Eudaimonia - nn Olen aru saanud, et sna 'nn' thendab midagi suuremat ja olulisemat, kui lihtsalt see ksik silp. Et olla nnelik, ei pea tingimatult olema rmsas tujus ega ka rmustama, vaid tundma vabadust, mida mitte miski muu inimesele pakkuda ei saa. Mis teeb meid tavaliselt nnelikuks? Kust tmmata piir nnelikkuse ja vhima vahel? Arvan, et see on meie, iga inimese, endi teadmine ja valik, mida oma nnelikkusega peale hakata ja ka muu heaga. eldakse, et tkoht tagab meile kindlustunde ja rahulolu ning julgen elda, et ka kool teeb seda meiega. Kus me oleksime, kus me istuks, kus me
arvamuse ja eesmärgi enese seest. Kui ei arene mina või ülejäänud rahvas, ei arene ka maailmavaim. "Puhas" mõistus peab tähendama teadmist, mis ei saabu meelte kaudu, vaid on sõltumatu igasugusest meelelisest kogemusest. See on teadmine, mida omame vaimu sünnipärase loomuse ja struktuuri tõttu. seisukohal: See, mida mu mõistus ütleb maailma kohta, see on tõde. . Kui mingi lause aga astub esile tingimatult üldkehtivana, siis peab see olema a priorse päritoluga. See kehtib näiteks lause kohta: Igal muutusel peab olema põhjus Kant aga järeldab: Kui väide on paratamatu ja üldkehtiv, siis ta ei saa tulla Kogemusest! "Puhas" mõistus peab tähendama teadmist, mis ei saabu meelte kaudu, vaid on sõltumatu igasugusest meelelisest kogemusest. See on teadmine, mida omame vaimu sünnipärase loomuse ja struktuuri tõttu. See teadmine on ratsionalistide sünnipärased ideed.
13.SILBITAMINE sa jab, a ru kas, hüü e, mai as, va he aeg, see ri a, e ma, kan nat lik ku de le, au sõ na 14.MÄÄRSÕNAD 6 vahel- mõnikord/ millegi vahel vahest- ehk, võib-olla vast- äsja, just enamus- konkreetselt piiritletud, üleloetav enamik- lihtsalt suurem osa millestki õieti- tõtt-öelda õigesti- valesti vastand kindlalt- tugevalt kindlasti- kahtlemata, tingimatult käsitlema- teemat arutama käsitsema- ...tööriistu käsitama- mõistma, aru saama kätlema- kätt andma 15.I JA J ÕIGEKIRI ü järel ei kirjutata i, j, kuigi hääldatakse: süüa, süüakse, müüa, müüake, lüüa, lüüakse, hüüa, püüa, hüüe, püüe i järel ei kirjutata üldiselt j-i, kuigi hääldatakse: siia, laiad, riiul, minia, preemia, keemia, ioon tegijanime liide -ja: müüja, käija, viija, ronija, tulija, organiseerija
Näide: valge valgus läbi prisma lastuna murdub eri värvi valgusteks, samuti eri spektriosi läbi prisma lastes saab tagasi valge valgus. Tingimatu armastus on nagu valge valgus, mis saab ilmneda, kui esindatud on kõik spektriosad, erinevad tunded. 5.Pikaajaline viibimine ängistuses-määramatuses - Äng on teiste tunnetega võrreldes erandlik- sel puudub konkreetne objekt või teiste sõnadega on selle objektiks kõik. Selles suhtes on sellega vaid 1 sarnane tunne- tingimatu armastus. Tingimatult saab armastada kõike, mitte ühte kindlat objekti. Tingimatule armastusele on raske leida põhjust ta on lihtsalt olemas. Äng ja tingimatu armastus on polaarsed tunded nagu kurbus ja rõõm. Äng on tundmatuga vastastikku seismisel tekkiv tunne, mida me kogeme enne, kui püüame tundmatust struktureerida. Tingimatu armastuse kogemusele eelneb teatud emotsionaalse surutise plahvatuslik vallandumine.
samuti hapniku tarvet, ainevahetust ning ka termoregulatsiooni. 17. Janu ja seda kontrollivad süsteemid Janutunnet reguleerib hüpotaalamus. 18. Nälg ja seda kontrollivad süsteemid Näljatunnet reguleerib hüpotaalamus 19. Harjumus Harjumus- õppimise kõige lihtsam vorm, võimaldab eirata tähtsusetuid stiimuleid. Harjumuse korral väheneb reaktsioon korduste läbi tuttavaks stiimulile 20. Tingimatud refleksid Tingimatud refleksid- on kaasasündinud ja kutsutakse tingimatult esile sobiva ärritaja poolt hoolimata looma kogemustest. 21. Tingitud refleksid Tingitud refleksid- need on omandatud ja on tingitud looma eelnevatest kogemustest ning nende aluseks on värskelt moodustunud seosed ajus. Ajaline kokkulangevus või eelnemine tingimatule ärritajale Korduv kokkulangemine 22. Tingitud reflekside tekke eeldused Ajaline kokkulangevus või eelnemine tingimatule ärritajale Korduv kokkulangemine 23. Tingitud refleksi kustumine
- Empiiriline kogemus on alati a posteriori (pärast kogemust) saadud. - Millega eristada sellist puhast tunnetust empiirilisest? - Kaks tunnust, mis ei peta: - Hädavajalikkus (paratamatus) ja - Range üleüldisus. Üldkehtiv ja paratamatu - Kogemus näitab meile, et miski on nii või teisiti loodud, kuid me ei jõua siin kunagi kaugemale suhtelisest üldisusest. üldisusest. - Kui mingi väide aga on tingimatult üldkehtiv, üldkehtiv, siis ei saa see meelelisest kogemusest pärineda. - Hume: see on meie harjumuse produkt. - Kant: see ei saa tulla kogemusest. Analüütilised ja sünteetilised otsused - Analüütiline lahtivõetav, liigendav. "Kera on ümmargune." Predikaat väljendab midagi, mis subjektis on juba olemas. - Sünteetiline siduv, kokkupanev. "See kera on kuldne." Ma lisan subjektile midagi,
Viimane erineks senistest metafüüsilistest õpetustest eelkõige oma tunnetusobjekti poolest – kõrgeima olevuse ja hingesurematuse asemel peaks see esmalt järele mõtlema hoopis teistsuguse teema üle. Sellest tuleb juttu edaspidi, kõigepealt vaatleme aga erinevaid tunnetusallikaid, millest võib lähtuda teaduslik tunnetus. Tunnetusallikate järgi jaotuvad teadused aprioorseteks ja aposterioorseteks. Aprioorne on selline tunnetus, mis on tingimatult sõltumatu igasugusest kogemusest, järelikult pärineb üksnes puhtast arust või puhtast mõistusest. Aposterioorne teadmine pärineb kogemusest. Puhtaks nimetab Kant sellist aprioorset teadmist, millele ei ole lisandunud mitte midagi aposterioorset. Seda on oluline silmas pidada, kuna aprioorseid teadmisi saab rakendada ka selleks, et kogemust süstematiseerida ja niisuguse rakenduse tulemused ei ole enam puhtad aprioorsed teadmised.
alusepanijaid. Üheks teiste väärtuste omaksvõtu tulemuseks on teatud mittekokkulangevus isiklike kogemuste ja isikliku mina- kontseptsiooni e. mina-mulje vahel. Kui erinevus on väiksem, on ka tagajärjed väiksemad. Kui aga erinevus on suur, viib see sagedasele ärevusele, psühholoogilisele häirele igapäevases funktsioneerimises.. Vastuolu ületamise ühe võimaliku variandina pakub tingimatult positiivse vaate vastvõtmist teistelt- sõbralt, elukaaskaselt, psühhoterapeudilt. LIEVEGOED, Bernard (1905-1992) oli Hollandi psühhiaater. Tõi isiksuse struktuuri uue mõiste, s.o. ÜLATEADVUS. LIEVEGOED JAOTAB TEADVUSE: 1. alateadvus (IHAD) 2. argiteadvus (MÕTTED ,TUNDED) 3. ülateadvus (IDEAALID;EETIKA VÄÄRTUSHOIAKUD, ELU EESMÄRGID) Ülateadvus on
Üksnes kogemus võib anda range paratamatuse. Kogemus õpetab meile ( nagu Hume oli näidanud), et miski on nii või teisiti loodud, mitte, et ta paratamatult nii peaks loodud olema. Kogemus ei saa oma lausetele anda ranget üldkehtivust. Me ei jõua sellega kunagi kaugemale suhtelisest üldisusest. Me võime iga kord vaid öelda: Niipalju kui me seni oleme vaadelnud, pole sellest ja sellest lausest väljavõtteid. Kui mingi lause aga astub esile tingimatult üldkehtivana, siis peab see olema a priorse päritoluga. See kehtib näiteks lause kohta: Igal muutusel peab olema põhjus. Hume oli näidanud, et paratamatu ja üldkehtiv väide ei saa meelelisest kogemusest pärineda. Ta oli järeldanud: Niisiis ei ole selline väide paratamatu ja üldkehtiv vaid üksnes meie harjumuse produkt. Kant aga järeldab: Kui väide on paratamatu ja üldkehtiv, siis ta ei saa tulla kogemusest!
impulssidele. C.Rogers (1902-1987). Üheks teiste väärtuste omaksvõtu tulemuseks on teatud mittekokkulangevus isiklike kogemuste ja isikliku mina-kontseptsiooni e. mina-mulje vahel. Kui erinevus on väiksem, on ka tagajärjed väiksemad. Kui aga erinevus on suur, viib see sagedasele ärevusele, psühholoogilisele häirele igapäevases funktsioneerimises.. Vastuolu ületamise ühe võimaliku variandina pakub tingimatult positiivse vaate vastvõtmist teistelt- sõbralt, elukaaskaselt, psühhoterapeudilt. A.Maslow. (1907-1970) Arengu ülimaks eesmärgiks eneseaktualisatsioon, s.o. eneseteostus, kus inimesed saavutavad oma kõrgeima potentsiaali. See juhtub siis kui kui inimese maailmakogemus ja ja mina-kontseptsioon langevad kokku. Vaadete kujunemisel oluline eksistentsialistlik filosoofia (Heidegger, Jaspers, Sartre): Iga inimene on konkreetses ajas ja ruumis unikaalne
hüpoteese maailma kohta. Niisugust teaduse-käsitust nimetab Popper fallibilismiks. Teaduslikke teooriaid tuleks vaadelda ajutistena isegi siis, kui me antud hetkel ei näe põhjust nende väidetes kahelda. Jällegi on Popperi käsitlus siin otse vastandlik traditsioonilise filosoofia põhilisele orientatsioonile. Nii Platoni kui ka Descartes`i järgi pidi filosoofia ja teadus taotlema teadmist, mis oleks mitte üksnes tõene, vaid ka tingimatu (anhypothetos). Selline tingimatult tõene olemustunnetus ei ole Popperi hinnangul inimtunnetuse eesmärgimääratlusena realistlik. Teaduse ajalugu paistab osutavat sellele, et teaduse üksiktulemuste puhul tuleb leppida märksa tagasihoidlikumate pretensioonidega ja loota, et teaduse areng tendentsis viib inimkonda lähemale traditsioonilise filosoofia teadmisideaalile. Nüüd võime me aga küsida Popperi käest, kas ei pretendeeri temagi oma falsifitseeritavuse
Pigemini kerkivad vastuse otsimisel mittetriviaalsele küsimusele esile erinevad alternatiivsed vastuse võimalused. Muidugi sisaldab teoreetiline arutlus endas ka vastuseid püstitatud küsimustele ja üksnes küsimine ilma katseteta neile küsimustele ka vastata, tavaliselt endast arutlust ei kujuta. Selleks, et mõnda väidet või väidete hulka saaks pidada teoreetilise küsimuse vastuseks, peavad need aga olema argumenteeritud. Argumendid on seetõttu teoreetilise arutluse tingimatult vajalikud komponendid. Kuna aga vähemasti arutluse algfaasis on arutlemisväärsetena võimalik kaalutleda erinevaid variante, kuidas teoreetilisele küsimusele vastata, siis on argumenteeritud valik neist ühe kasuks, ühtlasi ka teiste võimalike vastusevariantide kriitika. Kriitika on seetõttu teoreetilise arutluse iseväärtusega komponent ja teoreetiline mõtlemine, ning filosoofiline mõtlemine sealhulgas võib-olla iseäranis, on sisemiselt kriitiline mõtlemine.
absoluutsete, üldkehtivate normide olemasolu ja võimalikkuse üldse. Sokrates seevastu tunnustab absoluutse normi olemasolu isiklikult enda jaoks. Sellisena käsitles Sokrates oraakli kaudu vahendatud jumala sõnu tema kohta. Nagu juttu oli, mõistis Sokrates oraakli väljendit selliselt, et jumalad olid talle ülesandeks teinud tegeleda filosoofia ja dialektikaga. Seda käsku käsitles ta absoluutsena kõigepealt selles mõttes, et ta juhindus oma elus edaspidi tingimatult antud käsust, näiteks hoolimata sellest, kas too talle isiklikult kasu tõi. Isegi mitte surmaähvardusel polnud valmis ta sellest tegevusest loobuma. Oma kaitsekõnes ütleb Sokrates: “Võib-olla tahaks mõni öelda: “Sokrates, kas sul polnud häbi tegeleda niisuguste asjadega, mis sind nüüd surmaohtu on viinud?” Selle peale võin õiglaselt vastata: “Sinu kõne ei ole mõistlik, mu sõber, kui arvad, et inimene, kes veidigi saab kasulik olla, peaks kõige tähtsamaks pidama elu
Õlalepatsutus hästi tehtud töö eest Ootamatu kingitus TINGITUD TINGIMATU (selle eest, mis sa teed või mis sul on) (selle eest, mis sa oled) “Su püksid ei ole eriti kenad!” “Sa oled rumal!” Ninakrimpsutus toidu peale Kellestki ärapöördumine NEGATIIVNE Tunnustus = inimese psühholoogiline vajadus 1. Tingimatult positiivne Kasv 2. Tingitult positiivne 3. Tingitult negatiivne 4. Tingimatult negatiivne 5. Isolatsioon Kasvu pole TAGASISIDE ANDMISE PÕHIREEGLID: 1. Alusta positiivsete asjadega. 2. Räägi vaid neist asjadest, mida on võimalik muuta (kas saaksid seda teha teisiti?). 3. Ole võimalikult täpne ja spetsiifiline. 4. Kontrolli, kas sinust on õigesti aru saadud (esita kontrollküsimusi).
Keele konkreetseid struktuure peetakse inimese kognitiivsete võimete osaks. • Keele allsüsteeme (nt. süntaks ja semantika) ei peeta autonoomseteks, teineteisest sõltumatuteks, vaid need moodustavad läbipõimunud terviku. • Semantika on KL järgi entsüklopeediline: seda ei minimaliseerita nt. semantilisteks komponentideks, vaid see põhineb prototüüpanalüüsil. • Semantilised kategooriad on ähmaste piiridega ja koonduvad tavaliselt (kuid mitte tingimatult) prototüüpide ümber. Keeleline üksus võib olla mitme kategooria liige, ja see võib kuuluda kategooriasse suuremal või vähemal määral. • Oluline roll on semantikas mõistestusel ehk inimese tõlgendusel asjaolust mida väljendi abil kirjeldatakse. • Mõistestuse aluseks on kehastamine (embodiment): kehalised kogemused maailmaga suhtlemisel on tekitanud kujundskeemid (nt TASAKAAL, MAHUTI, KONTAKT). • Paar näidet mõistestuse rollist:
Ent kuhu jääb D. maailmas Jumal? Descartes arutles, et täiuslik olemine ei loo inimest sel viisil, et tema meeled ja mõistus teda süstemaatiliselt petaksid. Järelikult peab siiski eksisteerima iseenesest kui mõtlevast subjektist väljapoole jääv universum, mis ei ole inimese tunnetuslikele võimetele läbipaistmatu. Tegelikult läks Descartes kaugemale ja väitis, et iga idee, mis on selgelt (viivitamatult) ja eristuvalt (tingimatult asjaoludest) mõistuses esindatud, peab olema tõsi. Üheks selliseks on täiuslik (perfektne) olemine. [Jumal] Niisiis, pärast seda, olles tuvastanud enese eksistentsi mõtleva olendina ja heatahtliku Jumala eksistentsi, kes garanteerib, et mõistuses selgelt ja eristuvalt esindatu on tõde, pöörab Descartes oma tähelepanu loodud Universumile, et uurida, mis on selge ja eristuv füüsikalistes objektides
Positiivselt kinnitatud liigutused ja toimingu hakkavad ilmnema üha suurema tõenäosusega ja positiivselt kinnitamata aktiivsuse tõenäosus väheneb. Negatiivse kinnituse korra (valu, muud ebameeldivused) pidurdub tulevikus selle kinnituseni viinud toiming. Operantse õppimise puhul ilmneb õige reaktsiooni väljastamise tulemusena. Õpitakse reaktsioone ja aktsioone, mitte niivõrd väliste stiimulite omavahelist tähendust seoses tingimatult-reflektoorse käitumisega. Oõ kiiruse ja toimingute kinnistumise tugevuse määrab suures osas see, millise ,,graafiku" alusel toimingud seostuvad positiivsete v neg kinnitustega. KÕRGEM NÄRVITALITUS JA SELLE OMADUSED Kõrgeim NS on inimestele ja kõrgematele loomadele omane ajukoore aktiivsust eeldav närviprotsesside liik, mis võimaldav elukogemusi rakendades kujundada uusi otstarbekaid käitumisvorme ning välismaailma sündmustega adekvaatselt kohaneda. Kõrgema NS puhul
Olgu (mk ) selline naturaalarvude jada, milles iga n ∈ N esineb täpselt üks kord. Teiste sõnadega, jada (mk ) saadakse mingi bijektiivse teisenduse σ : N → N, k 7→ mk rakendamisel. ∞ ∞ Rida umk nimetatakse esialgse rea uk ümberjärjestuseks. P P k=1 k=1 ∞ Definitsioon. Rida uk nimetatakse tingimatult koonduvaks (unconditionally, безусловно), P k=1 ∞ kui tema iga ümberjärjestus umk koondub. Koonduvat rida, mis ei koondu tingimatult, P k=1 nimetatakse tingimisi koonduvaks (conditionally, условно).
väljaspool meid mõjub, olla mõjutatud loodud, kuid me ei jõua siin kunagi kaugemale (afitseeritud). suhtelisest üldisusest. · Üksnes meeled vahendavad meile aistinguid s.o. · Kui mingi väide aga on tingimatult üldkehtiv, siis ei vahetuid kaemusi üksikutest objektidest. saa see meelelisest kogemusest pärineda. · Meeleline taju · Hume: see on meie harjumuse produkt. · Meeleline taju "roosist" näib olevat · Kant: see ei saa tulla kogemusest. mitteanalüüsitav. Ometi on see meie erinevate · Analüütilised ja sünteetilised otsused meelte poolt antud tooraine kujutlusele "roos".
Maksiim - põhilause, maksev iga üksiku inimese tegutsemise kohta. Vastandiks praktiline seadus - peaks määrama iga inimese tegevust. Hüpoteetiline & kategooriline imperatiiv. Teoreetilise mõtlemise seadustel on sundiv iseloom. Praktilise mõistuse seadustel nõudev ehk kohustuslik iseloom, sisaldavad käsu. Praktilised seadused on imperatiivid. Imperatiiv: tingitud või tingimatu (N: Hoia tervist, kui tahad vanaks jääda). Kategoorilised imperatiivid on üldiselt ja tingimatult maksvad. Üldine ja tingimatu eetika peab varjama kategoorilise imperatiivi. Mõistus Teoreetiline Praktiline (suunatud tunnetusele, Maksiimid Praktilised seadused vaatles"Puhta mõistuse (millel on subjektiivne (üldine kehtivus) kriitikas" ) kehtivus) Hüpoteetiline Kategooriline
tuleb “mõjuva põhjuse” olemasolu määramisel eelkõige arvestada VÕS §-ga 97. Esimeseks nõudeks sellisel juhul on lepingu muutmine. Kui lepingu muutmine ei ole võimalik, siis võib kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kestvuslepingu aga üles öelda. 3) mõjuv põhjus (VÕS § 196 lg 1). Mõjuvaks põhjuseks on seaduses nimetatud lisaks VÕS § 196 lg-s 1 nimetatud asjaoludele ka kohustuse rikkumist (VÕS § 196 lg 2). Siiski ei pea mõjuv põhjus olema tingimatult seotud kohustuse rikkumisega, vaid võib tuleneda isiklikest või avalikest huvidest. Mõjuv põhjus ei pea olema vääramatu jõu asjaolu VÕS § 103 lg 2 mõttes ega kohustuste vahekorda muutev asjaolu VÕS § 97 lg 1 ja 2 mõttes. Tegemist on üldsättega juhuks, kui eriosa sätted ei näe ette erikorda mõjuval põhjusel lepingu ülesütlemiseks. Ülesütlemine ei puuduta seni lepingu järgi toimunut. Ülesütlemisel ei toimu üldjuhul tagasitäitmist.
tuleb "mõjuva põhjuse" olemasolu määramisel eelkõige arvestada VÕS §-ga 97. Esimeseks nõudeks sellisel juhul on lepingu muutmine. Kui lepingu muutmine ei ole võimalik, siis võib kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kestvuslepingu aga üles öelda. 3) mõjuv põhjus (VÕS § 196 lg 1). Mõjuvaks põhjuseks on seaduses nimetatud lisaks VÕS § 196 lg-s 1 nimetatud asjaoludele ka kohustuse rikkumist (VÕS § 196 lg 2). Siiski ei pea mõjuv põhjus olema tingimatult seotud kohustuse rikkumisega, vaid võib tuleneda isiklikest või avalikest huvidest. Mõjuv põhjus ei pea olema vääramatu jõu asjaolu VÕS § 103 lg 2 mõttes ega kohustuste vahekorda muutev asjaolu VÕS § 97 lg 1 ja 2 mõttes. Tegemist on üldsättega juhuks, kui eriosa sätted ei näe ette erikorda mõjuval põhjusel lepingu ülesütlemiseks. Ülesütlemine ei puuduta seni lepingu järgi toimunut. Ülesütlemisel ei toimu üldjuhul tagasitäitmist.
Akineetiline mutism; närvisubstraadis koos selle tagajärgedega • Emotiivne süsteem tekitab subjektiivse afektiivse seisundi Intellekti ja kognitiivse funktsiooni kahjustus • Emotiivne närviringe on geneetiliselt määratud ning reageerib tingimatult eluliselt olulistele halb keskendumisvõime ärritajatele võimetus täide saata plaane • Emotiivne närviringe organiseerib motoorsed rutiinid ja autonoomse närvisüsteemi ning vaimse tegevuse aeglustumine
toidu saamise vahel, ehk on kujunenud välja tingitud refleks, milles helihargi helin on muutunud neutraalsest stiimulist tingitud (conditioned) stiimuliks. Sellega on koeral välja kujunenud tingitud refleks ehk klassikaline tingitus helihargi helinale. Tingimatud stiimulid viivad tingimatule reaktsioonile, tingimatute stiimulite ja reaktsioonide paarid pole õpitud ja treenitud, vaid kaasasündinud. Tingimatu refleks on kaasasündinud, see vallandub kohase stiimuli ilmumisel tingimatult (automaatselt), sõltumata elu jooksul omandatud kogemusest. Tingitud stiimulid viivad tingitud reaktsioonidele. Tingitud stiimulite- reaktsioonide paarid on õppimise, treeningu tagajärjeks. Tingitus kujuneb efektiivsemalt, kui tingitud stiimul eelneb tingimatule stiimulile olenevalt tingitud vastuse liigist poole kuni mõne sekundi võrra. Klassikalise tingituse printsiibid seletavad paljusid igapäevase elu aspekte
annaabi.ee 
