Valgustus Prantsusmaal (0)

valgustusajastu algus.
valgustus prantsusmaal.
Valgustus - uus ideoloogia. 18.saj hakkab levima uus filosoofia, mis põhineb mõistusel, mõistuspärasusel, seda võib nim murranguks inimese vaimuelus. Valgustuse kujunemise eelduseks oli teaduse areng. Mõistuse ja kriitilise mõtlemise tähtsust rõhutas eriti prantsuse filosoof Renè Descartes . Valgustuse tekkepõhjuseks on rahulolu valitseva korraga, inimesed on haritumad. Valgustus on nii kõikehõlmav, et paljud Euroopa valitsejad on sellest filosoofiast vaimustatud. Valgustusajastu on XVIII sajandi Euroopa kultuurielu ajajärk, mille mõiste võttis kasutusele saksa filosoof Immanuel Kant .
Valgustusajastu põhijooned:

• Vastuhakk autoriteedile- seisnes vanade autoriteetide ründamises, kõikidesse tõdedesse tuli suhtuda skeptiliselt. Probleemidele tuli lahendus leida ise.
  
• Ratsionalism - teine märksõna, mis tähendas, et kõik siin maailmas sõltub terve mõistuse tahtest (ka usk ja moraal ). Kõik, mis pole mõistuspärane, on ebaloomulik . Levib panteism - jumal on kõik loonud ja kehtestanud ka loodusseadused , mille järel on ta end taandanud maailma korraldamisest.
  
• Valgustusidee- eeldas pedagoogilist tegevust ehk inimese harimist. Selle ideega hakkavad tegutsema entsüklopedistid, hakatakse arendama 28 köitelist Prantuse entsüklopeediat. Seda alustas Denis Dinderot.
  
• Kultuurioptimism- arvati, et edusammud sõltuvad peamiselt mõistusest. Hakati uurima inimeste arengut ja ajalugu.
  
• Looduslähedus- kõik halb tuleneb ühiskonnast, seetõttu peaks laps kasvama eemal linnast, kauni looduse rüpes maal.
  
• Kristluse inimlikumaks muutumine- ehk humaniseeritud kristlus
  
• Inimõigused- John Locke - kaitstakse inimeste loomulikke õigusi, nõutakse usuvabadust.
  
• Mõõdukad- kes ülistasid eraomandit ja pooldasid monarhiat
  
• Radikaalsed demokraadid- ?
  

Voltaire (1694-1778) oli valgustajate põlvkonna suurim ideoloog, kelle tegelik nimi on Francois Marie Arouet. Teda on nimetatud filosoofide patriarhiks, kuid ta oli ka kirjanik, poeet , dramaturg , jurist ja ajaloolane ; tegeles isegi metsanduse ja ökoloogiaga. Ta võitles katoliku krikuga ja pidas seda peavaenlaseks. Ta on öelnud: „Kui jumalat ei oleks, siis tuleks ta välja mõelda”, mis tähendab, et ta uskus kõrgemasse võimu. Ta oli kindel, et ühiskond peab lähtuma loodusseadustest, õige ühiskonnakorra alusteks on vabadus ja omand. Tema poliitiline ideaal oli valgustatud ideoloogia (valitsejate liit filosoofidega).
Charles Montesquieu (1689- 1755 ) pühendus kirjanduslikule tegevusele, tema esimene raamat „Pärsia kirjad” ilmus 1721.aastal. See räägib prantsuse absolutistlikust korrast ja ühiskondlikust elust. Tema peateos „Seaduste vaim” ilmus 1748 .aastal ja sellest ilmus kahe aasta jooksul koguni 22 trükki. See raamat etendas tähtsat rolli riigiteooria ja riigikorra kujunemises. Ta analüüsis kolme peamist valitsemisvormi: despootia (absolutistlik monarhia ), monarhia ja vabariik, ideaalseks pidas aga konstitutsioonilist monarhiat. Despootiat nimetas koletuslikuks, vabariik sobivat aga ainult väikese territooriumi puhul. Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim pidid tema arvates olema eraldatud. Ta rõhutas kadanike vabaduste kaitset ja seetõttu peetakse teda liberalismi üheks isaks. Ta esitas ka geograafilise keskkonna teooria, mille kohaselt ühiskond sõltub seda ümbritsevatest geograafilistest oludest .
Jean- Jacques Rousseau ( 1712 -1778) oli Prantuse filosoof, kelle vaadetele tugines suuresti jakobiinide ideoloogia. Ta äratas tähelepanu käsitledes ühiskonnaprobleeme traktaadis „Arutlus teadusest ja kunstidest”. Tema põhiteosed on „Arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse tekkimise põhjustest” ja „Ühiskondlik leping”, milles vastandas feodaalkorrale inimeste loodusliku seisundi enne riigi tekkimist. Väljapääsu sellest nägi ta rahva suveräniteedis (võim lähtub rahvast). Ta pidas ühiskondliku korra aluseks eraomandit, kuid pisad vajalikuks ka abinõusid ebavõrdsuse vastu. Suure Prantsuse revolutsiooni ajal sai tema õpetustest jakobiinide ametlik ideoloogia.