Isa Goriot - isaarmastuse ohver (0)

Referaat_isa Goriot_isaarmastuse_ohver
Isa Goriot oli endine nuudlivabrikant, kes elas pärast äritegevuse loobumist proua Vauquer’ pansionaadis. Ta oli edukas nuudlikaupmees ja ta teenis hästi. Goriot’l oli kaks tütart - Delphine de Nucingen ja Anastasie de Restaud. Isa Goriot armastas siin maailmas kõige rohkem oma tütreid. Ta oli õnnelik siis, kui ka tema tütred olid õnnelikud. Kahjuks kasutasid tütred oma isa armastust ära.
Delphine ja Anastasie kasutasid Goriot’d ära. Juba lapsepõlves olid nad ära hellitatud. Neid õpetasid kõige meisterlikumad õpetajad. Tütardel oli oma seltsidaam ja oma hobused , kellega nad ratsutasid. Isa Goriot’ tütred said kõik, mida nad soovisid . Ka kõige kulukama soovi viis isa täide.
Pärast laste üleskasvatamist soovis Goriot leida oma tütardele rikkad kosilased ja seetõttu pani ta nendega kaasa suure kaasavara . Pärast tütarde meheleminekut lubati isal elada nii ühe kui teise tütre juures, aga hiljem asjad muutusid ja isa Goriot sai aru, et ta on tütardel jalus. Lisaks sellele ei meeldinud Goriot ka oma väimeestele. Nüüd pidigi ta kolima pansionaati. Goriot võttis pansionaadis kalli korteri ja seadis ennast seal sisse. Ta paistis proua Vauquer’ silmis soliidse ja nooruslikuna.
Isa Goriot’ väimehed ei andnud tütardele kõigeks raha. Delphine ja Anastasie hakkasid oma isa juures raha küsimas käima. Kuna Goriot’l oli suur isaarmastus, siis ta andis neile kõik, mida nad soovisid. Pidev raha jagamine oma tütardele mõjutas halvasti isa Goriot’ majanduslikku seisu. Ta pidi sellepärast kolima väiksemasse korterisse, loobuma nuusktubakast ja juuksuri kutsumisest. See oli alles algus. Isa Goriot pidi müüma oma briljandid, kuldtubakatoosi, kuldketi ning väärtasjad. Samuti loobus ta uhketest rõivastest ja kullatud tassist, millel oli eriline tähendus.
Eugene de Rastignac elas isa Goriot’ga samas pansionaadis. Ta tuli Pariisi, et läbida ülikool. Samuti oli tal soov saada osa Pariisi seltskonnaelust. Ta sai tänu oma sugulasele tuttavaks ka Goriot’ tütardega. Eugene võitis Delphine poolehoiu ja selle abil sai ka isa Goriot teada, kuidas ta tütrel läheb. Enne Eugene’t sai Goriot peamiselt toatüdrukute kaudu teada, millega ta tütred tegelevad. Eugene sai peagi aru, kui väga isa Goriot oma tütardest hoolib ning mida ta nende heaks on võimeline tegema. Eugene oli isa Goriot’le nagu oma poeg.
Kui isa Goriot haigus süvenes ja ta oli surivoodil, siis tema eest hoolitses ainult Egene ja tema ülikoolikaaslane. Isa Goriot tahtis, et ta tütred tuleksid teda enne surma vaatama. Goriot mõistis alles surivoodil, mis ta lapsed väärt on. Isa Goriot mõtles vahel sellele, et ta tütred ei soovinud temaga tegemist teha, aga ta ei söandanud seda uskuda kuni lõpuks sai aru, et Delphine ega Anastasie ei tule tema surivoodile. Goriot hakkas kahetsema, et ta andis kogu oma vara neile elu jooksul. Ka matustele ei läinud kumbki tütar.
Isa Goriot oli isaarmastuse ohver. Ta tahtis oma lastele parimat ja andis neile kõik, mida nad ihaldasid. Paraku vastu ta ei saanud neilt midagi. Tütred hoolisid temast ainult siis, kui ta andis neile raha. Goriot hellitas oma tütred juba lapsepõlves ära ja see maksis talle kätte. Isegi surivoodile ja matustele Delphine ega Anastasie ei jõudnud. Ainuke, kes oskas isa Goriot’ hinnata oli Eugene.