Toomas Nipernaadi - referaat (1)

Kuressaare Põhikool
Toomas Nipernaadi
Referaat
Koostas: Filipp-Georg Uus
Kuressaare 2011
Sisukord:

• Sissejuhatus
  
• Toomas Nipernaadi
  
• Autor
  
• Kokkuvõte
  
• Tegelased
  
• Kasutatud kirjandus
  

Sissejuhatus:
August Gailiti romaani “Toomas Nipernaadi” nimitegelane on mees, kes suviti rändab näiliselt põhjusetult mööda maad ringi. Oma rännakutel kohtab ta erinevaid inimesi ning suudab väga paljud naised endasse armuma panna. Selleks, et teistele meeldida, valetab ta end kelleks tahes: küll on ta pastor , parvepoiss, taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, madrus või keegi teine. Tundub, nagu armastaks ta kõiki naisi, keda ta kohtab, sest ta räägib seda neile kõigile ja kui mõni neist ta tunnetele ei vasta, näib mees olevat ääretult kurb. Tegelikult aga tundub mulle, et ta ei hooligi neist naistest, ta lihtsalt mängib nendega, manipuleerib , äratab lootusi ja kui ta on lõpuks saavutanud seda, mida tahab, lahkub ta igaveseks nende elust.
Toomas Nipernaadi
Toomas Nipernaadi elu tundub esmapilgul väga kirev ja kadestamisväärne. Ta on vaba kõigist kohustustest ja muredest. Tal ei ole kuhugile kiiret ja on iseenda peremees . Nipernaadi suhtub ükskõikselt ja tuimalt ümbritsevasse, mitte keegi ei saa temale lähedale ja keegi ei suuda teda mõista. Hingelt on Nipernaadi seikleja , kes ei saa mitte kuskil rahu. Iga natukese aja pärast võtab ta järgmisesse rolli täiesti uue inimesena .See, mis tema lahkumisele järgneb, meest enam ei huvita. Tähtis on vaid tema enese heaolu. Toomas Nipernaadi elab ilma mineviku ja tulevikuta. Ilma igasuguse probleemita kehastub ta hetkega kellekski teiseks. Iga uue inimesega on ta erinevas rollis. See tundub tema jaoks väga kerge. Toomas Nipernaadi on kui eksinud hing, kes paaniliselt otsib kohta, kuhu ta kuuluks . Leidmata aga oma kohta, rändab ta ringi mööda Eestimaad . Kuid tal on suur oskus ennast armastama panna. Igale poole, kust on Nipernaadi läbi käinud, on ta endast maha jätnud märgi, olgu selleks siis murtud süda või mahapõletatud maja. Nipernaadit võiks pidada maailmaparandajaks, kui uskuda , et ta kõiki oma käike planeerib ja teeb seda oma südameheadusest mitte puhtast uudishimust.Tegelikkuses on tema heategude tagamaad sootuks teistsugused.
August Gailit on jätnud Nipernaadi karakteri väga lahtiseks, et kõik inimesed võiksid suuremal või vähemal määral tegelases ära tunda iseenda.
Alati ei tee Nipernaadi oma käitumisega kahju ainult vaimselt vaid ka materjaalselt. Talu, kus elasid vennad Nõgikikkad, hävines Nipernaadi käe läbi. Mees tahtis rumalatele vendadele anda õppetundi. Saatis vennad läbi kavaluse talust ära, et ise hakata peremeheks. Vennad ei saanud aga linnas hakkama ja leidsid , et talupidamine on küll halb, aga siiski ainus võimalik variant ellu jääda. Pistsid taluhoone põlema, jättes Nipernaadi sisse. Hävines taluhoone, Nipernaadi riskis oma eluga. Siit tuleb väga hästi välja, et terve elu oli mehe jaoks ainult mäng ja ta ei osanud midagi väärtustada, kaasaarvatud oma elu. Jällegi võttis Nipernaadi enda otsustada, mis võiks vendadele parim variant olla. Kuid ta ei teinud seda südameheadusest vaid uudishimust. Talle meeldis inimesi kõrvalt jälgida, neid õpetada. Tavaliselt oligi ta alati õpetaja rollis. Ükskõik, kas oli vaja põlevat talu kustutada või Hansuoja peremeest härja käest päästa- tema oma käsi üldjuhul ei määrinud. Inimeste kannatused teda ei huvitanud, talle meeldis vaadata, kuidas inimesed teatud situatsioonides käituvad ja talle pakkus see nalja .
Ühest talust võttis kaasa noore neiu Kati. Fantaseeris talle ilusa jutu oma uhkest talust, kus ei puudunud ka lehmad, mida tüdruk väga armastas . Nipernaadi ei mõelnud oma elus mitte midagi ette. Ta ei sõltunud mitte millestki , kuid samas oli nagu õrn leht, mida tuul omale meelepäraselt edasi kannab. Mehel puudus kontroll oma elu üle. Kui lõpuks Katiga suvalisse tallu jõudsid, tekkisid neiul tunded hoopis sealse peremehe vastu. Nipernaadi küll ei hoolinud naisest, kuid sellegipoolest oli see talle vastumeelt. Tema oli mees, kes ei osanud kaotada. Tema pidi olema alati otsustaja , mees, kes lahkub omal soovil ja saavutab eesmärgi
Läbi teose on tunda, et Toomas Nipernaadi ei olnud õnnelik. Ta oli eksinud ja tal polnud aimugi, mida või kust ta otsib. .Ta muutis inimeste mõttemaailma, suunas ja õpetas neid. Seda kõike tegi ta mängeldes ja kergekäeliselt.
Kuid ka Nipernaadil oli süda ja ta polnud armumise eest kaiststud. Jõudes vaesesse kaluritallu, ta armus . Kõigepealt alustas ta oma vestlust nagu alati, valedega. Kuid kui ta jõudis armusaamisele, et Maret talle tõesti meeldis, oli ta mõnevõrra ausam. „ Merevesi ei uhu mitte kunagi pärleid kaldale“, ütles Nipernaadi. Neile, kellest mees hoidis, ta ei valetanud. Ei rääkinud küll täit tõtt oma päritolust, kuid samas ka ei fantaseerinud. Seda rohkem sai naine haiget, kui selgus Nipernaadi tõeline olemus.
Kui kätte oli saabunud hilissügis, tuli tema naine teda otsima . Ja Nipernaadi läks koju, kuhu ta pidanuks kuuluma. Ainult talved veetis ta kodus, tehes kirjanikutööd. Ehk oligi mees terve hingega kirjanik ja käis kevadest sügiseni rändamas, et inspiratsiooni koguda. Väga hästi iseloomustab Nipernaadit üks tema lausetest :“ilus vale maksab rohkem kui karm tõde“.
Autor
August Gailit ( 1891 –1960) oli edukas novellist, romanist ja följetonist.
Gailiti novellistikas on kaks voljakat perioodi. “Siuru”–aastatel ilmusid novellikogud “Saatana karusell”, “August Gailiti surm” ja “Rändavad Rüütlid”. 1920. aastatel jõudsid lugejateni kogud “Vastu hommikut ” ja “Ristisõitjad”
Gailiti esimese loomingujärgu novellides on mõndagi ühist Tuglase teostega. Neis on tegevuskohtadeks ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad; tegelasteks iseäralikud, haiglaste kalduvustega, müütilised või poolfantastilised olevused, keda juhivad üleloomulikud jõud ja juhtumused. Nende novellide maailm on täis õudu, kuritegusid ja tõbesid. Tegelased heitlevad ja prassivad elu agoonias ning moonduvad seeläbi elajateks, sinisteks kuraditeks või mustadeks kassideks, neid hävitavad fosfortõbi ja kollane hullumeelsus. Toetudes Spengleri Euroopa allakäigu filosoofiale, ennustab kirjanik inimkonna peatset hukkumist.
Gailiti hilisemates novellides väheneb fantastilisus ja grotesk. Ta läheneb realistlikule kirjutuslaadile, loobumata siiski täiesti oma loomingu romantilisi–sümbolistlikust põhialusest.
Kirjaniku följetoniloomingu kõrgaeg jääb 20.-tesse aastatesse. Paremik sellest on koondatud kahte kogumikku: “ Klounid ja faunid” ning “Aja grimassid”. A. Gailiti vestelooming käsitleb peamiselt kirjandus-, kunsti– ja kultuurielu probleeme. Ühes oma kuulsamas följentonis “ Sinises tualetis daam ” pilab ta Marie Underit ja Artur Adsonit ning nede läbi ilutsevat ja boheemitsevat kirjandust.
Romaaniga “Toomas Nipernaadi” tõi Gailit eesti kirjandusse uuelaadse romantilise seikleja kuju. Autorile olid seejuures eeskujuks maailmakirjandusest tuntud hulkuri romaanid .
“Toomas Nipernaadi” sai tänu huvitavatele karakteritele, stiilile ja huumorile ruttu populaarseks. See on üks neist vähestest teostest, mis kümnessekonda keelde tõlgituna on esindanud eesti kirjandust ja Euroopas.
Kirjutanud vahepeal Vabadussõjaainelise romaani “ Isade maa” ning romaani “ Karge meri”, jõuab Gailit 1942. aastal taas nipernaadiliku tegelaskujuni. Romaani “Ekke Moor ” nimitegelane võib pärast rännakuid Peer Gyntina tõdeda: just kodus peitubki õnn ja elu mõte.
Romaan “Leegitsev süda” on pühendatud elu ja kunsti suhetele. See on teos täis monoloogseid arutlusi, kunstifilosoofilisi mõtisklusi ja aforistlikke tähelepanekuid. Autor sedastab, et kunstiloomingu juured on rahva ekus ja saatuses.
Gailiti välisamml ilmunud teosed käsitlevadvaldavalt sõjapõgenike temaatikat: “Üle rahutu vee” räägid kodumaalt põgenejate teekonnast meritsi Rootsi; “Kas mäletad, mu arm?” tegelasteks on Eesti sõjapõgenikud, kes Rootsis metsatöödelolles jutustavad dekamronlikke lugusid oma armuseiklustest. Nimetatud teoste põhiideed on kantud kodumaa kaotuse traagikast.
August Gailit on eesti kirjandusloos üks omapärasemaid autoreid . Tema loomingu romantiline kujutuslaad, rikas ainevalik ja karakteriloome põhineb fantastikal, tinglikkusel ja sümboolikal.
Kokkuvõte:
Teose peategelane üritab tekkitada kõigis armastust ning äratada neid nende unest. Ainukene viga on see, et poiss ise ei saa aru: tüdrukute juurest salapäraselt lahkudes teeb ta neile haiget. Sõnumiks on see, et elus tuleb armastada kõike, ning seda ei tohi maha magada .
Tegelased:
Toomas Nipernaadi – Lihtne kirjanik, kes suviti rändas mööda kodumaad otsides inspiratsiooni.Igas kohas tutvustas ta ennast erinevalt: kord oli ta pärlipüüdja, teine kord maamõõtja, sulane või hoopis sookuivendaja. Tema lemmik tegevuseks oli luiskamine. Läbi selle Üritas Nipernaadi ka tüdrukutele kärbseid pähe ajada. Tegelikult oli ta üks suur naistemees.
Maret – Vaesekaluri tütar, kellele meeldis olla looduse keskel ning vaba. Tema isa soovis aga, et tütar abielluks korraliku töömehe Jaanus Rooga . Tüdruk armus aga hoopis Nipernaadisse ja sai tõelise hoobi, kui kuulis , et tema armastatu on juba tegelikult abielus.
Inriid Nipernaadi – Toomas Nipernaadi abikaasa, kellel oli kombeks igal sügisel käia oma meest otsimas. Inriid oli mõistlik, kui uhke linna daam.
Loki – Noor ja vaene tüdruk, kes ei tunne veel elu. Tema jaoks on kõik peale metsade võõras. Isa on küll teda hoiatanud, kuid ta ei saa sellest aru ning ikkagi hakkab suhtlema Toomas Nipernaadiga.
Tralla – Lihtne ja lihtsameelne talutüdruk , kes oli natukene peretütre peale kade.
Ello – Natukene uhke kuid samas väga piiritletud käitumisega. Ta on haritud ja tark neiu, kes abiellub kirikuhärraga.
Mall – Uhke ja ära hellitatud tüdruk, kes iga kevad ja suvi sõbrustab parvepoistega. Kuna ta on selle kandi kõige rikkam neiu, siis ta arvab, et kõik seal peatuvad parvepoisid peavad kohe tema juured minema.
Kasutatud kirjandus:
Raamat „Toomas Nipernaadi“
http://koolimaterjalid.blogspot.co m
http://et.wikipedia.org/wiki/August_Gailit