Uni ja puhkus - essee (1)

Tänapäeva tempoka elu juures on kohustusi rohkem, kui aega neid täita. Näpistades vajalikku aega unest ja puhkusest, tundub olevat ainus lahendus. Kuidas muidu jõuda teha piisavalt tööd, elada igapäevaelu ning seejuures veidi elust rõõmu tunda ja näiteks lubada endale üks teatriskäik või võtta päevakorda mõni huvitav hobi ? Loomulikult tundub seitse-kaheksa tundi magusat und äärmiselt ahvatlev, aga kas sellise kiireloomulise elu juures on meil piisavalt aega, et seda endale lubada? Kas me üldse tohime riskida täisväärtuslikust unest loobumisega?
Uni on organismi füsioloogiline seisund, mille aluseks on ajukoore ja selle alustele struktuuridele levinud üldine pidurdus. Und iseloomustab toimiva teadvuse puudumine, kuid see ei ole tegevusetu seisund. Uurimused on näidanud, et uni on aeg, mil aju töötab täie võimsusega ja võtab vastu elektroneurootilisi ja hormoonvõnkeid. Magades keha ja vaim justkui valmistuks ette taas järgnevaks päevaks. Uni on seejuures tähtis kõigile – nii lastele kui ka täiskasvanutele.
Inimene ei suuda rakendada oma häid omadusi täisväärtuslikult, kui ta ei ole piisavalt puhanud. Hästi puhanud inimese tööjõudlus on suurem ja suhtlemine teistega lihtsam.
Korraliku öise puhkuse muudab oluliseks see, et magades taastuvad närvirakud, lihaste ja meeleelundkonna töövõime, talletub informatsioon ent kõik ebavajalik kustutatakse ja ühtlasi toodetakse kasvuhormooni. Arvamine, et olles nädala sees vähe magada saanud, magatakse nädalavahetusega see aeg tasa, on vale. Unepuudusest taastuda on üsna raske ja paar päeva kauemat magamist ei korva neid öösid, mil unest on jäänud väheks.
Uni koosneb väga erinevatest etappidest, mis öö jooksul korduvad. Uneaja saab jagada mitte-REM uneks ja REM uneks (REM – rapid eye movement ehk kiire silmaliikumine).
Mitte-REM uni koosneb kolmest faasist, mil puhkab keha:

faas: kerge uni, kestab u 5 minutit, silmade liikumine aeglustub, lihased lõdvestuvad ja üles ärkamine ei valmista raskusi, seejuures tundub nagu ei oleks veel magama jäänudki, võib esineda spontaanset jäsemete liikumist või ehmatust, kuna magamajäämismomendil võib tunduda, nagu hakkaks kukkuma;

faas: kestab 10-25 minutit, silmade liikumine lõpeb, südametöö aeglustub ja kehatemperatuur alaneb;

faas: sügav uni, küllaltki raske ärgata ja ärgates võtab ümbrusega kohanemine aega, ajulained on väga aeglased, verevool on suunatud lihastesse, et taastada füüsilist energiat, selles etapis võib esineda unes kõndimist või teisi sarnaseid seisundeid.
REM uni ehk unenägude uni, mil puhkab vaim:

faas: pärast 70-90 minutit magamist laskub inimene sellisesse unefaasi, mil nähakse unenägusid, ajutegevus on aktiivne, silmad liiguvad kiiresti ent ülejäänud keha on halvatuna paigal, hingamine on nõrk ja ebakorrapärane, vererõhk tõuseb. REM und kogevad ka kõik ülejäänud imetajad ja linnud, mistõttu võib järeldada, et ka nemad näevad unenägusid!
Kui ärgata ja seejärel olukorraga kohaneda on väga raske, tundes suurt uimasust ja mõru meelt , on ärkamine sattunud kõige sügavama une faasile . Võib järeldada, et parim aeg ärkamiseks oleks esimene faas. Kahjuks on raske ette ennustada, millisesse faasi ärkamiseaeg jääb.
Erinevates eluetappides on unevajadus varieeruv . Imikud magavad umbes 16-18 tundi, noorukid 8-10 tundi, täiskasvanud 7-8 tundi (lapseootel naised tavaliselt kauem) ja kuna vananedes unevajadus väheneb, magavad nemad 6 või vähem tundi. Küllaltki irooniline – just siis, kui pidev töö, pere kasvatamine ja kõik need kohustused, mis varasemas elus röövisid nii palju aega, on otsas, ei kasuta eakad inimesed üle jäänud aega sugugi magamiseks. Just siis, kui neil on see võimalus! Selle asemel, et varahommikul õndsalt magada, millest nooremad inimesed alati unistavad , koovad nemad sokke või pesevad pesu. Kummaline, kas pole?
Unekestust võivad mõjutada ka sellised tegurid nagu pärilikkus ( hilinenud või varajase unesündroom), sugu ( insomnia leitakse sagedamini naistel), välisfaktorid (valgus, müra, temperatuur), sotsiaalsed faktorid (öövahetusega töö), erinevad unehäired (insomnia, uneapnoe, nn rahutute jalgade sündroom jne) või koguni psüühikahäired (ärevushäire, dementsus , ajukahjustused jm). Und mõjutavad ka perioodilised muutused organismis ehk ööpäevaringsed rütmid. Need rütmid määrab ajus nn bioloogiline kell, mis näitab, kas ollakse hommikuti (lõokesetüüpi) või õhtuti (öökullitüüpi) virged. Bioloogilist kella mõjutavad aastaaja ja ööpäeva valgus ja pimedus. Kui valgust pole näha, siis enamikul inimestel omandab kell 25-tunnise rütmi. Pole siis sugugi imekspandav, et sellises asukohas nagu Eestis, kus valget aega on vähe ja kliima kah kaasa ei aita, on inimestel pidev väsimus ja kurnatus kallal!
Kui aga mistahes eluperioodis jääb uneajast tugevalt puudu, võib see endaga kaasa tuua erinevaid probleeme. Magamatuse tagajärgedeks on vaimse võimekuse vähenemine, mälu halvenemine, immuunsüsteemi nõrgenemine, ärrituvuse suurenemine või stress, motivatsioonipuudus , motoorse reaktsiooniaja pikenemine, halvenenud võime sooritada täpseid ja koordineeritud liigutusi, kehatemperatuuri alanemine. Magamata inimesel on raske keskenduda, ta võib tunda pidevat külmatunnet ja jääb kergesti haigeks . Eriti suur risk on haigestuda näiteks ernevatesse südamehaigustesse, seejuures külmetused ja viirused on eriti tavalised . Uimasuse tõttu on raske äkilistes olukordades reageerida, mis võib muutuda eluohtlikuks näiteks autoroolis. Lisaks sellele võib tuju olla pidevalt kehv, käitumine närviline ja suhtlemine ebameeldiv. Magamata inimene võib kaalus juurde võtta! Kestva unepuuduse korral võivad tekkida lausa kuulmis - ja nägemishallutsinatsioonid. Selgub , et magamatuses ei ole midagi meeldivat ja elukvaliteet langeb tugevalt. Magamatus võib tõepoolest muutuda lausa eluohtlikuks, mistõttu tuleks enne hoolikalt järele mõelda, kas tasub ikka uneaega millelegi muule ohverdada. Leian, et miski ei saa olla niivõrd tähtis.
Unepuudusele võib võib vihjata see, et ärkamisel ollakse äratuskellast sõltuv, seejuures armastatakse ärkamisaega pidevalt edasi lükata. Kindlasti on raske hommikul voodist üles saada ja pärastlõunal tuntakse end uniselt. Soojas ruumis kipub uni peale tulema, näiteks kooliloengutes või töökoosolekutel. Samuti tahaks kangesti pärast suuremat söömaaega magada või lihtsalt päevauinakut teha. Unepuudusele võib vihjata ka see, et teleri ees jäädakse kergesti magama või voodisse minnes ei lähe uinumisele rohkem kui viis minutit. See kõik võib tunduda tühine, kuid need olukorrad võivad tegelikult vihjata sellele, et keha ja vaim on tõeliselt kurnatud ja vajab kiiremas korras puhkust! Kunagi ei tohiks märkamata jätta kehapoolseid vihjeid, et midagi on valesti või millestki on puudu.
Mõnikord juhtub, et isegi siis, kui magamiseks on jagunud ja pühendatud aega, ei taha uni peale tulla ja on raske magama jääda. Isegi siis, kui tunda suurt väsimust, ei pruugi magamajäämine õnnestuda. Normaalset und võib häirida hiline õhtusöök, spordikoormus hilisel kellaajal, ergutavate toitainete tarbimine, kangete jookide joomine, tugevate emotsioonidega filmi- või telesaateelamused, ärritavad tülid ja sõnelused, samuti pikemaajalisem närvipinge. Kui magamajäämisega esineb probleeme, tuleks enne mõelda, mis on selle põhjuseks ja püüda olukord kuidagiviisi lahendada. Näiteks tuleks vältida tülitsemist ja probleemide arutamist hilistel kellaaegadel. On ju olemas ütlus, et voodisse ei tohiks vihasena minna. Seega minuarvates oleks parem pigem võtta aega sõnelused lahendada ja rahuneda, kui minna ärritununa voodisse – parem vähem und, kui üldse mitte magada. Ükski probleem ei vääri magamata jätmist. Pealegi on pärast korralikku puhkust mõistus selgem ja mured ei tundugi enam ühtäkki nii suured.
Une tüübid ja vajadus võivad küll eluperioodide jooksul muutuda, kuid sellegi poolest ei suuda inimesed ilma magamise ja puhkuseta elus toime tulla. Võib öelda, et uni on inimese tervisele ja heaolule äärmiselt vajalik, see on inimese üks põhivajadustest. Magamisele peaks pühendama vähemalt 7,5 tundi ööst. Eksin ise ka vahel selle vastu, küllap seetõttu, et kipun võtma endale suures koguses kohustusi ja endale märkamatagi on taaskord magamisele jäänud vähem aega, kui oleks võinud jääda. Sellegi pooles olen rohkemgi kui veendunud, et uni tuleb seada endale prioriteediks, et tunda end paremini ja olla terve. Täisväärtuslikust unest loobumisega ei tohi riskida. Isegi sellise tempoka elu juures, mida me tänapäeval elame.