jutt. Pihlakas kasvab väikese puu või põõsana siin ja seal, omaette metsi ta ei moodusta. Kasvupaiga suhtes on pihlakas väga vähenõudlik. Joonis. 1 Pihlapuu õhtupäikeses Pihlaka koor on sile ja läikiv. Lehed koosnevad (foto internetist) väikestest rootsu külge kinnituvatest lehekestest. Sügisel söövad pihlaka marju paljud linnud, eriti rästad. Linnud kannavad edasi ka pihlaka seemneid. Pihlakas istutatuna kaitseb läheduses maja, peret ja karja. Pihlaka oks peletab kodukäijaid. Sensitiivid kasutavad pihlakast pendlit. Joonis 2. Kevadised õied (foto Sirje Kõresaare erakogust) Joonis 4. Noor pihlapuu Uulu k., Pärnumaal Joonis 3. Sügisene marjakobar Joonis 4. Noor pihlapuu Uulu k., Pärnumaal (foto Sirje Kõresaare erakogust) (foto Tauno Tamm)
Siiani ei ole aiaäridest siiski veel võimalik osta ampulle teokatku või kooleraga. Ka tigudele ebasobivat ilmastikku ei saa me vajadusel kohale tellida. Kuid me saame hoolitseda, et tigude ja nälkjate lihast toituvad elusolendid end meie aias hästi tunneksid. Peamiselt surevad ilmastikutingimustesse. Piisava arvukuse korral moodustavad nälkjad kuni ¼ konna päevasest toidust. Hoopis põhjalikumat laastamist tigudenälkjate hulgas teevad linnud rästad, kuldnokad, punarinnad, künnivaresed, varesed, pasknäärid, pardid, haned ja isegi öökullid. Tuntuimad tigudesööjad on muide laulu ja vainurästad, kes tigude kodade purustamisel kive alasina kasutavad. Parimaks ja väga efektiivseks relvaks on sügis ja kevadkünd. Aias asendab nüüdisajal kündi mootorkultivaatoriga mulla kobestamine. Kui ühe "künni" käigus mulla pind kolm korda mootorkultivaatoriga läbi sobrada, siis väheneb tigudenälkjate arvukus kuni ¼ võrra
angerpist Puisniidul puudub iseloomulik loomastik. Tavalistest loomadest on seal : põder, metskits, halljänes, rebane, pisiimetajatest on leethiir ja juttselghiir. Puisniidul puudub iseloomulik loomastik. Tavalistest loomadest on seal : põder, metskits, halljänes, rebane, pisiimetajatest on leethiir ja juttselghiir. Puisniidus elab tüüpiline pargi linnustik: metsvint, salu-lehelind, aed-põõsalind, käosulane, rästad,tihased 2.Puisniidud tekkisid karjatamise käigus.Tingimused peavad soodustama rohttaimede ja puude kasvu. Piisavalt valgust, vett ja toitaineid. Toitained saadakse sademetest ja mullast. Liigirikkuse põhjused 1) Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine. 1-2 aasta tagant 2) Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. 3) Liigirikkust mõjutab oluliselt mulla happesus (pH) 4) Ka mullaviljakus on väga oluline. 5) Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv.
ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. Tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. Pisiimetajatest on teada kasetriibiku, leethiire ja juttselghiire esinemine. Linnustik tüüpiline pargilinnustik, millest peamise osa moodustavad mitmesugused värvulised. Tavalisemad liigid on metsvint, salulehelind, aed põõsalind, käosulane, rästad, tihased jt. Lammipuisniitudel võib arvukalt leida ka luhaniitudele iseloomulikke liike nagu tikutaja, rukkirääk, täpikhuik. Roomajad teada arusisaliku, nastiku, rästiku ja vaskussi esinemine. Kahepaiksed kärnkonn, rohukonn ja rabakonn. Tingimused koosluse tekkimiseks Esimesed puisniiduilmelised alad kujunesid muinasaja inimese asulakohtade vahetus ümbruses, kus puude mahavõtmisel ja põletamisel tekkis lagedamaid kohti, kuhu hakkas tekkima niidutaimkate.
Kaljumäestik oli aastaid tagasi jahimeeste paradiis. Siin leidus suurel hulgal grislikarusid, põtru ja piisoneid ning oli võimalik korraldada safarit nagu praegu Aafrikas või Indias. Õnneks segasid vahele ametivõimud ning jahipidamine on tänapäeval Kaljumäestikus väga karmilt reeglistatud. LINNUD Suurem osa Kaljumäestikus elutsevatest lindudest on rändlinnud. Mõned liigid, näiteks vindid, kes elutsevad põhjapool, tulevad siia talvituma. Teised liigid rästad, sinitihane ja koolibri, kes elavad idapoolsete nõlvade vihmametsades, veedavad siin suvekuud. Samas elavad paljud linnud, näiteks punapeatõrurähn, rabapüü, mõningad vintlased ja kakulised, Kaljumäestikus kogu aasta vältel. KALJUMÄESTIKU RAHVUSPARK Kaljumäestiku Rahvuspark asetseb Colorado osariigi põhjaosas ning paikneb 1500 km² suurusel pindalal. See on hästi säilinud looduskaunis paik, mis hõlmab ka üle saja mäetipu, mille kõrgus on
tõttu väheks jäänud. Linnustikus domineerivad mitmesugused seemnetest ja pähklitest toituvad liigid, kellest palju aitavad laiendada lehtpuude levilat. Suhteliselt vähe on siinses jahedas kliimas kõigusoojaseid loomi kahepaikseid ja roomajaid. Parasvöötme sega-ja lehtmetsas elavad sellised loomad nagu karu, hunt, rebane, jänes, metssiga, kährik, metskass, punahirv, metsnugis, kobras ja paljud teised. Lindudest aga elavad seal roherähn, tihane, kassikakk, mets-lehelind, ööbik, rästad ja paljud teised. Pruunkaru on loomaliik karulaste sugukonna karu perekonnast. Pruunkarude koguarv maailmas on hinnanguliselt 185 000 kuni 200 000. Jäsemed on pikad ja jõulised. Ees- ja tagajäsemed on umbes ühepikkused. Jalalabad on suured ja neil on alumisel poolel rasked karvased päkad. Esi- ja tagakäppadel on kummalgi viis varvast, mis lõpevad kuni 8 cm pikkuste mittesissetõmmatavate küünistega. Kõndimisel toetub pruunkaru kogu tallaga nagu kõik karulased: ta on tallalkõndija
poegade surevus ja vanalindude käitumine hälbis normaalsest (näiteks tekkis agressiivsus oma järglaste vastu), kuna pestitsiidid kahjustavad ka närvisüsteemi (Kislenko et al. 2009). Teine tuntud näide DDT äärmuslikust mõjust loodusele on USA-st, kus DDT-ga hävitati jalakate kahjureid. Toimus pestitsiidi kuhjumine toiduahelas, kus maha kukkunud jalakalehtedest sattus DDT vihmaussidesse ja putukatesse, millest toitusid rästad. DDT kuhjumise tulemusena hakkas rästaste arvukus järsult vähenema suure suremuse tõttu (Benton 1951). Kokkuvõtvalt võib öelda, et pestitsiidid, ennekõike DDT, on parimaks näiteks näitamaks toksiliste ainete kuhjumise süsteemi ja mõjusid organismidele, kuna need toksilised ained kanduvad looduses väga kergesti edasi nii tuule kui ka vee mõjul. Põldudele pihustatud pestitsiidid imenduvad mulda ja satuvad taimedesse, kus nad mööda toiduahela lülisid edasi
Väga paljud neist on paikse eluviisiga, kuid enamik liike, kes elavad vastavalt aastaaegadele muutuvastes tingimustes on rändlinnud. Vaatamata tunduvatele erinevustele väliskujus ja bioloogias on nad kõik väga ühelaadsed. Paljudel juhtudes ei õnnestu leida piisavalt põhjendatud kriteeriume, et jaotada seltsi sugukondadeks või et määratleda nende mahtu süsteemis. (Ling, R 1980) Linnud Maailma linnuriikidest kuulub värvuliste hulka üle poole, näiteks pääsukesed, rästad, põõsalinnud tihased, varblased ja varesed. Ainus värvuliste rühm, mida leidub Euroopas on laululinnud, kellest enamik toob kuuldavale keerukaid helisid. (Elphick, J. Et al 2006) Sugukond: Pääsulased Sellesse sugukonda kuulub 20 kogu maailmas levinud perekonda 79 liigiga, neid ei ole ainult kõige külmematel aladel ega mõnedel ookeanisaartel. Põhjapoolsetes maades elutsevad liigid on rändlinnud, soojal maal elutsevad pääsukesed aga paiksed
Esimesed vaarikasordid hakkasid levima 18. sajandi lõpul. Eestlaste esivanemad korjasid metsast vaarikaid tõenäoliselt ammu enne seda, kui hakkasid neid koduaedades kasvatama. Rahvameditsiinis kasutatakse vaarika vilju, lehti, õisi ja varsi. Marjad on väga maitsvad. Süüakse värskelt ja tehakse keediseid, kompotte, mahla, siirupit. Rikkad mõnede vitamiinide ja mikroelementide poolest. Marjad on toiduks mitmetele loomadele. Neid söövad näiteks karu, kuldnokad, rästad. Kuid marju kahjustavad ka putukad, näiteks vaarikamardika vastsed. Lehtedest ja noortest võrsetest toituvad mitmed taimtoidulised loomad, näiteks metskits, põder, jänesed. Õisi tolmeldavad putukad. Rahvapärasid nimetusi: vabarn, vaarakas, vaargas, aavermo, oarmari. LIIGID Vaarikas (Rubus idaeus) kuulub roosõieliste sugukonda ja muraka (Rubus) perekonda. W. O. Focke järgi eristatakse muraka perekonnas 12 alamperekonda. Muraka perekonnas on
valmistamisega (M. Semm 2003). Servaalad (põllupeenrad) Kahe koosluse vahele jääv servaala on oluline paljudele liikidele. Metsaservade väärtus elupaigana suureneb, kui metsaserv ei ole järsk ega avatud, vaid ääristatud põõsastikuga. Kuuskedega servavööndites elavad meelsasti arglikud põllul toituvad liigid. Rikkalikum on elustik põlluservades, kus kasvab ka õitsvaid taimi ning lehtpõõsaid ja -puid. Neid kasutavad rästad, talvike ja aedpõõsalind. Kadakad meelitavad pesitsema karmiinleevikese, punaselg-õgija ja rohevindi. Põldude vahelistest loodusliku taimkattega servadest sõltuvad paljud putuka- ja taimeliigid ning neist toituvad linnud ja pisiimetajad. Hooldamiseks piisab nende hilissuvisest niitmisest, et takistada kõrgema kasvuga taimede domineerimist. Väetised ja pestitsiidid ei tohi neile ribadele sattuda (M. Semm 2003).
Kibuvitsapõõsail ronivad oravad ja hiired söövad heal meelel kibuvitsamarju. Oraval on keeruline peenikesel okkalisel oksal istuda, mistõttu tema einestab maapinnal. Ta hammustab seemnete kättesaamiseks marja pooleks, aga pisinärilised närivad samal eesmärgil marja küljest viljaliha maha. Talviti moodustab kibuvitsa marjade punane viljaliha olulise osa paljude lindude, näiteks rästaste toidusedelist. Kuna rästad on huvitatud vaid marjade punasest viljalihast ja jätavad seemned puutumata, on nende toitumisjälgi lihtne eristada näiteks vintide omast, kes toksivad viljaliha maha ja söövad ainult seemneid. Vintide söögikohtades vedeleb punane viljaliha väikeste tükkidena maas ja okstel. Viljapõlludki meelitavad paljusid loomi, kelle söögikorrad põllul võivad tekitada majanduslikku kahju. Karu võib pahandust teha eriti kaerapõllul, kus ta maiustab toorete teradega. Ta haarab istudes
sentimeetri suurused loomad, kelle ribid pole ühenduses selgrooga. Nad ei krooksu, nagu konnale kohane, vaid heal juhul piiksuvad. Uus-Meremaa sisalikud seevastu ei mune, vaid sünnitavad elusaid poegi. Üks tuntuim elusolend on kuni veerand meetri pikkune tuataara, kelle lähisugulased surid välja juba 65 miljonit aastat tagasi. Leidub väga palju sissetoodud loomaliike, neid on üle 600 (siil, hiir, küülik, rebane, tuhkur, rott, horv, metssiga, põder, varblane, kuldnokk, rästad jne) on soodsa elukeskkonna tõttu hästi kohanenud, kuid paljud neist on mõjunud kohalikule loodusele hukatuslikult. Enne inimese tulekut oli Uus-Meremaal arvatavasti 60 linnuliiki, kellest 40% on nüüdseks välja surnud. Praeguseks on Uus-Meremaale alles jäänud veel mõned lennuvõimetud või väga saamatult lendavad linnud. Neist kuulsaim on kiivi. Kiivisid on õigupoolest kolm liiki, kõik öise
viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Lagunenud müüritised pakuvad elupaika ka kaku saakloomadele - närilistele - mistõttu ta selliseid paiku tunduvalt sagedamini külastab. Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Samuti võib ta aga asuda toituma mingist kindlast objektist - spetsialiseeruda. Näiteks pole sugugi haruldased rästaspetsialistid, mis on tingitud eelkõige sellest, et rästad ja kodukakk teevad oma pesa sarnastesse paikadesse, mistõttu kakul polegi tarvis teab kui kaugele jahile lennata. Kodukakk võib rünnata ka konni ja mardikaidki leidub tema "visiitkaartides" üsna sageli. Kodukaku pesa tunneb ära eelkõige omapärase sisu järgi. Kakk vooderdab pesa omaenese kuivatatud räppetompude (seedimatud toiduosakesed, mis oksendatakse välja) pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga. Kui kaku pesa märjaks saab, näeb see
kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. Tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. Pisiimetajatest on teada kasetriibiku, leethiire ja juttselg- 6 hiire esinemine. Linnustik on tüüpiline pargilinnustik, millest peamise osa moodustavad mitmesugused värvulised. Tavalisemad liigid on metsvint, salu-lehelind, aed-põõsalind, käosulane, rästad, tihased jt. Lammipuisniitudel võib arvukalt leida ka luhaniitudele iseloomulikke liike nagu tikutaja, rukkirääk, täpikhuik. Roomajatest on teada arusisaliku, nastiku, rästiku ja vaskussi esinemine. Kahepaiksetest esineb kärnkonna, rohukonna ja rabakonna. Kasutatud kirjandus: · ,,Pärandkoosluste harimise käsiraamat" · http://www.pky.ee/puisniidud/iseloomustus.htm 7
tuul puhub piki teed ja lindistamisest ei tule midagi välja, sest mikrofon, mida seekord kasutan, ei talu tuuleõhku.. Ja õigupoolest ongi ju mu eesmärgiks rabakonnade kudepaik seljandike ja Põhjaka raba vahel. Õhtusele ringile lähen kell kaheksa (Moskva aja järgi). On vaikne, lompidele hakkab juba tekkima jääkirme, rästaste laul heliseb kristallselgelt. Nüüd ei sega tuuleõhk enam konnakontserti ja helide värvidki on jaheduses hoopis kirkamad. Kell pool kümme hakkab lendama nepp, rästad ja punarind on lauluhoos, pool tundi hiljem turluututab raba pool sookurepaar, ju on neil kusagil vanade turbaaukude kandis pesapaik. Vantsin Tiiu augu juurde (räägitakse, et kunagi leidnud selle lohu juures kurva otsa metsaeksinud tüdruklaps Tiiu) ja kuulan üle võttepaiga. Konni on. Segaseltskond rabakonna enamusega. Sobib. Pärast südaööd hakkab läheduses hüüdma händkakk ja jääbki hüüdma. Kolmveerand ühe ajal laulab lühidalt ka karvasjalg-kakk, aga vaikib samas
Põhjasaarel kasvab ka hiiglaslik kauripuu, Lõunasaare suuri raiesmikke katab sekundaarne võsa. Uus-meremaa on oma loomastiku omapära tõttu omaette faunistiline piirkond. U-M puuduvad kiskjalised ja sõralised, üle 90% linnuliikidest on endeemsed(kiivi, tui, kea jne). Ainus roomaja on põhjaosa väikesaartel elutsev hateeria. Leidub väga palju sissetoodud loomalikke, neid on üle 600(siil, hiir, küülik, rebane, tuhkur, rott, horv, metssiga, põder, varblane, kuldnokk, rästad jne) on soodsa elukeskkonna tõttu hästi kohanenud, kuid paljud neist on mõjunud kohalikule loodusele hukatuslikult. [2] 5 2.Riigi arengutaseme iseloomustamine Uus-Meremaal on kaasaegne arenenud majandus, mille SKT on ligikaudu 101 688 miljardit dollarit (seisuga 2005). Riigil elatustase (SKT elaniku kohta) on ligikaudu $26,400 (suhtelised arvud Austraalias $31,900 ja USA-s $41,800)
tõttu väheks jäänud. Linnustikus domineerivad mitmesugused seemnetest ja pähklitest toituvad liigid, kellest palju aitavad laiendada lehtpuude levilat. Suhteliselt vähe on siinses jahedas kliimas kõigusoojaseid loomi kahepaikseid ja roomajaid. Euroopa parasvöötme sega- ja lehtmetsas elavad sellised loomad nagu metskitsed, hirved, halljänesed, metsnugised ja koprad. Lindudest aga elavad seal roherähn, tihane, kassikakk, mets-lehelind, ööbik, rästad ja paljud teised. · Inimene leht- ja segametsavööndis Parasvöötme metsavööndi merelisema kliimaga osas on maailma soodsaimad tingimused inimeste eluks. Tiheda asustuse peamiseks eeltingimuseks on soe ja niiske suvi, pehme talv, produktiivsed mullad ja metsade rohkus. Tiheda inimasustusega käib kaasas linnade ja maa- asulate rohkus, mida ühendab tihe teedevõrk. Maastikke mitmekesistavad arvukad jõed ja
vaarikamari on tegelikult koguluuvili, mis eraldub kergesti õiepõhjast. Kultuursortidel võib viljade värvus olla ka kollane, roosa või mustjas. 7 Valget kasvukohta eelistavad metsvaarikat kohtab Eestis väga sageli metsades, raiesmikel, metsaservadel ja teede ääres. Metsas on vaarikamarjad maitsvaks toiduks karudele ja mitmetele lindudele, aiamarjadest peavad lugu kuldnokad ja rästad. (Marjaraamat, 2006) 2.4 Mustikas (Vaccinium myrtillus) Mustika välimus ei vaja ilmselt lähemat tutvustamist. Vahest peab aga siiski rääkima tema eristamisest sinikast. Sinikas on teine meie looduslik liik, kes kuulub mustika perekonda. Neil kahel taimel on küllaltki palju erinevusi. Esiteks on mustikas heleroheline, sinikas aga sinakasroheline. Teiseks on mustika marjad tumesinised või peaaegu mustad, sinika omad aga selgesti helesinised
palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Lagunenud müüritised pakuvad elupaika ka kaku saakloomadele - närilistele - mistõttu ta selliseid paiku tunduvalt sagedamini külastab. Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Samuti võib ta aga asuda toituma mingist kindlast objektist - spetsialiseeruda. Näiteks pole sugugi haruldased rästaspetsialistid, mis on tingitud eelkõige sellest, et rästad ja kodukakk teevad oma pesa sarnastesse paikadesse, mistõttu kakul polegi tarvis teab kui kaugele jahile lennata. Kodukakk võib rünnata ka konni ja mardikaidki leidub tema "visiitkaartides" üsna sageli. Kodukaku pesa tunneb ära eelkõige omapärase sisu järgi. Kakk vooderdab pesa omaenese kuivatatud räppetompude (seedimatud toiduosakesed, mis oksendatakse välja) pulbristatud massi ja kõdunenud puudelt kistud puruga. Kui kaku pesa märjaks saab, näeb
Ta on joogimari. Pihlakas on peale öökülmasid parem. Tuhk- ja harilikphlakas ning pooppuu. Pooppuu on kibe ja lääge aga pm söödav. Tuhkpihlakas pm sama. Peaaegu eesti pihlakas on soomepihlakas, pooppuu ja hariliku pihlaka hübriid. Toompihakas, toominga moodi pihlakas ,teine perekond. Neid võib peoga süüa, pole pobleemi. Eesti levinud tähtjas-toompihlakas, ameerika liik. Need marjad on mustad ja kobaras nagu toomingal. Toompihlakaid saab kasutada biotõrjena, rästad söövad neid marju ja siis hoovi ei roni. Metsõunapuu kibedad marjad, mis on paremad pealeöökülmi. Metsas võib olla ka mingi vesik-metsõunapuu.Kui õunad on suured, on aedõunapuu.Pisikeses mõõdus on siis metsõunapuu. Metsas paljaste lehtedega õunapuu võib olla hoopis mariõunapuu, siberist. Loeng 6 Mürgised marjad Näsiniin üpris mürgine, välitda söömist. Midagi hobuse tapab kh ära vist. Maikelluke mürgised alkaloidid
Tulevad maapinnale hingama. Tähtsus looduses: • Kobestavad mulda ehk parandavad mulla omadusi: Toimub mulla segamine. Muudavad selle toitainerikkamaks, poorsemaks, õhustavad ja paranadavad vee liikumist mullakihtides.Tekib kasvuruumi taimejuurtele ja soodne elupaik mullamiroobidele.Nad söövad mullas elavaid baktereid ja seeni • On toiduahelas tähtsal kohal. On toiduks lindudele (rästad, kuldnokad, toonekured) ja pisematele loomadele (mutt, siilid, mägrad, rebased, hiired). • Nad on ülitähtsal kohal lagundajatena.Mullas sisalduva orgaanilise aine seedivad nad ära, mineraalse osa aga väljutavad väljeheitena maapinnale või käikude seintele. Toimetavad taimede jäänuseid maapinnalt ära, tükeldavad ja seedivad need läbi ning väljutavad jäägid. 6. Hk limused esindajad: teod ja karbid, tigude välisehitus
manustamisviisist. LD50 on keskmine surmav annus, mis põhjustab poolte katseloomade surma. Imetajate tundlikkus jugapuu mürkide suhtes erineb liigiti suuresti, näiteks hobused, kodusead ja lehmad on taksiini suhtes väga tundlikud, kuid põdrad, metskitsed ning jänesed võivad jugapuu koort, võrseid, okkaid süüa, ilma et neil avalduksid kahjustavad mõjud. Ka jugapuu marikäbisid söövate lindudega on kahetised lood. Need linnud (rästad), kelle nokas ja seedekulglas seemned ei purune, võivad seemnerüüsid vabalt süüa, kusjuures vastutasuks levitavad nad jugapuu seemneid. Seevastu suurnokk-vintidele ja mitut liiki kanalistele, kes ka seemned purustavad, on maiustamine jugapuu andidega tihti lõppenud isegi surmaga. Läbi aegade on just jugapuu seemnetes ja okastes leiduvat taksiini pruugitud mürgina. Kusjuures mürgitusjuhud saab jaotada kolme rühma. Esmalt enesetapud, ehkki saabuv surm on vaevaline ja piinarikas
Nad on kahekojalised taimed: marjataolisi mahlakaid punaseid üheseemnelisi käbisid kannavad ainult emastaimed. Punane viljaliha on magus ja söödav, vilja keskel asuv suur seeme aga tugevalt mürgine. Mürgised on ka teised taimeosad. (Jugapuu perekonnakirjeldus) Jugapuu võib erandjuhul üle minna ka ühekojalisusele ehk ühel puul arenevad nii isasõied kui ka emaskäbid. Samuti võivad kujuneda seemneteta, partenokarpsed viljad. Jugapuu vilju söövad meeleldi rästad, siidisabad ja tihased. Kuna lindude seedetrakti läbivad seemned kiiresti, siis ei saa nad selle ajaga mürgistust, vaid aitavad kaasa jugapuude levimisele. Üksiti paljuneb jugapuu looduslikes elupaikades ka isekülvi teel ja pisinäriliste kaasabil. Sageli paljundatakse teda ka pistokstest, mis juurduvad võrdlemisi hõlpsasti igal aastaajal, eriti kiiresti aga 35
Kuhu kuldnokk on harjunud tulema, sinna ta tuleb. Kevadel on linnu nokk kol- lane kui kuld, kuid talvel tume, suled mustjassinised, valgete ja kollaste otstega ning läigivad nagu hommikune koidupuna. Vanasõnu kuldnokast: 1. Kui kuldnokad tulevad vanakuu põhjas 4. Kui kuldnokal on pojad pesas, siis pida- välja, siis teise kuu vanas põhjas läheb vat põllumehel külv maas olema. talve ära. 5. Kui sügisel mustad rästad enne ärami- 2. Ööbik laulab öölaulu, kuldnokk laulab nekut põllumeest veel vaatamas käivad koidulaulu, lõoke laulab lõunalaulu. ja oma vanade kohtade juures puude 3. Kui kuldnokk koorekesi pesast välja otsas laulavad, siis ütlevad vanad põllu- viskab, on õige aeg suvivilja külvata. mehed, et sellele järgnevat ilus ja soe sügis. Mõistatusi kuldnokast:
metsamaterjal tuleb juhul, kui seda on enam kui kümme tihumeetrit ühe hektari kohta, metsast välja vedada järgmiselt: 1. juuniks; 1. maist kuni 31. augustini raiutud puit ühe kuu jooksul raie tegemisest arvates. ● Langetada püünispuid ja pärast nende asustamist üraskite poolt need metsast välja vedada. ● Kasutada mitmesuguseid feromoonpüüniseid. ● Kasulike putukate, nt sipelgad, säilitamine ja levitamine. ● Metsale kasulikele lindudele (rästad, tihased, puukoristajad, kärbsenäpp jt) soodsate elu- ja pesitsemistingimuste loomine (pesakastid). ● Hoiduda kultiveerimast esimese aasta lanke, et vältida juurekahjurite levikut. See on eriti oluline männikultuuride puhul. Kõigi aegade suurim üraskikahjustus maailmas oli P. Ameerikas, Briti Columbias levinud üraskikahjustus, kus 2007.a. ulatus kahjustatud pind 10 milj. ha ja maht 700 milj. tm (so rohkem kui Eesti 100 aasta raiemaht!!!)
1. Üraskite puhul ei tohi jätta hukkunud või mahalangenud puid metsa. Raiutud materjal tuleb metsast välja viia hiljemalt 1. maiks, kui see pole võimalik siis materjal koorida. Sellega hoitakse ära nende asustamine üraskite poolt. 2. Langetada püünispuid ja pärast nende asustamist üraskite poolt need metsast välja vedada. 3. Kasutada mitmesuguseid feromonpüüniseid. 4. Kasulike putukate, näit. sipelgad, säilitamine ja levitamine. 5. Metsale kasulikele lindudele (rästad, tihased, puukoristajad, kärbsenäpp jt.) soodsate elu- ja pesitsemistingimuste loomine (pesakastid). 6. Hoiduda kultiveerimast esimese aasta lanke, et vältida juurekahjurite levikut. See on eriti oluline männikultuuride puhul. Männikärsakad Hylobius spp. On kärsaklaste sugukonda kuuluvad mardikad. Eestis leidub 3 liiki: harilik-, suur- ja väike männikärsakas, neist kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas.
1. Üraskite puhul ei tohi jätta hukkunud või mahalangenud puid metsa. Raiutud materjal tuleb metsast välja viia hiljemalt 1. maiks, kui see pole võimalik siis materjal koorida. Sellega hoitakse ära nende asustamine üraskite poolt. 2. Langetada püünispuid ja pärast nende asustamist üraskite poolt need metsast välja vedada. 3. Kasutada mitmesuguseid feromonpüüniseid. 4. Kasulike putukate, näit. sipelgad, säilitamine ja levitamine. 5. Metsale kasulikele lindudele (rästad, tihased, puukoristajad, kärbsenäpp jt.) soodsate elu- ja pesitsemistingimuste loomine (pesakastid). 6. Hoiduda kultiveerimast esimese aasta lanke, et vältida juurekahjurite levikut. See on eriti oluline männikultuuride puhul. Negatiivset mõju metsale võivad avaldad ka mõned imetajad ja seda jällegi vaid juhul, kui nende arvukus on liiga suur. Üks olulisemaid neist on Põder. Põdra arvukus hakkas Eestis tõusma seitsmekümnendatel- kaheksakümnendatel aastatel. 1990
annaabi.ee 
