Toomas nipernaadi (2)

Autorist
August Gailit ( 1891 –1960) oli edukas novellist, romanist ja följetonist.
Gailiti novellistikas on kaks voljakat perioodi. “Siuru”–aastatel ilmusid novellikogud “Saatana karusell”, “August Gailiti surm” ja “Rändavad Rüütlid”. 1920. aastatel jõudsid lugejateni kogud “Vastu hommikut ” ja “Ristisõitjad”
Gailiti esimese loomingujärgu novellides on mõndagi ühist Tuglase teostega. Neis on tegevuskohtadeks ebamaised saared, mered või tundmatud maakohad; tegelasteks iseäralikud, haiglaste kalduvustega, müütilised või poolfantastilised olevused, keda juhivad üleloomulikud jõud ja juhtumused. Nende novellide maailm on täis õudu, kuritegusid ja tõbesid. Tegelased heitlevad ja prassivad elu agoonias ning moonduvad seeläbi elajateks, sinisteks kuraditeks või mustadeks kassideks, neid hävitavad fosfortõbi ja kollane hullumeelsus. Toetudes Spengleri Euroopa allakäigu filosoofiale, ennustab kirjanik inimkonna peatset hukkumist.
Gailiti hilisemates novellides väheneb fantastilisus ja grotesk. Ta läheneb realistlikule kirjutuslaadile, loobumata siiski täiesti oma loomingu romantilisi–sümbolistlikust põhialusest.
Kirjaniku följetoniloomingu kõrgaeg jääb 20.-tesse aastatesse. Paremik sellest on koondatud kahte kogumikku: “ Klounid ja faunid” ning “Aja grimassid”. A. Gailiti vestelooming käsitleb peamiselt kirjandus-, kunsti– ja kultuurielu probleeme. Ühes oma kuulsamas följentonis “ Sinises tualetis daam ” pilab ta Marie Underit ja Artur Adsonit ning nede läbi ilutsevat ja boheemitsevat kirjandust.
Romaaniga “Toomas Nipernaadi ” tõi Gailit eesti kirjandusse uuelaadse romantilise seikleja kuju. Autorile olid seejuures eeskujuks maailmakirjandusest tuntud hulkuri romaanid .
“Toomas Nipernaadi” sai tänu huvitavatele karakteritele, stiilile ja huumorile ruttu populaarseks. See on üks neist vähestest teostest, mis kümnessekonda keelde tõlgituna on esindanud eesti kirjandust ja Euroopas.
Kirjutanud vahepeal Vabadussõjaainelise romaani “ Isade maa” ning romaani “ Karge meri”, jõuab Gailit 1942. aastal taas nipernaadiliku tegelaskujuni. Romaani “Ekke Moor ” nimitegelane võib pärast rännakuid Peer Gyntina tõdeda: just kodus peitubki õnn ja elu mõte.
Romaan “Leegitsev süda” on pühendatud elu ja kunsti suhetele. See on teos täis monoloogseid arutlusi, kunstifilosoofilisi mõtisklusi ja aforistlikke tähelepanekuid. Autor sedastab, et kunstiloomingu juured on rahva ekus ja saatuses.
Gailiti välisamml ilmunud teosed käsitlevadvaldavalt sõjapõgenike temaatikat : “Üle rahutu vee” räägid kodumaalt põgenejate teekonnast meritsi Rootsi; “Kas mäletad, mu arm?” tegelasteks on Eesti sõjapõgenikud, kes Rootsis metsatöödelolles jutustavad dekamronlikke lugusid oma armuseiklustest. Nimetatud teoste põhiideed on kantud kodumaa kaotuse traagikast.
August Gailit on eesti kirjandusloos üks omapärasemaid autoreid . Tema loomingu romantiline kujutuslaad, rikas ainevalik ja karakteriloome põhineb fantastikal, tinglikkusel ja sümboolikal.

Süžee
Igal kevadel läheb Toomas Nipernaadi nimeline kirjanik rändama mööda kodumaad . Tema eesmärgiks on muuta inimesi õnnelikumaks ning koguda inspiratsiooni. Oma rännakutel kohtab erinevaid kohti ja inimesi. Igas peatuspaigas esitleb ta ennast erinevalt, olles kord maamõõtja, kord sulasena, sookuivendajana või pärlipüüdjana. Nipernaadi üritab luisates äratada neidudes armastust ja panna neid elule teistmoodi vaatama.
Toomas Nipernaadisse armuvad nii rikas peretütar, kohtlane karjaplika, uhke kalurineiu ning paljud teised. Nende õnnetuseks poiss siiski kaob nende elust sama salapärasel moel, nagu ta sinna ilmus.
Kui saabub sügis, asub Nipernaadi seaduslik naine teda otsima . Olles läbi rännanud kõik abikaasa teed, leiab naine ta lõpiks ühest kaluri onnist. Sealt toimetab naine ta taas koju kindlatesse raamidesse, kus mees saaks rahus töötada.

Tegelaste ülevaade ja iseloomustus
Toomas Nipernaadi – Lihtne kirjanik, kes suviti rändas mööda kodumaad otsides inspiratsiooni.Igas kohas tutvustas ta ennast erinevalt: kord oli ta pärlipüüdja, teine kord maamõõtja, sulane või hoopis sookuivendaja. Tema lemmik tegevuseks oli luiskamine. Läbi selle Üritas Nipernaadi ka tüdrukutele kärbseid pähe ajada. Tegelikult oli ta üks suur naistemees.
Maret – Vaesekaluri tütar, kellele meeldis olla looduse keskel ning vaba. Tema isa soovis aga, et tütar abielluks korraliku töömehe Jaanus Rooga . Tüdruk armus aga hoopis Nipernaadisse ja sai tõelise hoobi, kui kuulis , et tema armastatu on juba tegelikult abielus.
Inriid Nipernaadi – Toomas Nipernaadi abikaasa, kellel oli kombeks igal sügisel käia oma meest otsimas. Inriid oli mõistlik, kui uhke linna daam.
Loki – Noor ja vaene tüdruk, kes ei tunne veel elu. Tema jaoks on kõik peale metsade võõras. Isa on küll teda hoiatanud, kuid ta ei saa sellest aru ning ikkagi hakkab suhtlema Toomas Nipernaadiga.
Tralla – Lihtne ja lihtsameelne talutüdruk , kes oli natukene peretütre peale kade.
Ello – Natukene uhke kuid samas väga piiritletud käitumisega. Ta on haritud ja tark neiu , kes abiellub kirikuhärraga.
Mall – Uhke ja ära hellitatud tüdruk, kes iga kevad ja suvi sõbrustab parvepoistega. Kuna ta on selle kandi kõige rikkam neiu, siis ta arvab , et kõik seal peatuvad parvepoisid peavad kohe tema juured minema.

Teose idee/sõnum
Teose peategelane üritab tekkitada kõigis armastust ning äratada neid nende unest. Ainukene viga on see, et poiss ise ei saa aru: tüdrukute juurest salapäraselt lahkudes teeb ta neile haiget.
Sõnumiks on see, et elus tuleb armastada kõike, ning seda ei tohi maha magada .

Arvamus teosest
Minule see teos ei meeldinud. Ma arvan, et Nipernaadi käitus tüdrukutega alatult: ta äratas neid armastuse enda vastu ja siis äkitselt kadus ning murdis neidude südamed.
Tüdrukud ise aga on enamus armastuse unustanud ja lihtsalt ühed elavad olevused, kes ei tunnista tundeid. Leidub ka selliseid neide, nagu näiteks Loki, kes ei tea, mis asi see armastud on. Nende jaoks on kõik mujal maailmas toimuv täiesti võõras ja tundmatu.