud näiteks uudishimu, mis sunnib uusi kohti avastama ja "vaatama, mis nurga taga on". Taimed kasutavad levimiseks vooluvett, tuult, loomi, lisaks on olemas paiskviljad seeme visatakse mehhaaniliselt valmimisel emataimest eemale. Sama on loomadega, kes valmikuna on liikumatud (sessiilsed organismid) ka neil on mingis vastsejärgus aktiivselt või passiivselt liikuvad sigikehad (diaspoorid). Sõltuvalt elustrateegiast ja levimismehhanismidest, on tütarorganismide levimiskauguse jaotus emaorganismi ümber erinev. Joonis 5.2. näitab, et mõnevõrra võib see erineda ka sõltuvalt järglase soost. Joonis 5.2. Levimiskauguse (X-telg, meetrid, eraldi graafikud on isaste ja emaste jaoks) jaotus rasvatihasel
Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem- u. 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub
koorumist must Röövikute toidutaimed Paakspuu, türnpuu Ristõielised (aas-jürilill, salukõdrik) Röövikute välimus Mattroheline, valge Rohelise-valgekirju küljetriibuga Talvitumine Valmikuna Nukuna Põlvkondade arv Üks Üks Suguline dimorfism Vähe välja kujunenud Tugevalt välja kujunenud Nukk Roheline, terav ots ja suur Sile, roheline või helepruun punnis kõht valgete külgtriipudega Lapsuliblikas ja koiduliblikas on mõlemad Eestis tavalised, aga minu kodukohas on koiduliblikas üpriski haruldane
Kreetal lapsuliblikas puudub. Mägedes elab kuni 2 km kõrguseni merepinnast. Lapsuliblikas on Eestis tavaline päevaliblikas. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Neid saab kohata ka linnades, kuigi lapsuliblikas on tegelikult metsaliik ja lagedat avamaastikku ei armasta. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Siiski on lapsuliblikas veidi hilisem kui koerliblikas, sest metsaaluse soojendab päike üles veidi hiljem. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Talvituvad mõlemad sood. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekasvalged. Altpoolt on neid raskem eristada, kuid emane on ikka heledam
Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem- u. 105 000-, päevaliblikaid aga 15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning
täid, kiilid) • Täismoone – vastne(liblikas-röövik, mardikas-tõuk, kärbes- vagel), nukk, valmik § Tähtsus • Väheneb konkurents elupaigale, toiduallikale • Nukustaadiumis ebasobivate tingimuste üleelamine • Võimaldab pikendada eluiga (ühepäevikulised elavad valmikuna 1 päev, areng aastaid) • Soodustab levikut (karbid paigal, vastsed ujuvad ja kinnituvad kaladele) • Võimalik reguleerida liigi arvukust: pedogenees- suurendada, kahe vaheperemehega-vähendada • Üldjuhul viib organismi keerustumiseni • Vananemine o Bioloogiline seaduspära, mis hakkab toimuma organismi kujunemise
sooleväline seedimine. 19. O. Mecoptera – koonulised Eestis 7 liiki MORFOLOOGIA 1,4-70 mm Vastsed sarnanevad liblikaröövikutega. ELUVIIS/KOHT Valmikud varjulistes paikades, toituvad puuviljadel, surnud putukatest. 20. O. Coleoptera – mardikalised Eestis 3463 (3500) liiki MORFOLOOGIA 0,3-160 mm Suised peamiselt haukamissuised; hästiarenenud liitsilmad ja tundlad. ELUVIIS/KOHT Lõimetishoolet vähestel; tav. talvituvad valmikuna; feromoonid, heli- ja valgussignaalid; Kuuse kooreürask 21. O. Strepsiptera – lehviktiivalised Eestis ?(1) liik MORFOLOOGIA 1-30 mm Ainult II tiivapaar, I tiivapaar muundunud sumistiteks. ELUVIIS/KOHT Parasiitsed: nugivad mesilastel, herilastel ja sarnastiivalistel. 22. O. Trichoptera – ehmestiivalised Eestis 170 liiki MORFOLOOGIA 1-43 mm Tiivad kilejad, kaetud karvadega; lõugkobijad olulised määramisel. ELUVIIS/KOHT
Osa liike on muutunud laokahjuriteks. Tavalised on paljud liigid, näiteks pesanäkk Anthrenus scrophulariae harilik nahanäkk Dermestes lardarius, kasukanäkk Attagenus pellio jne. Lepatriinulased on väikesed (2-9 mm), poolkeraja, kõhupoolelt lapiku, harvem pikiovaalse kehaga eredavärvilised (punakad, kollakad, mustad) täpilised mardikad. Mardikate hemolümf on mürgine ning enamik putuktoidulisi linde neid ei söö. Lepatriinude värvus on hoiatusvärvus. Talvituvad peamiselt valmikuna. Vastsed on hallid või mustjashallid oranzi kirjaga, nukkuvad ühte otsapidi taimelehe külge kinnitunult. Nii vastsed kui valmikud on lehetäide kõige suuremad vaenlased. Kärsaklased on enamikus väikesed (1-11, harva kuni 24 mm) mardikad, kelle pea eesosa moodustab pika kärsaku, mille külge kinnituvad tavaliselt põlvjad tundlad ning haukamissuised. Kärsakul on suur tähtsus. Selle abil puuritakse taimekoesse auk, kuhu asetatakse muna. Vastsed on jalutud valkjad tõugud
Valmikud ei toitu, elavad vaid ühe päeva või paar.N: magevees harilik ühepäevik, harilikmudapäevik, harilik samblapäevik, ojapäevik, kivipäevik, õrnpäevik. 55. Nii valmikud kui vastsed on röövloomad, vaegmoone, vastsed elavad vees, nende alalõug on väljasirutuv püünismask, hingavad tagasoolega. 2 alamseltsi: eristiivalised vastsed jässakamad, tagakeha lõpeb 5 ogast koosneva anaalkoonusega, võivad ujuda reaktiivjõul.(N: tondihobu)Taolistiivalised valmikuna kui vastsena saledamad, vastse keha lõpeb3 trahheelõpusega.(N:liidrik). Emane võtab oma suguavaga isase kehalt spermatofoori pulmalennul.N: pruun-tondihobu, harilik hiilgekiil, harilik vesineitsik e.väikekõrsik., liidriklased ojaliidrik, vesihobulane, rabakiil, loigukiil. 56. Vaegmoone. Vastsed elavad jahedais ja hapnikurikkais veekogudes, eriti ojades, meil kasvavad põhiliselt talvel.Keha sale, lame, sabas 2 urujätket.Enamasti röövloomad. Valmikud
Tugev ja voolujooneline keha võimaldab putuka kiiret liikumist käikudes ja taimede vahel. Enamasti on jooksiklased tumedat värvi, sageli süsimustad. Sellisena jäävad nad tumedal maapinnal märkamatuks. Enamus jooksiklasi on röövtoidulised ning väga aktiivsed. Nad tegutsevad enamasti öösel ning peidavad end päevaks maas lamavate puutükkide ja kivide alla või muudesse varjulistesse kohtadesse. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/jooksiklased.htm) Paljud neist tarbivad valmikuna toiduks teisi putukaid ja seepärast on nad asendamatud mahepõllumajanduses kahjurite hävitamisel. Elades erinevates kooslustes, reguleerivad nad taimtoiduliste putukate arvukust.(http://www.wikipedia.org) Jooksiklaste vastsed on samuti rööveluviisiga. Vastsed on pikliku ja väga painduva kehaga. Tagakeha tipul on kaks lülilist jätket. Vastsete lõuad on sama võimsad kui täiskasvanud isenditel, vaid veidi saledamad aga teravamad. Vastsed tegutsevad veelgi enam
( Mitut liiki kõrrelisi ( Vähemalt 1 õistaime liik ( Eelistada madala- või keskmisekasvulisi liike ( Olemasolul oma seemet kasutada ( Aja jooksul lisanduvad muud looduslikud liigid ( taimekaitse ülesannet täidavad vähemalt kolme meetri laiused mitmekesise loodusliku taimikuga põlluääred Parasitoidid Toituvad peremeesorganismi kudedest siseparasitoidid kui väliparasitoidid Valmikuna toituvad õietolmust, nektarist, mesinestest ja vahel peremeestaime hemolümfist Kõige olulisemad taimekahjurite parasitoidid on kiletiivalised (kiresvamplased, juuluklased, käguvamplased, pinelased jt) ja kahetiivalised putukad (kiinlased, kägukärblased) Soodsatel tingimuste ja arvuka esinemise korral võivad parasitoidid hävitada kuni 95% peremeesputukaist Liigirikaste õistaimedega äärealade tähtsus putukatele
Esineb kaks paari kirjusid kilejaid tiibu. Isaste tagakeha tipus on tugevamad, skorpioni tagakeha meenutavad sugujätked. Valmikutele on omane saprofaagia ja nekrofaagia, nad toituvad tihti surnud putukatest. Sugukond koonlased Panorpidae. Siia kuuluvad kõige tüüpilisema välimusega liigid. Tuntum nendest on harilik koonlane Panorpa communis. Sugukond talikoonlased Boreidae. Väikesed tiivutud liigid, kes ilmuvad sageli kevadtalvel suurte sulade ajal lumele. Talvituvad valmikuna ja toituvad sammaldest. Neid nimetatakse sellepärast ka "lumekirpudeks". Eestis arvatavasti kaks liiki Boreus hiemalis ja B. westwoodi . Liikide arv: 470, Eestis 7 liiki Kirjandus: - Selts: Mardikalised Coleoptera Mardikad on väga erineva välimuse ja mõõtmetega (0,3-160 mm) ning enamasti tugevasti kitiniseerunud skeletiga putukad. Eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad (elytrae). Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku või kasutatakse
Taimtoidulised vastsed tihti valge tõugu (konu) kujuga; röövtoidulised saledad ja liikuvad. Vastne kestub oma arengu jooksul mitu korda. Nukud vabanukud, keha jätked pole kehaga kokku kleepunud ja on sarnased valmiku kehajätketele. 60. Ujurlaste (Dytiscidae), sõudurlaste (Corixidae), pisisõudurlaste (Micronectidae) ja selgsõudurlaste (Notonectidae) väljanägemise ja eluviisi võrdlus Ujurlased elavad vees nii vastse kui ka valmikuna, röövloomad mõlemal juhul. Vastsele on iseloomulikud suured sirpjad lõuad, nukkub mullas. Ujurlastel on tagakeha otstes õhuavad: käivad veepinnalt õhku võtmas. Öösiti lendavad ning levivad nii teistesse veekogudesse. Keha ovaalne, ülalt ja alt nõrgalt kumer. Tagajalad on ujujalgadeks, pikad ja lapikud, käppadel pikkade harjastega. Eesjalad lühikesed, kohastunud saagi kinnihoidmiseks. Sõudurlased on suhteliselt väikesed laia pea ja lameda kehaga. Kõik jäsemepaarid on
munemisele. Sügise saabudes ei välju nukkudest enam töölised, vaid uus põlvkond ema ja isaherilasi. Nad lendavad pesast välja ja paarituvad. Pärast pulmalendu isased surevad, viljastatud emaherilased aga poevad puu- ja koorepragudesse või sügavale pinnasesse ning langevad talveunne, pere sügisel hukkub. Ei ole kaitsealune liik. 4 Jooksiklased (Carabidae) 68 Suur hulk jooksiklaste liike tarbib valmikuna toiduks teisi putukaid ja seepärast on nad asendamatud mahepõllumajanduses kahjurite hävitamisel. Mõned armastavad ka seemneid, kuid kõik nende mullapinnal elavad vastsed on mitmetoidulised röövloomad. Elades erinevates kooslustes, reguleerivad nad taimtoiduliste putukate arvukust. Jooksiklased võivad teraviljapõllul hävitada olulise osa lehetäidest, rapsipõllul hukata arvestatava osa hiilamardika (Meligethes) mulda
Mitmesugust tüüpi mageveekogudest: järvedest, paisjärvedest, kraavidest, allikatest, tiikidest, rabalaugastest, lompidest jne on teada ligikaudu 2000 liiki selgrootuid. Ainuraksed – viburloom, ripsloom Käsnad Käsnadest on järvekäsn ja tavaline jõekäsn Eestis üsna tavalised, mülleri jõekäsna on leitud Rõuge järvedest. Ainuõõssed – hüdraloomad Lameussid Kalades ja veeselgrootutes nugivaid paelusse on Eesti siseveekogudes kindlaks tehtud vähemalt 17 liiki. Valmikuna inimese sooles nugiva laiussi vastsed (vageltanud) nugivad Peipsis, Võrtsjärves ja teistes veekogudes eriti haugi, lutsu ja ahvena lihastes ja siseelundites. Ümarloomad – keriloomad on zooplanktoni tähtsaks komponendiks Kärssussid – elavad valdavalt meres, magevetest leitud üks liik Rõngussid Kaanidest on tavalisemad pisikaan, hobukaan, kalakaan ning perekondade ahaskaan ja lamekaan liigid. Haruldane on Punasesse raamatusse kantud apteegikaan.
Mageveeselgrootud: Eesti magevetes on seni teada umbes 2485 vabaltelavat liiki, neist on ainurakseid 341 ja hulkrakseid 2144 liiki. Järvede loomne hõljum (zooplankton) koosneb peamiselt vesikirbulistest ja aerjalalistest vähkidest ning mikroskoopilistest keriloomadest ja ripsloomadest. Nende elusmass on enamasti 1–10 g/m3. Jõgede ja järvede põhjaloomastikus (zoobentoses) leidub kõige rohkem mitmesuguseid enamasti valmikuna õhus elavate putukate vastseid, kelle sagedaim ja vormirohkeim rühm on surusääsklased. Tavalised on ehmestiivalised, ühepäevikulised, vooluvetes ka kihulased ja kevikulised, madalas vees, eriti väikeveekogudes on neile lisaks palju kiililisi, lutikalisi ja mardikalisi. Limustest on peale tigude vormirohked ka herneskarplased, suurimate mõõtmetega on jõekarplased ja rändkarp. Viimaste elusmass võib kohati küündida sadadesse
annaabi.ee 
