Vaimuelu Rootsi ajal (2)

Vaimuelu Rootsi ajal

Liivi sõja järgne Eesti oli usuelus pöördunud tagasi oma juurte juurde. Ka pastorite haridus ja kõlblus jättis palju soovida. Seepärast hakati Rootsi võimu ajal luteri kiriku ülesehitamiseks rohkem rõhku panema . Peagi muutus luteri usk valitsevaks usuks talurahva seas, ka pastorid olid rohkem koolitatud ning olid võimelised pidama jutlust eesti keeles.
Samas hakkas rootsi võim agaralt välja juurima eestlaste muinasusku- hävitas hiisi, ehitas ohvrivetele vesiveskid jne. Algas ka eriti agar nõiajaht ja nõiaprotsesside aeg, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid.
Et kindlustada luteriusu mõju, pidasid võimud vajalikuks kirjaoskuse levitamist. Esialgu pandi maalaste lugema õpetamisel lootus köstritele, kuid neid oli vähe ja haridus puudulik.
Seejärel hakkas Bengt Gottfried Forselius välja õpetama koolmeistreid. Tartu lähedale asutati seminar eesti koomeistrite ja köstrite väljaõpetamiseks. Seal õpetati lugemist, kirikulaule, usuõpetust, raamatuköitmist, saksa keelt ja arvutamist. Kuigi Forselius hukkus noorelt Läänemere sügistormis, suutis ta 4 aastaga välja koolitada 160 eesti noormeest, kes omakorda hakkasid jagama rahvale haridust. Pealegi suutis Foreselius näidata koos kahe eesti poisiga kuningas Karl XI, et eesti maarahvas on võimeline väga hästi õppima.
See kõik aga pahandas mõisnikke, kes ei olnud sugugi huvitatud maarahva haridusest.
Peagi hakati mõisnikelt nõudma koolide ehitamist igasse kihelkonda ja koolmeistritele palga maksmist. Rootsi aja lõpuks oli eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge.
1630 loodi Johan Skytte eestvõttel Tartus Akadeemiline gümnaasium, mille õppekorraldus oli lähedane kõrgkoolide omale. 1631 palus Skytte kuningal muuta Tartu gümnaasium ülikooliks. Selle palve Gustav II Adolf järgmine aasta ka täitis. Ülikool avati pidulikult 1632 15. oktoobril. Ülikoo tegutses Tartus kuni linna vallutamiseni Vene- Rootsi sõjas 1656. Peale seda prooviti õppetööd jätkata Tallinnas, aga seal ei leidnud see suuremat kõlapinda. 1690 avati ülikool taas Tartus, kuid kuna linna seisund polnud kiita, koliti 1699 Pärnu. Pärnus austati haridust Tallinnast palju rohkem ja ülikooli tulevik tundus helge. Kahjuks pidi Pärnu 1710 vene vägede ees kapituleeruma ja ülikooli varad viidi Rootsi, professorid ja üliõpilased pagesid või olid surnud katku.
Talurahva kultuur säilitas oma traditsioonilise ilme ja muutus aeglaselt. Peatoiduks oli rukkileib , tähtsamaiks leivakõrvaseks soolasilk. Ka erinevad jahupudrud olid hinnatavad. Igapäevase kalja kõrvale pruugiti ohtrasti omavalmistatud õlut ja viina . Kuna viina põletamine sai XVII saj suure hoo sisse, siis selle turustamiseks hakati ehitama kõrtse, mis talupoegade seas väga populaarseks said. Seal jagati külauudiseid, sõlmiti lepinguid, mängiti pilli. Tubakas ei olnud veel eriti levinud.
Valitsevaks elamutüübiks oli rehielamu , millesse koondus kogu pere. Valgust andsid ahjusuu ja süüdatud peerg.
Talurahva riietuse kujundamisele oli oluline mitmete uute moevoolude sissetung , peamiselt Rootsist. (Piki-triibuline seelik , meeste murumüts, põlvpüksid jne). Talurahvakultuuri juurde kuulus lahutamatult torupill .