Tisleri tööga kaasnevad ohutegurid (0)

Tisleri erialatööga kaasnevad ohud ja terviserikked
Füüsikalised ohutegurit on müra , vibratsioon , töökoha sisekliima , kiirgused ja valguse puudused. Müra on heli, mis koosneb suurest hulgast erineva kõrgusega ja tugevusega lihtsatest toonidest ning avaldab häirivat või tervistkahjustavat mõju organismile. Müra tugevust mõõdetakse detsibellides. Müra päevase kokkupuutetaseme piirnorm on 85 dB(A), meetmete rakendusväärtus 80 dB(A). Kindlate masinate poolt tekitatava mürataseme saab teada müra mõõtmisel, mille teostamist organiseerib tööandja .
Müra otsene toime on kuulmiselundile – müra tagajärjel tekib kuulmislangus . Kuulmine võib hakata alanema mürarikkas töökeskkonnas juba 3...-6 aastase töötamise järel. Esialgu langeb kuulmisteravus aeglaselt ja kõrgemate sageduste osas, mistõttu töötaja esialgu ei märkagi kuulmise halvenemist. Esmased kaebused on kõrvade kohisemine ja vilin kõrvades (tinnitus), ilmneda võivad ka tasakaaluhäired.
Intensiivse ja kestva müraga töökeskkonnas võib 15…20 aasta jooksul tekkida tunduv kuulmislangus. Kui vaegkuulmine on juba tekkinud, siis on see püsiv ja pöördumatu.
Müra kaudne toime avaldab mõju eeskätt inimese närvisüsteemile ja selle kaudu kogu organismile. Kestev müra kurnab närvirakke, mistõttu aeglustuvad inimese psüühilised protsessid (nt. mõtlemine, reageerimisvõime, tähelepanu), suureneb tööõnnetuse tekkimise tõenäosus. Töötaja muutub tujutuks ja kiiresti ärrituvaks, tekivad peavalud , halveneb mälu. Töötaja töövõime ja tööviljakus langevad. Müra toimel tekivad organismis väikeste veresoonte spasmid, mis viivad organite verevarustuse häireteni. Selle tagajärjel võivad ilmneda südametegevuse, mao-limaskesta häired (mao- ja kaksiksõrmiksoole haavandid). Pidevas mürakeskkonnas töötamine soodustab ateroskleroosi ja kõrgvererõhutõve teket. Mürastressi tingimustes tõuseb veres rasvade ( kolesterool jt) osakaal, mis ladestuvad veresoonte seintesse, põhjustades veresoonte seinte tihenemist. Lõpuks võivad veresooned umbuda ja ka kõrge vererõhu tingimustes rebeneda. Kõigepealt kahjustub südame-, seejärel aju ja teiste elutähtsate organite vereringe.
Vibratsioon  on masinates, mehhanismides, konstruktsioonides jm. toimuv mehhaaniline võnkumine .
Lokaalne vibratsioon on tingitud masina poolt tekitatud vibratsiooni otsesest mõjust kontaktsele kehaosale (nt kätele) või muule kehapiirkonnale. Üldine toime on tingitud traktori enda võnkumisest, mistõttu vibratsioon mõjub kogu kehale (üldvibratsioon). Näiteks traktoril töötavale inimesele mõjub nii lokaalne kui üldine vibratsioon. 
Lokaalse vibratsiooni tagajärjel tekivad  kätes väikeste veresoonte spasmid, mistõttu käed jahtuvad kiiresti ja muutuvad aeg-ajalt valgeks. Verevarustus nii labakätes kui ka -jalgades häirub. Seda saab kontrollida, kui asetada käed külma vette. Juhul kui sõrmed lähevad valgeks, räägitakse „valge sõrme” sündroomist. Esialgu kaebavad töötajad käte tuimuse üle. Kätes tekib “suremistunne” või “sipelgate jooksmise” tunne. Tööpäeva lõpuks tekib väikestes liigestes ning käelihastes valu. Haiguse süvenedes tekivad öised kätevalud, väheneb lihasjõud , kujunevad luude ja liigeste deformatsioonid . Tervisliku sisekliima tagamisel on oluline, et töökeskkonna õhutemperatuur ja -niiskus ning õhu liikumise kiirus oleksid tööülesande täitmiseks sobivad, tagada tuleb töökohtade varustatus värske õhuga. Sobiva sisekliima määramisel tuleb arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite spetsiifikat ning tehnoloogilise protsessi laadi . Seega puudub õigusakt või muul  moel nõuded sisekliima parameetritele. Sobiva sisekliima soovituslikud väärtused on esitatud Eesti standardis EVS-EN 15251:2007  „Sisekeskkonna lähteparameetrid hoonete energiatõhususe projekteerimiseks ja hindamiseks lähtudes siseõhu kvaliteedist, soojuslikust mugavusest, valgustusest ja akustikast“.
Kiirguse vallas on töötervishoiu ja tööohutuse seadus nimetanud töökeskkonna ohuteguritena:

• ioniseeriv kiirgus;
  
• mitteioniseeriv kiirgus (ultraviolettkiirgus, laserkiirgus, infrapunane kiirgus);
  
• elektromagnetväli.
  

Keemilised ohutegurid liigitatakse
Varakahju alusel:
• plahvatusohtlikud,
• tuleohtlikud.
Tervisekahju
alusel:
• mürgised,
• sööbivad,
• ärritavad,
•
sensibiliseerivad,
• kantserogeensed,
•  mutageensed ,
• reproduktiivtoksilised.
Keskkonnaohtlikkuse
alusel:
• keskkonnaohtlikud.
Oht osoonikihile.
Bioloogilised ohutegurid jagatakse nelja ohurühma vastavalt nende nakatamisvõimele:

ohurühma ohutegurid teadaolevalt ei põhjusta inimese haigestumist;

ohurühma ohutegurid võivad põhjustada inimese haigestumist ning seetõttu ohustavad töötaja tervist, kuid ei põhjusta nakkusohtu elanikkonnale; nende vastu on olemas tõhusad ennetus - ja ravivahendid;

ohurühma ohutegurid võivad põhjustada inimese rasket haigestumist, seetõttu ohustavad tõsiselt töötaja tervist; võivad põhjustada nakkusohtu elanikkonnale, kuid nende vastu on olemas tõhusad ennetus- ja ravivahendid;

ohurühma ohutegurid põhjustavad inimese rasket haigestumist, seetõttu ohustavad tõsiselt töötaja tervist ning võivad põhjustada nakkusohtu elanikkonnale; nende vastu tõhusad ennetus- ja ravivahendid tavaliselt puuduvad.
Kui töötaja teostab tööprotsessi käigus pidevalt sarnaseid liigutusi käte-õlavöötme või selgroo piirkonnas, siis on tegemist sundliigutustega. Näiteks kui töötaja teeb käsitsi labidaga kaevetööd , sorteerib köögivilja, istutab istikuid jne.
Sundasendiks loetakse füsioloogiliselt ebaloomulikke kehaasendeid ja käte asendeid - näiteks kui töötaja peab töötama pidevalt põlvili või kükakil, töötama käed kõrgemal õlavöötmest, toetuma seistes peamiselt ühele jalale jne.
Sundasendis ja sundliigutustega töötamine koormab lihaseid, liigeseid ja luustikku. Niiskus, tuuletõmbus, madal temperatuur ja suur temperatuuride kõikumine (mittesobiv sisekliima tootmisruumides), samuti vibratsioon, süvendavad sundasendist ja sundliigutustest põhjustatud liigeste, lihaste ja luude kahjustusi.
Füsioloogilised ohutegurid võivad põhjustada ülekoormushaigusi, mis võivad väljenduda järgmiste tervisekahjustustena:

• pidev peavalu, mis on põhjustatud kaelalihaste pingest ;
  
• kaela-, õla-, seljalihaste valud ;
  
• käte ja jalgade tuimustunne ja suremistunne, “sipelgate jooksmine ” jalataldadel ja sõrmedes;
  
• kaela-, rinna-, nimme-ristluupiirkonna radikuliit;
  
• selgroolülide ja diskide põletik , mis hiljem võib muutuda krooniliseks;
  
• liigeste kahjustused ehk artroosid;
  
• kõõlustuppede ja lihastevaheliste limapaunade põletikud
  

Psühholoogilised ohutegurid

Psühholoogilised ohutegurid on monotoonne või töötaja võimetele mittevastav töö, halb töökorraldus ja pikaajaline töötamine üksinda ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis. See on väga spetsiifiline ohutegurite valdkond, kuna avaldub töötaja psüühika kaudu ja on oluliselt seotud ka töövälise ajaga . Seega on olulised märksõnad individuaalsus ja kutsesobivus.
Psühholoogiliste ohuteguritega seoses räägitakse hästi palju tööstressist. On korraldatud selleteemalisi kampaaniaid ja teabepäevi, antud välja erinevaid infomaterjale. Samas on tööandjal üsna keeruline tegeleda ennetustegevusega, kuna põhiliselt on võtmeküsimuseks tööde organiseerimine ja ettevõtte tegevuse lõpptulemus. Kui tööandjal õnnestub välja selgitada, et tööstress mõjutab oluliselt lõpptulemust, siis hakkab ta otsima ka lahendusi.
Järjest populaarsemaks on hakanud muutuma psühhosotsiaalsete ohutegurite teema. Kas see jääb tulevikus üldise terviseedenduse mängumaaks või töötervishoiu ja tööohutuse teemaks, näitab aeg. Igal juhul on psühholoogilised ohutegurid teema, millest rääkida on palju, jutud võivad olla keerulised, aga reaalselt sellekohast ennetustegevust arendada on oluliselt keerulisem
Aleksander Suia