Rotterdami Erasmus (0)

Erasmus (1466 v 1469-1536), humanismi suurkuju
Mõned humanismi silmapaistvamad tegelased elasid siiski ka väljaspool Itaalia piire. Kui mõlgutada mõtteid tema loodud väärtuste üle, mida inimesed põlvest põlve edasi annavad, pöörame oma tähelepanu ühele, võib-olla kõige suuremale väärtusele inimkonna vaimses pagasis - humanismile. Eelnimetatu teeb Rotterdami Erasmusest suurima humanisti, kes oli sünnilt hollandlane, ent veetis suurema osa oma elust Pariisis, Inglismaal ja Šveitis. Ta oli rahutu hing, kärsitu ja disharmooniline, kes pidevalt jahtis eluharmooniat, mida talle ei paistnud antud olevat. Samas oli ta neist otsingutest kirjutades imetlusväärselt produktiivne ning paistis peagi kogu Euroopas välja kui õpetatuse ja stiililise elagantsi musternäide.
* Humanism tähendab kõigis maailma keeltes ühte ja sedasama : inimlikkust, armastust ja kaastunnet inimeste vastu. Humanism on alati seotud inimisiksuse omaette väärtuse, tema eluavalduse ja loomingu rikkuse tunnustamisega.
Pärast mõnda aega kestnud mungaelu lahkus Erasmus sellest kitsast maailmast ja hakkas elatist teenima vabakutselise kirjanikuna. Ühele oma esimestest kuulsatest raamatutest andis ta nime "Morias enkomion" ("Narruse kiitus", 1509). Selles nuhtles ta inimlikku narrust, mis esines riigivalitsemise kunstis või kirikus. Teoses pilkas ta peaaegu kõiki keskaegse feodaalse Euroopa seisusi ja institutsioone. Raamat kõneleb ka ristiusu aktuaalsetest küsimustest ja kiriku kuritarvitustest, seetõttu muutus iroonia teravaks ning tõsiseks, naljatlev ja heatahtlik huumor muutus paljastamiseks. Nimelt pidas Erasmus katoliku kirikut suurimaks "feodaaliks", mis riisus halastamatult Euroopa rahvaid. Heitis südamest nalja teoloogia üle, mis tegeles näiteks tõsiselt "probleemiga", kuidas, kui suurena ja kui pika aja möödudes Kristus neitsi üsas inimeseks sai.
Irooniast saigi Erasmuse iseloomulikumaid tunnusjooni. Ehtsas humanismi vaimus pöördus ta peagi keeleõpingute juurde; õppinud ära mitmed keeled, tegi ta ära grandioosse [suurejoonelise] töö pühakirja tekstide ja ning kirikuisade teoste kriitilise võrdluse, parandamise ja väljaandmise alal. Ta andis uuesti välja ka Uue Testamendi (1516), mis lisaks tema enda tehtud ladinakeelsele tõlkele sisaldas kreekakeelset teksti keeleliste kommentaaridega. Sellega andis ta tõuke hilisemale keeleteadusele, ning kui piiblit rahvuskeeltesse tõlkima hakati, kasutati tema tõlget usinalt.
Erasmus nägi sõdades kõigi hädade ja kurja algpõhjust - õitsva roiskumist, terve hukkumist, kindla purunemist, kauni ja kasuliku hävimist. Selle ära hoidmise lahendusena arvas ta olevat " inimlikuks tehtud" ristiuksu, taas ellu äratatud ja omaks võetud antiikseid tarkuseid koos uue humanistliku ilmaliku kultuuriga .
Palju on kirjutatud Erasmuse suhetest Lutheriga. On loomulik, et sel humanistil, kes suhtus väga kriitiliselt katoliku kirikusse, oli palju ühist Wittenbergi revolutsionääriga. Ent kui Luther valis võitluse tee, siis Erasmus eelistas revisionismi [ marksismi uuendamist taotlenud suund] teed. Küsimus oli eelkõige selles, kas inimesel on vaba tahe . Lutheri arvates oli inimene määratud elama patus, millest teda võis päästa üksnes Jumala arm. Erasmus aga väitis, et inimesel on vaba tahe, muidu oleks mõttetu jutlustada patust, võlast ja meeleparandusest. Nad mõlemad olid valitseva kiriku suhtes kriitilised, kuid oma põhihoiakult siiski erinevad; Luther pidas inimest lõplikult langenuks, Erasmus aga nägi tema häid külgi.
Sellega oleme jõudnud veel ühe humanismile omase jooneni: tolerantse inimesekäsitluseni. Humanism kui üldlevinud kultuurivool ei tähenda üksnes elegantset keelekasutust (humanistide ladina keel), vaid ka inimese kui indiviidi [üksikisiku] ja ühiskondliku olendi vabamat käsitust. Kogu Erasmuse tegevus oli kantud sellest vaimust , mille kaks komponenti olid klassikaline haridus ja piibellik meelelaad. Ta uskus haridusse ja progressi, tema sõnumit läbis sotsiaalne kaasaelamine ja usk headusesse inimloomuses; see oli hoiak, mis laiemalt lõi läbi alles valgustatud 18. sajandil. Tüüpiline näide selle kohta oli tema arusaam abielust ja seksuaalsusest, kus ta asus täielikult naise poolele. Sellega sattus ta vastuollu meessoo tol ajal tavalise arvamusega, et abielurikkumise ja liiderliku elu pärast tuleb laita üksnes naist. Noort tütarlast ja kosilast kujutatakse "Usalduslikes kõnelustes" ("Colloquia familiara", 1518) inimliku soojusega. Erasmus ei kõhelnud välja astumast langenud või vaesuse tõttu prostitueerima sunnitud tüdruku kaitseks.
Erasmus jäi alati iseendaks. Ta jäi oma vaadetele ja põhimõtetele ustavaks nii siis, kui ta heasoovlikult toetas reformatsiooni esimesi võrseid, kui ka siis, kui ta teravalt mõistis hukka Lutheri tema õpetuste tõttu, kes näiteks õnnistas verist arveteõiendamist. Tõsi on see, et Erasmusel ei olnud Lutheri jõudu, aga tal ei olnud ka tema närkusi. Ta oli inimene, kes tõeliselt kehastas komplitseeritud , vastuolulise ja suure ajastu - Euroopa renessansiajastu humanistlikke ja valgustuslikke tendentse [kallakuid]. Ta kuulutas ette uut mõtlemisstiili, mis ei ole eelarvamuslik , vaid kriitiline, kainelt teadlik nii omandavate tõdede väärtustest kui ka suhtelisusest. Ta rajas uue humanitaarteaduse, mis mõistab ja võtab omaks kogu selle ideede rikkuse, millele tõeline tsivilisatsioon ainult saabki tugineda . Ta oli lõpuks uue kultuuri hingeks, mis teadlikult ja järjekindlalt seab esiplaanile inimliku ja kõik selle, mis soodustab inimmõistuse, tunde ja tahte vaba arengut. Ja kuivõrd me tunnustame järjekestvust mitte ainult toomises ja tegudes, vaid ka ideelises, teaduslikus ja kõlbelises informatsioonis, peame õiglaselt hindama Rotterdami Erasmuse elutööd.
Kasutatud kirjandus:
1) raamat "Rotterdami Erasmusest Bertrand Russellini", A. L. Subbotini tekst "Erasmuse pärand";
2) "Ideedeajaloo põhijooni", autoriteks Gunnar Eriksson ja Tore Frängsmyr.
Siim Krull , 10.a klasss