Rokokoo kunstiliik (0)

2. ROKOKOO

18. sajandi I pool oli prantsuse absolutismi kõrgpunktiks. Rokokoo kujunes iseseisvaks kunstiliigiks pärast Louis XIV surma ning seda viljeldi Louis XV valitsusajal ( 1715 -1774). Valitsevate ringkondade elu sisuks sai lõbustuste otsimine, tõsimeelsust põlati (see näitas halba maitset ). Ka kunsti eesmärgiks pidi olema meelelahutus. Uus ellusuhtumist kajastav kunstistiil levis kõigepealt sisekujunduses. Elamute seinu kaunistati kergete, mänguliste ornamentidega, seinapinnad värviti heledaks, iseloomulikud on suured peeglid, heleda koloriidiga maalid ja kangapinnad. Moodi läks Hiina kunst ja selle jäljendamine.
Nimetus „rokokoo“ võeti kasutusele hoopis 19. sajandil ning see on tuletatud tolle ajastu sisekujunduses ja tarbekunstis sageli esineva merekarbi poolmikku meenutava motiivi rokai (pr. k. rocaille) nimest. Terminit „rokokoo“ peeti paremaks kui varasemat „Pompadour’i stiil“, mis rõhutas Louis XV armukese panust uue stiili õitsengusse.
Rokokoo on eelkõige sisekujunduse , tarbekunsti, skulptuuri ning maalikunsti stiilinimetus, sest hoonete välisilmes jäi püsima barokk . Prantsusmaalt levis rokokoo Saksamaale, kus teda rakendati ka välisarhitektuuris , ning Itaaliasse, Inglismaale ja Kesk-Euroopasse. Kunstnikele oli oluline tehnilise meisterlikkuse omandamine, paljud kunstnikud töötasid võõramaistes õukondades.
Rokokoo mõjutas ka pargikujundust. Sümmeetrilise ja korrapärase prantsuse pargi vastukaaluks tekkis vaba loodust jäljendav inglise park.
● TUNNUSJOONED
● Rokokoo avaldub esmajoones sisekujunduses. Seinad kaeti suurte pannoode ja peeglitega , mida raamistasid lilledest, okstest ja lehtedest kaunistused. Suurejoonelistes ruumides sulasid nikerdatud raamides maalid kokku arhitektuuri, struktuuri ja ornamentidega. Moes olid gobeläänid, millele tegid kavandeid ajastu tuntuimad kunstnikud.
● Maalide koloriit oli HELE ja PASTELNE. Valitsesid õrnroosad ja helesinised toonid. Loodi seina- ja tahvelmaale, millel kujutati salongistseene, karjaseelu, frivoolseid motiive mütoloogiast. Mütoloogia -ainestel piltidel kujutasid kunstnikud modelle Olümpose jumalatena.
● Antoine Watteau arendas iseseisvaks žanriks fête galante’i („galantne pidu“), maali, millel kujutatakse loodust nautiva seltskonna vabaõhupidu. Levinud olid ka nn. lamburistseenid, kus kaunilt rõivastatud armunudõukondlasest karjusepaar oli ilusa maastiku taustal.
● Rokokooajastul levinud hiina kunsti mõjul lisati maalidele hiinapäraseid detaile, seetõttu räägitakse lausa nn. hiinatsemisest – chinoiserie. Luksuslikud ja eksootilised materjalid sobisid rikastama sisekujundust. Vahel kasutati buduaaride seinte katmiseks hiina siidi ja armastati portselannõusid.
● Kompositsioonis järgib lainetav ruum diagonaale ja oluline on kõverjoonte vastandamine. Armastati võbelevat valgust ja salapäraseid maastikutaustu. Peenes joonistuses hajuvad piirjooned, figuurid elustuvad tantsisklevas poosis . Rokokoomaali naisetüüp on meeleline, veidi väljaveninud proportsioonidega. Joonega toodi esile nt. kaljude teravad servad , kangaste voldid ning puude kõverused. Dekoratiivansamblite kunstlik ning väikeste maalide sätendav merevaigukarva valgus toob nähtavale selged pooltoonid (sinakasroheline ja roosa ). Lisaks õlimaalile oli väga levinud pastellmaal .
● Üks paremini säilinud ja kaunimaid rokokoointerjööre on Amalienburgi lossis Münchenis.
● Skulptuuris baroki jõulised vormid pehmenevad, muutuvad õrnemaks ja ümaramaks. Väga levinud on portselanist pisiplastika , mis on enamasti koketeeriva maiguga.
● PRANTSUSE plastikas on 18. sajand suur õitseaeg – Itaalia mõjud kaovad täielikult. Seda perioodi saab nimetada pigem rokokoo-klassitsistlikuks. Suurepärased näited on eelkõige portree- ja monumentaalplastika alal.
● Kuulus skulptor oli EDME BOUCHARDON ( 1698 -1762), kelle töödes rokokoolik voolav painduvus ja graatsia ühinevad tärkava klassitsismi selgusega (nt. „Amor, kes endale Heraklese nuiast vibu teeb“).
● MAALIKUNST
● ANTOINE WATTEAU ( 1684 -1721)
● 18. sajandi kuulsaim maalikunstnik , kelle loomingus on rokokoo elutunne, habras kergus ja sillerdav elurõõm leidnud kõige puhtama ja suursugusema väljenduse.
● Varasemad tööd on väikeseformaadilised žanripildid, alates aastast 1710 pühendab ta end täielikult teatrimiljöö ja kõrgema seltskonna elu kujutamisele. Watteau on „galantsete pidude“ maalija , tema maalidel esinevad toredasti riietatud daamid ja härrad kauni maastiku foonil vestlemas, tantsimas jne.
● Piltide figuraalne kompositsioon on rafineeritult elegantne, kerge ja graatsiline , tehnika äärmiselt maaliline, voolav ja pehme. Watteau maalidest hoovab vastu intensiivne lüürilisus, milles ei puudu melanhoolne nüanss.
● Watteau tööde unistusliku meeleolu tõstmisele aitab kaasa sulav, soe ja väga nüansirikas koloriit; tema looming tähistab koloristliku suuna lõplikku võidulepääsu. Ka tema joonistus on kõrgetasemeline – oma piltidel esinevate figuuride ja maastiku maalimisel on ta alati kasutanud looduse järgi tehtud joonistusi .
● Tuntumad teosed on „Ärasõit Kythera saarele “, „ Gilles “, „Gersain’i silt “ – need on rahulikud suurejoonelised teosed, väga harmooniliste gruppideülesehituse ja lihtsa laia pintslitehnikaga.
● Watteau tähtsus prantsuse ja Euroopa kunstiajaloos on väga suur – ta teeb lõpu Bologna meistrite ning Pousini traditsioonide ainuvalitsemisele ja hävitab akadeemilise koolkonna prestiiži. Watteau tõi 18. sajandi maalikunsti tagasi tunded, luule ja romantika.
● FRANÇOIS BOUCHER (1703-1770)
● Tema maalid on eeskätt dekoratiivsed ning kohaldatud rokokoointerjöörile. Teoste süžeed olid enamasti allegoorilised ja mütoloogilised, tugeva erootilise alatooniga.
● JEAN HONORÉ FRAGONARD ( 1732 -1806)
● Fragonard’i maalid on tihti kergemeelsed ja pikantsed, kuid see pole kunagi vulgaarne ega toores . žanrimaalidel kujutab ta naisi, eelkõige armuelu.
● Tema teosed on temperamentsed ja vaimukad; pintslitehnika on vaba ning julge, joonistus liikuv ja elurõõmus. Vastandina Boucher’le on Fragonard tööd elutõelised ning loomulikud, ta ei lakka kunagi loodust vaatlemast.
● Koloriit on soe, ehkki rokokoolikult elurõõmus; romantiline hele-tume annab tema maalidele erilise sügavuse ja luulelisuse võlu. Maastikuelement on töödes väga oluline.
● Tuntuimad teosed on „Kiik“, „Armastuse fontään“, „Salajane suudlus“.
● Fragonad’i tugevaimad küljed – hoog ja spontaansus – annavad suure külgetõmbejõu ka tema arvukatele ja tehnikalt väga mitmekülgsetele joonistustele.
● JEAN SIMÉON CHARDIN (1699- 1779 )
● Realistliku suuna edasiarendaja, eelkõige natüürmordimeister. Tema piltide motiivid on tihti väga lihtsad ja vaesed, kuid see kõik on maalitud suure uskumapanevuse ja loomulikkusega, seejuures kergelt ja voolavalt, suurte, rasvaste, pastoossete pintslitõmmetega.
● Huvitav on ka Chardini värvikäsitlus – ta asetab sageli üksteise kõrvale segamata värve (seda meetodit hakkasid kasutama 19. saj. lõpul impressionistid).
● Maalib ka žanripilte – lihtrahva argipäeva. Neis valitseb tõsine, rahulik, lausa kohati puritaanlik meeleolu; kunstnik ülistab kodukollet ja perekondlikke voorusi ; värvikäsitlus on jahe ja rafineeritud.