Töötus (1)

Töötus.
Autorid: Triinu Habakuk , Kai Õunapuu
Madis Mustasaar, Sven Meltsas.
Mõiste töötus tähendab ühelt poolt tööpuudust kui sotsiaalset nähtust, teisalt aga tööeas töövõimeliste ja tööd teha tahtvate isikute töötaolekut.
Töötus e tööpuudus esineb ühiskonnas siis, kui inimesed, kes soovivad ja suudavad olemasoleva palgataseme juures tööd teha, ei ole võimelised leidma sobivat tööd.
Tööjõu-uuringuga kogutakse andmeid Eestis alaliselt elavatelt tööealistelt isikutelt, s.o 15–74-aastastelt elanikelt. Juhusliku valiku teel valitakse 2000. aasta rahva ja eluruumide loenduse aadressbaasist leibkonnad, mille tööealisi liikmeid küsitletakse. Leibkond on põhiliselt ühel aadressil elavate isikute rühm, kes kasutab ühiseid raha- ja/või toiduressursse. Igas kvartalis on uuringusse kaasatud umbes 2200 leibkonda.
Töötuks ( unemployed ) loetakse isik, kelle puhul on üheaegselt täidetud kolm tingimust:
• on ilma tööta (ei tööta hetkel mitte kusagil ega puudu ajutiselt töölt);
• on töö leidmisel valmis kohe (2 nädala jooksul) tööd alustama;
• otsib aktiivselt tööd.
Tööpuudse põhjused:
Eesti tööturu järjest suurenev probleem on heitunud inimeste hulk. Tegemist on inimestega, kes on reeglina pikaajalised töötud ning kes sooviksid küll töötada ja oleksid selleks võimelised, kuid kes on tööotsingutest loobunud . Ka on viimasel ajal langenud rahvastiku majanduslik aktiivsus tervikuna , s.t. järjest suureneb majanduslikult mitteaktiivse elanikkonna hulk, kuhu kuuluvad pensioniealised inimesed, haiged ja invaliidid , isikud, kes on õppimas või seotud täiendõppega, heitunud ja muudel põhjustel mitteaktiivsed inimesed. Üheks oluliseks mitteaktiivsuse suurenemise põhjuseks on kahtlemata elanikkonna demograafiline vananemine , s.t. pensioniealise elanikkonna suurenemine. Teiseks oluliseks põhjuseks on õpingud, mille kestus on oluliselt kasvanud ning mille tõttu on noored pikemat aega tööturult eemal. Samuti on oluliselt tõusnud tervise tõttu aktiivsest elanikkonnast väljajääjate hulk.
Ka on tööturu seisukohast tõsine probleem Eesti elanikkonna hajaasustus ja väike mobiilsus . Paljudel on võimatu aktsepteerida mõtet, et vähemalt paarikümne kilomeetri kaugusel tööl käimine saab normiks. Praegusel hetkel raskendavad seda ühistranspordi vaikne hääbumine ning töölkäimiseks tehtavad ebanormaalselt suured transpordikulutused võrreldes töötasuga. Nii juhtubki, et mõttekam on jääda koju, sest tööl käimine ei tasu ennast ära. See aga tähendab omakorda, et kvalifikatsioon ei täiene ning pole ka lootust suuremapalgalist kohta saada. Nende probleemide lahendamisel on oluline roll kohalikel omavalitsustel: Eestimaal on kohalikke omavalitsusi, kes on tõsiselt tegelnud kodu ja töö vahelise transpordi organiseerimisega ning see on lõpuks töötavate inimeste maksude laekumise näol end vallale ka ära tasunud. Üheks tulevikuväljavaateks on ka nn. distantstöö, tänu infotehnoloogia kiirele arengule pole Eestis juba täna paljude jaoks tähtis füüsiline asukoht, tööd saab teha kõikjal.
Lisaks eelpool välja toodud pikaajalistele töötutele on tööturu olulisteks riskigruppideks veel ka puuetega inimesed ning noored. Veel mõni aasta tagasi ei olnud noorte töötus Eesti jaoks probleem, sest paljud ettevõtted vahetasid uute nõudmiste tõttu vana kaadrit välja ja uued ettevõtted palkasid valdavalt noori inimesi. Viimaste aastatega on aga noorte töötus kasvanud üldisest töötusest oluliselt kiiremini. Ettevõtted ei ole huvitatud kogemusteta tööjõust, samas ei ole noortel võimalik kusagil praktiseerida ja kogemusi omandada.
Nii kutseõppe kui ümberõppe planeerimine on osutunud ebaedukaks ning see on ka inimeste oskuste ja majanduslike vajaduste kokkusobimatuse üks põhjuseid. Muudatused majanduses on olnud nii kiired ja erisuunalised, et pikaajaline planeerimine on osutunud võimatuks ning nõnda ei oska ettevõtjad veel ka täna hariduse planeerijatele öelda, missugust kaadrit nad vajaksid näiteks kolme või viie aasta pärast. Üsna selgelt on aga töötus suurem madalama haridustasemega inimeste hulgas ja puudutab kõige valusamalt ilma erialase ettevalmistuseta inimesi.
Tööpuudusega võitlemiseks tuleb hakata suuremat tähelepanu pöörama aktiivsetele tööturumeetmetele. Hetkel kulutatakse selleks alla 0,06% sisemajanduse koguproduktist (SKP), mis pole ligilähedaseltki piisav. Tööpoliitikale tervikuna kulutatakse meil alla 0,2% SKPst samas kui Euroopa Liidu riikides kulutatakse tööhõivestrateegia elluviimiseks keskmiselt 2–3% SKPst. Eesti on oma senised lootused rajanud ainult majanduskasvule, kuid pole alust arvata, et ainuüksi oodatav majanduse aktiivsuse kasv tööhõivele otsest mõju omab. Eesti majanduse madala tootlikkuse juures tuleb majanduskasv ikkagi eelkõige tootlikkuse ja efektiivsuse kasvust, mis tööhõivet oluliselt ei mõjuta. Näiteks 1997. aastal kasvas Eesti SKP 10,6%, kuid tööpuudus vähenes samal aastal vaid 0,3% ning tööhõivemäär suurenes 0,2%. Eelpooltoodust lähtub, et majanduskasv ja tööhõive ei kulge Eestis ühes rütmis. Uusi töökohti ei teki samas tempos tehnoloogia arengust tingitud töökohtade vähenemisega ning tõenäoliselt ei suuda uued arenevad sektorid absorbeerida kogu ülejäänud tööjõudu, mistõttu langeb järjest suurem koormus sotsiaalsektorile, s.t. kasvab abist ja toetustest elatuvate inimeste hulk. See aga pole kindlasti mitte Eesti soov ega eesmärk. Seetõttu on võetud erilise vaatluse alla tööturgu reguleerivate õigusaktide täiendamine ning hakatud koostama iga-aastast tööhõive tegevuskava analoogiliselt Euroopa Liidu liikmesriikidele ja teistele kanditaatriikidele ning toetudes Euroopa Liidu poolt välja töötatud juhistele.
Töötuse liigid.
Erinevate autorite poolt liigitatakse töötust siiski väga erinevalt. Olgu näitena toodud saksa majandusprofessori Manfred Henniese poolt esitatud käsitlus. Tööpuuduse liigid võivad olla:
I.Konjunktuurne töötus e keyneslik ( Keynesi ) töötus, mis on põhjustatud tööjõu nõudluse langusest majandustsükli langusperioodidel. Võime nimetada ka alanõudmise e tsükliliseks tööpuuduseks.
II. Tehnoloogiline tööpuudus, mille all mõistetakse eelkõige protsessiinnovatsioonist põhjustatud töökohtade vähenemist, sest elavtöömahukuse vähenemise efekt on suurem kui uute töökohtade loomise efekt.
III. Palgakulude suurenemisest põhjustatud töötus, st töötasud koos lisatasudega suurenevad kiiremini kui kasvab tööviljakus. Sellisel juhul tõstavad ettevõtted toote hinda, et kompenseerida palgakasvust põhjustatud omahinna tõusu ning kasumite vähenemist, samuti püütakse suurendada tööviljakust, koondades töökohti, millede tootlus on alla keskmise taseme. Edasised nominaalpalga tõstmised sel viisil kõrgenenud arvutusliku tööviljakuse alusel viivad aga uuesti palgakulude suurenemisele. Kui aga valitsuse poolt kehtestatakse tööturu tasakaalupalgast kõrgem miinimumpalk , viib see nn. klassikalisele tööpuudusele, sest kõrgema palgaga on tööandja vajadus töötajate järgi väiksem kui enne ning samas on kõrgema palga korral tööotsijate arv kasvanud.
IV. Stagflatsioonist tingitud tööpuudus, so üheaegne töötuse ja inflatsiooni suurenemine (sageli räägitakse ka palga-hinna spiraalist), mida põhjustavad ebasoodsad pakkumisšokk ning nendest tingituna kogupakkumise AS järsk vähenemine.
V.Struktuurne töötus, mille puhul võib eristada alaliikidena:
• pakkumisstruktuurist tingitud, st pakutava tööjõu kvalifikatsioon ei vasta nõutava tööjõu kvalifikatsioonile;
• hariduspoliitikast põhjustatud töötus, mis esineb eriti akadeemiliste ametite puhul, millede ettevalmistusaeg on väga pikk (arstid, advokaadid, õpetajad ja teised), kusjuures vale hariduspoliitika tõttu koolitatakse spetsialiste, kelle järele puudub tööturul nõudlus;
• demograafiline töötus, see on teatud rahvastikugruppide või sotsiaalsete rühmade keskmisest kõrgem tööpuudus (äsja kooli lõpetanud noored, naised, pensionieelikud, muulased);
• kapitalipuudusest tingitud töötus, mis on eriti iseloomulik arengumaadele . Toodete ja teenuste kogunõudluse kasvuga ei kaasne mitte kodumaise tööhõive suurenemine, vaid suureneb sisseveetavate hüviste osakaal. Kui seejuures on probleemiks ka valuutapuudus, et osta välismaist toodangut, kasvab inflatsioon. Eriti keeruliseks muutub probleem, kui lisaks füüsilise kapitali nappusele (vähesed investeeringud ) esineb ka inimkapitali (human capital) so. Erialaste oskuste ja teadmistega spetsialistide ning oluliste tooraineressursside ( nafta , metallid) puudus. Arengumaade puhul võime nimetada ka alaarengu tööpuuduseks;
• regionaalne töötus, kus teatava piirkonna tööjõu pakkumine ja nõudlus ei olevastavuses;
VI.Loomulik ( naturaalne ) töötus, mille puhul võib eristada:
• friktsionaalne e siirdetöötus, mida iseloomustab olukord, kus majanduses toimuvate struktuurimuutuste tõttu ebapiisava kohanemisvõimega töötajad asuvad ümberõppele või vajavad täiendõpet seoses töökohtade vahetusega;
• fluktuaalne e voolav töötus, mis otseselt on seotud töösuhte lõppedes uue töökoha otsimisega (paremate palgatingimuste jm sellise otsimine);
• sesoonne töötus, mis on tingitud tööpuuduse kasvust looduslikest ning hooajalistest teguritest sõltuvatel töökohtadel põllumajanduslikud tööd, turistide teenindamine jt);
• vabatahtlik töötus e nn heidutatud töötaja efekt, kus töövõimelises eas inimesed on kaotanud lootuse leida sobivat tööd.
Vabatahtlik ja mittevabatahtlik töötus.

• Vabatahtlik töötus (voluntary unemployment ) ilmneb, kui tööotsija ei suuda leida tööd koheselt (ruttu), kuid jätkab aktiivseid tööotsinguid paremate palga- ja/või töötingimuste leidmiseks, see tähendab inimene ei ole veel leidnud sobivat töökohta.
  
• Tahtmatu e mittevabatahtlik töötus (involuntary unemployment) ilmneb, kui inimene kaotab töö, kuid on valmis ja võimeline töötama, aktsepteerides valitsevat palgataset, mis on vastavuses tema oskuste ning võimetega, kuid ometigi ei suuda tööd leida.