SUURGILDI HOONE (0)

SUURGILDI HOONE
Suurgildi hoone Pikk 17 paikneb all-linnas Pikal tänaval, Pühavaimu kiriku vastas ning on ehitatud aastail 1407 -10. Algselt paiknes Suurgildi hoone Pika ja Pühavaimu tänavate vahel, praeguse kohviku Maiasmokk kohal, kuid ta ulatus rohkem lõuna poole, hõlmates seal tänapäeval paikneva kolmnurkse platsi. 1407 ostis Suurgild oma praeguse hoone kohal asetsenud 14. sajandil ehitatud elamu ning müüs oma vana maja tingimusel, et uus omanik lammutaks hoone lõunapoolse osa ning püstitaks hoone keskkohta uue viilu . Nii ka sündis ning sellega tagati Suurgildi uue, esindusliku hoone parem nähtavus, kuna selle hoone ette tekkis praeguseni säilinud kolmnurkne plats . Sellelt  platsil on tänapäeval jälgitavad nii Suurgildi hoone kui ka keskaegse Tallinna teine silmapaistev ehitis - Pühavaimu kirik . Peale ostutehingut 1407 alustati Suurgildi uue hoone ehitusega. Vana ja lagunenud elamu asemele ehitati tolle aja kohta esinduslik 16.8 m laiune  ning 20.5 m kõrguse viilkatusega kaetud ühekorruseline pikk hoone, mis ulatub kvartali sügavuses peaaegu Laia tänavani. Et rõhutada hoone esinduslikkust, rajati hoone keskaegse Tallinna kohta erandlikult tänavajoonest poolemeetrise tagasiastega. Osaliselt jäid uues hoones alles ka endise elamu seinad, mis kujunesid keldrikorruse müürideks. Hoone keldrikorrus kujutas tollal küll rohkem soklikorrust, kuna ta paiknes suuremalt osalt maa peal. Hoone kõrge viil on kaunistatud nelja petiknishshiga ning kolme nelisiiruga. Keskmistes petiknishshides asetsevad kaubaluugiavad, neliskiirudesse olid keskajal maalitud Tallinna linna ning Suurgildi vapid. Hoone kaheastmeline tervakaareline raidportaal sarnaneb Raekoja portaaliga ning asetseb hoone kesteljest veidi vasakul. Portaalist vasakul paikneb üks ning paremal kaks algselt nelinurkses raidkiviraamistuses olnud akent. 
Hoonel on säilinud ka 15. sajandist pärinevad (Tallinna vanimad) tammepuust välisuksed, mida kaunistavad rosetikujulised ehisnaelad. Mõlemal uksel paiknevad 1430. aastast pärinevad pronksist lõvipeakujulised koputid. suurgildi hoone ruumijaotus sarnanes tollaste elamute ruumijaotusega. Tänava pool asetses poolkülm eeskoda, selle taga aga gildisaal, mida köeti selle all keldris paiknevast kalorifeerkütteseadmest. Elamust erinevalt on siin ruumid aga võlvitud: nii eeskoda kui ka saal on suured kahelöövilised ruumid, eeskoda oli 6võlvikuline, gildisaal aga 8võlvikuline ruum, mis on kaetud servjoonvõlvidega. Ruumid on elamuga võrreldes siin ka oluliselt
suuremad, gildisaali pindala on näiteks 365 ruutmeetrit, pikkusega 26.5 m ja laiusega 13.8 m. Gildisaali võlve toetavad kolm ümarturpadega varustatud kuuetahulist piilarit, mille kapiteelid on kaetud lamedate ornamentidega, mis sisaldavad ka hoone ehitusaasta 1410. Eeskoja võlve toetavad sambad on hilisemate seintega varjatud. Hoone kelder on kaetud madalate ristvõlvidega, mis toetuvad neljatahulistele piilaritele. Kaks keldri siseportaali pärinevad sel kohal asetsenud 14. sajandi elamust, kus nad olid kasutusel välisportaalidena. Vahetult pärast peahoone valmimist 15. sajandi algul ehitati sellest lõuna pool asuvale kitsale krundile ka kaks väravahoonet, üks Pika, teine Laia tänava äärde. Pika tänava äärses kitsas väravahoones paiknes  aktsiisikamber, kuhu pääses eeskojast selleks ehitatud trepi ja ukse kaudu. Mainitud ukseava kaunistati 1551 raidkivist kahepoolse siseportaaliga, mis on säilinud. Laia tänava äärsel väravahoonel (praegune Lai 14) oli aitelamule iseloomulik välisarhitektuur, seal paiknes nn pruudikamber ja gilditeenri korter.
Selle hoone hoovikülg oli omapärane - ta toetus nimelt kahest kandekaarest moodustatud kaaristule. Kaaristu on säilinud, kuid uuemate ehitistega osalt varjatud. Hoone 15. sajandi algul omandatud sise- ja väliskuju on säilinud põhiliselt tänini, kuigi väikeste ümberehitustega. 1612-13 poolitati suur eeskoda  vaheseinaga, millega selle põhjapoolne osa eraldati väikeseks gildisaaliks. 16. ja 17. sajandil rikastus hoone interjöör nikerdpaneelide ja ehistahvlitega, mis on aga nüüdseks kõik hävinud. 19. sajandi keskpaigas ehitati Laia tänava poolse hoovimaja fassaad ümber klassistsislikus
stiilis, sellisena on ta säilinud ka praegu. 19. sajandi lõpul ehitati neogooti päraselt teravkaarseteks ka hoone algselt neljakandilised aknad. Neogooti sisekujundus anti tollal ka eeskojale. Tänapäeval paikneb hoonesEESTI Ajaloomuuseum. Krundi keskaegne kitsas ja pikk hoov on kujunenud jalakäijatele kasutatavaks Börsi käiguks, mis ühendab Pikka ja Laia tänavat ning läbib mainitud väravahooneid. Kuna Börsi  käiku piirab ühet poolt Suurgildi hoone, teiselt poolt aga Pikk 15 asuva keskaegse elamu külgmüür, siis on Börsi käik säilitanud tervikuna oma keskaegse miljöö. Börsi käigust on jälgitav ka osa Laia tänava poolse väravahoone põhjapoolsest tugikaarest. Hoone fassaadi on mingil määral restaureeritud 1980ndatel, mil peasissekäigu ette ehitati keskaegsete põhimõtete järgi etik . Algseid etikukive sealjuures ei kasutatud, üks algne etikukivi on säilinud peasissekäigu kohal 18. Sajandil rajatud laterna alusplaadina. Hoone fassaadi risustab sinna 1992 paigutatud Vene saatkonna ajutine puidust valveputka, mille asetsemine seal on vanalinna ja Suurgildi
hoone arhitektuurse eksponeerimise seisukohalt lubamatu.
MUSTPEADE MAJA
Tallinna Mustpeade Maja (varasem nimi mustapeade maja; ka mustpeade vennaskonna hoone) on üks väheseid Tallinna vanalinnas  säilinud renessanssehitisi. Selle aadress on Pikk tänav 26. Mustpeade maja asub Pika tänava ja Pühavaimu tänavavahelisel kõrgendikul ja on loodusliku asendi tõttu mitmetasandiline, Pika tänava pool asuvad hoone ruumid moodustavad hoone alates 3. korrusest, samas aga Pühavaimu tänava poolsed 1. ja 2. korruse. Mustpeade vennaskonda Tallinnas on esmakordselt mainitud 1400. aastal ja selle tekke ajaks loetakse 1399. aasta. Vennaskond ühendas noori vallalisi kaupmehi enne nende Suurgildi vastuvõtmist ja välismaiseid kaupmehi, kes viibisid küll pikaajaliselt, kuid mitte alaliselt Tallinnas. Mustpeade vennaskonna nimetus on seostatav nende kaitsepühaku Püha Mauritiusega, kes legendi järgi oliAafrikast pärit mustanahaline. Püha Mauritiuse pea on ka vennaskonna vapimärk. Vennaskond oli tegev ainult Eesti ja Läti aladel (Tallinnas, Riias ja Tartus), mujal Euroopas on ta tundmatu. Vennaskonna liikmed lahkusid Tallinnast 1940. aastatel. 1990. aastate lõpus esitasid vennaskonna esindajad oma endise maja tagastamise taotluse ja sellest alates käib kohtuvaidlus taotluse õiguspärasuse üle. Tagastamise vastuargumentideks on maja mahukas ümberehitamine pärast vennaskonna lahkumist ja maja kasutamine linnale olulise kultuurikeskusena. Mustpeade vennaskonna hoone kohal paiknes elamu arvatavasti juba 14. sajandil. 16. sajandi esimesel poolel ostsid selle mustpead, mil ehitati ka uus võlvimata laega saal. 1597. aastal tehti suurem ümberehitus, mille käigus kujundati  fassaad Madalmaade renessanssarhitektuuri vaimus rikkalike ornamentide ja nikerdatud kaunistustega. Tallinna üks pilkupüüdvamaid värvikaid uksi pärineb 1640. aastatest . Olevi gildilt ostetud kahelöövine ja võlvitud gildisaal on pärit 15. sajandist. Järgmine suur ümberehitus tehti hoones 1908. aastal, ent see puudutas vaid interjööri, mis sai uusklassitsistliku välimuse. 1970. aastate lõpus võeti ette suurem restaureerimistöö seoses 1980. aasta suveolümpiamängude purjeregati toimumisega Tallinnas. Suur osa vanalinna hoonestusest sai enne seda sündmust uue viimistluse. Pilkupüüdvateks elementideks on Mustpeade maja välisuks ja fassaadil asuvad bareljeefid. Mustpeade maja interjöör uuendati 1990. aastate lõpus. Maja Olavi saalis asub Tallinna Linnavalitsuse  kingitud maal "Püha Olav " (autor kunstnik Jüri Arrak). Eelmise sajandi teisel poolel võeti hoone kasutusele kultuurikeskusena. 1944–1965 kandis nime J. Tombi nimeline Kultuurihoone. Pärast uue hoone valmimist Sakala tänaval kolis sinna J. Tombi nim Kultuuripalee, mustpeade majas alustas tegevust Noorsoo Kultuuripalee (1965–1968), 1969–1991 Jaan Kreuksi nimeline Noorsoo Kultuuripalee. Majas tegutsesid paljud isetegevuskollektiivid. Neist tuntumad ontantsuansambel Sõprus ( juhendaja  Ilma Adamson), segakoor Noorus, meesansambel Vanad sõbrad, tantsuklubi Hõbe-Must (juhendajaAnts Tael).