Teesid (2)

1.Milline parlamendi valimise süsteem (meetod) oleks Sinu arvates Eestile sobivaim. Põhjenda oma arvamust.
Eesti on parlamentaarne vabariik, parlament on ühekojaline. Parlamendi üheks põhiülesandeks on presidendi valimine iga viie aasta järel. Seadusandliku võimu teostaja on Eestis ühekojaline parlament , mida nimetatakse Riigikoguks, kuhu kuulub sada üks liiget. Riigikogu liikmete valimine toimub Eestis iga nelja aasta järel. Parlamendi üheks kohustuseks on ka nimetada Riigikohtu esimees presidendi ettepanekul. Täidesaatvat võimu teostatakse Eesti Vabariigis järgmiste riigiasutuset abil: ministeeriumid , ametid, maavalitsused, inspektsioonid ning muud valitsusasutused.
Mina arvan, et Eestile on sobilik praegune parlamendi valimise süsteem. Eesti parlamendivalimised korraldatakse vastavalt Riigikogu valimise seadusele. Seadus võeti vastu 7.juunil 1994, ja selle hilisematele parandustele. Riigikogu saadikute valimise süsteem on proportsionaalne. Mulle tundub, et Eesti rahvale on traditsiooniks saanud valimised, mis toimuvad iga nelja aasta järel märtsi esimesel pühapäeval. Mulle meeldib see tava, kui isegi väikestes linnades toimub tihe kodanike liikumine kui tavalisel pühapäeval oleks olnud see inimtühi ning inimesed saavad avaldada oma arvamust ja ma leian, et hääletama minemine on väga tähtis iga inimese jaoks, kuigi kahjuks seda kõik ei tee. Haywoodi raamatus on öeldud, et on olemas üldkehtiv nõusolek, mis ütleb, et esinduslik protsess on seotud valimisega ja hääletamisega. Nii see tõesti on, rahvas tahab osaleda valimistel ja anda oma häält, mis mõjutab tulevast elu, sest igal häälel on siiski jõud.
Riigikogu valimisteks moodustatakse kaksteist mitmemandaadilist valimisringkonda, igas neist on kuus kuni kaksteist mandaati . Mandaatide jaotamine toimub vastavalt registreeritud hääleõiguslike kodanike arvuga valimisringkonnas. Iga valija saab hääletamise sedeli, kuhu ta kirjutab ühe kandidaadi
Registreerimisnumbri ja asetab siis sedeli vastavasse hääletuskasti. Seda toimingut kontrollib vaatleja. Paljudel on see otsus juba ammu tehtud, kuid nii mõnigi otsustab selle privaatses valimiskabiinis, kus on kirjas kõik selle piirkonna kandidaadid.
Kandidaadid peavad tundma õigusaktide ja teiste tekstide sisu, vajadusel tegema ettekandeid päevakorraküsimustes ja avaldama arvamust kõne või sõnavõtuga, esitama küsimusi ning tegema ettepanekuid ja samuti suhtlema valijatega, vastama kodanike pöördumistele, avaldustele ning küsimustele.
Eestis kehtib selline kord, et hääleõiguslik kodanik, registreeritakse automaatselt hääleõigusliku kodanikuna kui ta saab kaheksateist aastat vanaks . Valijakaardid saadetakse enne valimiste päeva kõigile kodanikele kahekümneviie päeva jooksul.
Valimiste kesksed funktsioonid on Haywoodi raamatu järgi järgmised: sõjaväkke värbamine, moodustada valitsus, esinduse tagamine, poliitiline mõju, valijate harimine/õpetamine. Eestis toimib minu arvates küllaltki hästi praegune valimise meetod. Haywoodi raamatus on välja toodud riike, kus kehtub sama süsteem ja nendeks riikideks näiteks on Iisrael, Belgia, Luksemburg ja Sveits. Seal on välja toodud ka eelised ja puudused. Eelised on näiteks see, et seda peetakse ainsaks puhtaks süsteemiks proportsionaalses esinduses ja sealhulgas on õigus on kõigil osapooltel . Samuti peetakse eeliseks ka seda, et naistel ja noortel on võimalik valituks saada selle süsteemiga tunduvalt paremini. Ja ma leian, et Eesti puhul kehtivad samad eelised.
Mis mulle meelepärane ei ole, on see, et enne valimisi hakatakse korraldama kampaaniaid ning rahvaga kohtumisi ja erakonnad hakkavad rahvale lubadusi andma, mida nad siis teevad kui nad valituks osutuvad. Kuid alati kerkivad siis esile erinevad probleemid ja ebameeldivused. Nagu näiteks püütakse üksteist üle trumbata ja mustata, mis ei ole minu arvates kõige õigem tegevus, kuid siiski seda tehakse.
2. Presidentaalne , pool-presidentaalne või parlamentaarne valitsemiskorraldus . Mis oleks iga korraldustüübi „head ja vead“ Eesti kontekstis?
Presidentalism ehk presidentaalne valitsemiskorraldus. Selle korraldustüübi mudeliks võetakse valimiskord USA-s. Presidentaalse valitsemiskorralduse puhul on president valitsuse juhiks, kui ka riigipeaks, aga tal ei ole ainuvõimu, kuna ta peab jagama oma võimu parlamendiga. Eestis on presidendil riigipea ülesanne, parlamendil on seadusandlik võim. Minu meelest ei sobiks Eestile presidentalism, kuna riik on väike ja ma leian, et parlamentaarne süsteem toimib siin paremini. Mulle meeldib kui president on riigipea ja rahva esindaja ning võimu teostatakse parlamendis tehtavate otsustega. President on presidentalismi puhul täidesaatva võimu esindajaks , see tähendab seda, et president on valitsusjuht ehk peaminister ja ta ülesandeks on valitsuse moodustamine. Samuti on tal õigus ministreid ametisse panna või ametist tagandada. Samas heaks võin pidada presidentalismi puhul seda, et siin saab rahvas valida ka presidendi parlamendi valimise kõrval. Mulle on alati meeldinud see, kui rahvas saab osaleda hääletamises ja oma arvamuse avaldamises.
Presidendi ülesanne on sõlmida rahvusvahelisi lepinguid ja olla vägede ülemjuhatajaks.
President saab tagasi lükata parlamendis vastu võetud seadusi. President ei oma ainuvõimu, sest tema kõrval on parlament, mis koosneb kahest kojast – alamkoda ehk esindajate koda ning ülemkoda ehk senat . President ja kongress kontrollivad teineteist ning presidendi ja kongressi vahelise arusaamatuse korral võib senat presidendi tagandada. USA’s president valitakse iga nelja aasta tagant, Eestis aga iga viie aasta tagant. Presidentaalne valitsemiskorraldus on näiteks Leedus, Venemaal, Prantsusmaal ja USA’s. Presidentaalse demokraatia puhul valib rahvas parlamendi samuti rahvas valib presidendi ja president nimetab ametisse valitsuse. Mina arvan, et sellise väikese riigi puhul nagu Eesti ei ole selline valitsemiskorraldus väga hea, mulle tundub, et Eestile ongi ainuõige praegu kehtiv valitsemine, milleks on parlamentaarne valitsemiskorraldus.
Poolpresidentalism ehk pool-presidentaalne valitsemiskorraldus. Suurimaks erinevuseks presidentalismiga on see, et president peab parlamendiga rohkem arvestama ja lisaks presidendile on ka peaministri ametikoht . Selline valitsemiskord on Prantsusmaal, Portugalis, Islandil, Austrias , Soomes, Venemaal. Võibolla on meedias liiga palju läbi käinud meie suure naaberriigi valitsemismeetod, milleks on samuti poolpresidentalism ja seega tekitab see samuti minus vastakaid tundeid ja ma arvan, et Eesti konteksti see ei sobiks. Antud valisemiskorralduse puhul omab president suurt võimu.
Seda valitsemisviisi iseloomustab järgmine: president valitakse rahva poolt seitsmeks aastaks.
President on kui täidesaatev võim ning tema ülesanneteks on: peaministri ametisse nimetamine ning ta jaotab ära ülesanded, millega tegeleb president ja millega peaminister. Presidendile allub välis-, kaitse- ja teabepoliitika ning peaministri alluvuses on majandus- ja sotsiaalküsimused. Suhetes parlamendiga on domineerivaks pooleks president. Presidendil on parlamendis vastu võetud seaduste suhtes vetoõigus, presidendi läkitusi peab parlament täitma ja ei tohi neid kritiseerida. President võib keelata parlamendil valitsuse tagandamise. Parlamendi võim presidendi üle on kaudne , presidendi poolt ametisse pandud peaministri võib parlament tagandada, kuid presidenti parlament tagandada ei saa. Siit järeldub see, et poolpresidentaalses riigis on presidendi võim suurem kui presidentaalses riigis ja ma leian, et Eesti riigi konteksti pole seda vaja. Suurematel riikidel oleks vaja minu arvates kindlat ja võimukat riigi valitsejat kelle käes on võim ja keda rahvas austab ning keda kuulda võtab, kuid Eesti puhul ei näe ma selles valitsemiskorralduses eeliseid.
Parlamentaarne valitsemiskorraldus. Eesti riigis kehtib praegu parlamentaarse vabariigi valitsemiskorraldus, kus valitsuse moodustamisel on määrav jõuvahekord parlamendis. Parlament on ühekojaline ja parlamendi ülesandeks on valida iga viie aasta tagant president. Valitsuse moodustab, aga peaminister, kelle nimetab ametisse president. Valitsuses on kokku viisteist liiget ning valitsuse määrab ametisse president pärast parlamendi heakskiitu. Mulle tundub, et Eesti parlamentarismi puhul on tähtsal kohal see, et seadused on valitsevad ja minu meelest on see üks suur pluss. Kodanikel ongi ju kohustus kuuletuda seadustele ja neid täita. Parlamendis ju võetakse vastu seadusi ja neil on vastutus nende seaduste ees, mis vastu võetakse.
Parlamentaarsed vabariigid on näiteks ka veel Iisrael ja Saksamaa. Parlamentarism kujunes Suurbritannias ja nii hakati pidama Inglise parlamentarismi klassikaliseks, seda võtavad eeskujuks paljud riigid, kus on valitsevaks parlamentaarne riigikord .
Parlamentarismi korral valitakse parlament rahva poolt, kus presidendil erilist võimu ei ole. President on riigi esindaja suhetes välisriikidega. Mulle meeldib, et Eestis on president riigi esindaja rollis, siis jäävad ära konfliktid, mis võivad välja tulla võimu omamisega ja rahvas siis arvatavasti näeks presidenti teises valguses kui praegu. Parlamendi ja valitsuse kohustus on üksteist toetada, kui nende vahel peaks tekkima suurem konflikt, võib see kaasa tuua uued parlamendi valimised või valitsuse vahetuse .
3.Kas Eestis võiks taastada sarnaselt 1937-1940. aastale kahekojalise parlamendi? Põhjenda oma arvamust.
1937.aastal 28. juulil võeti vastu Rahvuskogu kodade istungil uus põhiseadus. Põhiseaduse kohaselt loodi presidendi institutsioon , millel olid suured volitused ja ka kahekojaline parlament, see leidis aset Eestis aastatel 1937-1940. Kahekojalise parlamendi puhul on mõlemal võrdsed õigused ja kohustused. Parlamendi peamiseks ülesandeks on olla seadusandlikuks võimuks. Seaduseid peavad mõlemad kojad heaks kiitma, kuid üksteisest sõltumatult. Parandused peavad olema samuti kooskõlas ja heaks kiidetud mõlema koja poolt.
Minu arvates kahekojaline parlament ei ole Eesti puhul kuigi hea, kuna riik on väike ja see tekitaks minu meelest rohkem segadust , kuna kahekojalise parlamendi puhul toimuvad tegevused erinevalt ja kindlasti, siis kui on vasturääkivused kahe koja vahel, siis võtavad ostuste tegemised kindlasti tunduvalt kauem aega. Kui vaadata praegust Eesti riigi toimimist ja selle valitsemist, siis on pidevalt seal vasturääkivused ja segadused erinevate vaadete vahel ja kui oleks veel kahekojaline parlament, siis mulle tundub, et otsuste langetamine muutuks siis raskendatumaks ja pikemaajalisemaks. Hawoody raamatus on ka öeldud seda, et teise koja olemasolu muudab seadusandliku protsessi komplekseks ja raskeks, mulle tundub see samamoodi. Samuti kitseneb juurdepääs poliitika tegemisele ja seaduslikele otsustele.
Kui kui Eestile peaks olema ainuõige kahekojaline parlament, siis miks ei ole seda juba taastatud sarnaselt aastatele 1937-1940. On olnud arvamusi , et see tuleks taastada, kuid see on senimaani jäänud vaid jutuks.