päikesesest, ülejäänud kõhupoole täidavad kõik kerge ja värske. On palju toite, mida mujal ei leidu hapendatud rukkileib hapukapsas sea- või vasikalihast ja -jalgadest keedetud, vürtsidega maitsestatud sült 12 erineva vürtsiga valmistatud kuulus Tallinna kilu mulgikapsas Talupoja laual oli Argipäeviti Suurtel pühadel ka leib või kruubipuder liha keedukartul munapuder kohupiim soolasilk jahurokk Jookidest linnusekali meekali ehk mõdu kasemahl pühadeks pruuliti koduõlut Tänapäeval süüakse rahvustoite enamasti vaid jõuludel. Kallil jõuluajal peavad ilmtingimata laual olema sült sea- või hanepraad ahjukartulid hapukapsas ja verivorst Jõulud on ainus aastaaeg, mil eestlasele soovitagu mitte jätku leiba, vaid pigem head isu!
Mehed tegid puutööd, käisid metsas ja mõisavooris (mõisniku vilja ja viina vedamine linna müümiseks). Naised kandsid valget linast särki, seelikut, villast kampsuni või vest. Abielunaised kandsid põlle, peas oli neil tanu või rätt. Neiud kandsid paela, pärga või olid mitte midagi. Mehed kandsid pikki pükse, kuubesid, palituid ja pastlaid/saapaid. Peamiseks toiduks oli: leib, naeris, kapsas, kaalikas, kört ja soolasilk. Joodi kalja, mõdu, piima, kevadel kasemahla ning pühade ajal sai juua ka õlut. Tarbiti ka mett. Toidunõud olid puust. Peremees istus alati laua otsas ja jagas kõigile leiba. Tähtsamateks pühadeks olid pulmad, mida peeti talve alguses, jaanipäev ja jõulud. Õpiti mägima ka erinevaid pille, näiteks torupill ja kannel, hiljem lisandusid ka viiul ja lõtspill. Külarahvas sai kokku kirikus või kõrtsis, vahel käidi ka simmanitel.
Valmistati ka tanguvorst ( erineb verivorstist, on heledam) Valmistati palju puskarit Argipäevadel oli talumehe laual kruubipuder hapupiima või koorega kartul, mille juurde anti kohupiima või soolasilku. Suurematel pühadel ka võid, liha ja munaputru Suurtaludes, kus pererahvas rahapunda nööre väga kõvasti kokku ei kiskunud, sõid sulased ja tüdrukud perega sama toitu Kitsi taluniku tööpere laual olid enamasti vaid leib, jahurokk ja soolasilk Levinenud jookides oli kali, mõdu(meekali) ning kevadeti ka kasemahl Jõuludeks ja muudeks pühadeks pruuliti lahtistes anumates linnastest või suhkrupeedist magusat koduõlut Suurematel saartel on õllepruulimine alati olnud tõsine ja tähtis tegevus, mille salanipid mandrimeestele tänini kättesaamatuks on jäänud Mekkimisel mahedat, kuid mõjult salalikku õlut pruulitakse vaatides ja pakutakse puust õllekannudes Kuidas erines tanguvorst verivorstist?
tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Sellinne kahvel mida meie kasutame tuli kasutusele alles 17. sajandil. 17. sajandil kodunes meie kartul. Esialgu valvasid mõisnikud hoolega, et naised, kes kartuleid maha panid ja need sügisel üles võtsid, mugulaid koju ei viiks. Naised olid aga nupukad: õmmeldi riidest pisikesed kotikesed, pandi sinna mõned mugulad ning seoti nööriga jalge vahele. Sealt polevat naisi läbi otsitud. Niiviisi saadud kartuli seeme. Pealine kartulikõrvane oli soolasilk. Silgukauss seisis laual, igaüks võttis sealt silgu sabapidi, lõi vastu kausiäärt ''uimaseks'', et sool silgult maha rappuks, ja hammustas kartulit kõrvale. Silku söödi ka nii, et pandi soolased silgud ühes kartulitega keema või asetati kuumadele kurnatud kartulitele, kus nad pehmeks tõmbusid. Heeringat söödi aga väga vähe.
1690 avati ülikool taas Tartus, kuid kuna linna seisund polnud kiita, koliti 1699 Pärnu. Pärnus austati haridust Tallinnast palju rohkem ja ülikooli tulevik tundus helge. Kahjuks pidi Pärnu 1710 vene vägede ees kapituleeruma ja ülikooli varad viidi Rootsi, professorid ja üliõpilased pagesid või olid surnud katku. Talurahva kultuur säilitas oma traditsioonilise ilme ja muutus aeglaselt. Peatoiduks oli rukkileib, tähtsamaiks leivakõrvaseks soolasilk. Ka erinevad jahupudrud olid hinnatavad. Igapäevase kalja kõrvale pruugiti ohtrasti omavalmistatud õlut ja viina. Kuna viina põletamine sai XVII saj suure hoo sisse, siis selle turustamiseks hakati ehitama kõrtse, mis talupoegade seas väga populaarseks said. Seal jagati külauudiseid, sõlmiti lepinguid, mängiti pilli. Tubakas ei olnud veel eriti levinud. Valitsevaks elamutüübiks oli rehielamu, millesse koondus kogu pere. Valgust andsid ahjusuu ja süüdatud peerg.
Kõik tehti käsitsi ja kodus erilise hoolega Pidulikud riided ehk seisuriided --- pärandati hoolega Käimise riided ehk käimariided Tööriided ehk pidamise riided --- kanti iga päev, lihtsakoelisemad, kaunistusteta Talurahva pidulik riietus Talurahva toit Tähtsaim toit oli leib - ikalduse aastatel lisati ka tammetõrusid ja sammalt - leiba peeti pühaks - “Austa leiba, leib on vanem kui meie” (vanasõna) Leiva kõrvale soolasilk Kört – poolvedel jahusupp Naeris – eestlaste “kartul” Tangu- ja jahupuder Liha söödi harva Rüüpamiseks oli kali ja hapupiim, kevaditi ka kasemahl Pidupäevaks valmistati õlut Söömiskombed Laua keskel suur kauss, igaüks võttis kordamööda oma lusikaga toitu Igal sööjal oli aga oma nuga Lauanõud puust ja savist Igal oma kindel koht lauas; peremees alati laua otsas Peremees lõikas ise igale pereliikmele kääru leiba
aga kannab Eestis karbonaadi nime. On teisigi lihtsaid kõhurõõme, mida mujal ei leidu. Nii jääb võõrsile väljarännanud eestlane alatiseks taga igatsema hapendatud rukkileiba ja hapukapsast. Pärisomaks peavad eestlased ka sea- või vasikalihast ja -jalgadest keedetud, vürtsidega maitsestatud sülti. Omaette fenomen on 12 erineva vürtsiga valmistatud kuulus Tallinna kilu, mida tänapäeval säilitatakse plekktoosides, vanasti aga kaheliitristes plekkmannergutes. Soolasilk kipub linnades oma tähtsust kaotama, asemele on astunud praetud räim, mida süüakse esiti kuumalt, seejärel külmalt, ülejääk aga marineeritakse. Kalasõber ei lase mööda juulis-augustis ette tulevat võimaliust maitsta praetud või grillitud lesta, võrratu maitseelamus on kuum lõhnav suitsulest. Selliseid delikatesse nagu sprotid, marineeritud või suitsuangerjas ja röstitult marineeritud silm leiab purki või karpi panduna kauplusest aastaringselt.
pealt ja kaeti riidega kinni. Leiba peeti pühaks, seda ei tohtinud maha pilduda ega leivaraasule peale astuda. Pätsi ei tohtinud panna lauale lõigatud ots ukse pool. Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti. Võõrale leiba andes, lõigati leival otsad ära. Kui oma pere sõi, anti leivanukid tütarlapsele, et tal kasvaks ilusad rinnad. Leivapätsi ei võinud lauale selili panna, kuna siis võis pereema ära surra. Paljudes peredes lõikas peremees ise leiba. Kartul ja soolasilk Kartul kodunes ülemöödunud sajandi keskel. Taludes söödi reheahju tuhasel põrandal küpsetatud kartuleid. Küpsed kartulid pandi sõela või mati sisse, õues puhuti kartulitelt tuhk pealt ja pandi sama nõuga lauale. Kõrvale söödi soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette. Tagakambris söödi jõukamades peredes paksupiima, mis oli koorega segatud, või pandi kartulile võid peale. Perelauale seda ei pandud. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima
Leiva otsast ,,kärsakest" võõrale ei lõigatud Leivaviilu ei tohi ühe käega murda ega kummuli lauale panna Leivapätsi pragunemine tähendas pere lagunemist Sooja leiba ei lõigatud Leiva seest millegi sobimatu leidmisest tuli vaikida Muud taimsed toidud Läätsed Kartulid ja aedviljad Juurviljad: kapsad, naerid, kaalikad Oa ja hernetoidud Kapsaid hapendati; tehti hapukapsasuppi Kanepitoidud Marju söödi kohapeal Seeni kupatati ja soolati Kalatoidud Hoiustati soolatult Soolasilk, silgusoolvesi Soolakala (räim, rääbis, ahven jt) Vinnutati (räim, lest, väiksemaid kalu; haugi, latikat, siiga) Randlased sõid värsket kala iga päev Liha ja veretoidud Liha söödi peamiselt talvel Mardipäevaks hani, kadripäevaks kana Pulmadeks või matusteks mullikas/vasikas/lammas/noor siga/kodulind Päädikutest ja kehvemast lihast suppi Jaheliha Soolati sisse Pekki lisati paljudele toitudele Vinnutamine Pühadeks või pidudeks liha küpsetati Verikäkid Verileib
Enne asutati gümnaasium ja Johann Skytte teeb ettepaneku asutada ülikool ning Rootsi kuningas Gustav II Adolf rahuldas selle. KUJUTAV KUNST JA ARHITEKTUUR 24. Mis olid barokk, renessanss, Rõngasristid, bastionid? Barokk, renessanss kunstistiil, kultuuristiil. Rõngasristid hauamonumendid. Bastionid uut tüüpi kindlustused. TALUPOJA KULTUUR 25. Mida mõistad talupoja kultuuri all? Toit, kõrtside rajamine, elamud. 26. Milline oli eestlaste toidulaud? Rukkileib, kala, soolasilk, läätsed, oad, herned, kudrud, joodi puskarit ja õlut. 27. Mis oli rehielamu? Peamine elamutüüp Rootsi ajal. PÕHJASÕJA ALGUS 28. Miks algas Põhjasõda? Rootsi oli vallutanud Läänemere äärsed maad ja see ei meeldinud Taanile, Poolale, Venemaale. NARVA LAHING 29. Millal, kelle vahel ja milliste tulemustega lõppes Narva lahing? Põhjasõja ajal 1700, Rootsi ja Venemaa vahel, Rootsi vägede juht oli Karl XII ja Venemaal tsaar Peeter I, venelaste võit.
talu- kui mõisatööd. Suur pere vajas palju sööki. Talupoegade põhitoiduks oli rukkileib, mida perenaine suures reheahjus nädala jao valmis küpsetas. Leiba on Eestis ikka pühaks peetud, leivast on saanud toidu võrdkuju. Leivapätsi lõikas peremees ise, mahakukkunud leivatükk tuli kohe üles tõsta ja sellele suud anda. Vaesemal ajal segati leivajahule hulka aganaid, nii saadi kõva aganaleib, mis ei täitnud hästi kõhtu. Kõige tavalisem leivakõrvane oli soolasilk, mida vahetati kaluritelt vilja vastu. Jaopärast söödi ka liha, seda eriti sügisese loomatapu ja jõulude ajal. Üsna igapäevane toit oli jahupuder ehk kört, mida igaüks võttis suurest kausist oma lusikaga. Söödi veel suppi, aiaviljadest naerist, kaalikat, kapsast. Joogiks oli kali või hapupiim, kevadeti joodi kasemahla. Kui tööd vähegi lubasid, sõi kogu pere koos pika laua taga. Pereisa koht oli laua otsas, lapsed seisid püsti, et paremini toiduni ulatuda.
• Noori e lapimaade süsteem- väljasund • kivikoristus, kiviaiad(vähem lõhutud tööriistu, kvaliteetsem vili) • tööloomad- härjad ja hobused • tööriistad muutusid vähe ➔ Koormised: • Teotöö, mis jagunes 1)rakmetegu 2) jalategu 3) abitegu • mõisavooris käimine(kui nõuti siis tuli midagi transportida) • loonurent(maksma majapidamissaadused) • Toit: rukkileib enamasti aganaleib, soolasilk, jahu või tangupuder, herned, oad. • Jook: kali ja mõdu, pühade ajal õlut. • Rootsi ajal algas kõrtside rajamine, mõisnike viinamonopol • Riietus: linane, kootud villased sukad ja põlvikud, rahvarõivas(pidulik). Pottmüts • Elamu: rehielamu(reheahi, suitsune, sest puuduvad aknad ja korsten, õlgkatus, palgid) ➔ Linnad, kaubandus ja tööstus Rootsi ajal • Rootsi ajal oli Eestis 10 linna:Tallinn, Tartu, Viljandi, Kuressaare, Uus-Pärnu, Haapsalu,
Eestis karbonaadi nime. On teisigi lihtsaid kõhurõõme, mida mujal ei leidu. Nii jääb võõrsile väljarännanud eestlane alatiseks taga igatsema hapendatud rukkileiba ja hapukapsast. Pärisomaks peavad eestlased ka sea- või vasikalihast ja -jalgadest keedetud, vürtsidega maitsestatud sülti. Omaette fenomen on 12 erineva vürtsiga valmistatud kuulus Tallinna kilu, mida tänapäeval säilitatakse plekktoosides, vanasti aga kaheliitristes plekkmannergutes. Soolasilk kipub linnades oma tähtsust kaotama, asemele on astunud praetud räim, mida süüakse esiti kuumalt, seejärel külmalt, ülejääk aga marineeritakse. Kalasõber ei lase mööda juulis-augustis ette tulevat võimaliust maitsta praetud või grillitud lesta, võrratu maitseelamus on kuum lõhnav suitsulest. Selliseid delikatesse nagu sprotid, marineeritud või suitsuangerjas ja röstitult marineeritud silm leiab purki või karpi panduna kauplusest aastaringselt.
Harjumägi, Lindamägi ja Rannamägi) ; Narva bastionid) - Linnaarhitektuur (paljuski veel keskaegne linnapilt ; suuremad ehitustööd sõdades kannatanud linnades (Narva, Tartu, Pärnu) ; eriti suuri töid tehti jõukas Narvas, kuhu rajati mitmeid barokkehitisi toomkirik, raekoda, börsimaja) e) Talupojakultuur - Toit (rukkileib ja soolasilk ; jahu- ja tangupudrud ; herned, oad ; rikkalikum laud pulmade ja jõulude ajal ; kali ja õlu) - Uudseks Rootsi aja lõpul tubakas ja viin (põletati rukkist ; levis kõrtsikultuur - Riietusele mõjusid Rootsist tulnud moevoolud (pikitriibuline seelik ; meeste murumüts ja põlvpüksid) Eestimaa kubermang ehk põhja-eesti. Liivimaa kubermang ehk lõuna-eesti ja põhja-läti ning eriseisundiga saaremaa.
Majandusreglement - 1) Keelati kodukariõigus 2) talusid sai pärida 3) õigus kaevata mõisniku üle Pearahamaks - maksustatud seisuste nö hingemaks (ainult mehed) Pearaharahutused - 1784.a toimunud eesti ja läti talupoegade väljaastumised (pearahamaks) Talurahva eluolu: Elasid suitsuses rehetares. Viljakasvatus kolmeväljasüsteemis. (sööt, talivili, suvivili) Tööloomadeks härjad ja hobused. Riietuseks linariided, pastlad. Toiduks rukkileib, aganaleib, soolasilk, jahu- või tangupuder, herned ja oad. Joodi kalja ja mõdu, pühadeajal õlut. 3. Linnad, kaubandus ja tööndus Rootsi ja Vene ajal Rootsiaegsed linnad Eestis ja nende olukord pärast Liivi sõda: Eestis 10 linna, tähtsaimad: Tallinn, Tartu ja Narva Tallinn - kõige tähtsam kaubaveo sadam Tartu - kaubanduse tähtsus vähenes võrreldes Tallinna ja Narvaga Narva - kaubandus õitses Vene piiri lähistel Muutused kaubanduses, sisekaubandus ja väliskaubandus:
· Laupäeval oli toiduks kartuli-või tangupuder või paksud kapsad · Esmaspäev, teisipäev ja reede olid herne, oa või läätseleeme päevaks · Reede oli üldine kaunviljapäev · Mõisates aastaringi kindlad toidukorrad · Mõisates kõige tugevam toit lõunati · Õhtuti söödi lõunasöögi jääke · Leib ja hapupiim lõunalaual · Tehti õhtul süüa niipalju, et teenijatele jaguks hommikul · Koolitoidukott: leib, hapupiim, soolasilk, või, keedupekk SUPID: · Õllesupp= soolane kala ja õlu · Jahukört= jahusupp, paks · Leem= vedelik- ka supina · Keedeti tangu-, oa-, herne- ja läätseleemt, aga ka käki-, kapsa-, lihaleemt · Kõige tavalisem oli tanguleem; söödi leivaga ja kõrvale silku · Lõuna-Eestis tehti pakse suppe · Õige supp on selline kui kuumalt supis lusikas püstipäi lahtudes pidi hanguma · Lihasupp neljapäeval ja laupäeval · Suvel supp rasva või piimaga KALA:
*Vanasti keedeti katlates aga nüüd on potid. riknema. *Vanasti söödi põhiliselt odrast, rukkisest ning *Liha võis roiskuma minna. nisust aga nüüd süüakse ka riisi, tatart ja mannat. *Leib võis kogematta üle küpseda. * * * * Kala oli talupoja toidulaual üsna oluline, kuna kala rikneb kiiresti, siis enamasti soolati kala. Soolakala esmajoones soolasilk oli tähtsamaid eestlaste söögilaual. Värskest kalast keedeti leib, tavaliselt vee ja piimaga, tavaliselt lisati jahutummi, tangu ja kapsast. Vähese vedelikuga kala söödi algul leiva kõrvale, hiljem aga kartuli kõrvale. Veel 19 sajandil oli talurahvale kala olulisem kui liha. Piima kasutati peamiselt toitude keemisel. Toidu kõrvale võeti aga hapupiima. Hapnenud piimal eemaldati pealt koor. Sellest tehti võid. Võid säilitati soolatud talvekski. Talvel olid lehmad pikalt kinni
Teotöö: Rakmetegu, jalategu, abitegu, loonusrent (vilja, mune jne), kirikukümnis, vooris käimine, sunnismaisus 4) muutused talupoegade õiguslikus olukorras Vakuraamatud, milles peeti koormiste arvestust; taaskehtestati sunnismaisus ehk ametlike õigusaktidega fikseeriti (puudub isikuvabadus, puudub relvakandmisluba) 5) talupere eluolu rehetare, vilja ja loomakasvatus, riietus, toit: Toiduks oli rukkileib, enamasti aganaleib, soolasilk, jahu- või tangupuder, herned, oad. Joogiks kali, mõdu, pidudeks põletati rukkist viina. Elamuks rehetalu, millel polnud aknaid, täitis mitmeid ülesandeid: elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi, ning kohati ka sauna ülesandeid. Tööloomadeks härjad ja hobused. Viljadest kasvatati talirukist ja otra, vähemal määral kaera või nisu. 4. Linnad, kaubandus ja tööndus Rootsi ajal 1) Rootsiaegsed linnad Eestis, nende olukord Liivi sõja järel:
· Kroonumõisate talupoegaade hoidmine maaga lahus oli keelatud; · Kroonumõisate talupoegade karistamisõigused piiratud; · Koormised fikseeriti ja viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega; · Talude päritav kasutamisõigus; · Õigus kaevata mõisarentniku peale - Erakätesse jäänud talupoegade seisund ei muutunud. 5) Talupere eluolu rehetare, vilja ja loomakasvatus, riietus, toit · Toit: rukkileib, enamasti aganaleib; soolasilk; jahu- ja tangupuder; herned; oad. · Joodi kalja ja mõdu, pühade ajal ka õlut. · Riietus: linane riie, villased sukad. Soome ja Skandinaavia mõjud, tanu; abielunaistel peakate ja põll. · Elamuks rehielamu, mis koosnes rehetoast, eeskambrist, tagakambrist, rehealusest, aganikust ja lahtisest katusealusest. · Talude põllud jagati ära ribade kaupa lapimaade süsteem. · Väljasund kui üks külvas rukist, siis pidid kõik rukist külvama.
tegeldi portree maalidega. Kuna oli tõestatud, et linnamüür ja tornid ei taga suurtükkide eest kaitset, hakati ehitama uut tüüpi kaitseehitisi nagu bastione. Need oli 5 nurgelised. Astangulised kindlused. Sees oli ruumi laskemoonale ja kaitsemeeskonnale. Selliseid ehitisi ehitati nii Tallinnasse kui ka Narva. Talupojakultuur: Talupojakultuur oli oma traditsioonidest kinnipidav ja muutused seal leidsid aset aeglaselt. Peatoiduks oli endiselt rukkileib ja leiva kõrvale söödi ka kala (nt soolasilk). Igapäevane leib valmis aganatega segatud teradest, mis jahvatati käsikivil või veskis. Söödi ka herneid, putru, ube. Kõige rikkam söögilaul oli kaetud pulmade ajal, aga ka jõulude ajal. Joodi pulmas mõdu, kalja , aga ka omatehtud õlu või viina. Viina ja õlle turustamiseks alustati kõrtside rajamist. See sai talupoegade hulgas väga populaarseks. Seal levitati külauudiseid, tehti kaupa või mängiti pilli. Suitsetati vähe, sest tubakas alles levis siia.
maitset. Tavalist kalamarja või kunstkaaviari võite serveerida koos röstitud saiaviilude või pliinidega, lisaks peenestatud sibul, sidrunimahl või sidrunisektorid, paks hapukoor ja purustatud must pipar. Suurepäraselt sobivad punane kalamari ja kunstkaaviar külmade kalaroogade ja suupistete kaunistamiseks. Kokkuvõte Tähtsal kohal eestlase söögilaual on alati olnud kala, mida vanasti tarvitati peamiselt soolatuna. Peamiseks kalatoiduks maarahval oli soolasilk e.soolatud räim. Palju söödi ka kuivatatud, vinnutatud kala. Kuigi Eestimaa ümber on rohkelt merd, oleme hinges pigem metsa- kui mererahvas. Tänapäeval süüakse tavaliselt värsket või külmutatud kala ja suitsukala. Eesti rahvuskala on räim. Igapäevased kalad on ka kilu, ahven, koha, haug, siig, latikas, lest, särg, heeringas, lõhe ja forell. (Heeringat püütakse Atlandi ookeanist ja lõhet tuuakse sisse Norrast.) Delikatesskaladeks on angerjas ja silmud
Lapsed sõid toorelt jänesekapsaid, hapuoblikaid, männi- ja kuusekasve, võililleõisi ning maiustasid lepa- ja kasemähiga. Marju söödi ka kohe kohapeal, ainult jõhvikaid jäeti ka talveks. Seeni korjati ja söödi palju. Seened kupatati, pigistati pressi all kuivaks ja soolati sisse. Seda sai süüa leiva kõrvale või lisada supile, pudrule. Lääne-Eestis seeni ei söödud. [] Kalatoidud Kuna kala rikneb kiiresti, siis hoiustati seda soolatult. Soolasilk oli üks tähtsamaid leivakõrvaseid. Silgusoolvesi oli üks tavalisemaid kastmeid. Soolakala (räimi, rääbiseid, ahvenaid jt) söödi tavaliselt otse tünnist võetuna leivakõrvaliseks, piimasupi või kördi kõrvale. Vahel küpsetati soolakalu ning silku vardas või restil sütel. [] Teine säilitamise viis oli vinnutamine kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist hoiti neid verisoolas. Vinnutati räime, lesta jt väiksemaid kalu; suurematest
soolaliha ja -peki näol jaguma kuni järgmise sügiseni. Argipäevadel oli talumehe laual kruubipuder hapupiima või koorega keedukartul, mille juurde anti kohupiima või soolasilku, suurtel pühadel ka võid, liha ja munaputru. Suurtaludes, kus pererahvas rahapunga nööre väga kõvasti kokku ei kiskunud, sõid sulased ja tüdrukud perega sama toitu. Kitsi taluniku tööpere laual olid enamasti vaid kartul, leib, jahurokk ja soolasilk. Levinud jookideks olid linnusekali, meekali ehk mõdu ning kevadeti ka kasemahl. Jõuludeks ja muudeks pühadeks pruuliti lahtistes anumates linnastest või suhkrupeedist magusat koduõlut. Suurematel saartel on õllepruulimine alati olnud tõsine ja tähtis tegevus, mille salanipid on mandrimeestele tänini kättesaamatuks jäänud. Mekkimisel mahedat, kuid mõjult salalikku õlut pruulitakse vaatides ja pakutakse puust õllekannudes. 19
(Talude krunti ajamine – iga talu juurde tehti maatükid.) Ka oli karja- ja metsamaa ühine – kollektiivne. Uuendused rehielamus – kütmata kambrid, kus suvel elati ja mida talvel kasutati laoruumidena. Talvel kanti lambanahast kasukaid. Barokk ja klassitsism jätsid jälje talurahva ehetesse ja rahvariietesse. Peamised toidud – teraviljatoidud. Leib oli aganatega segatud – puhast leiba söödi üksnes pühadel ja pidupäevadel. Lia söödi talvel, suvel oli leivakõrvaseks soolasilk. Talurahva koormised Teotöö, naturaalandamid. Riigimaksud, mida kogusid ja andsid edasi mõisnikud. Liivimaa riigimaksud sõltusid sellest, kui suured olid koormised, Eestimaal sõltusid täisealiste meeste arvust. Seega oli Eestimaal teotöö kohustus mõnevõrra kõrgem. Teede ja sildade ehitus jms oli samuti talupoegade õlul. Küüdikohustus sõjaväe jaoks. Sõdurite enda juures majutamine oli samuti talupoja kohus. Maksta tuli ka kirikumaksu. Talurahva õiguslik olukord
sajandi keskel keelati talupoegadel põtrade, metssigade ja metskitsede küttimine Valitsevaks talurahva elamutüübiks oli rehielamu Hoogustus kõrtside rajamine, milles käies vahetati külauudiseid, tehti kaupa ja mängiti pilli 18 Eestlaste peatoiduks oli endiselt rukkileib, mida valmistati aganatega segatud teradest ning tähtsamaks leivakõrvaliseks kala (soolasilk), millest osa toodi sisse isegi Soomest · VAIMUELU ROOTSI AJAL: 1. Rahvaharidus Et kindlustada luteriusu mõju, pidasid võimud vajalikuks kirjaoskuse levitamist Maarahvale lugemise õpetamises pandi lootusi köstritele, kuid viimaste vähesuse ning hariduse puudulikkuse tõttu levis lugemisoskus vaevaliselt Peamiseks ülesandeks sai koolmeistrite väljaõpetamine, mille võttis enda peale talurahvasõbralikus kodus kasvanud Bengt Gottfried Forselius 1684
annaabi.ee 
