Kordamiskusimused taju-tahelepanu-teadvus UUS-1 (0)

TAJU Kordamisküsimused:      Taju. Tähelepanu. Teadvus 1. Milles seisneb aistingu ja taju erinevus? Kirjelda tajuelamuse tekkeprotsessi. Aisting (sensation) Taju (perception) füsioloogiline protsess psüühiline protsess sh   retseptorite   aktivatsioon   meeleorganil,
närviergastuse   levik   ajju,   ajupiirkondade
aktivatsioon aistingujärgne   keerukas   protsess   ajus   --
olemasoleva ja meelte kaudu sissetuleva info
kokkupanek ja teadvustamine stiimulite   avastamine/üksikelementide äratundmine üksikelementide põhjal terviku äratundmine/
integreerib,   interpreteerib   ja   tunneb   ära
terviklikud aistingute mustrid Tajuelamuse   tekkeprotsess   --  Distaalne   stiimul   (heli,   valgus,   maitsemolekul)   →
proksimaalne   stiimul,   mis   on   subjektiivne   (kuulmine,   nägemine,   maitsmine)   →
tajuelamus.
Meeleorganitelt   saadud   andmete   põhjal   luuakse   terviklik   pilt   e   tajukujund   vahetult
mõjuvatest objektidest või nähtustest.  1) teadvustamat otsuste tajuteooria (Helmholtz 19.saj): Meelte poolt registreeritut on
vaja   tõlgendada   ja   sobivad   interpreteerimisviisid   omandatakse   elukogemusega.
Tajukujund = keeruliste otsustuste ja arvutuste lõpptulemus, ksujuures seda protsessi ei
ole inimene võimeline teadvustama. 
2) ökoloogiline tajuteooria (James Gibson 20.saj): inimese taju tekib vahetult, ilma et
oleks vaja mõtlemislaadset otsustusprotsessi. Meelte poolt registreeritud andmed on
tajukujundi loomiseks piisavad.  2. Kuidas toimub visuaalse info töötlemine ajus? Millised on põhilised visuaalse töötlemise rajad nägemissüsteemis (parvo- ja magnosüsteemid; MIS ja KUS
süsteemid).
ventraalne   →     mis-süsteem.  Spetsialiseerunud   objekti   äratundmisele   --   Visuaalne
rada, mis viib aju nägemiskeskusest oimusagarasse (e temporaalkorteksisse).
dorsaalne →  kus-süsteem.  spetsialiseerunud ruumilisele tajule. Visuaalne rada, mis
viib   aju   nägemiskeskusest   kiirusagarasse   (e   parietaalkorteksisse).   Oluline   objektide
asukoha määramisel ruumis ja liigutuste koordineerimisel.  Mis- ja kus-rajad: pea tagaosas asuvast esmasest visuaalsest korteksist pärit teave edastatakse
alumisse temporaalkorteksisse (nn mis-süsteemi) ja posterioorsesse parietaalkorteksisse (kus-
süsteemi).  3. Kirjelda   taju   võrgustikumudelit,   sh  alt-üles   ja   ülevalt-alla  töötlust   kujutiste äratundmisel. 
Tunnuste   tuvastamise   hierarhia   -   tunnuste   tuvastamise   võrgustik,   milles   alumisel


tasandil on joontunnuste tuvastajad. Need aktiveerivad järgmise tasandi tuvastajad, mis
reageerivad   lihtsamate   joontunnuste   kombinatsioonidele. Alt-   üles   töötlus:   Kõigepealt   tuvastatakse   joontunnused   (üksiktunnused)   Tunnused
kombineeritakse   keerulisemateks   vormideks. Ülalt-alla töötlus: Minnakse tervikult detailidele, arvestatakse ka konteksti. Kõigepealt
püstitatakse stiimuli omadustele tuginedes hüpotees ning seejärel kontrollitakse stiimuli
omaduste vastavust sellele. 4. Mis on ambivalentsed kujutised ja mida nad tajuprotsesside kohta ütlevad? Kahetine nägemine - näiteks mõned inimesed näevad pildil vaasi, teised aga kahte
nägu/ vana naine & noor naine jne. 5. Vormitaju: joontunnuste tähtsus. vormide ja mustrite äratundmisel keskne roll joontunnustel 
taju üheks omaduseks on tunnuste alusel tervikpildi osadeks lahutamine/grupeerimine
grupeerimise e  tervikute moodustamise aluseks on kindlad printsiibid e vihjed.  geštaltpsühholoogia -- vormi tajumine sõltub sisendi tunnustest ja sellest, kuidas
me   neid   tunnuseid   tõlgendamine.   me   mõistame   visuaalse   sisendi   elemente
selliselt, et need on omavahel teatud viisil seotud ja nende elementide olemus
sõltub seostest.  Tajumuslik sõelumine (tajusüsteem otsustab, mis kuulub mille juurde):  • ühendatuse   --   tajume   omavahel   ühenduses   olevaid   objekte
kokkukuuluvaina • sarnasuse -- kaldume rühmitama kokku sarnaseid kujutisi (eriti värvuse
ja suuna alusel) • läheduse -- kahe kujutise tajutud lähedus teineteisele, mida lähemal, seda
enam kaldub taju neid kokku rühmitama; • selge jätkuvuse -- taju eelistab kujutisi, mille piirid jätkuvad ühtlaselt
algset rada pidi; • lõpetatuse -- tajume lõpetatud kujundeid, mitte poolikuid; • lihtsuse -- tõlgendame vormi lihtsaimal võimalikul viisil --printsiibid. tausta ja objekti eristamine -- esimene samm kujutise nägemise protsessis sageli selle
eristamine taustast. Oluline on tajuja roll, mismoodi ta visuaalset pilti tõlgendab (mis
on taust, mis mitte).  6. Millistest   seaduspärasustest   lähtub   tajusüsteem   nähtava   sisendi   korrastamisel (sõelumisel)? Seleta lahti tajulise grupeerimise printsiibid (geštaltpsühholoogiast!). 
  7. Sügavustaju (kaugustaju) monokulaarsed ja binokulaarsed tunnused.  1) binokulaarsed sügavustunnused ● binokulaarne disparaatsus -- silmad asuvad objekti suhtes erinevatel 
positsioonidel, kummalegi avaneb erinev vaade → tekitab sügavustaju. Toimib 
ainult lähedalasuvate objektide puhul .  2) monokulaarsed sügavustunnused -- visuaalse stiimuli tunnused, mis näitavad kaugust ka ühe silmaga vaadates


● silma kohanemine -- silm kohaneb, et maailma näha, kohandumise hulk sõltub 
objekti kaugusest (mida lähemal, seda vähem vaja kohaneda) ● pildilised tunnused ○ interpositsioon -- lähemal asuvad objektid varjavad vaateväljast 
kaugemal asuvad objektid ○ lineaarne perspektiiv -- kaugemal asuvad objektid tekitavad võrkkestale 
väiksema kujutise ○ tekstuurigradiendid  -- tekstuurielemendid muutuvad kaugenedes 
väiksemaksja tihedamaks ○ valgus ja vari -- kui vari all -- obj kumer, kui vari üleval -- obj nõgus. 8. Kuidas on võimalik tajuda sügavust liikumise kaudu? liikumisparallaks --  sügavuse tajumine liikumise kaudu, võrkkestale langevate 
kujutiste liikumismuster (lähemal asuvad objektid liiguvad rohkem). 9. Milles seisneb binokulaarne disparaatsus ja kuidas tekitatakse binokulaarsete tunnuste abil sügavustaju?
Binokulaarne   disparaatsus   -   erineval   kaugusel   asuvad   stiimulid   tekitavad   erineva
kujutise vasaku ja parema silma võrkkestale. 10. Liikumistaju:   tegeliku   liikumise   tuvastamise   mehhanismid;   liikumise füsioloogilised detektorid.  11. Kuidas   osalevad   silmaliigutused   liikumise   tajumisel   ja   milles   seisneb silmaliigutuste kompenseerimine? 12. Kuidas/miks  tekib näiline liikumine ja indutseeritud liikumine?  näiline liikumine (e stroboskoopiline liikumine)-- tekitavad liikumatud stiimulid, mis
asuvad algul ühes ja kindla ajavahemiku (30-200 ms) järel teises asendis/asukohas (nt
film)                          indutseeritud liikumine -- tõestab, et me mitte ainult ei tuvasta liikumist, vaid ka
tõlgendame seda. so tajutav liikumatu stiimuli liikumine, mille põhjustab ümbritseva raami või
lähedalasuvate objektide liikumine.  13. Bioloogilise liikumise iseärasus ja avastamine.    14. Mida tähendab ja kuidas tekib tajuline püsivus (konstantsus)? Too näiteid!        Eemal asuva objekti teatud tunnuste, nt kuju, suuruse ja heleduse õige tajumine, 
       ehkki proksimaalne stiimul muutub erinevate vaatamistingimuste tõttu.         Kuidas tekib: 1. alateadlik järeldamine: Hermann von Helmholz: kauguse ja silma võrkkestale langeva kujutise   vahel   on   pöördseos:   kui   objekt   vaatajast   kaugeneb,   siis   kujutis   võrkkestal
väheneb. 2. Suhe: Kujutise seos teiste struktuuriüksustega jääb kauguse muutudes samaks. Tajuline püsivus saavutatakse, keskendudes muutumatutele seostele. 


15. Millal/miks  taju eksib?  TÄHELEPANU 16. Defineeri „tähelepanu“ mõiste.  Tähelepanu on kognitiivne selektsioonimehhanism ajus, millel on iseloomulikud
mahu või  ressursi piirangud ja  kindlate närvivõrgustike aktivatsioon  erinevate
tähelepanu allmehhanismide kaasatuse korral 17. Kuidas erinevad tahtlik (ülalt alla) ja tahtmatu (alt üles) tähelepanu? Tahtlik   (ülalt   alla)   -   suunad   tahtlikult   millegi   peale Tahtmatu (alt üles) - aktiveerib ootamatu stiimul 18. Too näiteid tähelepanu piirangutest ja kallutatusest; mis on selle põhjuseks?   Too näiteid, kuidas tähelepanu piirangud ja kallutatus mõjutavad meid igapäevaelus.              Tähelepanuressursid on piiratud: selle seletuse on R.Desimone ja J. Duncan 
             välja pakkunud kallutatud võistluse teooria: toimub erinevaid objekte 
             representeerivate retseptiivväljade vaheline võistlus piiratud töötlusressursi nimel.
            Iga päeva elus: ● Illusoorsed sidumised- tähed erinevat värvi, mis värv meelde jääb. ● Praiming- nn tähelepanu ülessoojendus-mehhanism (L_ _ L _ _ A _) ● Tähelepanematusepimedus- kui tähelepanu on suunatud teatud objektile/tegevusele, siis
võivad samas stseenis mõned objektid, mis ei ole seotud ülesandega, jääda 
teadvustamata. ● Muutusepimedus – katset korratakse seni kuni katseisik erinevused leiab nt kahel pildil. ● Dihhootilise kuulamise katse – kõrvaklapid asetatakse pähe, ning mõlemast klapist 
korratakse erinevaid sõnu. Sageli jäävad meelde ainult need, mida paremast kõrvast 
kuuldi. ● Kokteilipeo fenomen – keskendumine ühele stiimulile (nt enda nimi) suure „müra“ 
sees. ● Tähelepanu sõltub ka ööpäevarütmist virgustase muutub päeva jooksul, põhjuseks 
peamiselt hormonaalsed kõikumised, nt kortisool. Tähelepanuvõime tõuseb kella 8-12ni
ja langeb kella 12-15ni ja uuesti tõuseb kell 15-22ni. 19. Mis on ja miks tekib tahtmatu tähelepanu?
20. Visuaalse otsingu metoodika tähtsus tähelepanuprotsesside uurimisel. Paralleelne ja järjestikune töötlus.    21. Kirjelda tähelepanu peamisi omadusi!  Valivus   (selektiivsus) Maht
Püsivus
Jaotuvus
Ümberlülitatavus 22. Kirjelda faktoreid, mis võivad tähelepanu mõjutada, ja kuidas. 
23. Tähelepanu peamised ajumehhanismid.
24. Aktiivsus-   ja   tähelepanuhäire   (ADHD)   sümptomid   ja   nende   arvesse   võtmine õpetamisel.  TEADVUS JA UNI


25. Teadvuse mõiste sisu ja aspektid   Fenomeniline teadvus (primaarne t.)  - vahetu meeleline tunnetus, teadlikkus välisest
keskkonnast (peale inimese ka paljudel loomadel).   Juurdepääsuteadvus (reflektiivne t.) – inimesele omane:  võime   teadlikult,   eesmärgipäraselt   leida   mälust   teavet,   kontrollida   oma
toiminguid,   suunata   tähelepanu   ja   mõtlemist,   võtta   vastu   otsuseid,   mõelda
abstraktselt.   Võime   planeerida,   ette   näha   enda   ja   teiste   käitumist   ja   vaimseid   seisundeid
(orienteerumine ajas, sh teistega arvestamine)  Võime omandada ühiskondlik-ajalooline kogemus.   Eneseteadvus  (metatase)   –   iseendast   teadlik   olemine   ja   arusaamine.   Kõik,   mida
inimene teab oma füüsilisest, vaimsest ja sotsiaalsest minast praegu, minevikus kui
tulevikus. (puudub loomadel, inimesel tekib umbes 2. eluaastal.  Vormid:  iseenda äratundmine, eristamine teistest, empaatia  introspektsioon  minapilt, sh oma keha kujund  episoodiline mälu, sh autobiograafiline mälu  kronesteesia – subjektiivse aja teadvustamine 26. Teadvuse peamised omadused ja funktsioonid. Subjektiivsus   ja   omavaatelisus  –   indiviidi   perspektiivist   vahetu   kogemus;
subjektiivne kvaliteet, mis on antud selle aistingu omakajale; kuidas maailm ilmneb
just talle; unikaalne/personaalne. 
Intentsionaalsus  –   ollakse   teadlikud   millestki,   teadvus   käib   alati   millegi   kohta,
teadvusel on sisu ja objekt
Transparentsus – teadvusväli oli „läbipaistev“ – me näeme asju ja nende omadusi, aga
mitte teadvust ennast, me ei aisti neuroneid vaid ärritajaid ja objekte
Ühtsus  – teadvustatud kogemus on ühtne „teadvusväli“, avatud mitmetele meeltele
korraga;   ühe   ja   sama   teadvuse   vahendusel   oleme   teadlikult   helidest,   värvidest,
lõhnadest, kehaaistingutest. 
Pidevus, sidusus  – tavateadvus on ajas invariantne ja pidev, jagamatu teadvuseväli.
Teadvusväli on ajakulgemise mõttes ühtne ja pidev.  Teadvuse funktsioonid:  Prioriteetide, toimingute järjestamine  Mineviku ja oleviku intergratsioon  Käesoleva hetke märgistamine   ... jne  Teadvuse üks funktsioon on teadvust mittevajavate protsesside loomine? 27. Aju ja teadvus. Sõlmimisprobleem. Töökeskkonna hüpotees. Informatsioon ümbritseva maailma kohta on hajutatud erinevate aju osade vahel.  Kus
ja kuidas tekib ühtne teadvustatud kogemus e informatsiooni kokkusõlmimine? (Crick,


1995)
Teadvuse uurimise raske probleem: siiani peetakse võimatuks uurida, mis teadvus on.  28. Uuritavad teadvuse seisundid ja metoodikad.  Kooma  Sügav uni  Pinnaline uni  Paradoksaalne uni  Hüpnagoogsed seisundid  Unisus  Virgus  Ülivirgus Teadvuse uurimise metoodika: 1. Aju jälgimise aparatuursed meetodid
2. Käitumuslik eksperimendid – kas ja kuidas inimene on teadvustatud muutustes, mille eksperimentaator katsesse viib.  29. Kognitiivne teadvustamatus.  enamik ajus toimuvatest protsessidest teadvuse eest varjus, teadvustamata (hingamine,
emotsionaalne reaktsioon, unerütm, silmaliigutused)
Ka   kõrgema   taseme   psüühilised   protsessid   e   kognitiivsed   protsessid   (mõtlemine,
otsustamine, loometöö) – kui lahendus tuleb ootamatul momelndil .  30. Mis on pimenägemine ning mida see teadvuse kohta ütleb? kahjustus   ajus   esmases   nägemispiirkonnas,   kuid   inimene   on   võimelin   ruumis
orienteeruma
Uni,   unenäod,   hallutsinatsioonid,   sensoorne   deprivatsioon,   hüpnoos,   hüpnagoogsed
elamused, transs, meditatsioon. 
Tähelepanu keskmest välja jäänud, kuid psüühikas töödeldud signaalid (dihhootilise
kuulamise katse) 31. Eneseteadvus ja selle uurimine. 32. UNI: Ööpäevarütmid ja une tekkemehhanism. psühholofüüsiline   seisund,   mille   aluseks   on   ajukoorele   ja   mõnele   selle   alusele   struktuurile
levinud üldine pidurdus; ümbritseva keskkonna nõrku ärritajaid ei teadvustata. 
Uni   pole   aktiivsuse   puudumine,   vaid  kvalitatiivselt   erinev   aktiivsus.   Iseloomustab   toimiva
teadvuse puudumine, kuid suhteliselt aktiivne ainevahetus mõningates närvisüsteemi osades. 
Une ajal toodetakse  kasvufaktoreid  ja teisi ajuvalke, mis nt kaitsevad neuroneid kahjustuste
eest või taastavad kahjustatud rakke.  33. Mis on une peamised (võimalikud) funktsioonid?


Energia hoidmiseks
Aju püsiv termoregulatsioon
Närvirakkude detoksifikatsioon
Kudede taastamiseks
Unustamise vähendamiseks
Geneetiliselt programmeeritud käitumismustrite säilitamiseks
Hiljuti õpitud materjali kinnistumiseks
Uni aitab unustada ebasoovitavad mälestused 34. Kirjelda une staadiume ja tsükleid. Kuidas võib unepuudus mõjutada igapäevaelus hakkama saamist? alfarütm - korrapärane pulseeriv rütm (ajus), üldjuhul 8-12 võnget sekundis, nagu seda 
enamasti näitab ärkvel puhkeasendis suletud silmadega inimese EEG 
(elektroentsefalogramm e. aju bioelektrilise aktiivsuse graafik). 
beetarütm - kui silmad on avatud ja nähakse mõnd stiimulit, või kui suletud silmadega 
aktiivselt mõelda. Madalam pinge ja suurem sagedus (14-35 Hz), see on aju elektrilise 
aktiivsuse harilik rütm aktiivselt konkreetsel teemal mõtleval inimesel. Uniseks jäädes ja voodisse minnes näitab EEG üldjuhul esialgu selget alfarütmi. 
Tõenäoliselt langetakse sel ajal kergesse unne, millest on lihtne ärgata, nt välise müra tõttu.
sel ajal tõenäoliselt kogetakse eredaid, ent kiiresti vahelduvaid kujutisi, nn hüpnagootilisi 
kujutisi. Ollakse 1. unefaasis/unestaadiumis. 1. Staadium – 5 % uneajast (kestvus-mõni minut)  Ärkveloleks läheb üle uinumiseks  Uni veel pinnapealne  Südametöö ja hingamine aeglustub  Lihased lõdvestuvad – kukkumise tunne  Võivad esineda ka nägemis- ja kuulmis-hallutsinatsioonid 2. Staadium – 50% uneajast (kestvus-20 min)  Väga madal lihastoonus  Kehatemperatuuri väike langus  Võimalik unesrääkimine 3. Staadium – 20% uneajast (kestvus- 100 min)  Inimene vajub veelgi sügavamale unne  Ilmuvad suure amplituudiga ja madala sagedusega delta lained 4. Staadium – 20% uneajast (kestvus- 100 min)   Sügavaim uni  Domineerivad delta lained  Väga raske inimest äratada Kõik staadiumid esinevad öö jooksul üleminekutena mitu korda, moodustades unetsükli. Ühes
öös leiab aset keskmiselt 5 unetsüklit. 
Uneta jäänud inimesed kaotavad erksuse, kurdavad halba enesetunnet, nende tuju langeb ning 


vaimne ja füüsiline suutlikkus väheneb. Inimesed ei vaja lihtsalt und, vaid õigel hulgal nii 
sügavat kui ka REM-und. 
Unepuudus - või ka üksned REM-une puudus - põhjustab immuunsüsteemi nõrgenemist, 
muutes organismi bakterirünnakute eest kaitsetumaks ning seega mitmetele haigustele 
vastuvõtlikumaks. Juba mõned ööd osalist unepuudust õib vähendada keha immuunsuskaitset 
poole võtta. Magamatusel on ka nt tulev seos liiklus- ja tööõnnetustega. Halveneb mälu, 
õppimisvõime; emotsionaalne ebastabiilsus on kergem tekkima, samuti stress tulema, eluiga 
väheneb. Arvatakse, et unel on taastusfuntsioon ning see võimaldab meil asendada või täiendada mingi 
ärkvelolekuajal ärakulutatud aine varusid, täpselt ei teata. 
Arvatakse ka, et keha puhastub une ajal teatavatest rakkude tavapärasest ainevahetuse 
jääkproduktidest. Teine teooria seondub teatavate kasvuhormoonidega, mida keha toodab 
magamise ajal suuremates kogustes. Tegemist on füüsilist paranemist soodustavate 
hormoonidega, olgu siis vaja vigastusest paraneda või lihtsalt igapäevaelulisest kulumisest. 
Arvatakse veel, et REM-une ajal toimuv ajutegevus aitab säilitada olulisi närviühendusi. Teise 
versiooni kohaselt teeb uni ülestimuleeritud neuronitele “taaskäivituse”, et olla ka edaspidi 
töövalmis. 
Lisaks oletatakse, et nii REM-une kui sügava une aegne närvisüsteemi aktiivsus konsolideerida
eelmisel päeval kogutud mälestusi ning soodustab õppimist 35. Millised on enamlevinud seletused unenägude nägemisele?
Õppimise hüpotees - magamine kergendab õpitu meeldejätmist. Unes mängitakse läbi 
geneetiliselt tingitud käitumisprogrammid.
Unustamise hüpotees - une ajal kustutatakse mälust ebavajalik ja juhuslik info, et jätta 
ruumi vajalikule.
Evolutsiooniline hüpotees - unenäol on hirmu stimuleerimise funktsioon, et inimene õpiks 
eluohtlikes olukordades reageerima.
Freudistlik lähenemine - kõik meie unenäod või enamus neist on ,,sooviunenäod”, st. meie 
unenäod on meie alateadlikud soovid. Õppematerjalid:  Gleitmani jt õpikust peatükid:  „Taju“ ja „Teadvus“  Bachmanni õpikust teema:  „Tähelepanu ja tähelepanelikkus“  Loengukonspektid „Taju“, „Tähelepanu“ ,  „Teadvus. Eneseteadvus. Uni“

Document Outline

• TAJU
• TÄHELEPANU
• TEADVUS JA UNI
• Õppematerjalid: