Teise Maailmasõja põhjused (0)

Sõja põhjused
On vaidlusi selle kohta, kas Teist maailmasõda pidada esimese jätkuks või mitte, aga sõja algatajate Nõukogude Liidu ja Saksamaa olukorda ning sealseid hoiakuid mõjutas see kindlasti määravalt. Enamik keisririigile järgnenud Weimari vabariigi ajast (1919-1933) olid Saksamaal majandusliku kriisi aastad, hõlmates hüperinflatsiooni 1920-ndate algul ja 1929. aastal Ühendriikide börsikrahhist alguse saanud ülemaailmse suure majanduskriisi.
Saksamaal olid kõik poliitilised parteid seisukohal, mille järgi tuli Versaille's sätestatud piire muuta. Levinud oli n-ö ' nuga selga' teooria, mille kohaselt Saksamaa kaotas sõja just nimelt kodurindel - reeturite tõttu. Keisririik oli veel täies relvis ning vaenlase territooriumil. Seetõttu kannatas sotsiaaldemokraatide väljakuulutatud Weimari vabariigi legitiimsus, kuigi vaherahulepingule 1918. aasta novembris olid alla kirjutanud sõjaväelased. Esimese maailmasõja lõpuks oli Saksamaal tänu blokaadile toiduainete puudus, erinevalt tema vastastest. Hitler võttis sellest õppust ning ei kehtestanud Teise maailmasõja ajal Saksamaal kordagi sõjamajandust ning 1941. aastal valmistus isegi minema tagasi rahumajanduse põhimõtetele.
Natsionaalsotsialistliku partei (NSDAP) populaarsuse ning valimisvõidud tagas selle loosungite radikaalsus, erinevalt teiste parteide ettevaatlikkusest ning uudsus, ehkki 1933. aasta valimistel hääli juba kaotati. Reparatsioonide osas olid Suurbritannia ja Prantsusmaa 1930-ndatel valmis järele andma Hitleri nõuetele ja nende osas läbi rääkima. Reparatsioonide teemal lasti majanduskriisi alates vaikselt unustusse vajuda. NSDAP populaarsust suurendas asjaolu, et Saksamaa võidud (Saarland'i, Sudetenland'i liidendamine, Anschluss ) saavutati just rahumeelsel teel.
Suurbritannia ei tahtnud sõda. Briti maavägi oli jäetud vaeslapse seisusse, kuigi oldi investeeritud sõjalaevastikku ning lennuväkke (strateegilise pommitamise kontseptsioon ja hävitajad ' Spitfire '). Sõda tuli samuti vältida, kuna sõjaaegse esimese peaministri Chamberlaini arvates pidi tulevane sõda igal juhul taandama Suurbritannia teisejärguliseks võimuks. Chamberlain oli veendunud, et Hitler on 'mees, kellega saab asju ajada'.
Teise maailmasõja eel ei olnud Prantsusmaa valmis midagi ette võtma ilma Suurbritanniata. Sellisele olukorrale võis kaasa aidata Prantsusmaa ebastabiilne sisepoliitiline olukord 1930-ndatel aastatel.
Kollektiivse julgeoleku organisatsioon Rahvasteliit , mis sõltus selle liikmete tahtest teiste kaitseks jõudu kasutada, ei osutunud elujõuliseks tänu Ameerika Ühendriikide kõrvalejäämisele. Ühendriikide Kongress ei ratifitseerinud lepingut, mis oleks taganud riigi osalemise Rahvasteliidus. Rahvasteliidu nõrkus ilmnes juba Etioopia ja Mandžuuria kriiside ajal. 1933. aastal astusid sealt desarmeerimisalaste läbirääkimiste nurjumise ettekäändel välja Saksamaa ning samuti Jaapan. NSV Liit heideti välja sõja alustamise pärast Soome vastu 30. novembril, 1939, vastavalt Molotov -Ribbentropi paktile. Vastavalt leninlikule kontseptsioonile pidid kapitalistid tulevases sõjas iseennast hävitama. Teise maailmasõja eelprooviks peetakse mõnikord Hispaania kodusõda 1936-1939, mille võitis kindral Franco juhtimisel konservatiivne -natsionalistlik leer .
Mõnede ajaloolaste arvates ei tahtnud Hitler suurt sõda, vaid pooldas väiksemaid sõdu diplomaatiliselt isoleeritud oponentide vastu. Sellepärast apelleeriski talle niivõrd 'Blitzkrieg'i' idee ning Hitler ei kaotanud sõja esimestel aastatel pikka aega lootust sõlmida Inglismaaga kokkulepe maailma jaotamise suhtes - idee, mille Churchill resoluutselt tagasi lükkas.
Erinevalt Sudetenland'i liitmisest Saksamaaga München'i lepingu (1938) kohaselt, millele võis tahtmise korral kleepida peale teatud legitiimsuse sildi (rahvuslik enesemääramine), oli Tšehhi alade liitmine 1939. a. märtsis Suur-Saksamaaga puhas agressioon , ning sellisena seda Suurbritannias ka nähti. Saksamaa liitis Tšehhi alad, tuues ettekäändes sealse sisemise ebastabiilsuse. Slovakkia jäi Jozef Tiso juhtimisel sisuliselt Saksa protektoraadi staatusesse kuni 1945. aastani.
Suurbritannia välispoliitikas toimus täispööre, seni ka rahva seas populaarsest 'appeasement'ist' loobuti - anti garantiid Poolale ning alustati läbirääkimisi NSV Liiduga..
Molotovi-Ribbentropi pakt
1939 hakkasid kahe suurriigi omavahelised suhted ootamatult soojenema ning 23. augustil 1939 kirjutasid kahe riigi välisministrid Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Sellega kohustusid nad säilitama erapooletuse, kui teine lepingupool mõne kolmanda riigiga sõtta astub . Lepingul oli ka salajane protokoll, millega NSV Liidu mõjusfääri oleks pidanud minema Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (Lääne- Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Põhja- Bukoviina . Saksamaale pidid jääma Poola lääneosa ja Leedu.
Paktiga olid loodud eeldused uue maailmasõja puhkemiseks.
* Saksamaa kavatses rünnata Poolat, arvestades, et sõtta võivad sekkuda ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes olid lubanud Poolat rünnaku korral aidata. Mittekallaletungileping andis kindla tagala ning puudus oht, et sakslased peavad sõdima kahel rindel.
* Nõukogude Liidule oli samuti kokkulepe tähtis, kuna ta plaanis NSV Liidu laiendamist läände, milleks ka pakt võimalus andis. Kuid ka Nõukogude Liit pidi arvestama Suurbritanniaga ning seega ka sõjaga, milles Saksamaa erapooletus oleks ainult kasuks tulnud.
Hitler ja Stalin võisid teineteist segamata vallutusi jätkata, kuid see ei tähendanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõprust, kuna vastuolud kahe ideoloogia vahel säilisid.
Nürnberg
Pärast sõja lõppu korraldati Saksamaal Nürnbergis kohus sõjasüüdlaste üle; seda tehti vastavalt Potsdami konverentsi otsusele. 24 natslikku sõjaroimarit astusid Rahvusvahelise Sõjatribunali ette. Neid süüdistati vallutussõdade pidamises, sõjaroimades ning kõige rängemates inimsusevastastes kuritegudes. 12 natsliku Saksamaa kõrget riigiametnikku mõisteti surma, teised said pikaajalisi vanglakaristusi.
Nürnbergi protsessiga algas Euroopa puhastamine natsismist ja fašismist
Sinimägedest
Sinimägede lahing toimus Saksa armee armeegrupi "Narva" ja Punaarmee Leningradi rinde vägede vahel II maailmasõjas. Lahing sai alguse Saksa Armeegruppi "Narva" taandumisest Narva jõel asunud "Panther"-liinilt 25. juulil 1944 Tannenbergi liinile, mille kaitsepositsioonide osad olid Sinimägedes, ja kestis 19. septembrini 1944, mil Punaarmee 19. septembril hõivas kaitsjate poolt 18. septembril 1944 tühjaks jäetud (taanduti öösel) kaitsejoone. Tannenbergi kaitseliin jäeti maha, kuna Punaarmee läbimurre Riia alla ja Emajõel ohustas Tannenbergi liinil kaitsel olevate Saksa väeosi kotti jäämisega.
25. juulist 1944 alates oli kogu Nõukogude armee Leningradi rinde löögijõud suunatud kolmele Sinimäe kõrgendikule. Esimene rünnak toimus 26. juulil 1944 ning rünnakud kestsid kuni 12. augustini ööd ja päevad. Tegemist oli lahinguga , kus rünnak järgnes rünnakule, iga maalapp ja kaevikujupp käis korduvalt käest kätte. Mürskude lõhkemine oli katkematu , mistõttu kogu ümbrust kattis plahvatustest tekkinud tolm. Lahingute perioodil valitses Kirde-Eestis suur palavus ja laibalehk oli seetõttu eriti intensiivne. Keegi ei otsinud oma üksust, enamasti võideldi seal, kuhu satuti, kuni rünnaku lõpuni. Sageli mindi käsitsivõitluseni välja.
Kõik Punaarmee rünnakud löödi kaitsjate poolt tagasi. Sinimägesid Punaarmee vallutada ei suutnud, nagu ei suutnud ta läbi murda ka mujal Tannenbergi liinist (mille kaitse osa Sinimäed olid).
Sinimägede lahing oli kõige verisem lahing, mida Eesti pinnal kunagi peetud.
Sinimägede lahingut on kutsutud Euroopa rahvaste lahinguks bolševismi vastu ja Eestimaa Verdun'iks.
Vene suurtükivägi alustas Sinimägede pommitamist 25. juulil 1944. Esimene rünnak Sinimägedes algas 26. juulil, kui Nõukogude väed olid järele jõudnud taganevatele Saksa väeüksustele ja suuremad rünnakud kestsid kuni 12. augustini.
Tannenbergi liini rünnanud 11 nõukogude diviisi ja 2 brigaadi lakkasid siin olemast. Vastase kaotused olid tohutud. Kahe nädalaga langes Punaarmee poolel rivist välja 160 000 -170 000 meest ja üle 200 tanki . Siniägede ühishauda maeti Nõukogude andmetel 12 000 punaarmeelast. Seda peale 19. septembrit 1944, kui langenuid matma hakkati.
Väikesed polnud ka eestlaste, taanlaste, flaamide, norrakate ja sakslaste kaotused umbes 10 000, neist umbes 2 500 eestlast. 1 709 maeti nendest sõjaväekalmistutele ajavahemikus 24.07–10.08.1944. Neile lisandvad teadmata kadunud või venelaste kätte läinud kaevikutes olnud hukkunud.
Saksa sõjaväevormis langenud jäid peale Tannenbergi liini üleminekut Punaarmeele sinna lamama, kus nad langenud olid neid punaväelased ei matnud.
natuke pilte:
http://copypast.ru/2008/01/06/pole_bitvy_80_foto.html
allikas : vikipedia .
Algataks siis arutelu sel teemal.