Tehnika areng, rahamajandus ja pangandus, Renessanss (1)

1. Tulirelvade areng (lk 9)
Keskaja lõpu poole õpiti metalli töötlema. Sellest tulenevalt hakati peagi valmistama tulirelvi. Vanimad tulirelvad olid veel algelised ja rasked ning nende laskekaugus ning täpsus jätsid soovida.
Relvameistrite oskused aga aja jooksul täiustusid ning peagi osati valmistada ka täpsemaid ning kergemaid relvi, mille käsitlemisega saadi ka üksi hakkama. Keskaja lõpus muutus tulirelvade osa relvakunstis nii tähsaks, et vanu, ebatõhusamaid kiviheitmismasinaid hakati järjest vähem kasutama. Tulirelvadega tuli kaasa mitmeid muutusi sõjakunstis. Hakkas kasvama jalameeste osatähtsus, kuna vaid jalamehed said kanda tulirelvi. Jalameeste relvade hulka ilmusid ka hellebardid ja piigid, millega oli võimalik ratsavägeda rünnakutele vastu seista. Nii hakkas ratsavägi üha enam tähtsust kaotama. Ka linnused polnud enam vallutamatud – neid võis vabalt suurtükiga (suure tulirelvaga) puruks lasta.
2. Meresõidu ja laevaehituse areng (lk 9)
Juba ristisõdade ajal olid itaalia noormehed võtnud araablaste ja bütsantslaste eeskujul kasutusele kolmnurkse ladina purje . Erinevalt nelinurksest raapurjest, võis sellega purjetada ka vastutuult. 14. sajandil arendasid Portugali meremehed uue laevatüübi – karavelli, mis oli sobiv laevatüüp ookeanisõitudeks. Karavelli mastides olid nii raapurjed, kui ka ladina purje. Karavell oli kiire ning kerge laevatüüp. Järgimsena võeti hiinlaste eeskujul Euroopas kasutusele kompass. Kui varem vaadati kurssi ja laeva asukohta tähtede järgi ning lisaks hoiti purjetades maad silmapiiril, siis peale kompassi kasutuselevõttu julgeti minna ka avamerele, kuna kompassi järgi sai ära määrata põhjasuuna ning seetõttu ei olnud karta, et ära eksitakse . Karavell ja kompass võimaldasid hakata tegema pikemaid mereretki.
3. Paber ja trükikunst (lk 11)
Keskajal kirjutati Euroopas raamatuid käsitsi, peamiselt eriliselt töödeldud õhukesele vasika- või tallanahale – pärgamendile. Pärgament oli üsna kallis ning kuna raamatute ümberkirjutamine võttis palju aega, olid raamatud kallid. 13.-14. sajandil hakkas Hiinast Euroopasse levima paber. Paber oli odavam ning sellele oli palju parem kirjutada, seetõttu hakati seda kasutama pärgamendi asemel. Kuid raamatute ümberkirjutamine oli endiselt aeganõudev. Olukord muutus, kui sakslane Johann Gutenberg leiutas 15. sajandi keskel trükikunsti. Trükikunst oli Hiinas juba varem tuntud, kuid Gutenberg seda tõenäoliselt ei teadnud . Gutenbergi trükimasin võimaladas metallist valatud tähti lehekülgedeks kokku laduda ning seejärel paberile äratõmme teha. Nii jätkates saadi trükkida kiiresti raamatuid. Lühikese ajaga võidi trükkida vähese vaevaga sadu ja tuhendeid eksemplare ühest raamatust. Trükikunsti leiutamine oli väga tähtis sündmus. Nüüd, kui saadi raamatuid kiiresti ja vähese vaevaga trükkida, muutusid raamatud odavamaks. See aga võimaldas hariduse ja teaduse senisest kiirema arengu.
4. Naturaalmajanduse asendumine rahamajandusega (lk 13)
Keskaja lõpu poole hakkas osa kaupmehi hankima tulu käsitööst. Enamasti hakkasid nad tegelema tekstiilitööndusega. Nad ostsid kokku suurtes kogustes lambavilla. Ettevõtlikud inimesed – kaupmehed – andsid villa talupoegadele, et nemad saaksid sellest lõnga, ning lõngast riiet teha. Lambavill ning valmistoodang kuulus kaupmehele, talupojad said töö eest tasu, ning kaupmehed müüsid valmistöö kasumiga ära. Järk-järgult muutusid talupojad palgatöölisteks, ehk nad said töö eest raha, mitte kaupa vastu. Kui naturaalmajandus tähendas seda, et nt kalamees vahetab kala liha vastu ja vastupidi, siis rahamajandus tähendas seda, et kala vahetati raha vastu, ning raha eest saadi ise valida, mida osta. Leiti, et rahamajandus on enamjaolt kõigile kasulik ja nii on ka tänapäeval, et kaupa vahetatakse raha vastu ja vastupidi. Rahamajandus levis alguses ainult Põhja-Itaalias ja madalmaades, kuid uusaja alguses jõudis rahamajandus ka teistesse Lääne-Euroopa maadesse.
5. Pankade tekkimine (lk 15)
Kaubanduse ja töönduse arenedes koondus üksikute rikaste kätte üha enam raha. Raha oli laenatud varemgi, kuid keskaja lõpus hakati raha üha rohkem laenama. Laenati intressiga – see tähendab, et kui sa pidid tagasi maksma märgatavalt rohkem raha, kui olid laenanud. Nii ei seisnud raha kasutult, vaid teenis kogu aeg raha juurde. Tekkisid pangad , kes hakkasid raha hoiustama ning laenama (intressidega), teenides seejuures kasumit. Pankades töötasid pankurid, kes raha laenasid. Pangad hõlbustasid majanduslikku tegevust. Kui näiteks mõnel kaupmehel jäi raha puudu, siis ta sai pangast laenata raha juurde, et saada minna kaubareisile. Kaubareisilt tulles sai kaupmees maksta raha tagasi ning see oli kasulik nii pangale kui ka
kaupmehele – kaupmees sai käia rutem reisil, saades ise ka kasumit, ning pangad said intresside pealt raha. Rikkad inimesed paigutasid raha pankadesse, kus ka neile tiksus intressi. Pangad võisid kahju saada siis, kui laenaja vahepeal suri ning raha tagasi ei makstud. Edukad pankurid muutusid päratult rikkaks, ning rajasid pangakontoreid üle terve Euroopa, laenates raha ka kuningatele, keisritele ja paavstidele.
6. Põhja-Itaalia linnade õitseng (lk 16-17)
Keskaja teisel poolel kujunes Põhja- Itaaliast Euroopa kõige arenenum piirkond. Sealsed linnad olid saavutanud iseseisvuse ning seal edenes kaubandus ja käsitöö, arenes rahamajandus. Sealsed kaubalinnad Veneetsia ja Genova rikasutisd tänu vahenduskaubandusele vahemerel. Vahendati araabia kaupu, viies neid Saksamaale ja mujale Lääne-Euroopasse. Sealsed linnad hoidsid sõprussidemeid ida- ja araabiamaadega. Hoolitseti heade suhete eest idamaade ja Bütsantsi valitsejatega. Sisemaadel, nt Milanos, tegeleti lisaks kaubandusele ka riidetootmise ja pangandusega. Firenzes tegutsev Medici suguvõsa, kes tegeles pangandusega, sai tol ajal Euroopa rikkaimaks suguvõsaks, sest nad laenasid raha ka valitsejatele ning paavstidele. Lisaks rikkusele, olid Medicid ka suured kultuuri soosijad. Nende kutsel saabusid Firenzesse skulptorid ning maalikunstnikud . Medicidel oli ka mitmeid villasid ja paleesid. Firenzest sai Medice ajal üks kaunimaid ja rikkamaid linnu Euroopas. Ka tänapäeval on mitmeid tolle aja ehitusi seal säilinud.
7. Kuidas muutus inimeste ellusuhtumine (17-18)
Itaalia linnade sõltumatud ja rikkad kodanikud olid ise harjunud maailmas läbi jõuda. Nad uskusid oma võimetesse ning tahtsid näidata oma võimekust ja rikkust, rajades uhkeid losse ning tehes suurejoonelisi pidusid. Sellised inimesed ei nõustunud keskaegse ellusuhtumisega, et inimene on jumala kõrval mittekeegi. Kui ennem tunti huvi vaid jumala vastu ning selle üle, mis juhtub pärast surma, siis nüüd tõusis tähelepanu keskpunkti inimene ise koos maise eluga. See ei tähendanud, et jumalat enam ei usutud. Lihtsalt leiti, et inimene on Jumala loomingu tipp ning inimese kaunis välimus väärivad senistest rohkem tähelepanu. Ideaaliks hakati pidama võimekat ning väärikat inimest, mitte mingit kerjust. Üha enam hakati rõhku panema haridusele ning inimese võimete arendamisele. Ka maalikunstis oli näha muudatust – enam ei kujutatud inimeste asemel mingeid olematuid olendeid, vaid maaliti inimest nii, nagu ta on – loomulikult ( Mona Lisa). Maailmavaadet , mis seab esiplaanile inimese koos inimeste vooruste ja puudustega, nimetatakse humanismiks. Hiliskeskaegses Itaalias kujunenud ellusuhtumine oligi eelkõige humanistlik .