Tervisemõjur-UNI (0)

Microsoft Word - Tervise mõjur-UNI.docx



Tartu Ülikool  Sotsiaal- ja haridusteaduskond  Haridusteaduste Instituut  Klassiõpetaja õppekava   
 
 
 
   
     
 
  Tervisemõjur - uni  Referaat     
 
 
 
 
 
  Kadi Bruus     
 
 
 
  Tartu  2019   


Sissejuhatus   
Igal inimesel on füsioloogilised baasvajadused. Nende hulka kuulub ka unevajadus. Une 
pikkus ja kvaliteet mõjutavad oluliselt nii vaimset ja füüsilist tervist kui ka kognitiivset 
arengut. Aju ja keha vajab und selleks, et kasvada, paraneda ja taasutuda. Nii täiskasvanutel 
kui kooliealistel lastel on ebapiisav uni seotud meeleolu ja emotsioonide regulatsiooni 
raskustega. Kui laps on saanud liiga vähe magada, vähenevad meelejätmis- ja 
keskendumisvõime ning suureneb ärrituvus. Uni ja unerutiinid on olulised nii lapsevanemate 
kui laste jaoks, sest kui laps on välja maganud, tunneb ta end paremini, tal on kergem uusi  asju õppida ja ümbritevaga kohaneda (Hansson & Oscarsson, 2005). Keha isereguleeriv 
süsteem, mis aitab kehal piisavalt liikuda ja õigesti süüa, on oluline tegur inimese üldise 
tervise seiskohast. Ebapiisav uni või loomulikke vajadusi eiravad uinakute pikkused võivad 
vähendada iseregulatsiooni võimet (Hagger, 2010). 
  Uni   
Magades on inimene seisundis, mis tal puudub teadlik ühendus eksisteerimisega. Une ajal 
orgamism puhkab ja taastub, pulss aeglustub ning vererõhk langeb. Ainult aju teeb tööd, see 
töötleb päevasündmuseid ja taastab oma energiavarusid. Aju sorteerib ja liigitab ärkveloleku 
ajal läbielatud sündmuseid ja õpitud uusi teadmisi ning suunab info lühimälust pikaajalisse 
mällu. (Uni ja unehäired). 
Uni on psühho-füüsiline nähtus: Une ajal on meie rakud pidurdusseisundis ning saavad 
päevasest koormusest puhata. 
Ka elundid töötavad uneajal väiksema pingega - lihased lõdvestuvad, ainevahetus ja näärmete 
töö aeglustub (Tlu õppematerjal). 
  Unestaadiumid    Kuna aju elektriline aktiivsus muutub une ajal pidevalt, on unetsükkel jagatud viieks 
staadiumiks. Esimesed neli staadiumit moodustab NREM-uni ning viimase täidab REM-uni, 
kusjuures REM-une osakaal kasvab öö edenedes. Iga osa unest on organismi 
funktsioneerimise seisukohalt vajalik ning evolutsiooniliselt väga täpselt välja kujunenud 
(Walker, 2017). Ajuaktiivsust, lihasaktiivsust ja silmaliigutusi jälgides ja registreerides 
eristatakse viite erinevat staadiumit:   
 


1. Staadium – alfa lained hakkavad kaduma, asenduma kiirete ebaregulaarsete teetalainetega. 
Ärkvelolek läheb üle uinumiseks. Südametöö ja hingamine aeglustuvad, lihased lõdvestuvad. 
Võivad esineda kukkumise tunne ning ka nägmis- ja kuulmishallutsinatsioonid. Kerge uni, 
kestusega kuni 2 minutit. 
 
2. Staadium – domineerivad teeta-lained. Iseloomulikud on “unesplindid” (1-2 sek, kiired 
rütmilised elektrilise aktiivsuse puhangud) ja K-kompleksid (hetkeline aktiivuse 
vähenemine). Lihastoonus väga madal. Võimalik unesrääkimine. Südame töö ja hingamine 
aeglustuvad. Silmalaud on suletud, silmad võivad aeglaselt liikuda. 45-55%. Kestab ~20 min.   
3. Staadium – üleminek deltaune staadiumisse. Inimene vajub veelgi sügavamale unne, 
ilmuvad kõrge amplituudiga ja madala sagedusega delta lained. See aste hõlmab 3-8% kogu 
uneajast. 
 
4. Staadium - sügav uni ehk deltauni. Silmamunad püsivad paigal. On sügavaim uni ja sel 
ajal on magajat kõige raskem üles ajada. See aste hõlmab 10-15% kogu uneajast. Sel ajal on 
võimalik ka unes käimine ja unes rääkimine. 
 
5. Staadium - REM uni "aktiivne uni". Kiire ehk paradoksaalne uni. Unenägude nägemise 
staadium. Seda nimetatakse ka REM-uneks kuna sel ajal liiguvad silmamunad kiiresti (Tln 
õppematerjalid). 
  Unevajadus   
Une vajadus on väga individuaalne. Inimese unevajadus sõltub erinevatest teguritest – 
päevasest füüsilisest ja vaimsest koormusest, individuaalsest unevajadusest ning vanusest. 
Une vajadust hinnates tuleks arvesse võtta isiklikku eluperioodi ja hetkeolukorda. Soovitatav  uneaja pikkus täiskasvanule on umbes 7-8 tundi ööpäevas. Vanemas eas võib ööune pikkus 
väheneda, aga on hea meeles pidada, et päeval magamine vähendab öist uneaega. Peamine on 
see, et inimene tunneks ärgates, et ta on välja puhanud ja reibas. Individuaalsed erinevused on 
väga suured (Uni ja unehäired).  
 
 
 
 


Vanus  Unevajadus  0–3 kuud  14–17 tundi  4–11 kuud  12–15 tundi  1–2 aastat  11–14 tundi  3–5 aastat  10–13 tundi  6–13 aastat  9–11 tundi  14–17 aastat  8–10 tundi  18–64 aastat  7–9 tundi  65 aastat ja vanem  7–8 tundi   
 
Kuuendast kuni kaheteistkümnenda eluaastani peaksid lapsed magama tavaliselt üheksa kuni 
üksteist tundi ööpäevas. Päevased uinakud ja unisus pole enam tavalised, vähemasti mitte 
enne puberteedi lähenemist. Mida vanemaks lapsed saavad seda suurem erinevus tekib 
uneaegades koolinädala ja nädalavahetuse (ja vaheaegade) vahel. Vanemad lapsed kalduvad 
vabadel päevadel hiljem voodisse minema ja hiljem ärkama. Teismeliseeas kasvab erinevus 
koolipäevade ja vabade päevade vahel veelgi. See võib aga viia probleemideni 
ööpäevarütmis. Hiline magamaminek reede- ja laupäevaõhtuti ning kaua magamine laupäeva 
ja pühapäeva hommikul võib muuta raskeks uinumise pühapäeva õhtul. See omakorda teeb 
raskeks tõusmise esmaspäeva hommikul (Hansson & Oscarsson, 2005).  
  Une tähtsus    Unel on väga suur tähtsus nii meie füüsilises kui vaimses elus. Une läbi uueneb meie 
kehaline ja vaimne jõud, uni on meile värskendava toimega, annab meile jõudu endise 
energiaga taas tööle asuda. Inimene kannatab palju kauem toidu puudust kui une puudust. 
Uni aitab kehal päevapingetest kosuda ning parandab meie keskendumisvõimet ja 
tööviljakust. Keskmise eluea jooksul veedab inimene magades ligi 200 000 tundi.  
Uurimused on näidanud, et uni on aeg, mil aju töötab täie võimsusega ja võtab vastu 
elektroneuroloogilisi ja hormoonvõnkeid. Neil protsessidel on oluline toime 
tervisele/heaolule immuunsüsteemi ja kasvu jaoks. Ajurakke suudab uuendada ainult uni. 
Uuemad uurimused tõestavad, et vähesel magamisel võivad olla tõsised tagajärjed. Meie keha 


on peenelt tasakaalustatud süsteem, mille tõrgeteta funktsioneerimine sõltub sellest, kas 
saame piisavalt magada või ei. Hästimaganud inimene on hommikul värske, ta näeb reibas 
välja, tema töö on päeval tootlikum, tema suhtlemine teistega vabam ja ta ise on heas 
meeleolus.  
Ôigesti jaotatud töö, liikumise ja puhkuse vaheldumine mõjuvad hästi tervisele ja ka inimese 
välimusele. Ûlepingutused ja kurnatus seevastu muudavad meid vanemaks ja hakkavad 
koormama immuunsüsteemi (Tlu õppematerjalid). 
Ebapiisava ööune tagajärjel jääb inimene unedeprivatsiooni ehk kroonilisesse unepuudusesse. 
See võib ilmneda, kui ööuni on jäänud liiga lühikeseks, ei ole õigesti reguleerunud (öö ja  päeva une vahekord) või on kehva kvaliteediga. Sotsiaalne surve olla pidevas infovoos, 
vähene enesekontroll nutiseadmete kasutamise ajalise piiri seadmisel, kooli kohustused ja 
kunstlik valgus võivad põhjustada hilist magamaminekut. 
Võrreldes unepuuduse all kannatavate lastega on väljapuhanud laste enesetunne parem, neil 
on lihtsam uusi asju õppida ja nad saavad kaaslastega paremini läbi (Hansson & Oscarsson, 
2005). 
On väga tavaline, et teismelised püsivad hilisõhtul virged ning tahavad hommikul kauem 
magada. Tulemuseks on süstemaatiline igaöine paaritunnine unevõlg. Selleks et oma õige 
unevajadus (9–9,5 tundi) täis magada, peaks nooruk, kes ärkab enne seitset, uinuma hiljemalt 
kell kümme. 
Pideva unevõla tõttu kujunevad koolilastel välja meeleolu- ja käitumishäired, hüperaktiivsus, 
jonni ajamine ja tujukus. Noorukieas lisandub kergelt ärrituvusele ning kurbus- ja 
pingetundele ka päevane unisus ja riskikäitumine, milleks võib olla alkoholi tarvitamine, 
autoga kihutamine või muu ohtlik tegevus. Ka kofeiini sisaldavate ning ergutavate rohtude ja 
jookide tarbimine võib uinumist ja une kvaliteeti häirida. 
Tulemused koolis halvenevad, langeb tähelepanu- ja keskendumisvõime, kannatab mälu ja 
reaktsioonikiirus, väheneb loomingulisus, tekivad või süvenevad konfliktid vanematega. 
Esineda võivad unehäired: uneskõndimine, uneterror, hammaste krigistamine, öised  hirmusööstud, norskamine, hingamishäired ja insomnia, mis omakorda vähendavad vajalikku 
uneaega veelgi ning unenappusest tingitud sümptomid süvenevad. Tekib krooniline väsimus, 
käega löömise tunne, loidus, soov sagedasti midagi magusat või soolast näksida ning 
ülekaalulisus (Pindmaa, 2011). 
 
 
 
 


Teema käsitlemisest koolis   
Kuna kvaliteetne ja piisava pikkusega uni on inimese igapäeva elus väga olulisel kohal, 
tuleks juba algkoolilapsi sellel teemal ka teadlikult harida. Selleks sobib väga hästi 
inimeseõpetuse ja loodusõpetuse tunnid. Lastele tuleb selgitada une olulisust ja seda mis võib 
juhtuda, kui inimesele on tekkinud unevõlg. Lastele tuleb õpetada ka tervislikke unerutiine, 
mis sobiksid nende vanusega. Samuti on vajalik õpetada erinevaid uinumise ja  hea une 
nippe.  
Uuringutega on selgitatud, et keskmises koolieas on lapsed eriti vastuvõtlikud vanemate ja  esmatasandi tervishoiutöötaja nõustamisele ja selgitustööle, kuidas õigesti magada ning 
mittepiisavast unest tingitud unehäireid ennetada (Pindmaa, 2011). 
  Probleemid koolilaste unega   
Mae Pindmaa viitab, et une häirumise ohumärgiks on kooliealise lapse päevased uinakud ja 
püsivad unisuse kaebused või unisusest põhjustatud käitumine, mida märkavad vanemad või 
õpetajad. Need nähud viitavad koolilapse une hulga ja/või kvaliteedi langusele ning (harvem 
esineva) päevase liigunisuse esmasele häirele. Selliseid kaebusi ei tohi jätta tähelepanuta ning 
neid tuleb hinnata hoolikalt ka esmaarstiabi tasandil. 
Tekkinud häirete sasipuntrast aitab väljapääsu leida nõu pidamine pere- ja unearstiga ning 
õige unehügieeni kehtestamine. 
Kuna teismelised kannatavad krooniliselt unepuuduse all, toimetavad nad hea osa päevast 
justkui hämarolekus, võitlevad unisusega, mis on võrreldav narkolepsias isikute omaga. 
Krooniline unepuudus on selles earühmas tõsine probleem, ka kõrge saavutusvajadusega 
noorukitel, kes on hõivatud paljude kooliväliste tegevustega. Krooniline unevõlg võib viia 
tõsiste tagajärgedeni, sh mõjub meeleolule, erksusele ja reaktsiooni kiirusele, tähelepanule, 
mälule, käitumise kontrollile ja motivatsioonile (Pindmaa, 2011).   
 
 
 
 
 
 
 


Kasutatud allikad 
 
Eesti Hotelli-ja Turismikõrgkooli reisikorralduse, hotellimajanduse ja toitlustusteenuste 
korralduse õppekavade aine "Töötervishoid ja tööohutus" täiendav õppematerjal. 
Külastatud aadressil: https://www.tlu.ee/opmat/ka/Taastvahendid_II/index.html  Hagger, M. S. (2010). Sleep, self-regulation, self-control and health. Stress Health, 26: 181– 
185.   Hansson, J. & Oscarsson, C. (2005) Õnnelikud lapsed. Tallinn: Varrak  Pindmaa, M. (2011). Uni on sama tähtis nagu toit. Eesti Ekspress. Külastatud aadressil: 
https://ekspress.delfi.ee/kuum/uni-on-sama-tahtis-nagu-toit?id=56464192  Uni ja unehäired. ETNIMU projekti aju tervist edendava kursuse 9. Osa. Külastatud 
aadressil: http://www.muistiasiantuntijat.fi/media-files/EE_9_Uni.pdf  Walker, M. (2017). Why We Sleep: The New Science of Sleep and Dreams. Inglismaa: Allen 
Lane.