Sünd ja tavad (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Loodus-ja terviseteaduste instituut
Anni Velks
KUIKB-1
SÜND JA TAVAD
REFERAAT
Juhendaja : Tiia Artla
SISUKORD

SISSEJUHATUS

Uue inimese sünd on olnud tähtis ja suur sündmus juba aegade algusesti saati, kuid tingimused on aastate jooksul märgatavalt palju muutunud. Käesolevas referaadis käsitletakse naise rasedust, sünnitust, elu peale lapse sündi, katsikupidu ning uskumatuna tunduvaid titetarkusi vanarahvalt. Kirja on pandud huvitavamad kombed ja uskumused, mis on varasemalt sünniga seotud olnud.

1. RASEDUS

Traditsioonipõhises talupojaühiskonnas oli rasedus eriline seisund, mida ühelt poolt iseloomustasid soovitused ja nõuded, mida lapseootel naine ise pidi rangelt järgima, teiselt poolt kehtisid arvukad kirjutamata reeglid, mida pidid arvestama kõik rasedaga suhtlevad inimesed. [1, lk 12]
Loote areng ja lapse normaalne sünd arvati sõltuvalt täielikult emast endast- ema oli veel sündimata lapsega füüsiliselt ja vaimselt lahutamatult seotud. Oma-aegsetes, tänapäeval sageli veidravõitu tunduvates käskudes ja keeldudes on aga peidus rahvatarkuse ‘’õpetlik iva’’. Kui naise kodu on must ja korratu, ise riiakas ja õel ning ei hooli iseenda ega teiste tervisest, siis võis arvata, et lapsed saavad ‘’ema nägu ja ema tegu’’.
Meie esiemad püüdsid oodatava lapse sugu ja peresse sündivate laste arvu mõjutada mitmesuguste eriliste toimingute abil ning tegid tähelepanekuid ja järeldusi, kes, mis soost ja millal sünnib, seda mitmesuguste igapäevaste märkide põhjal. [1, lk 12]
Rahvapärimuse kohaselt on püüdnud noorikud pulmaööl mehe püksinööbid märkamatult lahti näppida, siis saavat edasises ühises elus poegi-tütreid täpselt nii palju, kui soovitakse. Abieluvoodi padja alla soovitati peita nuga , siis sündivat poegi-tütreid peresse võrdselt. Lapse sugu arvati olevat võimalik mõjutada ka teadjate abiga, kes kasutasid selleks spetsiaalseid loitse ja ravisegusid. [1, lk 13]
Samuti on esiemad täheldanud, et armatsemise ajal peavad tulevased lapsevanemad teineteisele silma vaatama, vastasel juhul sündivat viletsa silmanägemise, ripakil silmalaugude ja inetute kõõrdis silmadega .
Juhul, kui peres sooviti kindlasti poega , asetati abieluvoodi peatsiga põhjakaarde. Sama tagamõttega soovitati abieluvoodisse võtta meeste tööde juures tarvitatavaid tööriistu, peamiselt kirvest. Eriti võimas vägi usuti olevat kirvel siis, kui mees selle enesele lapseeostamise ajaks selja peale sidus- see pidi tagama, et sünnib poiss. Naine võis intiimvahekorra ajaks selga tõmmata või padja alla peita mehe särgi- see soodustas samuti poja sündi.[ 1, lk 14]
Tütre sünnile aitasid kaasa vastupidised toimingud . Abieluvoodi peats tuli sättida lõuna suunda ja mees pidi naise kõrvale pugema lõunakaarest. Voodisse soovitati võtta naisele kuuluvaid esemeid (käärid-nõelad-niidid jne.) ning naisel soovitati sugulises vahekorras üles näidata suuremat aktiivsust. Kui peresse sooviti tütart, soovitati tulevasel isal intiimvahekorra ajaks pesukurikas selja peale siduda.
Kaksikute-mitmikute sünd peresse ei olnud eriti oodatud, neid on peetud lausa ‘’jumala nuhtlusteks’’. Mitmikutel arvati olevat vähem elujõudu ja sageli jäigi elama vaid tugevam.
Lapseootel naine pidi oma käitumisega olema teistele eeskujuks ning järgima täpselt maagilise tähtsuse ja tähendusega kombeid, muidu võis peresse sündida halva iseloomuga , vigane või iluvigadega järeltulija. [1, lk 15]
Ka toitude suhtes tuli olla väga valiv, kuna usuti, et mõne toidu söömine põhjustab sündimata lapsele iluvigu või koguni tõsiseid terviseprobleeme. Näiteks usuti, et rase ei tohi süüa linnumune või jäneseliha- muidu sünnib tedretähniline ja ‘’jänesemokaga’’ laps.[1, lk 21]

2. SÜNNITUS

Matthias Johann Eisen (1857-1934) on sauna nimetanud vanade eestlaste pühakojaks- saunas hoolitseti ihu puhtuse ja tervise eest; saunas tuli inimene ilmale ja saunas pandi ta oma eluõhtul maha pikkadele õlgedele, et jätta kombekohaselt hüvasti selle ilma tegemiste ja toimetamistega. [1, lk 23]
Sünnitajale köeti saun eriliselt valitud puudega ning küla ‘’vana tark naine’’, ämmamoor, aitas lapsed ilmale tuua. Sünnitamise ajal oli naisel särk seljas ning patsipunutud juuste peal oli pearätik või rahvarõivapeakate. Sünnitati enamasti põrandal õlgedel lamades . Tuntud kombe kohaselt pidi mees panema ristatud kirved räästasse, kui naisel algasid sünnitusvalud. Samuti usuti, et noorik sünnitab kergesti, kui ta vanemate kodust lahkudes astub muna katki. [ 1, lk 23 ], [3], [4]
Kui lapsele esimest korda särk selga pandi, jälgiti hoolega, kumb käsi esimesena särgivarrukasse pisteti: kui see oli vasak käsi, usuti, et laps kasvab paharetiks, kui aga parem käsi, siis eeskujulikuks.
Pühapäeval sündinud last arvati elust saatvat eriliselt hea õnn. Hommikune laps pidi aga terve elu tööd rügama. Noorel kuul sündinu sai ilusaks, targaks ja jõukaks ning leidis endale ruttu sobiva kaaslase.
Lisaks hoolikale ennete järgimisele tehti ka sünnituse ajal ja järel mitmesuguseid maagilisi toiminguid , millega taotleti vastsündinule esmalt abielu- ja lasteõnne. Peale esimest pesemist tegi ämmaemad lapsele kolm ristimärki ja luges Meie Isa Palve . Laps kuivatati vana linase riidega. Uut ei tohtinud selleks kasutada, sesti siis usuti, et lapsest kasvab riiete kulutaja.
[1, lk 24]
Kui sünnitus toimus salaja , aga oli sellest hoolimata raske, pööras ämmaemand sünnituse kergendamiseks kõik asjad majas ümber. Lapse külma vastu tundetuks muutmiseks pesi ämmaemand last külma veega ja asetas ta korraks põrandale, harilikult laua alla. [4]
Väga hoolikalt tuli ümber käia platsentaga (emakoogi, päramistega), seda koheldi rituaalselt ja erilise hoolega. Üldlevinud soovituste kohaselt tuli emakook ära peita. Näide, kuidas naised või ämmamoorid platsentaga ümber käisid: Päramised pesti puhtaks , riputati üle soolaga ja kaabiti raha või sõrmuse küljest hõbedat, tehti veel kolm ristimärki peale, mähiti puhta riidetüki sisse ja maeti maha. Maa olevat selle jaoks kõige puhtam ja vaiksem koht.[Manninen 1924]
Ämmaemandaid on Eestis koolitatud alates 19. sajandi algusest saati, kuid lapsed sündisid kuni 1940. aastateni (harvemalt 1950.-1960. aastateni) valdavalt kodus. Sünnitajale kutsuti appi hea kuulsusega ravitseja või ämmaemand, juhul kui sünnitegevuse ajal tekkis probleeme, kutsuti koheselt kohale arst. Haiglas sünnitamine on Eestis suhteliselt uus, pisut üle poole sajandi pikkune. 1950. aastatel loodud väikehaiglates olid kohad ka sünnitajatele ja naistel tuli minna haiglasse sünnitama- kodus sünnitamine oli toona välistatud. Sünnitajalt võeti võimalike nakkuste ja infektsioonide tõttu ära kõik tema isiklikud riided ja emade-vastsündinute külastamine ning neile lillede ja toidupakkide saatmine oli keelatud. [2, lk 55] [ 1, lk 26]
Vastsündinud viidi peale sünnitust kohe lastetuppa, kust ta toodi ema juurde kõvasti kinnimähituna vaid toitmisaegadeks. Esimest korda nägi ema oma last elusuuruses ja riieteta üldjuhul alles haiglast koju jõudes. Puudega vastsündinut emale sageli ei näidatudki, vaid ema veendi andma lapsest loobumise dokumendile allkiri ning laps saadeti sünnitusmajast otse hooldekodusse- nõukogude ühiskonna avalikus ruumis oli kohta vaid tervetele ja tugevatele. Füüsilise ja intellektipuudega inimesed isoleeriti lähedastest ja ühiskonnast.
[1, lk 27]

2.1 ELU PEALE LAPSE SÜNDI

Kuni laps oli ristimata, suitsutati igal õhtul musta lõngaga ema ja last, et kurjad vaimud lähedale ei pääseks. Emal ei lubatud sel ajal minna õue ilma lambita, paljajalu ja paljapäi - uskumuse järgi ei kasvanud rohi enam kohtadel, kuhu ta astus. Enne lapse ristimist ei tohtinud naine õuest väljuda, kaevust vett võtta ega loomi talitada. Nurgavoodi ajal, kuue nädala jooksul polnud naisele keelatud mujal kui vaid kirikus käia.
Mõnes peres pidi naine kohe peale sünnitust ahju kütma või muid toimetusi tegema hakkama, hea ja abivalmi mehe ja ämma korral sai ta siiski paar päeva puhata . [3]
Sageli läks naine sageli juba järgmisel päeval peale sünnitust põllule tööle, võttes lapse hälliga kaasa. [3]

3. KATSIKUD

Esimeseks oluliseks sündi tähistavaks pidustuseks oli vastsündinu külastamine ehk katsikul käimine. See kuulub nii meie kui ka teiste Euroopa rahvaste põliste ning tänaseni au sees olevate peretraditsioonide hulka, mida lisaks talupojakultuurist pärinevatele rahvapärastele tavadele toetas 20. sajani algusest ka eestikeelne moodne kombeõpetus: Talupojakultuuris käidi vastsünnitanul külas kuni ristimiseni või senikaua , kuni nurganaine voodis oli. [1, lk 38] [5]
Katsikul käisid üldjuhul vaid abielus naistuttavad või -sugulased, kes tõid kaasa sööki ja kingitusi lapsele. Traditsiooniliselt ei mindud kunagi kaks kätt taskus. Alati võeti kaasa rikkalikult toidukraami, ikka head ja paremat, et värskel emal taastuks tervis ja jätkuks rinnas piima. Esiemade ajal oligi katsikutoiduks lihtne, kuid siiski eriliselt valmistatud suupoolis: puhtast vilast leib, odraleib ja jämedamast nisujahust saialeib ehk vatsk. Kaasa võeti ka erinevat sorti putru. Jõukast perest toodi kaasa jahu-või kruubipuder, mille keskele asetatud praetud kana , mida ümbritsesid keedumunapoolikud. Võimaluse korral viidi sööki nii palju, et terve pere saaks söönuks. Toidud tuli kiiresti lahti pakkida ja maitsma hakata- siis hakkavat laps ruttu kõndima. [ 1, lk 38,43,44]
Vallalistel inimestel polnud kombeks sel ajal külas käia, kuna seda peeti vastsündinu tulevikku silmas pidades koguni halvaks endeks- arvati, et siis ei saa sündinud tütarlaps mehele ja poiss jääb vanapoisiks. Esimesed katsikulised ei tohtinud olla vaesed ega vanad, sest siis kasvas lapsest vaene inimene. Heaks endeks peeti aga seda, kui katsikul käis palju inimesi- usuti, et see toob lapsele heldelt head õnne. Samuti usuti, et kui esimene külaline on jõukast perest, siis edeneb ka vastsündinu elu hästi. Katsikul käidi niikaua kui sünnitanu (nn. nurganaine) lamas ja see aeg võis kesta paarist päevast mõne nädalani. Lapse jaoks oli aeg sündimisest kuni ristimiseni kõige ohtuderohkem. Last ei jäetud kunagi üksi ja öö läbi põles tuli.[ 1, lk 40] [5]
Kurja silma kartuses ei tohtinud katsikulised vastsündinut kiita. Usuti, et liigne kiitus toob lapsele ebaõnne või laps haigestub.

4. USKUMUSED VANARAHVALT

• ‘’Kui keegi võtab üsna väikse lapse esimest korda sülle, tuleb Issameiet lugeda, siis kasvab laps hästi.’’ - HELLENURME [ 6, lk 31]
  
• ‘’Kui laps peale sündimist aevastab kaks korda, on hea, kui ühe korra - halb.’’ - JÕHVI [6, lk 35]
  
• ‘’Kui peres väike laps, siis ei tohi majast midagi välja anda, muidu saadetakse lapse eluaegne õnn minema.’’ - VÄNDRA [6, lk 43]
  
• ‘’Kui tütar sündis, siis pidi koerapoegadele putru ja piima viima, ükskõik kus peres parajasti olid. Siis võis kindel olla, et tütrele ükskord kosilased tulid.’’ - MUHU [6, lk 50]
  
• ‘’Sündinud tütarlaps tulnud kolm korda tagurpidi läbi meeste püksi sääre lasta, saanud ruttu mehele. ‘’ - JÕGEVA [6, lk 54]
  
• ‘’Kui lapsel raha peosse kinni jääb, saab rikkas inimene, kui lahti laseb , saab vaene inimene.’’ - TALLINN [6, lk 77]
  
• ‘’Kui lapsel veiksest piast nina tihti tatine on, siis saada sellest tark inimene.’’ -PILISTVERE [6, lk 88]
  
• ‘’Vihmal sündinud lapsed nutavad, aga kuival sündinud lapsed naeravad.’’ - TARVASTU [6, lk 107]
  
• ‘’Esmaspäeval sündinud lapsest saab tulevikus esimees, teisipäev töömees, kesknädal kelm , neljapäev nõid, reede rikas, laupäev laisk, pühapäev taevapüüdja.’’ - AMBLA [6, lk 123]
  

KOKKUVÕTE

Varasemalt on sünnikombed olnud küll teistsugused tänapäevastest, aga väga palju uskumusi on rännanud ajaga kaasa läbi aastate. Enim muutunud on eluolud ja nõuded riigi poolt. Kindlasti tekib tulevikuski uusi tarkusi nii naise rasedusaja kui ka sünnitegevuse ja katsikutega.

KASUTATUD ALLIKAD

[1] M. Kõivupuu, ‘’Eestlase eluring ’’ 2015.
[2] H. Pärdi, ‘’Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma’’ 2017 .
[3] M. Mikkor, ‘’Ersade sünnikombestikust Sabajevo ja Povodimovo külades’’, http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/ersa.ht m
[4] J. Kretsu-Kantsõr, ‘’SÜND JA SURM USKUMUSTES’’, http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/usund/eesti/kretsu-kantsor.pdf
[5] E-ope, ‘’EESTI RAHVUSKULTUUR JA KOMBED’’, http://e-ope.khk.ee/ek/2010/kodukultuur/eesti_rahvuskultuur_ja_kombed/eesti_rahvuskultuur_ja_kombed.html
[6] R. Reinaus, ‘’ Vanarahva titetarkus’’.
TALLINN 2018