Uni (0)

Uni

Uni ja unenäod on spontaansed seisundid (iseeneslikud). Und on vaja meie seesmiste jõuvarude taastumiseks. Uneaega kasutab organism ka kasvuhormoonide eritamiseks, seetõttu vajavadki noored rohkem und kui vanemad inimesed.
Kui inimene ei maga piisavalt, ilmenevad tal tõsised psüühikahäired. Suur hulk sellest, mis me tänapäeval unest teame, on saadud EEG-ga ning silmaliigutuste ja lihasaktiivsuse registreerimisega. Saab eristada kahte erinevat uneseisundit – aeglast ja kiiret und.
Uni algab tavaliselt aeglase unega. Aeglase une seisund jagatakse veel neljaks staadiumiks.
Kerge uni – kestab umbes 2 minutit ja selle aja jooksul võidakse näha mitmesuguseid fantastilisi pilte, tajuda kukkumistunnet ja võpatada, tunda end hõljuvat nagu kaaluta olekus.
Uinumise aeg – kestab umbes 20 minutit. Kahes esimeses astmes hakkavad südamelöökide arv langema ja hingamine aeglustub.
See järel liigutakse kiiresti kolmandast neljandasse astmesse.
Deltauni ehk sügav uni – kestab umbes 30 minutit. Selles unes ongi võimalik unes käimine ja unes rääkimine. Pärast deltaund tuleb nn üleminekuseisund, sarnaneb aeglase une teise staadiumiga.
Edasi tuleb kiire ehk paradoksaalne uni. See on lainesageduselt sarnane ärkvelolekuga, tegelikult oled sügavas unes. Silmamunad liiguvad kiiresti. Sellest tuleb ka teine nimetus REM-uni (ingl rapid eye movement – kiire silmaliikumine).
Südame löögisagedus ja hingamisrütm on korrapäratud, võib täheldada näolihaste, käte ja jalgade tõmblemist. Selles faasis nähtakse 80% ajast unenägusid.
Ka pimedatel on samad unestaadiumid . Nende unenäod on seotud kuulmisega.
Aeglane uni ja kiire uni vahelduvad. Koos moodustavad nad 90-100 minutilise tsükli, öö jooksul on umbes 4-5 tsüklit. Kõige olulisemad on delta- ja kiire uni. Deltaune puudumisel võib inimene tunda väsimust. Järelikult deltaune ajal puhkab keha väsimusest ning taastab organismi füüsilist seisundit. Lisaks talletab aju deltaune ajal infot, mida saadi vahetult enne magamajäämist.
Kiire une puudujääk võib põhjustada psüühikahäireid, hallutsinatsioone, käitumise muutuseid. Vaimne aktiivsus ja emotsionaalne stress suurendavad vajadust kiire une järele. REM- unel on tähtis roll keskendumisvõime taastamisel. Täiskasvanud inimese öisest unest kuulub harilikult 25-30% deltaunele ja 15-25% kiirele unele.

Unehäired

Unehäire on terviserike, mille tõttu ei suuda inimene hästi magada ja välja puhata . Unehäired võivad olla märk potentsiaalsest või juba olemasolevast haigusest.
Unetus ehk insomnia – selle korral on inimestel raskusi magamajäämisel, sageli ärgatakse keset ööd ega suudeta kuidagi taas uinuda, võidakse ka ärgata hommikuti väga vara. Tavaliselt magavad nad siiski mõne tunni, ehkki nad seda ei teadvusta. Une esimeste järkudega piirdumise tõttu ei jõuta välja sügava uneni ja seetõttu pannakse tähele väliseid ärritajaid. Selle tulemusena tundub inimesele, et ta on kogu aeg ärkvel. Sagedamini esineb insomniat naistel ja vanematel inimestel. Põhjustajaks võib olla ka stress. Tagajärjeks võib ilmneda ärevust, mäluhäireid ja ka vägivaldsust.
Narkolepsia ehk kontrollimatu lühiajaline unevajadus . See kutsub esile päeva jooksul korduvaid 10-15 minutilisi teadvusekaotusi. Inimest haarab sügav uni, millest äratada on teda raske. Hoo möödudes teadvus taastub . Narkolepsia all kannatavatel on ka teistsugune une tsükkel. Neil tekib kohe REM-uni. Enamasti on tegu päriliku häirega.
Uneapnoe . On une ajal tekkiv hingamiskatkestus. Hommikuks on inimesed enamasti kurnatud . Sageli on ka masendus , keskendumis raskused ja peavalud. Eelkõige esineb seda vanematel ülekaalulistel meestel ja naistel.
Unesränne ehk somnambulism (rahvakeeles kuutõbi). Selle puhul kombineeruvad uni ja ärkvelolek. Unesrändaja on võimeline rääkima, kõndima ja isegi rääkima, kuid ise need inimesed ei mäleta midagi. Varem arvati, et uneskäijad nii-öelda esitavad oma unenägusid, aga see pole tõsi, kuna see avaldub kõige sagedamini deltaune ajal, kus unenägusid nähtakse harva. Osadel inimestel avaldub unesränne lihtsalt voodisse istukile tõusmise näol, teistel aga ringi kõndimise ja isegi kodust lahkumise nöol. Sagedamini on unesränne lastel, suuremaks saades see kaob.

Unenäod

Enamasti esinevad unenäod kiire une ajal. Enamasti näevad kõik unenägusid. Väikeste laste (2-5 aastaste) unenäod on lühikesed ja koosnevad omavahel seostamata kujunditest. Aega-mööda hakatakse kogema ka emotsioone. 9. ja 15. eluaasta vahel kujunevad unenäod juba enam-vähem samasugusteks nagu täiskasvanud inimesel. Umbes 60-70% unenägudest on pildilised ehk visuaalsed, kuulmise ja kompimise ja haistmisega seostuvad harva. Enamasti on unenäod värvilised.
Unenägusid kui nähtust on läbi aegade üritatud seletada, neile on omistatud mitmesuguseid tähendusi. Psühholoogias on neile juhtinud tähelepanu Sigmund Freud oma teoses “Unenägude tõlgendus”. Tema meelest on “unenäod kuninglikuks teeks mõistuse teadvustamata aktiivsuse juurde”. Freud eristas unenägudes manifestset ja latentset sisu.
Manifestne sisu. On seotud päeva sündmustega, eelkõige just esimestes ööunenägudes. Samuti võivad mõjutada ka vahetud kogemused. Näiteks need, kellele pritsiti magamise ajal näole vett, nägid unes midagi veega seotud – koske vms.
Unenäo manifestse sisu taga peitub latentne sisu, kus tulevad ilmsiks inimese alateadlikud soovid ja vajadused. Kuna need otseselt ei saa väljenduda, siis väljenduvad nad sümboolselt.
Tegelikult puudub ammendav vastus, miks inimesed öösel unenägusid näevad. Osa uurijatest arvavad, et aju töötleb ümber saadud informatsiooni. Teised aga, et aju saaks puhastuda tarbetutest seostest. Mõlemad teooriad viitavad sellele, et see valmistab meid ette ärkvelolekuks.
Kasutatud kirjandus:

• Õpik
  
• http://www.unekliinik.ee/