Valgud (3)

Fosfolipiidid – ühest kiütseroolist, 2 rasvjäägist ja 1
fosfaatrühmast. Esinevad rakumembraani koostises.
Tsüklilised lipiidid e. steroidid – suguhormoonid ja
d- vitamiin .
Aminohape – amfoteerne ühend, valgu ehitusosa e.
valgu monomeer .
Peptiidside – kovalentne side, ühendab aminohappe
jäägid valgumolekuliks.
Polüpeptiid – valgu sünteesi esmane tulemus.
Globulaarne valk – kerakujule sarnanev valk.
Firbillaarne valk – niitjas valk.
Denaturatsioon – olukord, kui valgu kõrgstruktuur
laguneb lihtsamaks struktuuriks.
Renaturatsioon – kui valk võtab kõrgemat järku
struktuuri.
Ensüüm – valk, mis reguleerib biokeemiliste
reakts . kiirust.
AIDS – Viirushaigus inimesel, omandatud
immuunpuuduslikkuse sündroom.
HIV – viiruse tüüp, aidsi tekitav viirus.
Vitamiin – madalamolekulaarne aine, aktiviseerib
ensüümi.
Transportvalk – valk, mis kannab edasi teisi mol.
Retseptorvalk – valk, mis annab inf. raku sisse.
Kontaktsioonvalk – valk, mis võimaldab liikumisi.
Antikeha – kaitsevalk, mis moodustatakse võõrvalkude
vastu.
Tertsionaalne – nähtus, kui kõrgemat järku struktuurid
võtavadprimaarstruktuuri kuju.
Komplementaarsus – keemiliste mol. Vastastikune
sobivus. Kehtib ainult nukleiinhapete puhul.
Replikatsioon – DNA mol. kahekordistumine. Seda
viib läbi ensüüm. Toimub komplementaarsuse järgi.
Transkriptsioon – protsess, mille käigus DNA-s
olev pärilik inf. kantakse üle RNA molekulile.
Translatsioon – RNA järgi valgumol. süntees.
Biomolekul – elusorganismide koostises olev
orgaaniline hape . N. sahhariid .
Bioaktiivne aine – ensüüm, vitamiin, hormoon, mis
regul. organismi ainevahetust ja mõjutab organismi
elutalitusi.
Sahhariid – orgaaniline ühend, mille koostisse kuuluvad
süsinik, vesinik ja hapnik.
Monosahhariid – madalamol. org. ühend, mille süsiniku
arv on 3-6-ni.
Riboos – 5 süsinikuga suhkur, kuulub RNA koostisse.
Desokuriboos – kuulub DNA koostisse.
Oligosahhariid – madalamolekulaarne org. ühend, koosneb
2-10 monosahhariidist.
Polüsahhariid – Kõrgemolekulaarne org. aine, mis koosneb
paljudest monosahhariididest.
Biobolümeer – kõrgmol. ühend, mis koosneb molekulidest.