Rooma arhitektuurimonumentide / hoonete iseloomustus (0)

Viis Rooma objekti
Tekst: „ Rooma kunst ja arhitektuur “
2010
Piazza del Campidaglio
Kui Michelangelo Buonarroti sai 1536 . aastal paavst Paulus III käest ülesandeks kavandada keiser Karl V külaskäigu puhuks Kapitooliumile suurejooneline väljak, siis pidi tema plaan hõlmama ka 12. sajandil riigiarhiivi müüridele ehitatud senaatorite paleed ning lõunaküljele ehitatud senaatorite paleed ning lõunaküljele 14. sajandil keskpaigas püstitatud gildihoonet. Pärast viimaste ülesehitamist ei avanenud Kapitooliumilt peavaade enam mitte foorumile , nagu antiikajal , vaid vastassuunas linnale . Michelangelo kavandi järgi sai domineerivaks elemendiks väljaku keskel seisev keiser Marcus Aureliuse ratsamonument, mis toodi Kapitooliumile 1538. aastal. Ta kavandas olemasolevate ehitiste järgi moodustuvale trapetsi-kujulisele alale ovaalse astmevõru, paigutades ovaali sisemusse tähekujulise ornamendi , mille keskpunktis on ausamba pjedestaal.
Olemasolevat arhitektuuri muudeti: Michelangelo plaanis renoveerida kahe juba olemas-oleva palee fassaade ning ehitada kolmanda, Plazzo Nuovo vastukaaluks Palazzo dei Conservatorile. Et need kaks ehitist ei külgne otseselt Palazzo Senatorio pika fassaadiga, siis jääb nende vahele tühi ruum, kuhu Michelangelo lõi lääne avaneva väljaku vaatega Peetri kirikule, Kapitooliumi kristlikule vastele. Väljakule juurdepääsuks on lai kaldtee , Cordonata, mille balustraade kaunistavad antiikskulptuurid, nende seas massiivsed kujud Dioskuuridest (müütilistest kaksikutest Vastorist ja Polluxist). Väljaku ehitamine kulges siiski väga aeglaselt ning lõpuks jäi Michelangelo kontseptsiooni tesostamine teiste, hilisemate arhitektide ülesandeks, Täielikult valmis Kapitooliumi väljak alles 17. sajandil.
Septiumius Severuse võidukaar
See võimas 20,88 meetri kõrgune ja 23,27 meetri laiune kolme läbikäiguga võidukaar on üks paremini säilinud mälestisi foorumil. Atikakorrusele raiutud pühenduse kohaselt püstitasid selle „ senat ja Rooma rahvas“ (nagu osutab lühend SPQR : senatus populusque Romanus)
203. aastal pKr ülistamaks keiser Septimius Severust ja tema poega Caracallat keisri ametisse astumise kümnenda aastapäeva puhul. Algselt mainis raidkivi ka Septimius Severuse teist poega Getat , kelle aga vend Caracalla pärast nende isa surma mõrvas ning lasi eemaldada ta nime kõigilt riiklikelt monumentidelt – protseduuriga, mida nimetatakse damnatio memoriae (ladina keeles ’mälestuse äraneedmine’).
Võidukaar on kaetud marmoriga ja kaunistatud nüüdseks raskeid ilmastikukahjustusi saanud rikkalike reljeefidega, mis ülistavad keisri võitu partlaste ja araablaste üle. Partlased olid iraani ratsutajahõimud, kes elasid 3. sajandi keskpaiku eKr Kaspia merest ida pool. Umbes 250 aasta eKr vabastasid nad end Aršak I (aršakiidide dünastia rajaja) juhtimisel Seleukiidide võimu alt ning rajasid Meediast Baktrani ulatuva, ühtse keskvõimuga suurriigi, mis püsis peaaegu pool aastatuhat . Pidevas võitluses Seleukiididega rajati Partia riik. Vallutati Ahhemeniidide riigi põlismaa ja võeti omaks nende vallutuspoliitika. Lisaks Rooma sõdurite ja vangistatud partalaste kujudele plintidel on stseene keisri kahest sõjakäigust kujutatud reljeefidel külgmiste läbikäikude kohal. Friisil näeme keisri triumfi. Rooma müntidel olevate kujutiste järgi on teada, et kunagi kroonis võidukaart pronksist nelikrakend koos kahe võimsa keisri kujuga.
Colosseum
Palatinuse, Esquilinuse ja Caeliuse künka vahelises orus asuv Colosseum on tänapäeval Rooma sümboliks. Vaatamata põlengute, maavärinate ja riisumiste poolt tekitatud kahjustustele on hoone sajanditele vastu pannud ning oma tõepoolest kolossaalsete mõõtmete tõttu siiani muljetavaldav. Kunagi mahutas see rohkem kui 70 000 pealtvaatajat, kes tulid jälgima gladiaatorite võitlust, loomajahti ja naumahhiaid ehk lavastatud mere-lahinguid. Colosseumi nime sai varasem Flaviuste amfiteater alles keskajal, usutavasti sellepärast, et see asus Nero 20 meetri kõrguse kolossi läheduses. Rooma maailma suurima amfiteatri ehitamist Nero keisripalee Domus Aurea valdustes asunud kunstjärve kohale alustas 72. Aastal pKr Vespasianus. Kui tema poeg ja järeltulija Titus Colosseumi 80. aastal sisse pühitses, tähistati seda sündmust sada päeva väldanud pidulike mängudega, mille käigus tapeti 5000 looma.
Ellipsikujulise ehitise pikkus mööda pikemat pooltelge on 188 meetrit ja mööda risttelge 156 meetrit. Praeguseni on areeni ümbritsevast travertiinhoonest (kõrgus 50 meetrit) säilinud umbes kaks kolmandikku. Hoonel on neli korrust, neist kolm alumist moodustavad arkaadid , igas 80 kaart, mille ees on erinevate orderite – esimesel korrusel dooria , teisel joonia ja kolmandal korintose poolsambad. Neljas korrus on kujutatud atikana, mida liigendavad korintose pilastris ja nelinurksed aknad igas teises seinasekt-sioonis. Konsoolide kohale aukudesse on paigutatud mastid purikatuse jaoks, mille sai vajadusel Colosseumi kohale tõmmata.
Traianuse sammas
Ligi 40 meetri kõrgune Traianuse sammas on ainus mälestusmärk tervel foorumil, mis on tänaseni peaaegu rikkumatuna säilinud. Sammas seisab neljakandilisel pjedestaalil, koosneb seitsmeteistkümnest silindrikujulisest marmorjätkust ning selle sisemuses on keerdtrepp, mida mööda on võimalik tippu tõusta. Kunagi kroonis sammast Traianuse kullatud pronkskuju, mille paavst Sixtus V asendas 1588. Aastal Püha Peetruse skulptuuriga. Raidkiri, mida hoiavad pjedestaalis oleva ukseava kohal kaks võidujumalannat, kõneleb monumendi otstarbest: sammas pidi näitama „kui kõrge oli mägi, mis tohutu vaevaga eemaldati“. See oli samaaegselt võidu- ja hauamonument – reljeefidega kaunistatud pjedestaali sees hoiti kuldset urni keisri tuhastatud säilmetega.
Antiikajal avanes ümbritsevatest hoonetest hea vaade samba 29,78 meetri kõrgusele tüvisele, mida katab 200 meetri pikkune spiraalina tõusev friis . See kirjeldab kroonikana kahe daak-laste vastu peetud sõja tähtsamaid sündmusi, mida on kujutatud koos võidujumalanna figuuriga. Paistab, et friis tõlgib piltide keelde Traianuse enda käsitlust sõjakäikude kohta teoses „Commentarii“. Erinevad stseenid lähevad rooma ajaloolaste jutustavas maneeris sujuvalt üksteiseks üle ning neid eraldavad vaid mõnes kohas arhitektuurilised elemendid. Ehkki reljeefid on väga madalad, on erinevad taustaosad peenelt gradeeritud, nii et kõige kaugemal tagaplaanil asetsevad elemendid on vaid kergelt sisse lõigatud, nagu oleks need joonistused. Nii stseene kui figuure on kujutatud muljetavaldava tõepärasusega, kohati peegeldub sõjaõudus inimeste nägudel. Kuid detailirikkus ei tee Traianuse sambast mitte ainult mõjuvat skulptuuriaalset meistriteost ja väärtuslikku ajalooallikat, vaid ühtlasi on see ainulaadne dokument antiiksete relvade ja riietuse tundmaõppmiseks.
Pantheon
Piazza della Rotondal asuv Pantheon on üks paremini säilinud ja lummavamaid vararooma ehitisi. Arhitraavil olev pealiskiri meenutab, et esimese hoone lasi sellele kohale rajada keiser Augustuse väimees Agrippa. Ta püstitas siia 27. aastal eKr nelinurkse templi valitseja-suguvõsa auks, kuid traditsioonist kinni pidades ei nõustunud Augustus seda iseendale pühendama, vaid lasi tagasihoidlikult ainult oma kuju portikusse üles seada. Nii sai ehitis nimeks hoopis Pantheon, ehkki selle nime mõte pole päris selge. Usutavasti oli tempel algselt pühendatud planeedijumalatele Marsile ja Venuseke, Juliuste-Claudiuste sugukonna kaitse-jumalatele. Sellele viitavad rohked sümbolid taevavõlvisarnasena konstrueeritud kuplil, mille keskel on ümmargune avaus päikesevalguse jaoks.
Pärast 80. aastal pKr aset leidnud põlengut lasi keiser Hadrianus aastatel 118-125 püstitada Pantheoni uue hoone sellisena, nagu see on püsinud tänaseni. See ehituskunsti meistriteos pani rooma arhitektide tehnilised oskused tõsiselt proovile ning oli hiljem eeskujuks sellistel renessansiaja kunstnikele nagu Bramante ja Michelangelo. Pantheon pääses hävingust ainult tänu sellele, et Bütsantsi keiser Phokas andis hoone 609. aastal paavst Bonifatius IV valdusse, kes muutis selle aasta hiljem 1. novembril Santa Maria ad Martyresi kirikuks. Sajandite jooksul tekitasid maavärinad, üleujutused ja lammutustööd hoonele märkimisväärset kahju, kuid samas see restaureeriti alati. Näiteks 663. aastal käskis keiser Constantius II ülekullatud pronksist katuseplaadid Konstantinoopolisse toimetada ning paavst Urbanus VIII Barberini lasi ülessulatada portikuse pronkslae, et saada materjali Castel Sant’ Angelo kahurite ja Bernina Baldahiini jaoks Peetri kirikus.