tunneteta. Väimehed häbenesid nende isa. Isa on üksik. Ta oli ennem jõukas ja tähtis ettevõtja. Ta teenis raha tänu sellele et tal oli oma tehas kuhu ta pani inimesi tööle. Ehk siis teised teenisid temale raha oma raske tööga. Lõpuks oma raha tütardele andes kaotas ta kõik, seetõttu oli ka üksik. Ta poleks üksik kui oleks andnud raha peale oma surma tütardele, kuid tema jaoks oli tütarde heaolu palju tähtsam kui ta ise. Tütred ei tulnud isegi isa surivoodile kuigi isa oli nende heaks nii palju teinud. Rastignaci jaoks oli peamine raha ja jõukus. Ta üritas kõiki võimalusi kasutades pääseda kõrgklassi hulka ja saavutada varalist heaolu. Samuti oli ta inimene kes hoolis ka teistest. Ta üritas kõigest väest viia tütred Gorioti surivoodile. Isegi oma vara mis ta oli nii raskelt kätte saanud , andis ta lõpuks Gorioti matuste jaoks. Rastignac oli ainuke kes käis Gorioti matustel ja leinas teda.
Isoldest saab Marci naine, kuid salajased kohtumised Tristaniga hoiavad nende armastuse kustumatuna. Tristan ja Isolde möistetakse surma, kuid neil ônnstub pögeneda. Elavad vabas looduses, kannatavad vaesust ja puudust. Lôpuks andestab Marc neile ja saadab Tristani maalt välja. Tristan lahkub, abiellub nimede sarnasusest vôlutuna teise Isoldega, kuid kohtumised ôige Isoldega kestavad. Kord saab Tristan sôjaväljal surmavalt haavata, ta laseb oma surivoodile kutsuda armastud Isolde,kes pidi saabuma valgetes purjedes laevaga. Tristani naine ütleb, et laev on heisanud musta purje. Tristan sureb, armastatud Isolde jôuab Tristani surivoodile liiga hilja, lohutamatus ahastuses heidab Tristani juurde, tema elujôud saab otsa ja ta sureb. Samal ôhtul nad maetakse koos, hommikuks on kasvanud hauale kaks puud, mille oksad on pôimunud teineteise ümber ja juured maa all samuti. Vana Marc laseb puud maha raiuda, kuid järgmiseks
Kui rääkida Goriot'st, kui isast, võib öelda, et ta oli hooliv ja ennast ohverdav, kui kodanikust, aga ükskõikne ja, kui nii võib öelda, eluvõõras. Kuni oma varade tütardele jagamiseni, oli ta väga austatud ja jõukas ettevõtja. Mõlemad tema tütred abiellusid ja kuna äiad Goriot'd häbenesid, võõrdusid tüdrukud oma isast. Avalikult enam ei kohtutud. Ainuke võimalus oma lapsi näha avanes Goriot'l ainult siis, kui neil raha vaja oli, sedagi salajas. Isegi tema surivoodile, kuigi Goriot oli kogu oma maise vara tütardele jätnud, nood ei ilmunud ja isa pidi surema õnnetult. Oma elu viimased aastad veetis Goriot pansionis. Algul, olles üsna rikas, elas ta parimas toas ja kandis häid, kalleid riideid, kuid et tütarde mehed neile kõige ihaldatu jaoks raha ei andnud, kulutas ta suure osa oma sissetulekust nende soovide täitmiseks. Ta müüs oma võlakirjad, parimad riided ja kolis lõpuks ka pansioni kõige kehvemasse odavamasse tuppa. Samuti keeldus ta
Pärast seda, kui Goriot' tengelpung on tühi, ei taha ta tütred temast enam midagi kuulda. Goriot on kogu oma vara tütardele andnud ning vastu pole midagi saanud. Isale oli tähtis vaid tütarde vastuarmastus ja ta ei saanud sedagi. Näide sellest, et raha võib muuta inimest tundmatuseni, armsad tütarlapsed on muutunud rahaahneteks mõrdadeks. Hetkel, mil isa Goriot heidab hinge, keelduvad Delphine ja Anastasie minemast oma isa surivoodile. Kui vanahärral sai raha otsa, siis ei läinud ta enam oma tütardele põrmugi korda. Tütardel puudub eesmärk oma isaga kokku saada ning leiavad ettekäändeid surivoodile mitte minemiseks. Ebaõiglus väljendubki selles romaanis isa ja tütarde vahelistes suhetes, isa hoolitsemises ja tütarde ärakasutamises. Raha viib inimest elus edasi ja selle nimel ollakse kõigeks valmis. Kui raha vajab ohverdusi, siis seda ka tehakse ning antud romaanis ohverdavad tütred raha nimel oma isa
sest ta oli tegelikult sunnitööline, talle ei valmistanud mingit meelehärmi Victorine’I venna tappa laskmine. Rastignacile see ei meeldinud.Ta tegutses ainult oma eesmärgi nimel, vahendeid valimata. Rääkis Rastignacile igasugustest plaanidest, kuidas nad mõlemad koos rikkaks saaks ja et Rastignac üksi 1500 ei hakka midagi peale, et see raha läheb kiiresti käest ära. 7. Anastasie- Küsis ka isa käest raha. Teose lõpus pidi valima kas minna isa surivoodile, aga ta ei teinud seda. Ta oleks võinud minna oma isa valima, mitte ei oleks pidanud tähtsaks muid toimetusi teha, sest isa on ainult üks. Ta ei läinud isa surivoodile, sest samal ajal olid tal tülid ka oma mehega, ta mees ei lubanud tal ka oma isa surivoodile minna, sest see oleks ka alandav olnud. Juba enne isa Goroti tütred häbenesid teda, sest ta oli lihtsast perekonnast ja et ta oli olnud nuudlikaupmees. 8
on võimeline tegema. Eugene oli isa Goriot'le nagu oma poeg. Kui isa Goriot haigus süvenes ja ta oli surivoodil, siis tema eest hoolitses ainult Egene ja tema ülikoolikaaslane. Isa Goriot tahtis, et ta tütred tuleksid teda enne surma vaatama. Goriot mõistis alles surivoodil, mis ta lapsed väärt on. Isa Goriot mõtles vahel sellele, et ta tütred ei soovinud temaga tegemist teha, aga ta ei söandanud seda uskuda kuni lõpuks sai aru, et Delphine ega Anastasie ei tule tema surivoodile. Goriot hakkas kahetsema, et ta andis kogu oma vara neile elu jooksul. Ka matustele ei läinud kumbki tütar. Isa Goriot oli isaarmastuse ohver. Ta tahtis oma lastele parimat ja andis neile kõik, mida nad ihaldasid. Paraku vastu ta ei saanud neilt midagi. Tütred hoolisid temast ainult siis, kui ta andis neile raha. Goriot hellitas oma tütred juba lapsepõlves ära ja see maksis talle kätte. Isegi surivoodile ja matustele Delphine ega Anastasie ei jõudnud
arvates paljutõtavalt? 4. Miks oli Goriot' kahe tütre vahel tekkinud rivaalitunne? 5. Kuidas õnnestus Rastignacilil hankida raha (rätsepalt ei loe välja seda sõna) frakkide ja tänavaülikonna tellimiseks? 6. Miks läks Rastignac mängupõrgusse ning millin oli ta mänguõnn? 7. Mille ostis Goriot Rastigncile ja kuidas olid seejuures mängus ta enda huvid? 8. Mis põhjustel ei tulnud tütred isa surivoodile, kuigi Rastignac läks lõpuks neid ise kutsuma? 9. Milline plaan oli Vautrinil Rastigncagiga? Kas see õnnestus? 10. Lisaks peategelasele on teoses veel mitu väiksema kaliibriga tegelast. Kes neist oli sulle lugedes kõige ebameeldivam? Põhjenda miks. 11. Kirjuta umbes 100-sõnaline arvamus teosest. Lisa: 1-10 igaühe eest saab 2 punkti! 20 punkti on max. 11. Küsimust hindamisel õpetaja ei arvestanud
surmani. Cathy, küllaltki ambitsioonika ja kõrget positsiooni ihkava naise armastus Heathcliffi vastu ei ole piisavalt tugev. Seda näitab fakt, et naine oli nõus abielluma rikka mehega ning jätma oma lapsepõlve armastuse sinnapaika. Sellegi poolest lausub naine sõnad: ,,Mina olengi Heathcliff." Küllaltki segane kooslus. Hoolitama kirglikust vihkamisest, oma südames ei lakanud Heathcliff Cathy't kunagi armastamast. Selle tõestuseks läks Heathcliff naise surivoodile, pärast Cathy surma aga küsis endalt, kuidas ta suudab ilma oma eluta (Cathy'ta) edasi elada. Kokkuvõttes jutustab ,,Vihurimäe" loo kahe väga tugeva tunde, armastuse ja vihkamise, kooslusest ning annab selgelt mõista, et ei üks ega teine tunne pole vahel ratsionaalselt võetav.
teda rõõmustavat, teisalt võib ta ka olukorra paratamatust tunnetada. Cathy, küllaltki ambitsioonika ja kõrget positsiooni ihkava naise armastus Heathcliffi vastu ei ole piisavalt tugev. Seda näitab fakt, et naine oli nõus abielluma rikka mehega ning jätma oma lapsepõlve armastuse sinnapaika. Hoolitama kirglikust vihkamisest oma südames, ei lakanud Heathcliff Cathy't kunagi armastamast. Selle tõestuseks läks Heathcliff naise surivoodile, pärast Cathy surma aga küsis endalt, kuidas ta suudab ilma oma Cathy'ta edasi elada. Armastus ja sõprus, koos võttes, ei saa kunagi koos eksisteerida, mida näitab ka teos. Heathcliff armastas Cathy't ja millegi vähemaga polnud võimalik leppida. Seetõttu lahkus ta ka Vihurimäelt, kuna lihtsalt sõpradena ei suutnud ta elada.
Kui omatakse palju raha, aga ei osata sellega toime tulla ega vahel ka teistega jagada, võib raha muutuda ohtlikuks inimsuhteid rikkuvaks vahendiks. Tihti ei saada rahast kunagi küllalt. Siin võib tuua paralleeli raamatuga „Isa Goriot“, kus tütred olid sõltuvuses isa rahast ning suurest isaarmastusest oma tütarde vastu andis mees kõik ära, mida ta omas, ise lõpuks vaesuses elades. Tütred ei osanud isa lahkust hinnata ning ei ilmunud isegi tema surivoodile. Juba Vana- Kreeka filosoof Demokritos leidis, et rahaahnus, kui see on mõõtmatu, on palju rängem kui vaesus, sest mida suuremaks kasvavad soovid, seda suuremaid vajadusi need tekitavad. Seega on rahal inimeste üle suur võim, kuid selle mõõdutundetu jumaldamine ei saa teha kedagi õnnelikuks. Olen arvamusel, et raha iseenesest ei too küll õnne, kuid siiski loob mõistlikul kasutamisel vahendid õnneliku elu saavutamiseks
Kui omatakse palju raha, aga ei osata sellega toime tulla ega vahel ka teistega jagada, võib raha muutuda ohtlikuks inimsuhteid rikkuvaks vahendiks. Tihti ei saada rahast kunagi küllalt. Siin võib tuua paralleeli raamatuga ,,Isa Goriot", kus tütred olid sõltuvuses isa rahast ning suurest isaarmastusest oma tütarde vastu andis mees kõik ära, mida ta omas, ise lõpuks vaesuses elades. Tütred ei osanud isa lahkust hinnata ning ei ilmunud isegi tema surivoodile. Juba Vana- Kreeka filosoof Demokritos leidis, et rahaahnus, kui see on mõõtmatu, on palju rängem kui vaesus, sest mida suuremaks kasvavad soovid, seda suuremaid vajadusi need tekitavad. Seega on rahal inimeste üle suur võim, kuid selle mõõdutundetu jumaldamine ei saa teha kedagi õnnelikuks. Olen arvamusel, et raha iseenesest ei too küll õnne, kuid siiski loob mõistlikul kasutamisel vahendid õnneliku elu saavutamiseks. Inimene saab täielikult õnnelik olla ainult siis, kui
Christophe. Minu arvamus: Kui rääkida Goriost kui isast, siis on ta ülla südamega, hooliv ja ennast ohverdav. Ent kui rääkida temast kui isiksusest, siis sel juhul on ta ükskõikne. Kõige väärikam tegelane üldse, kes selles teoses on, ongi Rastignac, kes vaatamata oma auahnusele ja ambitsioonikusele, andis kogu oma ränga vaevaga teenitud raha Goriot' aitamiseks. Rastignac oli temasse nii kiindunud, et püüdis täita ka tema viimast soovi- tuua tema tütred surivoodile. Kuigi Goriot ja Rastignac olid kõigest pansioni naabrid, maksis viimane kinni Goriot' matused ja oli ka ainus lähedane, kes teda TÕSISELT leinama jäi. Tsiaadid On olemas alatuid hingi, kes ei tee iialgi head oma sõpradele või lähedastele, et nad seda peavad; kuid näidates vastutulelikkust tundmatuile, võidab sellest nende enesearmastus: mida lähem neile on nende kiindumuste ring, seda vähem nad armastavad; mida kaugemale ta venib, seda teenistusvalmimad nad on.
millest mõned on rohkem, kui kahe meetri kõrgused. Viimne kohtupäev (1536-41) Vanemas eas pööras Michelangelo oma tähelepanu arhitektuurile. Paavst Paulus III, kellega tal olid head suhted, andis talle kaks ülesannet: Peetri kiriku projekteerimine ja Kapitooliumi üles ehitamine. Püha Peetri kirik Kapitoolium Michelangelo suri Roomas 18. veebruaril 1564. Tema surivoodile kogunesid vaid lähedasemad sõbrad. Kuigi ta oli kuulus üle terve Itaalia ja eeskujuks kõikidele kunstnikele, elas ta vaeselt ja andis kogu oma vara oma lähisugulastele, ostes neile maju ja maid. Firenze linna idaosas Santa Croces, kus Michelangelo perekond elas, on nüüd muuseum. Selle maja ostis Michelangelo hiljem, see ei olnud ta lapsepõlvekodu.
Nucingeniga, isa Goriot tütrega, nad armusid ning Eugene'i ja Goriot' vahel tekkis tugev austus ja sõprus. Isa Goriot tervislik seisund halvenes järsult, kui tema mõlemad tütred oma rahalistest probleemidest kurtma tulid ning tal ei olnud võimalik neid täielikult toetada. Eugene oli koguaeg tema kõrval ning kutsus ka oma sõbra Bianconi ülikooli arstiteaduskonnast teda ravima. Isa Goriot ainus soov oli, et tema kallid tütred teda surivoodile vaatama tuleks ning Eugene tegi kõik, mis tema võimuses, et nad sinna tuua, kuid need katsed olid asjatud. Oma viimastel elutundidel mõistis Goriot lõpuks, et tütred temast ei hooli ning ta on teinud suure vea nende eest hoolitsemisega. Eugene ja Biancon matavad Isa Goriot oma rahade eest ning kuna tema tütred ei vaevu isegi matustele tulla, laseb Rastignac hauale kirjutada: "Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud' ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul
Minul ei ole muid muresid kui vaid nende omad." Nendest sõnadest sai Rastingnac vastupidise reaktsiooni Vautrini jutule. Raha oli andnud Goriot tütreile abielu kõrgklassis, kuid nüüd ei tahtnud tütarde mehed kuuldagi Goriot'st ning ta tütred tahtsid temalt aina rohkem raha. See oli muutnud vana mehe jõuetuks. Kõik see, mida Rastignac nägi, muutis teda päev-päevalt. Ta nägi, mida tegi raha inimestega Pariisis. Goriot tütred ei tulnud isegi tema surivoodile. See ei olnud aus, ega inimlik. Pärast seda, kui Goriot oli andnud oma tütardele kõik, mida ta oli suutnud anda, ei olnud neid kumbagi seal, et temaga hüvasti jätta. Siis näeb ka Goriot oma vigu ning lausub: ,,Ah, kui oleksin rikas, kui oleksin enesele jätnud oma varanduse, kui ei oleks andnud seda neile, lakuksid nad mu põski oma suudlustega! Ma elaksin härrasmajas, mul oleksid ilusad toad, teenrid, kaminas põleks mul tuli; ja nad ujuksid pisarais oma meeste ning lastega
Proua Beauséant oli hingeliselt laostunud. Tema armuke markii d`Ajuda abiellus ja Beauséant otsustas pärast balli lahkuda. Isa Goriot tahtis, et tema tütred teda enne surma vaatama tuleksid aga õed ei läinud, sest neil olid meestega tülid. Goriot`s kerkis esile raev. Goriot taipas, et oli tütreid liiga palju hellitanud. Ta kahetses, et oli tütardele kogu oma vara ära jaganud. Kui ta oleks rikas, armastaksid tütred teda veel. Nad oleksid teda surivoodile tulnud. Tütred ei armastanud tegelikult teda. Nad olid ta hoopis hüljanud. Taibanud kurba tõde, Goriot kaotas teadvuse. Anastasie jõudis alles nüüd. Isa Goriot suri. Eugène ja tema sõber meditsiinitudeng Horace Bianchon korraldasid matused, kus viibisid ainult Eugène ja Christophe. Tütred saatsid ainult oma vappidega ehitud tõllad. Rastignac läks Delphine juurde einestama, et hakata täitma proua de Beauséanti õpetust - jõuda maailmas edasi teisi ara kasutades.
elanud, oleks Krõõt kauem elanud. Pearu tegi ise Idaga juttu, kuid tema ei tahtnud Karlast loobuda. Pearu mõistis, et Ida on kange naine ja nõnda oli ta rahul, et Orul on kanget verd. Nii leppiski Pearu sellega, et kui Juulil sünnib poeg, siis saab temast Oru pärija. Oskar ütles Tiinale, et meeldib talle. Tiina keelas tal nõnda kõnelemast. Oru Helenele meeldis Oskar ja oli Tiina peale kade. Pearu jäi haigeks. Ta tahtis Andresega leppida, kuid Andres ei läinud ta surivoodile. Indrek luges Andresele lehest, et Vargamäe jõgi lastakse alla. Rõõmust tahtis Andres nüüd Orule minna, kuid nad jäid hiljaks. Pearu oli surnud. Elli hakkas Oti surmast üle saama ja hakkas Tiinaga paremini läbi saama. Tiina rääkis, et ei taha mees, sest tema ei saa last. Ta oli kunagi ühte meest armastanud, kui see aga teada sai tema saladuse, läks ta teise naise juurde ja sai temaga lapsi. Nüüd Tiina ootab, et selle naisega midagi
enam. Indrek kannab isa koju ja matused tulevad toredad, isegi Oru rahvas kutsutakse, kuigi Pearu matusele kange Kassiaru pärast Mäe inimesi ei kutsutud. Pearu püüdis muide veel enne surma kohta Joosepi nimele kirjutada, paras jama oli nendel sellega, aga Karla naine - Ida veenab ta ümber. Pärast mõistmist, et see Krõõda kange veri, mida ta Joosepi pere kaudu niiväga Orule tahtis, oli seal juba olemas, Pearu suri. Vahetult enne seda käis Helene ja isegi Karla Andrest kutsumas Pearu surivoodile, et need lõpuks ometi ära lepiks, tegelikult oli vist Pearu oma hingeõnnistuse pärast mures. Kuid Andres ei läinud, kanguse pärast ei läinud, tundes ehk isegi ehk kerget rõõmu selle üle, et elab oma tõe ja õigusega siiski Pearust kauem, kuigi enamasti ta ainult andus elule kui sellisele ja nautis seda, et võis lubada endale ka selliste asjade tegemist, mis polnud otseselt vajalikud. Peale matuseid otsustas Tiina Vargamäelt lahkuda, Indreku pärast. Kuid ta
elu lpuni teineteisele. Isoldest saab Marci naine, kuid salajased kohtumised Tristaniga hoiavad nende armastuse kustumatuna. Tristan ja Isolde möistetakse surma, kuid neil nnstub pögeneda. Elavad vabas looduses, kannatavad vaesust ja puudust. Lpuks andestab Marc neile ja saadab Tristani maalt välja. Tristan lahkub, abiellub nimede sarnasusest vlutuna teise Isoldega, kuid kohtumised ige Isoldega kestavad. Kord saab Tristan sjaväljal surmavalt haavata, ta laseb oma surivoodile kutsuda armastud Isolde,kes pidi saabuma valgetes purjedes laevaga. Tristani naine ütleb, et laev on heisanud musta purje. Tristan sureb, armastatud Isolde juab Tristani surivoodile liiga hilja, lohutamatus ahastuses heidab Tristani juurde, tema elujud saab otsa ja ta sureb. Samal htul nad maetakse koos, hommikuks on kasvanud hauale kaks puud, mille oksad on pimunud teineteise ümber ja juured maa all samuti. Vana Marc laseb puud maha raiuda, kuid järgmiseks hommikuks on puud uuesti kasvanud
sõnumit ja väljendab õndsusetunned Tähtsal kohal skulptuurid (eriti reljeefid).Ka kasutati üle 1000. a. keelatud ümarskulptuure ajastu alguses. Tüüpteemaks : kristlik teema 1) krutsifiks-ristilöödud kristlaste kujud 2) Kolgata-grupp 3) Pieta- Neitsi Maarja + surnud poeg(Jeesus Kristus). Katku pärast kannatavad kujud 4) Maarja kuulutus-ingel ilmub noorele NM ja ütleb, et ta saab lapse/// surmakuulutus: õigekirikus ilmub ingel surivoodile, et pääseb paradiisi NM 5) Külastusgrupp- 2 raseda naise kohtumine (pühad pojad) Reimsi katedraalis Maarja + Elisabeth 6)ülikute portreekujud 13. saj veel haruldus, kuid 14. saj. massiliseks Saksa Namburgi katedraalis krahvipaar Ekkehard ja Uta-loomulikud, rahulikud, ümarskulp., V-Kreeka stiil, 7) NM Jeesus-lapsega (madonna)-emaarmastus maalikunstist vitraažikunst (aknad punastena- leekstiil, nagu põleks)
madal on.Naine arvas,et tegi seda armastusest. Lasud läksid mööda,kohus karistas teda tingimisi.Surma jookseb karin ise.Naine võitles oma eluõnne pärast.Tegu 2 teineteist välistava arusaamaga armastusest.V jagu(1933):Mees tunneb ennast süüdi Karini surmas,oma elu sassiminekus.Indrek saabub Vargamäele.Seal palju muutnud:Andres on talu tütre perele andnud ja sauna ise asunud.Elab muretut elu.Pearu veedab vanadust mõttega,kellele pärandada talu.Tahab oma surivoodile Andrest,et leppida.Andres ei lähe.Andres sureb peale süvendamistööde algust.Kolmas põlvkond:Mäe Oskar,Elli ja sulane Ott,Tiina,kes oli see sama väike tüdruk,keda Indrek kunagi aitas.V jagu kujutab alistumist. "Põrgupõhi"(1939):Tugiteosteks Kaval Antsust ja Vanapaganast.Liitis tervikuks.Palga maksmine:Jürka ,,võlad" Antsule kasvavad.Jürka kakleb karuka 2 korda.Jürka paneb Antsu talule tule otsa.Antsul pole südamesoojust,on ahne ja silmakirjalik.Jürka ei tee kellelegi
Ta oli valmis tegema kõik, et ta julmalt ära. Tegelikult nad tütardel oleks hea elu. Kuid tütred külastasid teda vaid raha ei hoolinudki oma isast, pärast. Kui isa haigeks jäi ei tulnud kumbki tütardest teda vaid tahtsid ainult tema külastama. Surivoodil käis Goriot vaatamas vaid Rastignac. raha. Noormees püüdis ka tütreid isa surivoodile saada, kuid see oli asjata. Hamsun ,,Maa õnnistus" Iisakul oli pea ideid täis ja ta asus neid teostama. Ta ehitas Mõtetest üksi ei piisa, et maja, hankis loomad ja perenaise. Teades, et miski ei tule olla edukas, kuid kui lisada kergelt ei loobunud ta kunagi. Ta oli täis tahtejõudu ja ka jõud ja tahe, on kõik pühendumist
Peale seda läks Ott viimast korda Orule ja peale Juuliga tülitsemist avastas aida tagant Eedi, kes automaatselt peksa sai - keelekandmise eest. Järgmisel hommikul ütleb Sass talle koha üles ja peale veidikest praalimist Ott lähebki. Mõne aja pärast kuuldakse pauku ja leitakse Ott surnult. Ja Eedi on teadmata kadunud. Pearu püüdis veel enne surma, kohta Joosepi nimele kirjutada, aga Karla naine - Ida veenab ta ümber. Vahetult enne seda käidi Andrest kutsumas Pearu surivoodile, et need lõpuks ära lepiks (tegelikult oli Pearu oma hingeõnnistuse pärast mures). Kuid Andres ei läinud, kanguse pärast ei läinud, tundes ehk isegi kerget rõõmu selle üle, et elab oma tõe ja õigusega siiski Pearust kauem, kuigi enamasti ta ainult andus elule kui sellisele ja nautis seda, et võis lubada endale ka selliste asjade tegemist, mis polnud otseselt vajalikud. Indrek viib Andrese jõe edenemist vaatama kui tolle eluunistuse täitumist
tema tütart.Ta oli valmis tegema kõik, et ta tütardel oleks hea elu. Kuid tütred külastasid teda vaid raha pärast. Kui isa haigeks jäi ei tulnud kumbki tütardest teda külastama. Surivoodil käis Goriot vaatamas vaid Rastignac. Noormees püüdis ka tütreid isa surivoodile saada, kuid see oli asjata. Hamsun „Maa Iisakul oli pea ideid täis ja ta asus neid Mõtetest üksi ei piisa, et olla edukas, kuid kui õnnistus“ teostama. Ta ehitas maja, hankis loomad ja lisada ka jõud ja tahe, on kõik eeldused olemas perenaise. Teades, et miski ei tule kergelt ei õnne saavutamiseks, siis võib hakata loobunud ta kunagi
kuuluvad nad elu lôpuni teineteisele. Isoldest saab Marci naine, kuid salajased kohtumised Tristaniga hoiavad nende armastuse kustumatuna. Tristan ja Isolde möistetakse surma, kuid neil ônnstub pögeneda. Elavad vabas looduses, kannatavad vaesust ja puudust. Lôpuks andestab Marc neile ja saadab Tristani maalt välja. Tristan lahkub, abiellub nimede sarnasusest vôlutuna teise Isoldega, kuid kohtumised ôige Isoldega kestavad. Kord saab Tristan sôjaväljal surmavalt haavata, ta laseb oma surivoodile kutsuda armastud Isolde,kes pidi saabuma valgetes purjedes laevaga. Tristani naine ütleb, et laev on heisanud musta purje. Tristan sureb, armastatud Isolde jôuab Tristani surivoodile liiga hilja, lohutamatus ahastuses heidab Tristani juurde, tema elujôud saab otsa ja ta sureb. Samal ôhtul nad maetakse koos, hommikuks on kasvanud hauale kaks puud, mille oksad on pôimunud teineteise ümber ja juured maa
enam. Indrek kannab isa koju ja matused tulevad toredad, isegi Oru rahvas kutsutakse, kuigi Pearu matusele kange Kassiaru pärast Mäe inimesi ei kutsutud. Pearu püüdis muide veel enne surma kohta Joosepi nimele kirjutada, paras jama oli nendel sellega, aga Karla naine - Ida veenab ta ümber. Pärast mõistmist, et see Krõõda kange veri, mida ta Joosepi pere kaudu niiväga Orule tahtis, oli seal juba olemas, Pearu suri. Vahetult enne seda käis Helene ja isegi Karla Andrest kutsumas Pearu surivoodile, et need lõpuks ometi ära lepiks, tegelikult oli vist Pearu oma hingeõnnistuse pärast mures. Kuid Andres ei läinud, kanguse pärast ei läinud, tundes ehk isegi ehk kerget rõõmu selle üle, et elab oma tõe ja õigusega siiski Pearust kauem, kuigi enamasti ta ainult andus elule kui sellisele ja nautis seda, et võis lubada endale ka selliste asjade tegemist, mis polnud otseselt vajalikud. Peale matuseid otsustas Tiina Vargamäelt lahkuda, Indreku pärast
Siis läksid nad kirikuõpetaja juurde, Jürka viis Juula süles sisse. Juula pihtis kirikuõpetajale kõik, sealhulgas ka noore Antsu ja Maia loo ning selle, et Kusta tahtis kätte maksta. Uuris ka seda, kas noor Ants läheb taeva, sest kui läheb, siis tema ei taha minna ja et noor Ants võiks ikka põrgusse minna. Tagasiteel ütles Jürka, et lunastus ei loe ja noor Ants läheb kindlasti põrgu. Kodus, kui Jürka parajasti ära oli, tuli Kusta oma ema surivoodile vaatama. Kusta rääkis, et tegelikult ta ikka uputas noore Antsu ja tüdruku, kes tal kaelas rippus, viimase pärast oli tal kahju ja palus Juulal jumalaga sellest rääkida, kui ta ära sureb. Nüüd polnud Juulal selle vastu midagi, et noor Ants taeva läheb, sest ta uputati. Kusta lubas ka isale uputamisest rääkida, siis kui on õige aeg, et ka isa saaks rahulikult surra. Juula oli suremiseks valmis, aga surm ei tulnud ega tulnud. Juula ja Jürka rääkisid, kui hea elu neil on
ülimat õigust inimesed selles elus sageli ei leiagi. Siis on ju igati tark ja otstarbekohane see õigusepüramiid ülema astme võrra lühemaks konstrueerida. Kui me üksteisele Jumala õigust kehastame, siis määndub see lausa vääramatult meie endi ja meie oma grupi ehk teisisõnu omaõiguseks, mis pigem Jumala õigusele vastandub, kui seda väljendab. Nii ei olegi omaõigemal Andresel viimaks Pearule midagi andeks anda ja ta keeldub vana krutskimeest isegi surivoodile vaatama minemast. Viimati tuleb seal veel andestada ning selle läbi oma elu peamotiiv tühjaks teha. Säärasele, enamikku eestlastest ja mitte ainult, ellusuhtumist struktureerivale rivaliteedile ei ole mingit muud alternatiivi kui armastus, arm ja andeksand ning selle alusel moodustuvad inimkooslused. Samas on armuandmine, juhul kui see õiguse ja vastutuse kontekstis ei esine, pedagoogiliselt suhteliselt halvasti mõjuv tegevus.
kõrgema seltskonna äraspidise moraaliga. Nimitegelane Jevgeni on 24-aastane jõukas ja haritud mees. Teine peategelane Tatjana Larina on 17-aastane neiu, vaesevõitu mõisapere vanim tütar. Kaks olulist tegelast on veel Tatjana 15-16-aastane õde Olga ja tema 17-aastane peigmees Vladimir Lenski. Jevgeni veetis oma päevad Leningradi kõrgseltskonnas, nautides elu hüvesid. Päevad möödusid tal teatrites ja restoranides sõprade seltsis. Kui Onegini onu haigestus, läks Jevgeni teda surivoodile külastama. Onu oli pärandanud talle oma mõisa, kuhu Jevgeni ka kolis, et saada rahu Leningradist. Kuigi alguses maaelu paelus Oneginit, siis paari päeva pärast valdas teda spleen. See on raskemeelsus, pahameel, tüdimus elust. Endisest elupõletajast oli saanud mõisnik, kes hakkas tegelema talupoegade küsimusega ning andis neile lahtisemad käed. See seik peegeldab Venemaa 19. sajandi alguse olusid, kus talupoegade pärisorjusest vabastamise temaatika õhus oli
Ismene. Oidipus loobus troonist, samuti ta vanem poeg Polyneikes. Valitsema hakkas Kreon. Tolle nõudel saadeti Oidipus Teebast välja. Antigone läks kaasa pimedale teejuhiks. Ismene jäi Teebasse informaatoriks. Peale isa lahkumist hakkasid pojad trooni pärast kisklema, noorem, Eteokles, saigi kuningaks ning ajas venna minema. Polyneikes läks Argosesse. Oidipuse elupäevad lõppesid Ateena lähedal, kus ta viibis Theseuse külalisena. Antigone ja Ismene, kes oli isa surivoodile rutanud, jõudsid Teebasse tagasi just siis, kui Polyneikes asus Argoses kogutud sõjaväega linna vallutama. Juhtisid Polyneikes ja veel kuus ülikut; Teebal oli seitse väravat. Iga värava jaoks sai üks ülik. Tüliküsimuse pidi pärast mõningast kakelust lahendama vendadevaheline kahevõitlus. Vennad tapsid teineteise. Sõjaväed taplesid edasi. Lõpuks võitis siiski Teeba. Kreon sai jälle troonile. Andis käsu, et ühtki vaenlase surnut ei tohi matta, ka mitte Polyneikest
Kui ühe ja sama Jumala teenimise kohta on nii palju vägivaldseid lahkarvamusi, kui palju erinevaid tõlgendusi saaks siis sellel samal Jumalal olla ja milline neist oleks õige? Kõik vagad hingekarjused on oma armastava jumalaga tihedalt seotud ja seega peaks paradiisiväravad neile peale surma kindlasti avatud olema. Sellest hoolimata et, inimene pole elanud oma elu kooskõlas kristliku religiooni nõuetega, võib ta elu viimastel hetkedel kutsuda preestri oma surivoodile viimaseks võidmiseks. Julk-Jüri tuleb siis suure jooksuga, et kõik halb veel viimasel hetkel heaks pöörata ning veenduda, et surija ,,viisa" paradiisi oleks korras (Yezidid kuradikummardajad on teisel veendumusel. Nad usuvad, et Jumal on kõikvõimas ja kõikeandestav ning seega leiavad nad, et nad peavad kummardama kuradit, kes valitseb neid nende eluaja. Nad usuvad, tõsimeeli, et Jumal andestab neile kõik nende patud, kui nad on läbinud nn viimse rituaali).
annaabi.ee 
