Keskaja söögikombed (0)

Keskaja söögikombed
Taldrikute aset täitsid sageli suured leivaviilud. Vahel söödi lauanaabriga ühiselt vaagnalt. Laua ääres oli täis suuga rääkimine ja noaga hammaste torkimine keelatud, nii nagu matsutamine ja luristaminegi. Laiduväärseks peeti ka laudlinasse nuuskamist või sellesse noa puhastamist. Laudlinaga võis aga rasvast suud ja sõrmi puhastada .
Külaliste laua äärde paigutamisel jälgiti rangelt , et igaühel oleks talle vääriline koht.
19.sajandil olid peamised toiduained pärit oma majapidamisest:rukkijahu, tangud , odra -ja nisujahu , herned, kartul , soolaliha. Väljastpoolt osteti ohtrasti silku. Põhitoiduks oli leib ja kartul. Traditsiooniliseks joogiks oli õlu. Üsna tihti keedeti jahukörti, mille kohta õeldi, et see seisab kõhus niikaua kui üle aia ronida.
Sügiseti pandi tareahju tihti naereid ja kaalikaid küpsema. See oli harilikult karjalapse töö.
Küpsebud kaalikas oli väga maitsev, eriti siis, kui ta oli jahtunud . Sellest siis ka ütlus, et küpsed kaalikad ja ämmad on ainult siis head, kui nad on külmad.
Tänapäeval käiakse aga tihti kohvikutes ja restoranides, raisates palju raha kallite roogade peale .
Oma kodus on igal perel oma toidukombed ja igal pool ei ole ainult kolm või kaks söögikorda päevas, paljud söövad rohkemgi . Mõned inimesed ei söögi korralikult, näiteks sooja
toitu, vaid ostetakse igast snäcke ja rämpstoitu. Toitumine on väga palju muutunud. Keskaegsed söögikombed erinesid nüüdisaegsetest üsna oluliselt.
Söögikoht oli aukohal . Laua ääres oli igaühel oma kindlaks määratud koht. Aadlikud ja madalam seisus istusid sageli eraldi lauas. Tavaliselt söödi kolm korda päevas. Sööki valmistas perenaine. Oli kombeks, et seal. Kus elasi nii vana- kui ka noorperenaine, jäi toitlustamine vanema ja kogenuma hooleks. Pidulaud oli alati kaetud linaga. Toidunõudeks olid laual soola- ja sinepitopsid, iga suu jaoks peeker ja nuga . Enne söömist pesti alati käed, sest söödi ju paljaste kätega. Praegusel ajal oleks see lihtsalt ebaviisakas. Peale käte pesemist loeti väike palve ja asuti roogade kallale.
Toidu ettetõstmiseks kasutati lusikat ja kahvlit. Kahvel oli tavaliselt kas kahe- või kolmeharuline. Sellinne kahvel mida meie kasutame tuli kasutusele alles 17. sajandil.
17. sajandil kodunes meie kartul. Esialgu valvasid mõisnikud hoolega, et naised, kes kartuleid maha panid ja need sügisel üles võtsid, mugulaid koju ei viiks. Naised olid aga nupukad: õmmeldi riidest pisikesed kotikesed, pandi sinna mõned mugulad ning seoti nööriga jalge vahele. Sealt polevat naisi läbi otsitud. Niiviisi saadud kartuli seeme.
Pealine kartulikõrvane oli soolasilk. Silgukauss seisis laual, igaüks võttis sealt silgu sabapidi, lõi vastu kausiäärt ''uimaseks'', et sool silgult maha rappuks, ja hammustas kartulit kõrvale. Silku söödi ka nii, et pandi soolased silgud ühes kartulitega keema või asetati kuumadele kurnatud kartulitele, kus nad pehmeks tõmbusid. Heeringat söödi aga väga vähe.