Valgustusfilosoofia olemus ja selle rakendamine Euroopas (0)

Valgustusfilosoofia olemus ja selle rakendamine Euroopa riikide valitsemisel
Valgustusajastu mõiste võttis kasutusele saksa filosoof Immanuel Kanti 1784.a. Selle nimetusega taheti väljendada inimkonna väljumist varjupimedusest ja uue maailmakäsitluse tulekut. Valgustusajastu oli 17.-19.saj. Selle hiilgeaeg oli 18.saj, mida kutsutakse ka valgustussajandiks. Valgustuse kujunemise eelduseks oli teaduse areng, mis pani kahtlema vanades tõdedes ja tõstis esile inimmõistuse. Valgustusajastu põhijooneks oli ratsionalistlik e. mõistusepärane maailmakäsitlus ning veendumus , et ideed muudavad maailma, kuid nende mõistmiseks peab olema teadmisi ja haridust. Samuti oli oluline lähtumine loodusseadustest ning uus humanism e. esiplaanile seati inimene oma kirgede ja vajadustega. Suurimaks ideoloogiks peetakse Voltaire ’i. Tema põhiideedeks olid võitlus katoliku kirikuga, inimeste looduslikud õigused, isikuvabadus , aga ka sõna-ja trükivabadus. Tema poliitiline ideaal oli valgustatud absolutism , mille all mõtles valitsejate liitu filosoofidega. Mõistuse ja kriitilise mõtlemise tähtsust rõhutas prantsuse filosoof Rene Descartes . Montesquieu põhiteos oli 1748 .a avaldatud „Seaduse vaim“, milles ta analüüsib kolme peamist valitsemisvormi, ideaalseks nendest peab konstitutsioonilist monarhiat. Kesksel kohal oli Montesquieu vaadetes võimude lahususe teooria. Samuti esitas ta geograafilise keskkonna teooria, mille kohaselt Põhjamaal elavad inimesed on kliima tõttu tugevamad, aktiivsemad ja sihikindlamad. Valgustajate vasakpoolse suuna suurim esindaja oli prantsuse filosoof Jean-Jacques Rousseau . Tema põhiteosed on „Arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse tekkimise põhjustest“ ja „Ühiskondlik leping“, mille järgi on inimesed turvalisuse huvides osadest õigustest loobunud. Lahendust nägi ta rahva suveräniteedis ja ideaalseks pidas vabariiki. 1750.a teoses „Arutlus teadustest ja kunstidest“ arvas ta, et teadustel ja kunstidel on ka negatiivsed tagajärjed. Valgusideede levitamisel oli oluline tähtsus „Entsüklopeedial“, mille alusepanija ja väljaandja oli D. Diderot . Esimene köide ilmus 1751.a. See käsitles teaduse ja ühiskonna probleeme oma aja eesrindlike ideede seisukohalt ja koondas erinevaid inimesi. Parimad näited valgustatud absolutismi rakendamise kohta Euroopas on Preisimaa ja Austria. Preisimaal rakendati valgustatud absolutismi 18.saj läbi mitmete reformide kuningas Friedrich II poolt. Muutused toimusid mitmetes valdkondades. Talurahvapoliitikas vähendati teopäevade arvu (riigimõisates ja kuninglikes ametikülades) ja takistati talumaade mõisastamist (mõnedes regioonides). Põllumajanduse valdkonnas rajati uusi külasid ja talusid, sisserändajatele jagati tasuta maad ja loomi ning nad vabastati mitmeks aastaks kõikidest maksudest ning sõjaväkke värbamisest. Riigivalitsemises hakati protsessikorraldust lihtsustama ja kaotati surmanuhtlus mõnede kuritegude eest. Hariduses töötati välja ja avaldati „Maakoolide reglement“ ning ehitati palju uusi koolimaju. Reformid ei läinud läbi, sest need ei olnud kooskõlas riigi poliitikaga ja Friedrich II veetis suur hulk aastaid sõdades, kaotades suure osa oma noorusaja valgustuslikest ideaalidest. Valgustuslikust monarhiast kujunes aga despootia. Austrias viisid valgustatud absolutismi läbi keisrinna Maria Theresia ja keiser Joseph II samuti 18.saj. M.T. oli ise valgustusideoloogia veendunud vastane, kuid pidas vajalikuks reforme, mis oleksid läbi viidud absolutistliku monarhia huvides. Absolutismi reformimine algas sõjaväest. Iga kroonimaa pidi maksma riigile sõjaväe ülalpidamiseks teatud summa ja tagama kindla kontingendi nekruteid. Sõjaväekohustusest olid vabastatud aadlikud , ametnikud, vaimulikud, arstid, hiljem ka kaupmehed , vabrikandid ja manufaktuuritöölised. Loodi sõjaväeakadeemia Therezianum ja ohvitseriks saamiseks ei piisanud enam aadellikust päritolust. Finantsreform kaotas üldise tulumaksu. 1775.a kaotati tollipiirid keiserriigi sees ja kehtestati kõrged tollid luksuskaupadele. 1776.a jõustus kriminaalkoodeks, mis kaotas piinamise. Oluline uuendus oli õigusmõistmine talupoegade üle. Hariduse edendamiseks laiendas M.T. rahvakoolide võrku. Loodi kutsekoole. 1773.a anti kontroll Viini ülikooli ja gümnaasiumide üle riigile. (Eesmärk oli saada paremaid arste ja ametnikke) Joseph II ajal anti välja 1781 .a tolerantsuspatent (luterlastel, kalvinistidel ja ortodoksidel rohkem õigusi), likvideeriti kloostreid, kaotati munga /nunnaordusid (vähendas katoliku kiriku mõju). Põllumajanduses algasid reformid 1770.aastatel kui teotööd vähendati 3-le päevale nädalas. 1781. anti välja patent alamatest, millega kaotati pärisorjus suuremas osas riigis. Kõik reformid viidi Austrias läbi ülaltpoolt, kohalikud seisuslikud esinduskogud kaasa ei rääkinud. Seetõttu on Austria riigikorda nimetatud ka valgustatud despootiaks. Kui algas Suur Prantsuse revolutsioon enamused reformid katkesid või tühistati. Saksa filosoofid: G.W. Leidniz- uus filosoofia, C. Thomasius- kõlblusfilosoof, nõiaprotsesside vastu, rõhutas hariduse andmist õpetatuse asemel, C. von Wolff - ratsionalist, esitas terve mõistuse teooria, riigi kõrgeim kohustus on rahva heaolu, J. G. von Herder - progressi idee (ühiskonna kõrgeim seisund on humaansus ) Saksa valgustuse eripära oli see, et saksa mõtlejatele ei olnud omane vaenulikkus kiriku vastu ja usu eitamine nagu prantslastele. Lähtuti suuresti pietismist-pööras tähelepanu vagadusele ja rõhutas kristlaste võrdsust. Pietismi rajaja oli P. J. Spener ja silmapaistev liider A. H. Francke, kes toonitas eriti koolide rajamise vajadust. Pietistid ei taotlenud ühiskonna muutumist vaid selle täiustumist usu abil.