Vägi eestlaste muistses maailmapildis (0)

Põltsamaa Ühisgümnaasium
VÄGI EESTLASTE MUISTSES MAAILMAPILDIS
Referaat
Põltsamaa 2012
Sissejuhatus
Vana eesti rahva uskumused ja kombed loodusega seotud elamusringist on välja kujunenud peamiselt inimestele elatust andvatest majandusharudest. Need on majandeluliselt põhjendatud rahvakultuuri religioossed või maagilised nähtused, mis omasid kindlat ja konkreetset kohta inimese igapäevases elus- olus .
Kogu rahvausund keerles haldjakultuse ümber. Iga loodusnähtuse ja loodusobjekti jaoks oli oma haldjas , mistõttu kogu ümbritsevat loodust kujutati elavana.
Metsa vägi
Mets on alati olnud eestlaste jaoks väga tähtis. Sealt said meie esivanemad peavarju, toidu ning muu eluks vajaliku. Mets on aidanud meie esivanemail end peita sõja- ning mõisaorjuse ja muu hädaohu eest. Meeleheitel või murest vaevatu on metsast alati, olgugi et ajutist, kindlustunnet ja kosutust leidnud. Pole siis ime, et metsaga ja selle olendite ning olevustega suheldi sõbralikult ning püüti nende soosingut võita. Kuna mets ei kuulunud talupoja igapäevasesse eluringi, tuli metsa minnes luua vastavate tavade abil eriline, vastastikuse mõistmise ja austuse alusel seisnev vahekord . Selle juures on lähtutud inimesele omasest iseenda-mõõdupuust ehk reeglist : „nagu mina metsale, nii mets minule.''
Metsa suhtuti kui elusasse olendisse. Metsa astudes pidi teda tervitama , lahkelt kõnetama, et ta hoiaks ja kaitseks metsas viibijat kõiksugu hädaohtude ja õnnetuste eest, et ta annaks seda saaki, mida parasjagu tullakse metsa saama.
Mets võis inimese oma tihnikus eksitada, ,,metsa ära peita'', haiget teha, mitmesuguseid haigusi tuua, teda karust murda, huntidest kiskuda või ussidest hammustada lasta jne, kui inimene metsas end õigel viisil ülal ei pidanud, nt. mõtte, sõna või teoga metsa ja selle taimi, puid ja loomi kuidagi solvas, rikkus või reostas. Seepärast on metsaeluga ning metsaskäimisega seotud lugematud käitumisreeglid, mida kõike inimene metsas olles pidi silmas pidama .
Kuna mets oli vana-eestlaste elus väga tähtsal kohal, tekkisid neil kujutelmad metsas elavatest ning seda valitsevatest vaim-olenditest või jumal-olevustest. Vana eesti rahvausundi loodususus on metsavaimudel, metsahaldjatel oma kindel ja metsa valitsev koht.
Vahest metsa minnes sidusid inimesed puu ümber mõne erilist väge omava eseme, jättes selle anniks mõnele metsavaimule, kellega nii loodi käegakatsutav leping põhimõttel, millel rajanevad mitmed erinevad ohvritoimingud: ,,annan sulle, et annaksid vastutasuks mulle.'' Seda ei tehtud mitte ainult metsa astumisel, vaid ka lepituseks, näiteks looma tapmisel, kelle hinge taheti lepitada või tapmisel tekitatava kahju heaks tegemiseks.
Inimesed ei korjanud metsast taimi, ei jahtinud loomi, mille puhul võis aimata, et need polnud tavalised , vaid mingisuguse salapärase olemusega, mis andis neile erilise kardetava väe.
Mitmetel metsas elutsevatel loomadel olevat olnud eriline vägi. Usse kardeti nende mürgi tõttu ning tihti seostati neid surnutega. Arvati, et loomadel, lindudel sisaldavad ohtrasti elujõudu ning väge küüned, kihvad , nokad, sarved ja suled. Kes selliseid asju endale sai, sai endale ka vastava olendi jõu, võimu ning väe.
Vee vägi
Meie kodumaa rohkearvulised jõed ja järved ning meri on moodustanud eesti rahva elus, rahvakultuuris ja rahvausundis sama tähtsa ökoloogilise tagapõhja kui mets.
Veel on rahvausus olnud alati ja kõikjal puhastav ja pühitsev mõju, teiselt poolt ka võõras ja vaenulik vägi, mis inimestele haigusi võis tuua.
Veest ja pühadest veekogudest on vanarahvas aga ka parandust mitmesuguste hädade ja haiguste vastu otsinud: näiteks tervise-, elu-, silma-, ilma-, uduallikatest.
Inimesed uskusid allikate ravivasse toimesse ning haiguste korral koguneti allikate juurde ning ohverdati seal elavatele haldjatele ning vaimudele. Ravida võis ka veega haige kehaosa piserdamine.
Allikate abiga oli võimalik kutsuda esile vihma, või kui vihma oli liiga palju, siis vihma järelejäämist.
Nagu igal paigal looduses on oma üleloomulik vägi ja seda väge ühel või teisel kujul kehastav üleloomulik olevus , vaim ehk haldjas, nii on ka veekogudele – allikatele, järvedele, jõgedele, merele – omistatud oma kaitsevaimud, neid veekogusid hooldavad ja valdavad jumalused.
Rannikualadel elavatele inimestele oli vesi rohkem tähtis hoopis kalastamiseks. Kuid nagu metsagi puhul, kehtisid kalastades kindlad reeglid, keelud ja käsud. Nende vastu eksides võis kalamees kaotada oma kalaõnne kogu eluks või midagi muud sarnast.
Kui kalamees oli kinni püüdnud mõne tavalisest kalast erineva, ülisuure või mõne haruldase tunnusmärgiga kala, oli parem see otsekohe tagasi vette lasta. Selliseid kalu peeti veekogu haldjaiks ning sellise püüdmine võis kaasa tuua tormi, võis sattuda uppumisohtu või tabas mõni muu õnnetus. Vetevalla üleloomulike valitsejatega pidi inimene veelgi ettevaatlikumalt ümber käima kui vastavate metsaolevustega, sest oli ju veel väga kardetav ning suur vägi ja võim.
Eestis elutsevaist kaladest olevat suurim vägi havil. Hooaja esimesel püütud havil rebiti pea otsast ning selle verega määriti kalavõrku, mis tagavat hiljem rohke kalasaagi.
Rannarahvale, kes oma elatuse sai suurel määral merest, merekalastusest ja kohati ka hülgepüügist, on meri olnud iseenesest jumalik ja vägev kujuta ja kehata jumalus . Merd, oma lõpmatus avaruses ja mõõtmatus sügavuses, on nimetatud kas merejumalaks või enamasti mere-emaks.
Õnnestunud kalapüügi korral öeldi ikka, et mereema täna helde olnud.
Saarlased on hea kalaõnne pärast mereemale ka ohverdanud. Hea kalaõnne korral heideti palju kalu merre tagasi, kuna usuti , et mereema neile ka järgmine kord rikkalikult tasub.
Maa ja ilma vägi
Nagu jahimehed mets ja metsloomad ja linnud ning nagu kaluri oma veed ja kalad, nii on maa ja taevas oma viljakust sünnitavate ning viljakasvu soodustavate jõudude ehk vägedega vorminud maad hariva põllumehe-karjakasvataja üldist ellusuhtumist, maailmavaadet ja maailmapilti.
Põlluharimine ühes karjakasvatamisega on olnud eestlaste peamisteks elatusaladeks mitte ainult ajaloolise ajastu ulatuses, vaid nad on moodustanud juba eelajaloolise ajastu eesti hõimude elus põhja, millel on kujunenud vana eesti rahvakultuur viimase kahe või kolme aasta tuhande kestel.
Maad ehk maapinda on eestlased nagu paljud teised rahvad uskunud või ette kujutanud kui elavat , teadvat ja tundvat, tahtvat ja toimivat jumalikku olendit, keda kutsuti maaemaks.
Vägevale maaemale ohverdati piima, kohupiima ning muid tooteid, et tagada põllumaa viljakus, lehmade piimaand.
Lõikushooaja esimene vihk, harvemini ka viimane, mis põllult lõigati, kandis endaga kaasas erilist väge ja võimu, esindades tervelt põllult korjatud saaki.
Vihk jäeti alles, ning pühade ajal ohverdati sellele õlut ja pühadetoite, et ka järgmine aasta viljasaak hea oleks. Peale jõule söödeti vihk parimale loomale, et tagada ka karjaõnne.
Väge omas ka esimesest vihust tehtud leib.
Vägi inimestes
Inimese elujõudu ehk väge usuti olevat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, küüntes ning süljes.
Oma väge oli võimalik suurendada kandes endaga kaasas mõne suurt väge omava looma kehaosi , näiteks lindude sulgi, nokka, loomade küüniseid, sarvi.
Väge võis anda inimesele ka nimi. Üldse usuti, et igale inimesele sobib ainult üks ja see õige nimi. Teine nimi lapsele panna oleks vale ning see vähendaks tema väge.
Kokkuvõte
Loodus oli meie esivanemate jaoks väga tähtis ning sellest sõltuti täielikult. Seetõttu tekkisid neil kujutelmad, uskumused neile tähtsate eluvaldkondade kohta. Tihti ei oskanud inimesed loodusnähtusi ning loodusobjekte seletada ning nii levisid jutud üleloomulike vägedega olenditest. Uskudes sellega kaasnevat kasu, ohverdasid esivanemad loodusevalitsejatele kuni ristiusu saabumiseni.
Kasutatud kirjandus
-Paulson, I. Vana eesti rahvausk , Ilmamaa, 1997.