ergonoomika-kokkuvõtte eksamiks (0)

Ergonoomika kokkuvõte 1. Töökeskkond – ümbrus, milles inimene töötab 
2. Tööandja kohustused:  Töökeskkonna terviseriskide hindamise läbiviimine  Süstemaatilise töökeskkonna sisekontrolli teostamine  Töötajate tervise kontrollimise korraldamine  Töötajate töökeskkonnas valitsevatest riskidest teavitamine  Töötajate isikukaitsevahenditega varustamine 3. Töökeskkonnavolinik   –   töötajate   poolt   valitud   isik,   kes   esindab   töötajate   arvamust   läbirääkimistel tööandjaga (<4 a.) Töökeskkonnaspetsialist – volitatud isik tööandja poolt, volitatud täitsma töötervishoiu ja –ohutuse
alaseid ülesandeid (palgaline töötaja). 4. Töökeskkonnanõukogu – tööandja ja töötajate esindajate koostöökogu, kus on võrdselt tööandja määratud ja töötajate valitud esindajaid. Kohustused:  analüüsib ettevõtte töötingimusi (registreerib probleemid>esitab parandusettepanekud>jälgib
otsuste täitmist)  osaleb seadmete muretsemisel  analüüsib tööõnnetusi, kutsehaigusi ja muid haigestumisi 5. Töötervishoiuteenus – teenus, mida pakub töötervishoiuarst, -õde, tööhügieenik, -psühholoog või ergonoom. Eesmärgid:  Aidata kaasa töötaja tervisele ohutu keskkonna loomisele  Ennetada tööga seotus haigestumisi  Säilitada ja edendada töötaja tervist ja töövõimelisust Töötervishoiuteenuse   osutaja   on   Terviseametis   registreeritud   või   Terviseameti   tegevusluba   omav
töötervishoiuteenuseid osutav juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja. 6. Riiklikku järelvalvet teostavad:   Tööinspektsioon –   Tehnilise   Järelvalve   Inspektsioon   –  majandus-   ja   kommunikatsiooniministeeriumi   valduses
tegutsev asutus, mis teostab riiklikku järelvalvet, kohaldab riikliku sundi seaduses ettenähtud
alustel ja ulatuses, arendab ohutust ja usaldatavust oma tegevusvaldkonnas.    Tervisekaitseinspektsioon –   Päästeametile alluvad asutused –  7. Maslow’ inimvajaduste väärtustamise süsteem:  1. Füsioloogilised vajadused (vesi, toit, seks, uni, homeostaas)
2. Turvalisusvajadus (füüsiline kaitse, turvalisus tervise, töö, pere, vara, ressursside, moraali suhtes)
3. Armastus- ja kuuluvusvajadus (pere, sõprus, intiimsus)
4. Tunnustusvajadus (usaldus, saavutus, austus enese ja teiste suhtes)
5. Eneseteostusvajadus   (moraal,   loovus,   spontaansus,   faktide   tunnistamine,   eelarvamustevabadus, probleemide lahendamine) 6. Transtsendentsi vajadus (ühtuse ja kõiksuse tunnetamine, ego kadumine) 8. Elukvaliteet  – subjektiivne:  hea  tunnetus ja asjadega  rahulolu üldiselt; objektiivne:  sotsiaal-kultuuriliste vajaduste rahuldamine materjaalse heaolu, sotsiaalse staatuse ja füüsilise heaolu saavutamiseks.  9. Tööelukvaliteet – elukvaliteedi osa, mida mõjutab töö, tuues esile, kuivõrd vastab tööelu tegelik olukord inimeste ootustele. Hõlmab endas:   tööga rahulolu,   tööohutust ja –tervishoidu,   tööaja- ja töökorraldust,   töö- ja pereelu ühitamist,   töötajate sotsiaalset kaitset ja õigusi,   sissetulekut,   sotsiaalset dialoogi tööandjate ja töövõtjate vahel,   töötajate oskuste ja teadmiste arendamist 10. Oht – võimalike vigastuste ja muude tervisekahjustuste põhjustaja. Ohuks loetakse kõike, mis võib kahju tekitada (nt. kemikaalide kasutamine, elekter jne.) Risk   –   võimalike   vigastuste   ja   muude   tervisekahjustuste   tõenäosus   ja   sagedus   ohtlikus   olukorras,
ouurem või väiksem võimalus, ety keegi saab ohu tõttu kannatada.  11. Riskianalüüs – meetod, mille abil tööandja selgitab välja, hindab ja kontrollib kehtivate normide alusel töökeskkonna ohutegureid, mis võivad töötajaid töökohal ohustada.  Vajalik, et selgitada välja:  Kui suure ohuga on tegemist  Kas riski vältimiseks/vähendamiseks on rakendatud piisavalt ettevaatusabinõusid  Kas tuleks ette võtta midagi enamat tervisekahjustuste ennetamiseks 12. Riskianalüüsi etapid: 1. Selgitada   välja   kõikvõimalikud   töökeskkonnas   esinevad   ohutegurid   (konsulteerida   töötajatega, vaadata uue pilguga) 2. Selgitada välja kes ja kuidas on ohustatud (uued töötajad, praktikandid, rasedad, töötajad, kes ei viibi töökohal kogu tööaja vältel) 3. Hinnata riski suurust ja otsustada kas olemasolevad ettevaatusabinõud on piisavad või peaks neid täiendama (tõenäosus, töötervishoiu ja –ohutuse nõuded, otsustada, kas risk on lubamatu/lubatud,
täiendavad ettevaatusabinõud, riskide kontrollimine, 


4. Fikseerida oma tegevus (ettevaatusabinõud, tulemused dokumenteerida ja säilitada)
5. Analüüsida riskihindamise tulemusi ning teha vajalikud korrektiivid 13. Riskide hindamise meetodid:  Riskimaatriks – tabel riski prioriteedi ja tõenäosuse suhtes  Viieastmeline skeem –  14. Alati   rohkem   ohustatud   töötajad   on   alaealised,   rasedad,   rinnaga   toitvad   naised,   nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed.  15.  Tervist ohustavad tootmistegurid:  Mehaanilised – masinate liikuvad osad, kukkuvad esemed  Füüsikalised   –   tolm,   gaasid,   vale   õhuliikumiskiirus,   kõrgendatud/alandatud   õhuniiskus,
ionisatsioon, õhu ja seadmete liiga kõrge/madal temperatuur, kõrgendatud vibratsioon, müra,
infra-,   ultraheli,   pinge   elektriahelates,   valguse   räigus/puudumine,   alanenud   kontrastsus,
elektromagnetkiirgus JNE  Keemilised   –   mürgid,   kantserogeensed,   mutageensed,   reproduktiivtoksilised   ained,
sensibiliseerivad ained  Bioloogilised – patogeensed mikroorganismid, makroorganismid  Psühhofüsioloogilised – füüsiline ja psüühiline ülekoormus 16.  Füüsikalised ohutegurid:  a. Müra – heli, mis tekib heliallika korrapäratul võnkumisel  dB – detsibell – suhteline logaritmiline mõõtühik, mis väljendab kahe füüsikalise suuruse suhet
või ühe suuruse ulatust võrreldes mingi etalonsuurusega; dB(A) – filter, mis on subjektiivne
müra suhtes ehk ei mõõda kõrgemaid ja madalamaid sagedusi, mis inimese kuulmisulatusest
väljas;   dB(C)   –   filter,   mis   on   objektiivne   müra   suhtes,   otstarbekam   kasutada   kõrgeate
müratasemete juures.   Impulssmüra – lühiajaline terav heli.  Mürasündmus - hetkelist müra, mille kestus on väiksem kui viis minutit.   Erinevaid   filtreid   tuleb   kasutada   (sõltuvalt   mõõdetavast   helinivoost)   kuna   heliallikate
helispekter sisaldab palju helisagedusi. Suure spektriga helivõnkumiste mõõtmiseks on vaja
mõõteriista,   mille   näit   sõltuks   sagedusest   sama   seaduspärasuse   järgi   kui   kõrva
samavaljusjooned.  Kahjustav toime: alandab tähelepanu ja töövõimekust, tekitab väsimust, põhjustab kuulmisega
seotud   terviseriske   (aga   ka   muidu   terviseriske),   kuulmise   kaotus/nõrgenemine,   tinnitus,
akustiline shokk jne  Olmemüra piirväärtus – 80 dB(A)   Meetmerakendusväärtus  –  müraga  kokkupuute  tase   80  dB(A)   või  tipphelirõhk  135  dB(A)
Valem: b. Vibratsioon   –   tahke   keha   võnkumine   mingi   tasakaaluasendi   ümber   –   võnkesagedus   f   (Hz); võnkeamplituud A (m); võnkeperiood T (s); kiirus v (mm/s); kiirendus a (m/s²)  Vibratsioon on normeeritud sageduse järgi  A(8) – lubatud päevane kokkupuude vibratsiooniga  Üldvibratsioon   -   avaldab   kehas   eelkõige   mõju   raskust     kandvatele   kehaosadele,   tugi-   ja
lihaselundkonnale. Kohtvibratsioon – piiratud enamasti mõne jäsemega.   Kahjulikkus   -   Üldvibratsioon:   Esimesteks   sümptomiteks   on   sageli   selja-   või   põlvevalu.
Pikemal ekspositsioonil muutuvad sellised valud krooniliseks. Samuti mõjutab üldvibratsioon
siseorganitele   põhjustades   muu   hulgas   kõrgenenud   vererõhku,   tasakaaluhäireid   või   isegi
maohaavandeid.   Kohtvibratsioon:   esimeseks   märguandeks   tekkinud   kahjustustest   käte   või
jalgade “suremine”, mis on põhjustatud veresoonte ja nende läbilaskvust reguleerivate närvide
kahjustusest.   Vibratsiooni   mõju   jätkumisel   võib   jäsemete   liigutamine   muutuda   valulikuks,
sõrmede tundlikkus kaduda ja käed muutuda külmaks.  Vältimine   –   hoida   ära   põrutusi,   lööke,   vibratsiooni   üleandumine,   „valgesõrmsus“   kätele
mõjuva vibratsiooni korral, mõõta vibratsiooni mõju.   Kohtvibratsiooniga   kokkupuute   tasemete   väärtused   töökeskkonnas   on   üldjuhul   oluliselt
kõrgemad   kui   üldvibratsiooniga   kokkupuute   tasemete     väärtused.   Seetõttu   ilmnevad   ka
kohtvibratsioonist tingitud tervisekahjustused oluliselt kiiremini pärast töökohale asumist ning
on sageli ka märgatavalt tõsisemad. Ohtlikumaks loetakse üldvibratsiooni, kuna see mõjutab
kogu organismi.  c. Valgustus –   Valgustihedus – vaadeldavale pinnale langeva valgusvoo ja pindala suhe – E=Φ/S (lx=lm/m²)Φ/S (lx=Φ/S (lx=lm/m²)lm/m²)
Valguse   ühtlus   –   suhe   keskmisest   palju   kõrvale   kalduvate   valgustiheduste   ning   keskmise
valgustatuse vahel – Umin=Φ/S (lx=lm/m²) Emin/Ekesk
Valguse   heledus  –  määrab  silma  adaptsiooniseisundi,  mis  omakorda  mõjutab   nähtavust   ja
nägemismugavust
Valguse räigus – aisting, mida kutsuvad esile nägemisvälja liigheledad alad  Üldine valgustatuse ja ühtluse piirnorm on vastavalt 500 lx ja 0,7  Bioloogiline   pimedus   –   pimedast   aastaajast   tekitatud   UV   vaegus   (sügisest   kevadeni)   e.
„sügisväsimus“ d. Mitteioniseerivad kiirgused –   Sagedusvahemik –   <300 GHz (ülimadalsageduslikud-, kesksageduslikud-, kõrgsageduslikud
kiirgused)  Oht  - 


 Tagajärjed – halb enesetune, peavalud, kasvajate teke, kudede soojenemine  Kaitse –   Uurimuste tulemused on vastakad e. Ioniseerivad kiirgused –   Väikse lainepikkuse, kuid kõrge sagedusega (10²° Hz) kiirgused.   Allikad   –   UV,   röntgenkiired,   radioaktiivne   kiirgus   (radoon,   kaalium-40),   kosmiline   ja
maapinna kiirgus,   Oht – lõhuvad aatomid ioonideks  Mõju sõltuvus – kiirguse liigist ja energiast, kiirgusallika asukohast  Kahjustused   –   deterministlik:   juuste   väljalangemine,   nahapunetus,   -põletus,   oksendamine,
muutused verepildis; stohhastilised: vähk, pärilikud toimed f. Mikrokliima –   Soojuslik mugavus – meeleseisund, kus ollakse soojusliku olukorraga rahul 
Ebamugavus ilmneb, kui mikrokliimat iseloomustavad parameetrid pole normis või seadmed
on rikkis  Soojustasakaal – olukord, kus organism püüab hoida oma tüvetemperatuuri konstantsena
Sõltub   välistest   teguritest:   temperatuur,   õhuniiskus,   õhu   liikumis   kiirus,   soojusallikad;
inimesega seotud tegurid: füüsiline aktiivsus, riietus, metabolismi kiirus, verevarustuse tase  Temperatuuristress – Kuumastress: soojusvahetus väliskeskkonnaga on takistatud või ei toimi
piisaval määral; külmastress – lokaalne või üldisne soojusenergia väljavoog kehast  Optimaalne relatiivne niiskus ruumis on 40-60%  Liigniiskus põhjustab hallitust ja majavammi, hoone konstruktsioonide hävimist, tervisehäireid
Liigkuivus   põhjustab   limaskestade   probleeme,   allergilisi   reaktsioone,   sarvkesta   põletikku,
staatilist elektrit  Normaalsed   meteoroloogilised   tingimused   tagatakse   planeerimis-   ja   konstruktiivsete
abinõudega, mehhaniseerimise/automatiseerimisega, distantsjuhtimisega, ventilatsiooniga
Need määratakse EV standardiga: EVS-EN 15251:2007 „Sisekeskkonna algandmed hoonete
energiatõhususe projekteerimiseks ja hindamiseks lähtudes
siseõhu kvaliteedist, soojuslikust mugavusest, valgustusest ja akustikast“.  Ruumihaigus – tervisehäire, mis esineb peamiselt kontoriruumides seoses mittesobivate ehitus-
ja sisustusmaterjalidega, hoones toimuva tööga ja/või seoses mittepiisava ventilatsiooniga.  g. Elektriohutus –   Toime – inimkehale avaldab soojuslikku, elektrolüütilist, bioloogilist mõju.
Kahjustused – põletused, vere temperatuuri tõus, südame, peaaju ja närvide ülekuumenemine,
vere ja koevedelike lagundamine, normaalsete talitlusprotsesside lõhkumine  Inimkeha   takistus   sõltub   naha   seisukorrast,   voolujuhiga   kokkupuutumise   tihedusest,
kokkupuute pindalast, keha läbiva voolu tugevusest, rakendatud pingest, voolu toime kestusest
ja sagedusest  Esmaabi – 7. loeng 19. slaid   Sammupinge   –   „sammu   kaugusel“   asuvate   maapinnapunktide   vahelised   pinge   erinevused.
Ilmneb pingestatud kehade ümbruses. Mida suurem on punktide vaheline pingete erinevus,
seda   suurema   voolu   alla   inimene   jääb.     Sõltub   õhuliini   pingest   ja   inimese   kaugusest
mahakukkunud juhtmeni.   Nõuanded – 
1. Lugege uute elektriseadmete kasutusjuhendit
2. Elektriseadme häire korral reageerige koheselt
3. Pange pistikupesasse ainult selleks sobivaid pistikuid
4. Kasutage ainult ühte vajaliku pikkusega pikendusjuhet
5. Niiskes ruumis olge elektritarvetega iseäranis ettevaatlik
6. Valgustis kasutage selleks ettenähtud võimsusega pirni
7. Enne elektritööde tegemist lülitage elekter välja
8. Külma ilma korral ärge süsteemi liialt koormake 17.  Bioloogilised ohutegurid – need, millega kokkupuute oht tööl on suurem kui mujal ümbritsevas keskkonnas a. Mikroorganismid   ja   nende   toksiinid,   rakukultuurid,   inimese   endoparasiidid,   kõrgemate   taimede
toksiinid, GMO-d jne b. Nakatumise viisid:  Ristsaastumine  Vaheperemehe kaudu  Õhu kaudu  Otsene kontakt (otsene-, kaudne-, piiskkontakt) Ohurühmad:  1. Ei põhjusta inimese haigestumist, võivad põhjustada allergiaid  2.   Võivad   põhjustada   inimese   haigestumist,   ei   kujuta   nakkusohtu   elanikkonnale.   Olemas
tõhusad ennetus- ja ravivahendid.  3.   Võivad   põhjustada   tõsist   inimese   haigestumist,   kujutavad   ohtu   elanikkonnale.   Olemas
tõhusad ennetus- ja ravivahendid  4.   Põhjustavad   tõsist   inimese   haigestumist   ja   surma,   kujutavad   pandeemilist   ohtu
elanikkonnale. Puuduvad tõhusad ennetus- ja ravivõimalused c. Terviseriski hindamisel tuleb arvestada:  Mõju vastavalt nende ohurühmale  Tööinspektori või –arsti soovitusi


 Teavet haiguste kohta, mis võivad töötajal ilmneda  Teavet tervisekontrolli ajal ilmnenud tööga seotud haiguste kohta Terviseriskide vähendamine:  Jälgida tööhügieenin  nõudeid  Tagada vaktsineerimise võimalus,  Määrata kindlaks tegevuskava bioloogilise ohu puhuks  Teha vajalikke mõõtmisi  Kasutada vajadusel üld- ja isikukaitsevahendeid d. Tervisekontrolli peavad läbima:  Toitu ja joogivett käitlevad töötajad  Laste ja noorukitega vahetult kokku puutuvad töötajad  Tervishoiu-, hoolekande- ja päästetöötajad  Majutusasutuste, ujumis- ja basseiniteenuste ning ilu- ja isikuteenuste töötajad  Ravimite valmistajad, pakkijad ja müüjad  Politsei- ja vanglatöötajad 18.  Keemilised ohuregurid –  a. Ohtlik kemikaal – kemikaal, mis oma omaduste tõttu võib kahjustada tervist, keskkonda või vara. b. Kemikaalid   võivad   avaldada   mürgist,   sensilibeerivat,   kahjulikku,   sööbivat,   kantserogeenset, mutageenset või teratogeenset toimet.  c. Kemikaal võib organismi satuda suu, naha, hingamisteede kaudu. Kemikaali mõju organismis sõltuvalt
ajast võib olla akuutne, alaäge, krooniline.  d. Ohtlike kemikaalide töötervishoiu ja –ohutuse nõuded:  Õnnetuste ennetamine – märgistused, märguannete süsteem  Väljaõpe – mõju tervisele, riskianalüüsi tulemused, isikukaitsevahendid, õigusaktid e. Isikute kvalifikatsioon peab eeldama:  käideldava kemikaali omaduste tundmist vastavalt käitlemisviisile  oskust identifitseerida kemikaali ohtlikkust selle ohutuskaardi, pakendil oleva märgistuse ja
muu teabe alusel  kemikaali käitlemisega seotud ohtude tundmist  õnnetuse   korral   esmaste   pääste-   ja   abivahendite   praktilise   kasutamise  ja   esmaabi   andmise
oskust  ohutustehniliste, tervise- ja keskkonnakaitseliste võtete tundmist. f. REACH   –   kemikaalide   registreesimine,   hindamine,   autoriseerimine   ja   piiramine.   Sest   EL   kehtiv
kemikaale käsitlev seadusandlus oli ebaefektiivne
GHS – globaalselt harmoniseeritud süsteem. olemasolevate süsteemide harmoniseerimine globaalselt
ühtse klassifitseerimise, märgistamise ja ohutuskaartide
koostamise süsteemi väljatöötamiseks. g. Piktogrammid – 6. Loeng
h. Kemikaali ohutuskaart – 6. loeng – 80. slaid 19.  Aspesti omapärad - tuule- ja ilmastikukindel, halva soojus-, elektri-, mürajuhtivusega, elastne, vastupidav hapetele, alustele, keemilisele töötlusele, kuumusele,ei lahustu vees ega aurustu, keskkonnas stabiilne. 
EL-s keelatus aspesti sisaldavate toodete kasutamine. Tööpäeva piirnorm 0,1 kiudu/cm².  20.  Isikukaitsevahendid:  Keemilised ohutegurid – käed, jalad, hingamisteed, nahk, nägu ja silmad 21. Kutsehaigus – haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad.   Seadusandluses   käsitletakse   kutsehaigusena   haiguseid,   mis   on   kehtestatud   sotsiaalministri   poolt.
Iseloomulikeks omadusteks on:  aeglane, progresseeruv areng  mõjud võivad ilmseda aastate pärast  põhjustatud töökeskkonnaohutegurite mõjul, mis toiminud üle 5 a.   Raske avastada pisimuutuste tõttu 22. Kutsehaigustest tuleb eristada:  Tööõnnetusi – ägedad haigusjuhtumid, mis on tekkinud ametialase töö tegemisel või muul
tegevusel töö juures  Kroonilised tervisehädad, mis on põhjustatud ägedate nakkushaiguste tagajärjel, mis omakorda
põhjustatud töökeskkonna ohutegurist  Kroonilised haigused, mis kujunenud ühe- või mitmekordse tööga seotud mürgistuse tagajärjel  Tööga   seotud   haigestumisi,   mis   ei   ole   iseloomulikud   töötajale   mõjuvate   ohutegurite
kahjustavale toimele 23. Tööõnnetus  – töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud ülesannet täites, muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal.