Toomas Nipernaadi (2)

Kes on Toomas Nipernaadi ?
Toomas Nipernaadi elu tundub esmapilgul väga kirev ja kadestamisväärne. Ta on vaba kõigist kohustustest ja muredest. Tal ei ole kuhugile kiiret ja on iseenda peremees. Nipernaadi suhtub ükskõikselt ja tuimalt ümbritsevasse, mitte keegi ei saa temale lähedale ja keegi ei suuda teda mõista. Hingelt on Nipernaadi seikleja , kes ei saa mitte kuskil rahu. Iga natukese aja pärast võtab ta järgmisesse rolli täiesti uue inimesena .See, mis tema lahkumisele järgneb, meest enam ei huvita. Tähtis on vaid tema enese heaolu. Toomas Nipernaadi elab ilma mineviku ja tulevikuta. Ilma igasuguse probleemita kehastub ta hetkega kellekski teiseks. Iga uue inimesega on ta erinevas rollis. See tundub tema jaoks väga kerge. Toomas Nipernaadi on kui eksinud hing, kes paaniliselt otsib kohta, kuhu ta kuuluks . Leidmata aga oma kohta, rändab ta ringi mööda Eestimaad. Kuid tal on suur oskuks ennast armastama panna. Igale poole, kust on Nipernaadi läbi käinud, on ta endast maha jätnud märgi, olgu selleks siis murtud süda või mahapõletatud maja. Nipernaadit võiks pidada maailmaparandajaks, kui uskuda , et ta kõiki oma käike planeerib ja teeb seda oma südameheadusest mitte puhtast uudishimust.Tegelikkuses on tema heategude tagamaad sootuks teistsugused.
August Gailit on jätnud Nipernaadi karakteri väga lahtiseks, et kõik inimesed võiksid suuremal või vähemal määral tegelases ära tunda iseenda. Minu jaoks ei ole Toomas Nipernaadi maailmaparandaja . Mina näen Nipernaadit mehena, kes ilma süümepiinadeta murrab noorte naiste südameid ja liiga julgelt tahab avada inimeste silmi ja nende mõttemaailma muuta.
Hea näitena võib tuua vaese karjatüdruku Tralla - naiivne ja alaväärsuskompleksides noor naine, kellel pole elus eriti vedanud. Ühtäkki koputab tema uksele mees, kellele ta meeldib. Mehele meeldib isegi see, kuidas Tralla kõõrdi vaatab. Temaga tahetakse ära põgeneda, kasvõi minna elama kuuse alla .Neiul tekivad lootused ja uskumus , et ta võib ehk tõesti kellegi poolt tahetud olla. On loomulik, et Tralla peale selliseid jutte on lootusetult armunud ja täis elurõõmu. Nipernaadi on aga järgmisel hommikul kadunud, jätnud maha murtud lootuste ja südamega Tralla. Neiu silmad avanesid ja ta näeb elu uuest küljest. Ta ei ole enam nii niivne. Aga samas ei usu ta enam ehk iial ühtegi meest ja ei lase ka kedagi head endale ligi. Trallast saab tugevam inimene, aga kas see on sellist hinda väärt? Tekib küsimus, kas Nipernaadil oli õigus teha selline otsus kellegi eest.
Samas ei saa väita,et tegemist oleks kroonilise valetajaga. Kui tal ei ole endal selget pilti, kes ta on , siis ei saa pahaks panna tema fantaseerimist. On huvitav vaadata, kuidas Nipernaand ise hetkega suudab kehastuda hoopis kellekski teiseks. Tooksin paar näidet: “Andke andeks! Tõttöelda polegi ma üldse põllumees ega oska hoida üldse atra peos . Olen nimelt rätsep, küla rätsep, keda viiakse talust tallu kui mõnda poollagund viljapeksumasinat.“ „Ah, mis korralik rätsep ma olen, see oli nähtavasti väike uhkustamine: isegi niiti ei oska ma korralikult nõela taha ajada, rääkimata siis veel pükstest ja kasukast. Olen meremees , selline lihtne kalur, kes püüab räimi endale toiduks, aga ülejäänu viib turule, et saada vähekse tubakat ja pitsi viina .“ Lihtsamad inimesed jäävad teda uskuma ja arvavad , et ta ongi täpselt see, kellena ta ennast esitleb. Targemad ja haritumad inimesed näevad aga tema valed läbi ja seepeale pole Nipernaadil tavaliselt öelda muud kui lihtsameelselt „Head aega“ ja lahkub .
Alati ei tee Nipernaadi oma käitumisega kahju ainult vaimselt vaid ka materjaalselt. Talu, kus elasid vennad Nõgikikkad, hävines Niperaani käe läbi. Mees tahtis rumalatele vendadele anda õppetundi. Saatis vennad läbi kavaluse talust ära, et ise hakata peremeheks. Vennad ei saanud aga linnas hakkama ja leidsid , et talupidamine on küll halb, aga siiski ainus võimalik variant ellu jääda. Pistsid taluhoone põlema, jättes Niperaani sisse. Hävines taluhoone, Nipernaadi riskis oma eluga. Siit tuleb väga hästi välja, et terve elu oli mehe jaoks ainult mäng ja ta ei osanud midagi väärtustada, kaasaarvatud oma elu. Jällegi võttis Niperaani enda otsustada, mis võiks vendadele parim variant olla. Kuid ta ei teinud seda südameheadusest vaid uudishimust. Talle meeldis inimesi kõrvalt jälgida, neid õpetada. Tavaliselt oligi ta alati õpetaja rollis. Ükskõik, kas oli vaja põlevat talu kustutada või Hansuoja peremeest härja käest päästa- tema oma käsi üldjuhul ei määrinud. Inimeste kannatused teda ei huvitanud, talle meeldis vaadata, kuidas inimesed teatud situatsioonides käituvad ja talle pakkus see nalja .
Ühest talust võttis kaasa noore neiu Kati. Fantaseeris talle ilusa jutu oma uhkest talust, kus ei puudunud ka lehmad, mida tüdruk väga armastas . Nipernaadi ei mõelnud oma elus mitte midagi ette. Ta ei sõltunud mitte millestki , kuid samas oli nagu õrn leht, mida tuul omale meelepäraselt edasi kannab. Mehel puudus kontroll oma elu üle. Kui lõpuks Katiga suvalisse tallu jõudsid, tekkisid neiul tunded hoopis sealse peremehe vastu. Nipernaadi küll ei hoolinud naisest, kuid sellegipoolest oli see talle vastumeelt. Tema oli mees, kes ei osanud kaotada. Tema pidi olema alati otsustaja , mees, kes lahkub omal soovil ja saavutab eesmärgi
Läbi teose on tunda, et Toomas Nipernaadi ei olnud õnnelik. Ta oli eksinud ja tal polnud aimugi, mida või kust ta otsib. .Ta muutis inimeste mõttemaailma, suunas ja õpetas neid. Seda kõike tegi ta mängeldes ja kergekäeliselt.
Kuid ka Nipernaadil oli süda ja ta polnud armumise eest kaiststud. Jõudes vaesesse kaluritallu, ta armus. Kõigepealt alustas ta oma vestlust nagu alati, valedega. Kuid kui ta jõudis armusaamisele, et Maret talle tõesti meeldis, oli ta mõnevõrra ausam. „Merevesi ei uhu mitte kunagi pärleid kaldale“, ütles Nipernaadi. Neile, kellest mees hoidis, ta ei valetanud. Ei rääkinud küll täit tõtt oma päritolust, kuid samas ka ei fantaseerinud. Seda rohkem sai naine haiget, kui selgus Nipernaadi tõeline olemus.
Kui kätte oli saabunud hilissügis, tuli tema naine teda otsima . Ja Nipernaadi läks koju, kuhu ta pidanuks kuuluma. Ainult talved veetis ta kodus, tehes kirjanikutööd. Ehk oligi mees terve hingega kirjanik ja käis kevadest sügiseni rändamas, et inspiratsiooni koguda. Mina siiski kaldun arvama, et ta polnud rahul kodus ega ka eemal. Ta otsib põhjust, mille nimel eksisteerida.
Seni, kuni ta seda pole veel leidnud, rändabki ta külast külla ja talust tallu, andes inimeste elu mõtte või purustades nende südamed. Väga hästi iseloomustab Nipernaadit üks tema lausetest :“ilus vale maksab rohkem kui karm tõde“. On aga inimesi, kes peavad aususest väga palju ja teada saades , et neile on valetatud, saavad väga haiget. Ükskõik kui pisikene vale ka ei paista, muudab see arvamust inimesest. Kui seada oma elu üles valedele, kaobki lõpuks piir reaalsuse ja fantaasia vahel.