Traagilise mõju on seda suurem, mida iseloomulikumad on kujutatud ajajärgule kangelase kokkupõrked, nt Kitzbergi ,, Libahundis " Tiina ja Tammaru talurahva kokkupõrge tähendas ajajärgu suurte põhijõudude esiletõstmist ning inimväärikuse kaitset ( vabadus, õnn orjameelsus, ebausk ). Traagiline võib olla ka tavalise inimese kaastunnet äratav hukkumine. Traagilises kirjanduses on iseloomulik vana ja uue vahelise võitluse näitamine. Kirjanduses on traagilise peamiseks zanriks tragöödia. KOOMILINE siia kuuluvad need naljakad nähtused elust, kirjandusest ja kunstist, mis tekitavad ühiskondliku kõlapinnaga naeru. Seega ei ole kõik, mida peetakse naljakaks, veel koomiline. Koomiline ja naljakas ei ole sünonüümid. Koomiline on esteetiline nähtus, selle juured peituvad ühiskondlikes suhetes. Koomiline on peamiselt tegelikkuse reaalselt olemasolevate vastuolude ja kontrastide peegeldus. Koomilise väljendusvahendid ja keelelis-stilistilised võtted on väga mitmekesised
Teda mõjutasid psüühilised aspektid. Euripides pani ühe tegelase sees põrkuma kaks vastandlikku tunnet. Enne seda oli tegelane terviklik isik. Euripidese puhul tunded rebivad inimese tükkideks individualiseeritud karakter. Tema puhul omane draakon kui sümbol sümboliseeris ürgse tumeda jõu esindajat ning Euripidesel võidab draakon. Toob vaatajani stiihia inimese sees kire. Tema tegelaste seas ka palju naiskangelasi/-tegelasi. Kreeka tragöödia tegeles alati globaalsete seaduspärasustega. Euripides hülgas selle seaduspära inimesi ja jumalaid juhtis tema puhul pime kirg/juhus. Seal, kus astub mängu juhus, algab komöödia. Euripidese puhul alustatakse intriigi, kuna jumalad on isekad. 4.sajand kui komöödiasajand sai Euripideselt päranduseks karakterid, juhused ja intriigid. Intriig kui kellegi tahtmise (mitte seaduspärasuse) poolt juhitav sündmus. Puudub absoluutne norm (tegelased võivad sündmusi enda kasuks pöörata).
Zanrina kujunes välja 18. sajandil. Draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse. Uuritakse tegelaste psühholoogiat, käitumist ja ühiskonnas toimuvat. Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". Dramaatika- näitekirjandus, üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist lüürika ja eepika kõrval.
Romaan, 2.1. Seiklus-, 2.1.1. rüütli-, 2.1.2. kelmi-, 2.1.3.kriminaal-; 2.2. Ajalooline-, 2.3. Perekonna-, 2.4. Psühholoogiline-, 2.5.Arengu- (kujunemis-), 2.6. Ulme-, 2.7. jne, 3. Novell, 4. Jutt, 5. veste, 6.miniatuur, 7. skits, 8. humoresk, 9. jutustus, 10. valm, 11. rahvajutt 11.1.muinasjutt, 11.2. muistend. · Lüürika. 1. rahvalaul, 2. hümn, 3. eleegia, 4. satiir, 5. epigramm, 6. epitaaf, 7.läkitus, 8. pastoraal. · Dramaatika. 1. tragöödia, 2. komöödia, 3. tragikomöödia, 4. farss, 5. vodevill, 6. draama 6 Eepika omadused: laiaulatuslikkus, kangelaslikkus, sündmusrohkus, objektivism. Isiksust kujutatakse tavaliselt väljaspool olevat maailma. Isegi siis, kui on olemas jutustaja, on eepiline maailm alati laiem, suurem, mitmekülgsem sellest subjektiivsest jutustaja vaatepunktist
Imeline valge Meeled tuultele valla Uued vaod vaotuman palge Süda sädemeid kalla Tuli kõik neelab alla Voogab päev üle lõõsan maa Algaman merel kui tõus Lebada kauem ei saa Geenid veel jõus Eestimaa (Andrus Rõuk.) aleksandriin 12-silbiline paarisriimiline värss tsesuuriga 6. silbi järel. Aleksandriini kasutati esimest korda Makedoonia keisri Aleksander Suure seiklusrohket elukäiku kujutavas "Aleksandri romaanis" (XIII saj). Näiteks Moliére (16221673) komöödia "Tartuffe" August Sanga tõlkes. Need, kes tunnevad mind, / need teavad, et ei asu iial püüdma mu hing / minu enese kasu. Maistel varadel on / mu silmis odav hind, võltsi säraga need / ei suuda petta mind. algriim alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla. Näiteks: Härrad jäid härisemaie, mölderid mörisemaie, tohterid torisemaie. (Rahvalaul.) algusriim vt riim. allegooria mõistukõne, mille ülesanne on midagi või kedagi esile tõsta või
1635. aastal ta sureb. Tema oligi Hispaania teatri ülesehitaja. Enne Lopet ei saa rääkida regulaarsest Hispaania teatrist. Hiiglaslik teatriehitis, mis tehtud Lope kätega. Kujundas teatri zanrid (mõõga ja mantli komöödiad eriti popid). Oli ka kõige renessanslikum hispaania dramaturg. Seda mitte vormilt vaid sisuliselt. Commedia erudita järgi jälgiti kolme ühtsuse reegleid. Oli selle poolehoidjaid ja vastaseid. Poolehoidja oli näiteks Cervantes, kelle ideaaliks oli nn õige komöödia nõuded keelele ja zanripuhtusele. Ülev süzee nõudis ülevat keelt. Teiste hulgas kiitis ka noort Lopet ja tema draamateoseid. Mõne aasta pärast pühkis viljakas Lope Cervantese teatrist täielikult minema. Lope kirjutas meeletult palju, säilinud 430 teost (oli üle tuhande, 1500-1800 teost). Võis üksi kindlustada kõik hispaania trupid. Teater oligi nagu tema impeerium, tema selle valitseja. Kõik trupijuhid ja näitlejad olid tema sõbrad ja tuttavad. Cervantese jaoks oli see
(Petrarca, Ronsard; soneti tekkimine) ja romantismi (Byron, Goethe). Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on põhiliselt mõeldud laval esitamiseks, va lugemisdraama, on sellest tulenevalt liigi põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja konfliktid tegelaste vahel. Euroopa draamakirjandus kasvas välja antiikaja kultuslikest rituaalidest. Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhizanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus (Aischylos, Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism, mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama. Sel
Jaan Tooming)sai 1960ndate teatriuuenduse alguseks. 1906 "Tuulte pöörises" armastus- ja ideedraama, käsitleb 1905 sündmusi. Armastuskolmnurk kirgliku aga vägivaldse sulase Jaanining lõpuks kõlbeliselt tugevama peremehe Kaarli vahel Soosaare Leena pärast. Leena hoiab alguses Jaani, kuid lõpuks ikkagi Kaarli poole. Tegelased keeruka hingeeluga, tegudele tõukavad vastukäivad ajendid. Vanemuise kui kutselise teatri avaetendus. 1912 "Libahunt" 5-vaatuseline tragöödia. Esietendusega 1911 avati kutselise teatrina Endla. Film rez. Leida Laius. Kahe vastandliku ellusuhtumise kokkupõrge pärisorjuseaja (19.saj) olustikus. Tiina- kirglik, vabadust armastav, ta on erand. Mari- traditsioone hindav, püsimist väärtustav hoiak. Vanaema- eestlaslik, alalhoidlik. Lavastatud 12 korda. Eri tahud: Mikk mikiver 1960ndad Tiina-Mari vastuolulisus, 1970ndad saatuse poolt määratus. 1915 "Kauka jumal" karakterdraama. Esietendus 1912. Peamine teema raha võim
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus
tavadele traagilise lahenduseni: kiiva kasuõe poolt libahundiks kuulutatuna lahkub Tiina inimeste hulgast ja hukkub, millega aga ühtlasi on loodud mõra vaimupimeduse ja orjameelsuse müüri. "Libahunti" läbiv pingestatus tugineb oma põhiolemuselt romantilisele konfliktile ja sellele vastavalepeategelasele, kusjuures teos nii oma kujudesüsteemi kui ka kompositsiooni poolest kunstiliselt tihe ja terviklik. Draama külgetõmbejõud kätkebki eelkõige Tiina karakteris. Tiina mõjul lööb tammarulaste tões kõhklema ka Margus, suutmata ometi mõista seda uut, mida Tiina endas ja endaga kannab. Ta püüab sisekõhklusi võita, kuid kodust ja vanematelt piiritud elutunne osutus tugevamaks . Tiina hukkub uhkena ja alistumatuna orjuse ja vaimupimeduse ohvrina, kuid tema lühike traagiline elu, tema mõtted ja unistused inimväärikusest ja vabadusest kõlavad üle aegade
Üks tserkessitar armub temasse, ta aga ei suuda sellele armastusele vastata, sest ta süda on närbunud. Tüdruk aitab tal põgeneda ja uputab siis enda). 1824 poeem "Mustlased" (Kangelane Aleko põgeneb kodust mustlaste juurde, kust leiab oma elukaaslase Zemfira. Too aga leiab varsti endale mustlasest mehe. Aleko tapab nii rivaali kui ka naise. Viimase isa kihutab ta laagrist minema). 1824 tragöödia "Boriss Godunov" (Tsaar Fjodor surnud, troonile Boriss, kuid too olevat lasknud tappa tsaari vennapoja Dimitri. Rahvast tahab uut tsaari, kes oleks õnnetu, ärapõlatud ja tagakiusatud. Üks Grigori kasutab juhust ja kuulutab end tapetud Dimitriks. Valitakse troonile. Kardab aga Borissi poega Fjodorit ja laseb tolle tappa). 1828 "Poltaava" oli poeetiliselt ja filosoofiliselt tema küpsemaid teoseid, kuid ei leidnud eriti vaimustatud vastuvõttu
See on tuletatud kreekakeelsest sõnast "melos", mis tähendab laulu. Üldisemalt võib meelika jaotada kaheks: monoodiline meelika ja koorimeelika. Need laulud olid mõeldud esitamiseks kindlale keskkonnale, olid temaatiliselt väga mitmekesised. Nende hulgas leidub poliitilisi, sõja-, armastus- ja veinilaule. Selle zanri nimekaimad esindajad oli Sappho ja Alkaios. Kuulsamad autorid ja nende teosed: Sappho - Antiik-Kreeka luuletajanna ja pedagoog, kes sündis Lesbose saarel. Tema sünniaeg jääb vahemikku 630612 eKr surmaajaks dateeritakse sageli 570 eKr. Oletatakse, et Sappho kirjutas ühtekokku 12 000 värssi, neist säilinud aga umbes 193 fragmenti, tervikuna ka luuletus "Palve Aphroditele". Alkaios - (7.6. saj eKr) oli Vana-Kreeka lüürik. Tema järgi on nime saanud Alkaiose stroof, milles on suur osa ta luulest. Alkaiose luulest on säilinud umbes 400 fragmenti. Simonides (u 556 eKr 468 eKr) oli Keose saarelt pärit poeet, piduliku lüürika tähtsaim esindaja.
Selle toob maailma G. Petrarca 14-15. sajandil. Shakespeare'i sonett: kolm katrääni ja üks tertsett. 6) ballaad (it.k ballare – tantsima) – algselt tantsulaul, hiljem jutustava sisuga luuletus. Aluseks mõni ajalooline, rahvalooline, jne sündmus. Peamine sisu armastus ja surm. DRAMAATIKA: näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval,lavastaja nägemus, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark – autoripoolne märkus. Draama jaguneb kolmeks: - tragöödia – tõsise sisuga näidend, kurbmäng, keegi positiivsetest tegelastest hukkub („Kuningas Oidipus”, „Hamlet”, „Othello”, „Macbeth”, „Faust”, „Libahunt”, „Juudit”); - komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist („Kirsiaed”, „Suveöö unenägu”, „Kajakas”, „Pisuhänd”, „Vigased pruudid”);
kes sündis põhjas olisaarel. pääs allmaailma ja et hüdra Tema sünniaeg jääbonvahemikku selle valvur. Ent pärast hüdra andis neile Athena. Viimase, surematu pea mattis Herakles suure kivi alla. Selleks, et asja raskemaks teha, saatis Hera suure vähi, kes Heraklest võitluse ajal tapmist ei saanud 630612 eKr surmaajaks
lõpeb puändiga. (Boccaccio, Maupassant, Tsehhov, Valton) Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse heroiliste eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" juurde. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik on "Vanem Edda". DRAAMA: Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; Komöödia lõbusasisuline draamateos; Draama tõsise sisuga näidend; Tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; Farss jant; Teater (estraad, muusikal jne) Esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.-d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784, loojax A.v.Kotzebue. Trt-s oli teatrietendused keelatud alates 1812.st, kuna kardeti väljaastumisi.
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
Kitzbergi esimesed näidendid said ainet maaelust ja olid enamasti vähenõudlikud naljamängud. Sellele osutavad ka nende pealkirjad ja teemad: karskussisuline "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894), kaasavara ihkavate meeste halenaljakas kosjaskäigu kirjeldus "Kosjasõit" (algvariant 1890. aastail), varasema jutu dramatiseering "Rätsep Õhk" (1903). Kitzbergi peateosed on draamad "Tuulte pöörises" (1906) ja "Kauka jumal" (1915) ning tragöödia "Libahunt" (1912). "Libahundi" aluseks võttis autor oma varem ilmunud jutustuse. Teos käsitleb mineviku uskumuste ja kommete maailma ning sellega seoses erandliku inimese probleemi. Kirjanik uurib, miks püütakse teistest andekamaid või millegi poolest erinevaid inimesi sageli maha suruda või ühiskonnast välja tõrjuda. "Libahunt" põhineb armastuskolmnurgal. Marguse armastuse nimel võitlevad teoses kaks neidu: Tiina ja Mari.
idüllilis-humoristlik. · Kitzbergi esimesed näidendid said ainet maaelust ja olid enamasti vähenõudlikud naljamängud. Sellele osutavad ka nende pealkirjad ja teemad: karskussisuline "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894), kaasavara ihkavate meeste halenaljakas kosjaskäigu kirjeldus "Kosjasõit" (algvariant 1890. aastail), näidendiks sai "Rätsep Õhk" (1903). · Kitzbergi peateosed on draamad "Tuulte pöörises" (1906) ja "Kauka jumal" (1915) ning tragöödia "Libahunt" (1912). · ,,Tuulte pöörises"- avati 13. august 1906 Vanemuise teatrihoone sellega, sealt sai alguse eesti kutseline teater. 10 "Tuulte pöörises": ühtaegu armastus- ja ideedraama. Armastuskolmnurk tekib kahe vastandliku temperamendi ja ilmavaatega mehe sulase Jaani ning taluperemees Kaarli või(s)tlusest Soosaare Leena pärast. Leena on Kaarli mõrsja, ent tundelised
Psühholoogilise realismi kasvu Vilde loomingus näitavad romaan "Mäeküla piimamees" (1916), novellid ("Kuival", "Tooma tohter" jt.) ning näidendid ("Tabamata ime", 1912). Neid teoseid kirjutades huvitas Vildet inimeste käitumispsühholoogia seostatuna armastus-, kunsti- ja ühiskonnaelu probleemidega. Kirjanik pöördus taas ka nalja-Vilde aegadesse. Nüüd, juba küpse meistrina, kirjutas ta ühe parema eesti komöödia "Pisuhänd" (1913). "Pisuhänd" sündis kirjanduslikust võistlusest A. Kitzbergi "Libahundiga", mida Eesti Kirjameeste Seltsi zürii oli eelistanud Vilde "Tabamata imele". Näidend seab iroonilisse valgusesse kirjandusliku auhindamise ühiskondliku tellimise järgi, tõusikliku linnakodanluse kultuurituse ja ärimaailma iseteadlikkuse. Komöödiat iseloomustavad tegevustiku hoogne kulg ja värvikad karakterid.
Olid elitaarsed, käisid koos salongides, samas haritud, eriti armastasid Itaaliat. Olid idealistid, tegelikkus oli nende jaoks vangla. Olid skeptilised, loodi oma luulemaailm. Sagedased on saatanamotiivid, surma- ja üksinduseteema, öö kujutamine, sügisemeeleolud, samuti on tavalised teemad piin, kannatus, igatsus, õudus, üksindus, kurjus. Esindajaid: Fjodor Sologub (märkimist väärib romaan "Saadanasigidik"), Aleksandr Blok, Valeri Brjussov, Konstantin Balmont. Romaan ja draama XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses Süvenes kirjanduse psühholoogilisus, vähem kirjeldati ühiskonda. Paralleelselt arenesid naturalistlik-realistlik meetod ja sümbolism, kujunesid modernistliku kirjanduse eeldused. Olulisel kohal olid vene ja Skandinaavia maade kirjandus. Esile kerkisid naiskirjanikud. Skandinaavia naised hakkasid ühena esimestest maailmas taotlema oma sotsiaalse positsiooni võrdsust meestega. Draama
valvakajuukselisele, ilusa kavala näoga jõnglasele, kes kapiteeli akantusele oli roninud. «Sul on paras nimi, Jehan du Moulin2 sest käed ja jalad on sul harali nagu veskitiivad. Oled sa ammu siin?» «Kuradi armust juba üle nelja tunni,» vastas Joannes Frollo, «ma loodan, et need mu puhastustule ajast maha arvatakse. Kella seitsme ajal kuulsin, kuidas Sitsiilia kuninga kaheksa lauljat Sainte-Chapelle'is missa esimest salmi laulsid.» «Kenad lauljad,» vastas teine, «nende hääled on veel teravamad kui nende mütsid! * Enne kui püha Jeani auks missat teha, oleks kuningas pidanud järele kuulama, kas püha Jean armastabki ladina salme provansi aktsendiga.» «Ainult selleks ongi see missa, et neile Sitsiilia kuninga neetud lauljaile teenistust anda!» karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat Pariisi naela * missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!» «Vait, vanamoor
soti kaardivägi. Selles mõttes ei jäänud ka kardinal kuningast maha. Nähes, missuguse kohutava valitud salgaga Louis XIII ennast ümbritses, tekkis ka sel teisel, õigemini küll esimesel Prantsusmaa kuningal soov omada ihukaitseväge. Ka tema sai endale musketärid, nagu nad olid Louis XIII-1, ja kahte võistlevat võimukandjat võis näha kõikides Prantsusmaa provintsides ja kõikides välisriikides otsimas enda teenistusse mehi, kes olid kuulsad oma mõõgakangelastegude poolest. Sageli vaidlesid Richelieu ja Louis XIII õhtuti malemängu juures oma ihukaitsjate tubliduse üle. Kumbki kiitis oma meeste käitumist ning vaprust ja kuigi nad avalikult duellide ja kakluste vastu 24 välja astusid, õhutasid nad salaja mehi üksteisele kallale tungima ja tundsid tõsist kurbust või mõõtmatut rõõmu nende kaotusest või võidust. Nii vähemalt kõnelevad selle mehe «Memuaarid», kes oli osaline mõnedes kaotustes ja paljudes võitudes.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
