• Osales farmatseudina Esimeses maailmasõjas • 1922 oli Tartus elukutseline kirjanik • 1946 pälvis Tööpunalipu ordeni • Suri – 23. märts 1953 Tartus Tähtsamad tegelased • Arno Tali • Raja Teele • Joosep Toots • Kiir • Imelik • Lible Kirjeldus • Arno Tali – Tore poiss, kellele meeldis Raja Teele • Raja Teele - Tavaline tüdruk, kes käis koolis ja meeldis poistele • Joosep Toots – Riukalik poiss, kes tahtis koolielu värvikamaks muuta • Kiir – Vinguv poiss, oli Tootsi kiusamisalune • Imelik – Mängis ilusti kannelt ja sõbrustas Teelega • Lible – Kiriku kellamees, oli mingis mõttes joodik, oskas kõigile nõu anda Lühikirjeldus raamatust • Arno läheb kooli ja õpib seal korralikult. Toots on samuti selles koolis ja teeb vastupidiselt, Arnole pättust. Arno oli sõber Teelega, kellega ta käis hommikuti suure paju juurest kooli. Kui kooli tuli
· Tartu Ülikoolis õppis rohuteadust · Osales farmatseudina Esimeses maailmasõjas · 1922 oli Tartus elukutseline kirjanik · 1946 pälvis Tööpunalipu ordeni · Suri 23. märts 1953 Tartus Tähtsamad tegelased · Arno Tali · Raja Teele · Joosep Toots · Kiir · Imelik · Lible Kirjeldus · Arno Tali Tore poiss, kellele meeldis Raja Teele · Raja Teele - Tavaline tüdruk, kes käis koolis ja meeldis poistele · Joosep Toots Riukalik poiss, kes tahtis koolielu värvikamaks muuta · Kiir Vinguv poiss, oli Tootsi kiusamisalune · Imelik Mängis ilusti kannelt ja sõbrustas Teelega · Lible Kiriku kellamees, oli mingis mõttes joodik, oskas kõigile nõu anda Lühikirjeldus raamatust · Arno läheb kooli ja õpib seal korralikult. Toots on samuti selles koolis ja teeb vastupidiselt, Arnole pättust. Arno oli sõber Teelega, kellega ta käis hommikuti suure paju juurest kooli. Kui kooli tuli
· Tartu Ülikoolis õppis rohuteadust · Osales farmatseudina Esimeses maailmasõjas · 1922 oli Tartus elukutseline kirjanik · 1946 pälvis Tööpunalipu ordeni · Suri 23. märts 1953 Tartus Tähtsamad tegelased · Arno Tali · Raja Teele · Joosep Toots · Kiir · Imelik · Lible Kirjeldus · Arno Tali Tore poiss, kellele meeldis Raja Teele · Raja Teele - Tavaline tüdruk, kes käis koolis ja meeldis poistele · Joosep Toots Riukalik poiss, kes tahtis koolielu värvikamaks muuta · Kiir Vinguv poiss, oli Tootsi kiusamisalune · Imelik Mängis ilusti kannelt ja sõbrustas Teelega · Lible Kiriku kellamees, oli mingis mõttes joodik, oskas kõigile nõu anda Lühikirjeldus raamatust · Arno läheb kooli ja õpib seal korralikult. Toots on samuti selles koolis ja teeb vastupidiselt, Arnole pättust. Arno oli sõber Teelega, kellega ta käis hommikuti suure paju juurest kooli. Kui kooli tuli
· Tartu Ülikoolis õppis rohuteadust · Osales farmatseudina Esimeses maailmasõjas · 1922 oli Tartus elukutseline kirjanik · 1946 pälvis Tööpunalipu ordeni · Suri 23. märts 1953 Tartus Tähtsamad tegelased · Arno Tali · Raja Teele · Joosep Toots · Kiir · Imelik · Lible Kirjeldus · Arno Tali Tore poiss, kellele meeldis Raja Teele · Raja Teele - Tavaline tüdruk, kes käis koolis ja meeldis poistele · Joosep Toots Riukalik poiss, kes tahtis koolielu värvikamaks muuta · Kiir Vinguv poiss, oli Tootsi kiusamisalune · Imelik Mängis ilusti kannelt ja sõbrustas Teelega · Lible Kiriku kellamees, oli mingis mõttes joodik, oskas kõigile nõu anda Lühikirjeldus raamatust · Arno läheb kooli ja õpib seal korralikult. Toots on samuti selles koolis ja teeb vastupidiselt, Arnole pättust. Arno oli sõber Teelega, kellega ta käis hommikuti suure paju juurest kooli. Kui kooli tuli
Aastane sihikindel mees, kes tuli linnast ära maale. Ilma erilise varanduseta ostis ta endale Vargamäe talu. Andres oli töökas ning kohusetundlik mees, kes nõudis taga ainult õigust. Tema õigus ei olnud teistele küll alati nii selge kui talle enesele, aga õiguse nõudmist ei lõpetanud ta kunagi. Tema õigusevajadus tekitas talle suuri probleeme oma naabri Oru pearuga, kes oli hoopis teist masti mees. Oru Pearu oli täielikult Andrese vastand. Ta oli salakavalik ja riukalik ning enese arust oskas ,,rehnutti" mitme eest pidada. Armastas alkoholi ja laaberdamist ning samuti tüli norimist. Ta ässitas isegi enese pojad naabrite vastu. Vahel siiski tundub, et Pearu polegi nii egoistlik, vaid üsna heatahlikult nõus vaenlasega ära leppima. Hiljem selgub aga, et mees ei mõelnudki seda nii tõsiselt, vaid tegutses nii selleks, et kirikusse minekuks end pattudest puhtaks pesta. Pearu kujutab enda tegelaskujuna tõelist eestlast, kes on ainult enese heaolu peal väljas
töö tegemine ("Ei põld meid toida, kui meie ta nälga jätame" - Andres). Ta sundis kõiki nägema ränka vaeva ning ei pannud tähelegi, kuidas raske töö röövis ajapikku Krõõda silmist sära ja rõõmu. Krõõt ei laulnud enam kunagi, nagu ta oli teinud isakodus. Ta nuttis tihti salaja mehe sõimu pärast, kuid ei kurtnud mitte kunagi. Ta armastas rahu ja ei tahtnud elada tülitsedes, ta püüdis lepitada isegi Oru ja Mäe rahvast. Tema `'heledast jaalest'' oli koguni riukalik naabrimees Pearu võlutud. Krõõt oli Andresest praktilisema mõtlemisega, ta nägi selgemini Vargamäe häda ja viletsust, Andres vaid unistas ("Mis aasta edasi, seda hullem Vargamäel" - Krõõt). Krõõt sünnitas Andresele neli last. Esimesed kolm olid tüdrukud: Liisi, Maret ja Anni, kuid iga tütre sünniga kaasnes Krõõdale häbi ja pettumus, sest ta teadis, et abikaasa soovib saada poega, tulevast talu pärijat
Ernest Hemingwaylt on inimkond pärinud äärmiselt tabava ja illusiooni hajutava mõttetera: ,,Noore nolgina sõtta minnes, kujutatakse ette, et ollakse surematud. Teised tapetakse sinuga endaga seda ei juhtu. Kuid siis esimest korda haavata saades, loobutakse sellest illusioonist ning teatakse, et see võib tabada ka sind ennast". On haavu, mis ei veritse kuid kipitavad see-eest sadu kordi enam. Sõjal, kui inim ja ühiskondlike suhete kokkupõrkel, on riukalik iseloom ja omapärane huumorimeel. Huumor, mis ühteaegu nii magus-valus, irooniline ning kohati ka julm, dikteerides inimsaatuseid ja nende põimumist. Vastandlikult üldisele arusaamale, ei kujuta sõda endast ainult vastaste konflikte vaid ka konflikti inimese tavaloomuse ning omaduste vahel, mida sõda inimestes välja toob ning seda nii inimeses endas kui ka suhteses teistega. Karmiks tegelikkuseks on asjaolu, et enamasti õhutab sõda inimestes väärastunud ning avaliku
Eestlane kirjanduspeeglis Eesti inimesed on erinevad, kuid samas paljus ka sarnased. Põhjamaa rahvas on ikka tagasihoidlik ja küllaltki ühtehoidev. Paljud kirjanikud on oma teostes kirjeldanud eestlast, on toodud välja nii tema headust kui ka pahatahtlikkust. Milline on eestlane läbi kirjameeste silmade? Eestlane on ahne, riukalik ja pragmaatiline. Kivirähk kirjeldab oma teoses ,,Rehepapp" inimesi, kes tööd ei armasta ja selle asemel varastavad nii mõisa kui üksteise järelt. Neil on peamine, et iseendal oleks hea ja teistest ei hoolita. Kõigil tegelastel on kratid, keda mõisa sahvrisse näppama saadetakse. Imbi ja Ärni on raamatus kirjeldatav vanapaar, kelle elu sisuks on vargil või santimas käimine. Kivirähu kujutluses on talurahvas omakasupüüdlik ja ahne. Eestlane on põikpäine ja kiuslik. A.H
Tema elumõtteks oligi saada endale kogu Vargamäe ja teha sellest soisest ja märjast maast endale ja oma järglastele vääriline kodu. „Kui mitte ise, siis oma järglaste kätte!“. Andres oli töökas ning õiglane, ta nõudis palju endalt ja teistelt. Andrese õiglus ja ausus tekitas Pearus pahameelt, sest Pearu oli hoopis teist masti mees. Pearu tahtis iga hinna eest olla teistest üle. Ta oli riukalik, kaval ja oskas kõigest endale kasu lõigata. Temale pidi alati kuuluma kõik kõige parem ilma, et ta oleks soovinud selle nimel mingitki vaeva näha. Isegi naabrimehega koos kaevatud kraav pidi jääma tema valdustesse, kuigi otsest kasu ta sellest saanud ei olekski, vaja oli tal seda ometi – uhkuse jaoks. Pearu tegi kõik, olid need teod siis keelatud või lubatud, et oma eesmärke saavutada. Pearu oli ka suur ärpleja. Lume tulekuga tabas Andrest suur häda: tal polnud teist rege,
meestega koti ohvriks. Rehepapp kavaldab üle Vanapagana, kelle hundid lõhki kisuvad. Loll sulane Jaan aga tulistab andresepäeval armulaualeivaga kiriku ust ning saab selle nõiatembu läbi üheks päevaks tohutu väe ja võimu osaliseks. Oskamata aga sellega midagi mõistlikku peale hakata peksab ta esmalt oma peremehe läbi, vägistab mõisas Luise, keda ta seni tulutult piiranud oli, sööb siis mõisas veel seepi ja jääb viimaks magama. Talurahvas on Kivirähnu kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Muna Ott tuleb Vanapagana teenistusest ja plaanib ennast tööle pakkuda kirikuõpetaja juurde - teenistus on teenistus. Hans kurdab lumemehele: "Meie juures muutuvad kõik krattideks." Ka elutark Rehepapp peab rüütlikombeid ja -aateid lolluseks ning seletab oma kratile, kes
Rehepapp kavaldab üle Vanapagana, kelle hundid lõhki kisuvad. Loll sulane Jaan aga tulistab andresepäeval armulaualeivaga kiriku ust ning saab selle nõiatembu läbi üheks päevaks tohutu väe ja võimu osaliseks. Oskamata aga sellega midagi mõistlikku peale hakata peksab ta esmalt oma peremehe läbi, vägistab mõisas Luise, keda ta seni tulutult piiranud oli, sööb siis mõisas veel seepi ja jääb viimaks magama. Talurahvas on Kiviräha kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Muna Ott tuleb Vanapagana teenistusest ja plaanib ennast tööle pakkuda kirikuõpetaja juurde – teenistus on teenistus. Hans kurdab lumemehele: "Meie juures muutuvad kõik krattideks." Ka elutark Rehepapp peab rüütlikombeid ja -aateid lolluseks ning seletab oma kratile, kes süüdistab teda
Valitsevaks zanriks sai komöödia, kuid ainuke märkimisväärne komöödiameister oli Menandros. Säilinud on tema viis komöödiat ja needki mitte täielikult. Ometi oli tal antiikajal tohutu kuulsus. Kujutades kaasaegse linnaelu koomilisi situatsioone, on uusatika komöödia meeldivalt humoorikas, poliitiliselt tagasihoidlik ja harva satiiriline, küll aga frivoolne. Teemadeks on perekonnaasjad, kaotsiläinud lapsed, edasilükkunud abielud, peidetud varandused; peaosa mängib kõigis riukalik ja nutikas ori. Tegelikult on see romantiline kommetekomöödia, mis on kaotanud kõik oma religioosse päritolu jäljed ja kus pole ka enam koori. Selline oli kreeke komöödia, mida mängiti hiigelsuurtes kõrge lava ja viimistletud lavatehnikaga hellenistlikes teatreis ning millega tutvusid roomalased, kui nad Kreeka oma impeeriumisse haarasid. Hästi arusaadav ja omaksvõetav kreeka komöödia levis Itaaliasse, kus tegi
Ta tahtis küll tervet Vargamäge, et elada seal omasoodu, aga teine mees oli ette jõudnud. Tema elumõtteks oligi saada endale kogu Vargamäe ja teha sellest soisest ja märjast maast endale ja oma järglastele vääriline kodu. ,,Kui mitte ise, siis oma järglaste kätte!". Andres oli töökas ning õiglane, ta nõudis palju endalt ja teistelt. Andrese õiglus ja ausus tekitas Pearus pahameelt, sest Pearu oli hoopis teist masti mees. Pearu tahtis iga hinna eest olla teistest üle. Ta oli riukalik, kaval ja oskas kõigest endale kasu lõigata. Temale pidi alati kuuluma kõik kõige parem ilma, et ta oleks soovinud selle nimel mingitki vaeva näha. Isegi naabrimehega koos kaevatud kraav pidi jääma tema valdustesse, kuigi otsest kasu ta sellest saanud ei olekski, vaja oli tal seda ometi uhkuse jaoks. Pearu tegi kõik, olid need teod siis keelatud või lubatud, et oma eesmärke saavutada. Teose alguses rääkis mees suure suuga: ,,Mina kaks peremeest välja löönud. Löön ka sinu
“Dorian Gray portree” 1. Milline mõju on Dorianil teistele või on ta ise mõjutatav (kuidas ta laseb)? Antud raamatus on Dorian tegelane, kes mõjutab teisi, kuid on samal ajal ka ise mõjutatav. Kõige rohkem laseb ta ennast mõjutada lord Henryst. Kuna mees on noormehest vanem ja elukogenum, siis vaatab Dorian talle alt üles, teda hinnates ning austades. Ta kuulab kõike, mida Henry ütleb ning muudab oma tõekspidamised Henryga vastavusse. Ka kunstnik Basil püüab Dorianit õpetada, kuid kuna ta on igavam kui lord, siis ei õnnestu see tal. Omandades samasuguse kindluse ning sarmikuse, mis Henryl ei valmista noormehele mingit probleemi mõjutada teisi. Erinevus seisneb ainult selles, et kõik inimesed, kes Dorianiga kokku puutuvad laskuvad veel halvemale teele kui tema. Näiteks saab tuua Henry Ashtoni, noore Perthi, Adrian Singletoni ja Kenti poja. Kõigile neile on Dorian mõjunud laastavalt: ühele õpetas pahetsemist ja teisele liiderlikkust; k...
Moskvasse saabus ta, et päästa Meister, Margarita ja käsikirjad või ka selle pärast, et karistada linnaelanikke, kes olid juba niigi ise end oma pahedega hukutanud. Wolandit saadab kummaline saatkond: Korovjev ehk Fagott, kes teeskles Wolandi tõlki. Saatsid Peemotiga palju trikke korda. Hiljem selgub, et mees on tegelikult rüütel, kes oli karistuseks kentsakaks saatana abiliseks muudetud Peemot oli kassisarnane ja riukalik ning kohati muutus mustaks kassiks. Ta oli tegelikult saatana narr. Romaani lõpus muutus ta nooreks kõhnukeseks meheks. Azazello oli hirmuäratava välimusega lühike mees. Tegelikult deemon-surmatooja. Piibli ainetel oli ta taevast minema saadetud ingel, kes õpetas inimesi relvi tegema ja naisi end meikima. Abadonna oli hirmuäratav surmaingel. Romaani lõpus ühinevad maailmad. Teispoolsuses kohtuvad Pilatus, Meister ja Margarita, Woland ja tema kaaskond
Ussisõnad ja rahulikult tukkuv Põhja Konn." Lugedes raamatut ,,Mees, kes teadis ussisõnu" paneb see küsima kas tõesti on kirjanik Andrus Kivirähk? Tema eelnev raamat ,,Rehepapp" on palju lustakama ja positiivsemalt meelestatud. Kus näeme, et tänu Rehe Sandrile ja raamatu õnnelikule lõpule annab see edasi mõtet, et eestlased on kahtlaste väärtushoiakutega, kuid edukad kohanejad. ,,Rehepapis" on talurahvas Kivirähu kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Kuid ,,Ussisõnades" on talurahavas väga ristiusu meelt, kõigepealt jätsid nad lihtsa elu metsas ja hakkasid raskelt maad harima ja lisaks sellele lasid oma nimed ristiinimese kombel ümber nimetada. Neiud kuulasid meelsasit munkade laulu ja poisid soovisid laulda nii kui mungad
tegemine ("Ei põld meid toida, kui meie ta nälga jätame" - Andres). Ta sundis kõiki nägema ränka vaeva ning ei pannud tähelegi, kuidas raske töö röövis ajapikku Krõõda silmist sära ja rõõmu. Krõõt ei laulnud enam kunagi, nagu ta oli teinud isakodus. Ta nuttis tihti salaja mehe sõimu pärast, kuid ei kurtnud mitte kunagi. Ta armastas rahu ja ei tahtnud elada tülitsedes, ta püüdis lepitada isegi Oru ja Mäe rahvast. Tema `'heledast jaalest'' oli koguni riukalik naabrimees Pearu võlutud. Krõõt oli Andresest praktilisema mõtlemisega, ta nägi selgemini Vargamäe häda ja viletsust, Andres vaid unistas ("Mis aasta edasi, seda hullem Vargamäel" - Krõõt). Krõõt sünnitas Andresele neli last. Esimesed kolm olid tüdrukud: Liisi, Maret ja Anni, kuid iga tütre sünniga kaasnes Krõõdale häbi ja pettumus, sest ta teadis, et abikaasa soovib saada poega, tulevast talu pärijat. Kui ta ootas neljandat last, jäi ta aina nõrgemaks, tervis halvenes
teose tegevustikku põimitud folkloorilisi motiive muistenditest ning müütidest (,,Rehepapis" Vanapagan, kratid ja libahundid, ,,Mees kes teadis ussisõnu" aga Põhja Konn, metsahaldjad, hiietargad). Tema eelnev raamat ,,Rehepapp" on aga palju lustakam ja positiivsemalt meelestatud. Näeme, et tänu Rehe Sandrile ja raamatu õnnelikule lõpule annab see edasi mõtet, et eestlased on kahtlaste väärtushoiakutega, kuid edukad kohanejad. ,,Rehepapis" on talurahvas Kivirähu kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Kuid ,,Ussisõnades" on talurahavas väga ristiusu meelt -kõigepealt jätsid nad lihtsa elu metsas ja hakkasid raskelt maad harima ja lisaks sellele lasid oma nimed ristiinimese kombel ümber nimetada. ,,Mees, kes teadis ussisõnu" peategelane Leemet jutustab oma elukäiku muinasjutulise loona
olla lahke, sõbralik ja suurejooneline. Temale on elu kõigepealt mäng, kemplemine ja jõukatsumine, kusjuures tõde ja vale, headus ja kurjus, ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemises, mitte aga väärtused omaette. Sügavalt inimlikud karakterid on Tammsaare kujundanud Krõõdast ja Marist, kes annavad eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Krõõt on headuse ja kannatlikkuse sümbol, ta malbuse ja siiruse ees taltub isegi Pearu riukalik meel. Kuid Vargamäe on Krõõdale liiga karm, Vargamäe nõuab ohvreid. Krõõdast jääb kõigile helge mälestus, tema elupäevi meenutatakse kui Vargamäe kuldset aega. Mari on alistuv ja kohusetruu naine, kes oma kunagist eksimust tahab heaks teha kannatuste vaikiva talumisega. Romaanis jälgitakse Mari elukäiku teenijapõlvest, millal ta oli elurõõmus noor neiu, läbi sauna- ja perenaiseseisuse valurikka surmani. Iga uus etapp Mari elus on eelmisest süngem ja kannatusrikkam, kuigi
"Sinilind" on kirjutatud 1908. aastal ja on Maeterlincki parim näidend. Ka siin kasutas dramaturg rahvamuinaslugude vormi. Puuraiduri poeg Tyltyl ja tütar Mytyl saavad jõuluööl haldjalt käsu minna Sininilindu otsima. Nagu muinaslugudes ikka, ei jää ka elutud asjad tegelaste vastu ükskõikseks. Ühtedest saavad nende sõbrad, teistest vaenlased. Lastega asuvad koos teele Vlagus, Leib, Suhkur, Tuli, Koer ja Kass. Kõige ustavamaks sõbraks osutub Koer, Kass aga on riukalik. Oma rännakul satuvad Tyltyl ja Mytyl mitmetesse võluriikidesse: mälestuset maale, kus elavad nende surnud vanaema ja vanaisa, sündimata laste maale, Öö paleesse, metsa, kus puudel on kõnevõime. Haldja antud ülesanne on keerukas. Sinilindu on peaaegu võimatu kätte saada. Tyltylil läheb vaja palju mehisust, meelekindlust ja vastupidavust, et kõik raskused ületada ja inimese vaenlasi värisema panna. Lastel ei õnnestunud ehtsat lindu kaasa tuua
olla lahke, sõbralik ja suurejooneline. Temale on elu kõigepealt mäng, kemplemine ja jõukatsumine, kusjuures tõde ja vale, headus ja kurjus, ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemises, mitte aga väärtused omaette. Sügavalt inimlikud karakterid on Tammsaare kujundanud Krõõdast ja Marist, kes annavad eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Krõõt on headuse ja kannatlikkuse sümbol, ta malbuse ja siiruse ees taltub isegi Pearu riukalik meel. Kuid Vargamäe on Krõõdale liiga karm, Vargamäe nõuab ohvreid. Krõõdast jääb kõigile helge mälestus, tema elupäevi meenutatakse kui Vargamäe kuldset aega. Mari on alistuv ja kohusetruu naine, kes oma kunagist eksimust tahab heaks teha kannatuste vaikiva talumisega. Romaanis jälgitakse Mari elukäiku teenijapõlvest, millal ta oli elurõõmus noor neiu, läbi sauna- ja perenaiseseisuse valurikka surmani. Iga uus etapp Mari elus on
Rehepapp kavaldab üle Vanapagana, kelle hundid lõhki kisuvad. Loll sulane Jaan aga tulistab andresepäeval armulaualeivaga kiriku ust ning saab selle nõiatembu läbi üheks päevaks tohutu väe ja võimu osaliseks. Oskamata aga sellega midagi mõistlikku peale hakata peksab ta esmalt oma peremehe läbi, vägistab mõisas Luise, keda ta seni tulutult piiranud oli, sööb siis mõisas veel seepi ja jääb viimaks magama. Talurahvas on Kivirähni kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Muna Ott tuleb Vanapagana teenistusest ja plaanib ennast tööle pakkuda kirikuõpetaja juurde - teenistus on teenistus. Hans kurdab lumemehele: "Meie juures muutuvad kõik krattideks." Ka elutark Rehepapp peab rüütlikombeid ja -aateid lolluseks ning
ainuke märkimisväärne komöödiameister oli Menandros. Säilinud on tema viis komöödiat ja needki mitte täielikult. Ometi oli tal antiikajal tohutu kuulsus. Kujutades kaasaegse linnaelu koomilisi situatsioone, on uusatika komöödia meeldivalt humoorikas, poliitiliselt tagasihoidlik ja harva satiiriline, küll aga frivoolne. Teemadeks on perekonnaasjad, kaotsiläinud lapsed, edasilükkunud abielud, peidetud varandused; peaosa mängib kõigis riukalik ja nutikas ori. Tegelikult on see romantiline kommete komöödia, mis on kaotanud kõik oma religioosse päritolu jäljed ja kus pole ka enam koori. Selline oli kreeke komöödia, mida mängiti hiigelsuurtes kõrge lava ja viimistletud lavatehnikaga hellenistlikes teatreis ning millega tutvusid roomalased, kui nad Kreeka oma impeeriumisse haarasid. Hästi arusaadav ja omaksvõetav kreeka komöödia levis Itaaliasse,
See on kakskümmend ja üks aastat vana Tarmo. Temal on juba oma pruut ja puha. Aga ma ei kadesta teda, sest koos pruudiga sai ta ka ämma kaasa. Tarmot ma eriti tihti ei näe, aga kui juhtungi nägema, hellitab ta mind poolsurnuks ja selles suhtes pole tema pruutki parem. Vahel meenub mulle, kuidas ma alles kassipojana Tarmo voodi märjaks tegin. Nii kurja nägu pole ma enam elus näinud. Aga pole ju minu süü, et keegi liivakasti välja ei viitsinud viia. Tegelikult ma nii riukalik kass ei olegi kui teile ilmselt paistab. Ainult vahel jälitan bussile jooksvaid inimesi, viskan nende ette pikali ja olen rõõmus, kui buss ilma nendeta minema sõidab, sest kes on ikkagi maailma naba? Mina või buss? Pärast vihahoogu nõustuvad ka bussist mahajääjad minuga sajaprotsendiliselt. Suurim ja tugevaim meie peres on papa Peeter. Ta on ka kõige pahasem, kui ma mõne krutskiga hakkama saan. Papa näeb neljakümne ühe aasta kohta päris noor välja, kuigi pea on
lahke, sõbralik ja suurejooneline. Temale on elu kõigepealt mäng, kemplemine ja jõukatsumine, kusjuures tõde ja vale, headus ja kurjus, ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemises, mitte aga väärtused omaette. Sügavalt inimlikud karakterid on Tammsaare kujundanud Krõõdast ja Marist, kes annavad eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Krõõt on headuse ja kannatlikkuse sümbol, ta malbuse ja siiruse ees taltub isegi Pearu riukalik meel. Kuid Vargamäe on Krõõdale liiga karm, Vargamäe nõuab ohvreid. Krõõdast jääb kõigile helge mälestus, tema elupäevi meenutatakse kui Vargamäe kuldset aega. Mari on alistuv ja kohusetruu naine, kes oma kunagist eksimust tahab heaks teha kannatuste vaikiva talumisega. Romaanis jälgitakse Mari elukäiku teenijapõlvest, millal ta oli elurõõmus noor neiu, läbi sauna- ja perenaiseseisuse valurikka surmani. Iga uus
"Sinilind" "Sinilind" on kirjutatud 1908. aastal ja on Maeterlincki parim näidend. Ka siin kasutas dramaturg rahvamuinaslugude vormi. Puuraiduri poeg Tyltyl ja tütar Mytyl saavad jõuluööl haldjalt käsu minna Sininilindu otsima. Nagu muinaslugudes ikka, ei jää ka elutud asjad tegelaste vastu ükskõikseks. Ühtedest saavad nende sõbrad, teistest vaenlased. Lastega asuvad koos teele Vlagus, Leib, Suhkur, Tuli, Koer ja Kass. Kõige ustavamaks sõbraks osutub Koer, Kass aga on riukalik. Oma rännakul satuvad Tyltyl ja Mytyl mitmetesse võluriikidesse: mälestuset maale, kus elavad nende surnud vanaema ja vanaisa, sündimata laste maale, Öö paleesse, metsa, kus puudel on kõnevõime. Haldja antud ülesanne on keerukas. Sinilindu on peaaegu võimatu kätte saada. Tyltylil läheb vaja palju mehisust, meelekindlust ja vastupidavust, et kõik raskused ületada ja inimese vaenlasi värisema panna. Lastel ei õnnestunud ehtsat lindu kaasa tuua
Temale on elu kõigepealt mäng, kemplemine ja jõukatsumine, kusjuures tõde ja vale, headus ja kurjus, ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemises, mitte aga väärtused omaette. Sügavalt inimlikud karakterid on Tammsaare kujundanud Krõõdast ja Marist, kes annavad eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Krõõt on headuse ja kannatlikkuse sümbol, ta malbuse ja siiruse ees taltub isegi Pearu riukalik meel. Kuid Vargamäe on Krõõdale liiga karm, Vargamäe nõuab ohvreid. Krõõdast jääb kõigile helge mälestus, tema elupäevi meenutatakse kui Vargamäe kuldset aega. Mari on alistuv ja kohusetruu naine, kes oma kunagist eksimust tahab heaks teha kannatuste vaikiva talumisega. Romaanis jälgitakse Mari elukäiku teenijapõlvest, millal ta oli elurõõmus noor neiu, läbi sauna- ja perenaiseseisuse valurikka surmani. Iga uus
tegelikkusele mittevastavas suhtumises. Eelarvamuse puhul ei rajane suhtumine reaalsetel kontaktidel, vaid põhjendamatul arvamusel. Seesuguse arvamuse tõttu on üsna raske saavutada teise osapoolega kontakti ja saada põhiküsimuse suhtes mingit selgust või seisukohta. Eelarvamuslik suhtumine on tegelikkusest sõltumatu. Konflikti puhul on eelarvamuse sihtgrupiks teine osapool. Mida teine ka ei tee, see tundub ikkagi olevat vaenulik, ebapädev, poolik, riukalik ja kahtlustäratav. Eelarvamused kujunevad erisugustel põhjustel. Üldistatult võib öelda, et eelarvamused tekivad ressursside jagamisel, kujunevad välja lapsepõlves või õpetatakse meile selgeks kaaslaste poolt, kelle sekka me kuulume. Kindlasti on veel põhjusi, näiteks isiklikud negatiivsed kogemused, kuulujutud, ajakirjanduse mõju või ka lihtsalt teadmatus. Eelarvamusliku inimesega on raske suhelda, sest tema suhtumine ja käitumine ei johtu
suhtes. Eelarvamused võivad olla nii konflikti põhjuseks kui ka tulemuseks. Seletustes hakkame lähtuma oma hoiakutest ja arusaamadest, mis on mõjutatud vaenlase kujundist ega pruugi olla õiged. Eelarvamus on tavaliselt mingi grupi või rühma suhtes. Selleks võib olla rahvus, kultuur, vastasmeeskond, teise piirkonna elanikud jne. Konflikti puhul on eelarvamuse sihtgrupiks teine osapool. Mida teine ka ei teeks, see tundub ikkagi olevat vaenulik, ebapädev, poolik, riukalik ja kahtlustäratav. Eelarvamuste põhjusteks on: 15 · ressursside jagamine see tähendab, hea töökohad, preemiafond seda kõike jagub vaid piiratud inimeste hulgale · lapsepõlv Nesdale (2002) analüüsib eelarvamuste kolme põhjust, mis ulatuvad lapsepõlve. Need on emotsionaalne rahuldamatus, sotsiaalne õppimine ja identiteedi kujunemine
maailm“ ja moraal kui maailma olemus mõiste. See vana ideaal on metafüüsika. Postmetafüüsiline ajastu sel ajal. Kant oli see, kes juhatakas metafüüsiliest filosoofiast välja. See on nüüd Nietzsche vastuvoolu ujumine kui väidab, et Kant oli siiski metafüüsik – see polnud aga ilmne. Milles seisneb siis Kanti metafüüsika? Asjas iseendas – Kant jätab siiski alles see mõiste, mis pole meile kättesaadav. Moraal kui maailmaolemus oli vabadus ja autonoomsus. Riukalik skepsis – Kanti teoreetiline filosoofia ja puhta mõistuse kriitika olid skeptilised, sest need polnud teoreetiliselt tõestatavad. See, mida teoreetiliselt tõestada ei saa, seda tuleb praktiliselt postuleerida. Kant lähtus sellest, et moraal on faktiliselt olemas ja on ratsionaalne eeldada, et on olemas selline maailm ja talle olemuslik moraal ja seega ka vabadus. Salakäik vanale ideaalile – kummutab kõik ja siis kummutatu seab jälle ülesse praktilises filosoofias
Õnneliku lõpuga lugu (1983, eesti keeles 1984, LR 1984, 12/13, 1372/1373) Tänapäeva kõlblusvaba inimese pilk pöördub pörast olemeihaluste ilmselt üsna täielikku rahuldamist Julius Caesari jahimaadele ja sealtkandist saavadki alguse uperpallid, mida autor puaändikalt kirjeldab. Õhtumaa mentaliteedile võivad mõned võrdluspildid küll maitselibastuse piiril seisvatena tunduda, kuigi igikauni Seherezade vaimust kantud sõnaseadmise riukalik kunst peaks naudingut pakkuma ka eesti lugejale, sellest rääkimata, et peategelase tragikoomistel seiklustel ei puudu tõsisemad tagamaad). 22 Etendus NSVL'i neljakümne teatri laval. 23 Etendus NSVL's viiekümne teatri laval. Süzee. Rauf oli prominentide juuksuri Agasafi juures. Tolle karjäär oli saanud alguse president Gaulle'i raseerimisest tolle Bakuu külastuse ajal. Rauf, kes oli juba 50-aastane, oli terve elu olnud
* Mida enam ma tutvusin sotsiaaldemokraatia välise arenguga, seda suureneva huviga tahtsin ma mõista tema õpetuse sisemist olemust. Partei ametlik kirjandus võis mind selles suhtes muidugi vähe aidata. Kuna ametlik kirjandus puudutab majanduslikke teemasid, opereerib ta valede kinnitustega ja niisama valede tõenditega: kuna ju asi on poliitilistes eesmärkides, on ta läbinisti vale. Sinna juurde veel kuuluv, kogu selle kirjanduse riukalik stiil tõukas mind äärmiselt eemale. Nende raamatud on täis fraase ja arusaamatut loba, mis pretendeerivad teravmeelsusele, kuid on tegelikult äärmiselt rumalad. Vaid meie suurte linnade sündiv boheemlus võib tunda rahulolu sellisest vaimutoidust ja leida selles meeldivat tegevust, et välja otsida pärliteri sellise hiinaliku kirjanduse sõnnikuhunnikuist. On ju teada, et on olemas osa inimesi, kes arva-vad sellise raamatu enimtargema olevat, millest nad kõige vähem aru saavad.
annaabi.ee 
